Liuglen ühest äärest teise

Nüüd kukkus üks paras ports vabalt võtmist minu teele (Päris rajalt maha pole kaldunud, lihtsalt ma ei analüüsi igat suutäit ja ma ei pea siinjuures silmas seda "ah homsest hakkan" või muid vabandusi ka. Ma ei lohuta end millegi ajuvabaga, sest ausalt öeldes ma lihtsalt olen). Loomulikult on hea, kui suudan kõike rahulikult suhtuda, peaks seda pinget ja stressipoissi vähem eksisteerima. Aga minu puhul see ka ei toimi.

Nimelt viimasel ajal olen sujuvalt tõstnud oma trennikoormust, nii kordade arvu kui ka kