Olen enda peas nii selgelt välja mõelnud, et kaasnenud uue aastaga algab elus justkui kõik puhtalt lehelt. Las vanad mured jäävad seljataha ja no enamuse saatsin uusaasta ööl rakettidega kaugele minema.. Sorry, aga mul tõesti pole teid, murepoisid, oma ellu vaja enam, hehe. Samuti soovisin suured soovid salamisi ära... neid soove oli üsna mitu, mis tegelikult ei jää üldsegi unistusteks vaid kavatsen kõige kallal vaeva näha. Säilitades seal juures ka oma usku ja lootust. Kõik algab südamest.
Ma ei ole kunagi kuulnud küll aga nende inimeste hulka, kes uue aasta saabumisega suuri lubadusi annavad. Ja tõenäoliselt suur osa jääb eufooriast üle saades ainult lubadusteks.
Kõige pealt tuleks enda sees täitsa puhtalt ja kindlalt leida need aspektid elus, mille nimel päriselt ka toimetama hakata.
Selliseid lubajaid ja uuel aastal puhtalt lehelt alustajaid on vist üsna päris mitu. Täna Myfitis trennides oli full house ja ma tõesti loodan, et vähemalt pooltel uutel trennisemudel tekib hasart ja armastus asja vastu.
Tüüpiline lubadus on ju, et jaanuarist lähen trenni ja pean enne suve viis kilo maha võtma. Täitsa tore, kui need viis kilo päriselt ka kaovad. Aga enne peaks kindlalt küsima endalt, mida ja palju ma oleksin selle nimel nõus ohverdama.
Aga miks just need uue aasta lubadused mind hirmutavad, on see, et see uus aasta on mingiks hetkeks juba täitsa vana. Ja nii ta läheb.. Enda mõtetega sihin ma sinna, et mõttetu on suure hurraaga hüpata laintesse, kus võib olla päriselt polegi nii hea ja mugav.. ja kõik jääb sinna paika.
Siis on nagu aega ja energiat kulutatud, aga ilma mitte mingi tulemuseta. Sellisel juhul oleks võinud selle kõige suunata juba millesegi sellisesse, mida päriselt suudaks ja tahaks hingega teha.
Soovid soovitud. Mis siis sel aastal plaanis on...
Kirjutan ja kustutan ja kirjutan ja kustutan.. Ja ikka tunnen, et ei taha oma plaanidest suure häälega veel hõiskama hakata. Ei ole veel see aeg ja koht. Aga peatselt ma kirjutan oma ühest, loodetavasti suurest, muutusest, kui kõik on paika pandud. Lihtsalt aasta lõpul tekkis järjekordselt minu sisse tunne, et ma vajan midagi ja tahan midagi ja kisub igavaks. Jälle oli see plõksu koht, et vot täpselt nüüd on SEE aeg!
Loomulikult on mul väiksemaid mõtteid, mis veel sellel hobuseaastal ära teha tahaksin. Ma ei hakka midagi reastama ega punktidena kirja panema. Vaid lihtsalt ma tahan ja kavatsen olla kõige suhtes positiivsem ja võta asju vähem analüüsides. Kuulata oma südame häält. Pole neid õigeid ja valesid otsuseid ka ehk siis enam nii palju. Vaid rohkem see go with the flow. Samuti üritan enda teadmisi arendada ja pühendada oma aega rohkem tegevustele, mis mulle päriselt ka meeldivad. Trenni ja toitumise suunas saab ainult paremaks minna. Füüsilist vormi on vaja palju veel arendada. Proovima peaks mõnda uut treeningut- näiteks lõpuks spinningusse minema.
Plaanis on osaleda rohkem suurtel rahvaspordi üritustel. Seega peab oma jooksuvormi ka parandama hakkama.
Kokkuvõttes teen kõik selle nimel, et saaksin olla õnnelik ja rahulolev, et tuleksin keerulistel perioodidel paremini toime. Ja mitte vähem tähtsam pole ka see, et jumala eest igav ei hakkaks. Soo me!
Elame nii, et jätkuvalt oleks ilus elada!
Kiku
Ma ei ole kunagi kuulnud küll aga nende inimeste hulka, kes uue aasta saabumisega suuri lubadusi annavad. Ja tõenäoliselt suur osa jääb eufooriast üle saades ainult lubadusteks.
Kõige pealt tuleks enda sees täitsa puhtalt ja kindlalt leida need aspektid elus, mille nimel päriselt ka toimetama hakata.
Selliseid lubajaid ja uuel aastal puhtalt lehelt alustajaid on vist üsna päris mitu. Täna Myfitis trennides oli full house ja ma tõesti loodan, et vähemalt pooltel uutel trennisemudel tekib hasart ja armastus asja vastu.
Tüüpiline lubadus on ju, et jaanuarist lähen trenni ja pean enne suve viis kilo maha võtma. Täitsa tore, kui need viis kilo päriselt ka kaovad. Aga enne peaks kindlalt küsima endalt, mida ja palju ma oleksin selle nimel nõus ohverdama.
Aga miks just need uue aasta lubadused mind hirmutavad, on see, et see uus aasta on mingiks hetkeks juba täitsa vana. Ja nii ta läheb.. Enda mõtetega sihin ma sinna, et mõttetu on suure hurraaga hüpata laintesse, kus võib olla päriselt polegi nii hea ja mugav.. ja kõik jääb sinna paika.
Siis on nagu aega ja energiat kulutatud, aga ilma mitte mingi tulemuseta. Sellisel juhul oleks võinud selle kõige suunata juba millesegi sellisesse, mida päriselt suudaks ja tahaks hingega teha.
Soovid soovitud. Mis siis sel aastal plaanis on...
Kirjutan ja kustutan ja kirjutan ja kustutan.. Ja ikka tunnen, et ei taha oma plaanidest suure häälega veel hõiskama hakata. Ei ole veel see aeg ja koht. Aga peatselt ma kirjutan oma ühest, loodetavasti suurest, muutusest, kui kõik on paika pandud. Lihtsalt aasta lõpul tekkis järjekordselt minu sisse tunne, et ma vajan midagi ja tahan midagi ja kisub igavaks. Jälle oli see plõksu koht, et vot täpselt nüüd on SEE aeg!
Loomulikult on mul väiksemaid mõtteid, mis veel sellel hobuseaastal ära teha tahaksin. Ma ei hakka midagi reastama ega punktidena kirja panema. Vaid lihtsalt ma tahan ja kavatsen olla kõige suhtes positiivsem ja võta asju vähem analüüsides. Kuulata oma südame häält. Pole neid õigeid ja valesid otsuseid ka ehk siis enam nii palju. Vaid rohkem see go with the flow. Samuti üritan enda teadmisi arendada ja pühendada oma aega rohkem tegevustele, mis mulle päriselt ka meeldivad. Trenni ja toitumise suunas saab ainult paremaks minna. Füüsilist vormi on vaja palju veel arendada. Proovima peaks mõnda uut treeningut- näiteks lõpuks spinningusse minema.
Plaanis on osaleda rohkem suurtel rahvaspordi üritustel. Seega peab oma jooksuvormi ka parandama hakkama.
Kokkuvõttes teen kõik selle nimel, et saaksin olla õnnelik ja rahulolev, et tuleksin keerulistel perioodidel paremini toime. Ja mitte vähem tähtsam pole ka see, et jumala eest igav ei hakkaks. Soo me!
Elame nii, et jätkuvalt oleks ilus elada!
Kiku
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar