Mul tuli lihtsalt tuju lobiseda. Palju lobiseda. Sellest kuidas läheb, mis teoksil ja lihtsalt random asjadest, mis pähe torkavad. Ma pole hetkel mingil deepil mõttelainel aga öelda on ikka miskit.
Alustan siis ikka sellest, et kuidas mul läheb. Tänan küsimast, mul läheb paremini kui varem.
Langetasin paar otsust ka. Esiteks mulle piisas nüüd antidepressantidest, ma tundsin, et see liigne ükskõiksus, mille laviini alla ma mattusin nagu kärbes piitsa alla, oli mulle hoopis uueks stressiallikaks. Kui naeruväärne, et see, et mulle stressi ei tekkinud tekitas mulle stressi. Like whaat?! Lähemalt seisnes asi selles, et ma olin tõsine tuim tükk, mul oli nii suva kui ma sõin vahel paki komme (see milleni ma end kasvõi roomates viia soovisin) ja mul oli suva kui ma mõnel päeval sõin kaks banaani ja topsi jogurtit. Ma olin häiritud sellest suvaline olemisest. Kuskilt ikka jookseb see piir, et natukene peaks asjad korda ka minema. Ainukene asi, mis korda läks, et saaks magada. Meeletu väsimus ja uni ei kadunud selle poole aastaga ära. Kaua ma jõuan magada. Tahaks muud ka teha ja elust rõõmu tunda. Aga ma unistasin voodist ja tuduaega tuli võtta nii hommikuste toimetuste arvelt, sõpradega kokkusaamise arvelt kui ka üldiselt trenni arvelt. Ei-ei, see pole kohe kindlasti mina. Ja kohe kindlasti ma ei lase endale jälle tühjast kohast tobedat stressipisikut sisse. Nii ma siis otsustasin, et selle asjaga on ühel pool.
Step by step vähendan oma AD'de doosi, et mitte päevapealt keha šokeerida. Ja ma tunnen end sealjuures väga hästi ja kindlalt. Ma tean ju millest need söömishood tegelikutl alguse saavad. Stressist. Ja seda tuleb vältida. Arvan, et selle poole aastase kompotiga ma olen päris palju end tundma õppinud ja ma saan hakkama oma asjadega.
Tegelikult ma olen päris tänulik sellele, et selline kehv aasta mind päris põhja viis. Jamas olles tundub see ei kunagi lõppev õudus aga kaks jalga tugevalt alla saades olen päris tänulik. Ma olen end nii palju kasvatanud ja arendanud ja muutnud tänu sellele kõigele. Tunnen end päris küpse tomatina juba siin kasvuhoones. Mul pole mitte millegi üle viriseda, ma tunnen end hästi, mul on oma mõnus kodu, mul on töö mis mulle meeldib, mu koolilõpetamine on käeulatuses, mul on maailma kõige kallim pere ja kõige ägedam peika, kõige nunnum kuts, parimad sõbrad ja ma tean, et kõik mis mulle ei meeldi, on ajutine. Kõike saab ju muuta.
Kui korraks toitumise teemasse sukelduda, siis ma sõin viimasel ajal lihtsalt neid asju mis mulle maitsesid. Nagu kõik teavad, maitseb mulle magus kõige rohkem. Siis mu päevased söögid olidki võib olla vaid magusad hommikuhelbed ja šoks ja puuviljad. Õnneks polnud need sellised appi ma e suuda lõpetada hood. Vaid lihtsalt vahel lõunaks tahvel Geishat. Teine päev sõin köögivilju ja muna ja peekonit. Lihtsalt oli nii nagu oli. Aga siis käis ikka plõks ja mõtlesin, et võiks nüüd vahelduseks jälle natukene rohkem keskenduda sellele, et toit oleks mitmekülgne ja kasulik mulle. Et mul oleks energiat, tuju oleks hea, kõht poleks punnis ja ma oleksin rahul. Süües kasvab isu ja ma pean lihtsalt päeva pealt magusa söömise täitsa ära lõpetama, et ma saaks järjekordselt puhtalt lehelt alustada. Mis siin ikka, kevade puhul väike puhastus ei tee ka paha. Ostsin omale korraliku mahlapressi ja lasin mõnuga kolm päeva kehast mahlakesi läbi. Nüüd on nii hea olla ja koogisöömisel suudan külma südamega ei öelda, sest mul pole vaja seda süüa. Saan selle söömise ka nüüd reaalseks, siis on ehk energiat ja kõike jälle rohkem. Tean, et mu kehale meeldib see.
Ma olen vist oma viimaste aastate tippkaalus aga see ka ei tekita stressi, Tean küll, et pluusid rinnust pitsitavad ja käed on ka mehised aga ma tean, et see on ka ajutine. Samas pükse ma kannan ikka sama suurust mis enne põhimõtteliselt. Ei tea kus see loogika on, ise arvaks et see suurus peaks mul küll 42 olema aga ilusti mahun 38 pükstesse. Suurimad murekohad ongi tissid ja käsivarred. Ainult see riiete pull tekitab natuke pahameelt. Leian poest jackpoti ja kõik on timm, seni kuni asi jõuab rindadeni. Lihtsalt need on mu keha jaoks suured. Ma ei saa aru miks mõnda asja antakse kuhjaga ja teist ikka näpuotsaga. Kuhu jäid mu suured pruntis huuled näiteks?! Võib olla oli tegemist eksitusega ja mu huuled läksid ka valesse kohta - jah, ikka sinna partiisse. Paljud kindlasti peavad mind peast soojaks, et ma sellise asja üle virisen. Aga no mingi virin ikka peab asja juurde ilmselt käima.
Ja see on nii super kui avastad ühel hetkel, et need mured mis mind nii musta masendusse kandsid tõesõna enam seda ei tee. Lihtsalt kui on nii praegu siis on, selle asemel et kurvastada, ma hoopis mõtlen et kuidas paremaks muutuda. Annan aega ja ei vihasta enda peale, kui mu homsest hakkan saab ülehomme. Lihtsalt küll on kõigel oma aeg ja koht. Ei oska kirjeldada seda tunnet, et need asjad ei mõju järsku enam mulle halvasti. See poleks nagu mina või see tundub ajutisena, et lihtsalt see pole võimalik peale kõiki neid aastaid, et see hiigelnumber kaalul ja polster kõhul mulle kassiahastust ei "kingi". Eks ma ikka igatsen oma eelmise suve vormi aga kui mu kehal neid kilosid lambist juurde oli vaja, siis küll ühel hetkel kehal neid enam vaja ka pole. Kõik päevad pole vennad ja vahel ma ikka tunnen end jube koledalt ja paksult. Aga ma ei lase sellel emotsioonil endast võimust võtta. Enam mitte! Teisel päeva tunnen end ilusa naisena. Vaatan oma pepsi peeglist ja lehvitan oma juukselakka. Mina lihtsalt hakkan tervislikult toituma ja trenni tegema. Ja olen ilus isegi oma koleduses.
Ma olen meeletult tänulik oma FB grupile, kus me kõik selle toitumishäirega kokku kogunenud oleme. Lihtsalt see on koht, kus tõesti mõistetakse ja toetatakse. Ja seal saan ma tihtipeale kinnitust, et mu kahtlused on asjatud.
Mõtlen ikka, et mina ja mu plõksud. Käis plõks, et jälle vaja muutust. Ei laskunud kaua oodata. Paar sisemist võitlust, kahtlused tuli maatasa teha ja voilaa! Järgmine peatukk palun! Kindlasti oli see õige otsus enda keha ja sisetunnet kuulata. Ma tean, et oli.
Ma olen üdini tänulik ka oma kaaslasele, saan temalt nii palju energiat ja usku juurde. Kindlasti on see mingil määral see vajaka jäänud enesekindlus, mida ma tänu temale olen leidmas, mis mind aitab. Mis asja minu jaoks eriti meeldivaks teeb on see, et lootus ja positiivsus tuli enne teda ja tema justkui kinnitab seda.
Üks tore asi oli veel. Kirjutasin paari leheküljelise loo märtsikuu Tervis Plussi ajakirja. Täpsemalt loo minust ja söögist ja toitumishäirest. Ma loodan, et see avab nii mõnegi inimese jaoks mingi uue vaate või ukse. Ma olen tänulik, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Kivilo-Paas tuli minu ideega kaasa ning oli nõus minu lugu avaldama. Kui kasvõi üks inimene tundis end ses loos ära ja sai sellest abi ning tema elu muutub paremaks, on minu missioon täidetud.
Ma lihtsalt tahaks nii väga teisi aidata. Ma tean mida nad läbi elavad ja ma tean, et sellest on vaja välja võidelda. Mis kõige tähtsam, sellest häirest on võimalik paraneda.
Peale selle ma tundsin kuidas mulle meeldib kirjutada ja oma mõtteid jagada. Ausalt selline tunne, et tahaks pidevalt mingites projektides osaleda ja kui suurelt unistada, siis ma hea meelega kirjutaks tihti kuskil oma kolumnit. Unistama peab suurelt ju! Tegelikult on veel üks väike projektike mind ees ootamas, varsti räägin ka sellest!
Ma olen nii õnnelik praegu! Ma saadan Sinule ja Sinule, kohe kindlasti ka Sinule kübeke õnne laiali! Olge rõõmsad mu kullapaid, ilusat nädalavahetust ja eriti kaunist pühapäeva kõikidele õrnema soo esindajatele!
Teie Kiku
Alustan siis ikka sellest, et kuidas mul läheb. Tänan küsimast, mul läheb paremini kui varem.
Langetasin paar otsust ka. Esiteks mulle piisas nüüd antidepressantidest, ma tundsin, et see liigne ükskõiksus, mille laviini alla ma mattusin nagu kärbes piitsa alla, oli mulle hoopis uueks stressiallikaks. Kui naeruväärne, et see, et mulle stressi ei tekkinud tekitas mulle stressi. Like whaat?! Lähemalt seisnes asi selles, et ma olin tõsine tuim tükk, mul oli nii suva kui ma sõin vahel paki komme (see milleni ma end kasvõi roomates viia soovisin) ja mul oli suva kui ma mõnel päeval sõin kaks banaani ja topsi jogurtit. Ma olin häiritud sellest suvaline olemisest. Kuskilt ikka jookseb see piir, et natukene peaks asjad korda ka minema. Ainukene asi, mis korda läks, et saaks magada. Meeletu väsimus ja uni ei kadunud selle poole aastaga ära. Kaua ma jõuan magada. Tahaks muud ka teha ja elust rõõmu tunda. Aga ma unistasin voodist ja tuduaega tuli võtta nii hommikuste toimetuste arvelt, sõpradega kokkusaamise arvelt kui ka üldiselt trenni arvelt. Ei-ei, see pole kohe kindlasti mina. Ja kohe kindlasti ma ei lase endale jälle tühjast kohast tobedat stressipisikut sisse. Nii ma siis otsustasin, et selle asjaga on ühel pool.
Step by step vähendan oma AD'de doosi, et mitte päevapealt keha šokeerida. Ja ma tunnen end sealjuures väga hästi ja kindlalt. Ma tean ju millest need söömishood tegelikutl alguse saavad. Stressist. Ja seda tuleb vältida. Arvan, et selle poole aastase kompotiga ma olen päris palju end tundma õppinud ja ma saan hakkama oma asjadega.
Tegelikult ma olen päris tänulik sellele, et selline kehv aasta mind päris põhja viis. Jamas olles tundub see ei kunagi lõppev õudus aga kaks jalga tugevalt alla saades olen päris tänulik. Ma olen end nii palju kasvatanud ja arendanud ja muutnud tänu sellele kõigele. Tunnen end päris küpse tomatina juba siin kasvuhoones. Mul pole mitte millegi üle viriseda, ma tunnen end hästi, mul on oma mõnus kodu, mul on töö mis mulle meeldib, mu koolilõpetamine on käeulatuses, mul on maailma kõige kallim pere ja kõige ägedam peika, kõige nunnum kuts, parimad sõbrad ja ma tean, et kõik mis mulle ei meeldi, on ajutine. Kõike saab ju muuta.
Kui korraks toitumise teemasse sukelduda, siis ma sõin viimasel ajal lihtsalt neid asju mis mulle maitsesid. Nagu kõik teavad, maitseb mulle magus kõige rohkem. Siis mu päevased söögid olidki võib olla vaid magusad hommikuhelbed ja šoks ja puuviljad. Õnneks polnud need sellised appi ma e suuda lõpetada hood. Vaid lihtsalt vahel lõunaks tahvel Geishat. Teine päev sõin köögivilju ja muna ja peekonit. Lihtsalt oli nii nagu oli. Aga siis käis ikka plõks ja mõtlesin, et võiks nüüd vahelduseks jälle natukene rohkem keskenduda sellele, et toit oleks mitmekülgne ja kasulik mulle. Et mul oleks energiat, tuju oleks hea, kõht poleks punnis ja ma oleksin rahul. Süües kasvab isu ja ma pean lihtsalt päeva pealt magusa söömise täitsa ära lõpetama, et ma saaks järjekordselt puhtalt lehelt alustada. Mis siin ikka, kevade puhul väike puhastus ei tee ka paha. Ostsin omale korraliku mahlapressi ja lasin mõnuga kolm päeva kehast mahlakesi läbi. Nüüd on nii hea olla ja koogisöömisel suudan külma südamega ei öelda, sest mul pole vaja seda süüa. Saan selle söömise ka nüüd reaalseks, siis on ehk energiat ja kõike jälle rohkem. Tean, et mu kehale meeldib see.
Ma olen vist oma viimaste aastate tippkaalus aga see ka ei tekita stressi, Tean küll, et pluusid rinnust pitsitavad ja käed on ka mehised aga ma tean, et see on ka ajutine. Samas pükse ma kannan ikka sama suurust mis enne põhimõtteliselt. Ei tea kus see loogika on, ise arvaks et see suurus peaks mul küll 42 olema aga ilusti mahun 38 pükstesse. Suurimad murekohad ongi tissid ja käsivarred. Ainult see riiete pull tekitab natuke pahameelt. Leian poest jackpoti ja kõik on timm, seni kuni asi jõuab rindadeni. Lihtsalt need on mu keha jaoks suured. Ma ei saa aru miks mõnda asja antakse kuhjaga ja teist ikka näpuotsaga. Kuhu jäid mu suured pruntis huuled näiteks?! Võib olla oli tegemist eksitusega ja mu huuled läksid ka valesse kohta - jah, ikka sinna partiisse. Paljud kindlasti peavad mind peast soojaks, et ma sellise asja üle virisen. Aga no mingi virin ikka peab asja juurde ilmselt käima.
Ja see on nii super kui avastad ühel hetkel, et need mured mis mind nii musta masendusse kandsid tõesõna enam seda ei tee. Lihtsalt kui on nii praegu siis on, selle asemel et kurvastada, ma hoopis mõtlen et kuidas paremaks muutuda. Annan aega ja ei vihasta enda peale, kui mu homsest hakkan saab ülehomme. Lihtsalt küll on kõigel oma aeg ja koht. Ei oska kirjeldada seda tunnet, et need asjad ei mõju järsku enam mulle halvasti. See poleks nagu mina või see tundub ajutisena, et lihtsalt see pole võimalik peale kõiki neid aastaid, et see hiigelnumber kaalul ja polster kõhul mulle kassiahastust ei "kingi". Eks ma ikka igatsen oma eelmise suve vormi aga kui mu kehal neid kilosid lambist juurde oli vaja, siis küll ühel hetkel kehal neid enam vaja ka pole. Kõik päevad pole vennad ja vahel ma ikka tunnen end jube koledalt ja paksult. Aga ma ei lase sellel emotsioonil endast võimust võtta. Enam mitte! Teisel päeva tunnen end ilusa naisena. Vaatan oma pepsi peeglist ja lehvitan oma juukselakka. Mina lihtsalt hakkan tervislikult toituma ja trenni tegema. Ja olen ilus isegi oma koleduses.
Ma olen meeletult tänulik oma FB grupile, kus me kõik selle toitumishäirega kokku kogunenud oleme. Lihtsalt see on koht, kus tõesti mõistetakse ja toetatakse. Ja seal saan ma tihtipeale kinnitust, et mu kahtlused on asjatud.
Mõtlen ikka, et mina ja mu plõksud. Käis plõks, et jälle vaja muutust. Ei laskunud kaua oodata. Paar sisemist võitlust, kahtlused tuli maatasa teha ja voilaa! Järgmine peatukk palun! Kindlasti oli see õige otsus enda keha ja sisetunnet kuulata. Ma tean, et oli.
Ma olen üdini tänulik ka oma kaaslasele, saan temalt nii palju energiat ja usku juurde. Kindlasti on see mingil määral see vajaka jäänud enesekindlus, mida ma tänu temale olen leidmas, mis mind aitab. Mis asja minu jaoks eriti meeldivaks teeb on see, et lootus ja positiivsus tuli enne teda ja tema justkui kinnitab seda.
Üks tore asi oli veel. Kirjutasin paari leheküljelise loo märtsikuu Tervis Plussi ajakirja. Täpsemalt loo minust ja söögist ja toitumishäirest. Ma loodan, et see avab nii mõnegi inimese jaoks mingi uue vaate või ukse. Ma olen tänulik, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Kivilo-Paas tuli minu ideega kaasa ning oli nõus minu lugu avaldama. Kui kasvõi üks inimene tundis end ses loos ära ja sai sellest abi ning tema elu muutub paremaks, on minu missioon täidetud.
Ma lihtsalt tahaks nii väga teisi aidata. Ma tean mida nad läbi elavad ja ma tean, et sellest on vaja välja võidelda. Mis kõige tähtsam, sellest häirest on võimalik paraneda.
Peale selle ma tundsin kuidas mulle meeldib kirjutada ja oma mõtteid jagada. Ausalt selline tunne, et tahaks pidevalt mingites projektides osaleda ja kui suurelt unistada, siis ma hea meelega kirjutaks tihti kuskil oma kolumnit. Unistama peab suurelt ju! Tegelikult on veel üks väike projektike mind ees ootamas, varsti räägin ka sellest!
Ma olen nii õnnelik praegu! Ma saadan Sinule ja Sinule, kohe kindlasti ka Sinule kübeke õnne laiali! Olge rõõmsad mu kullapaid, ilusat nädalavahetust ja eriti kaunist pühapäeva kõikidele õrnema soo esindajatele!
Teie Kiku
Lihtsalt huvi pärast - mis tööd sa teed?
VastaKustutaNii hea meel on kuulda, et sul läheb hästi ja näed elu positiivsetes toonides :)
Töötan tervisetoodete poes, www.tervis24.ee :) Ja mul on hea meel, kui teistel on minu üle hea meel. Aitäh! :)
KustutaSinu kirjutatud teksti on väga hea lugeda - oled emotsionaalne, lihtne ja siiras. Ma loeks hea meelega Sinu kolumni kusagil ajakirjas :)
VastaKustutaMul on seda suur rõõm kuulda! Aitäh! Õnneks unistused kipuvad ikka ühel hetkel täituma, seega usun, et ehk mingil hetkel saangi kirjutada :)
Kustuta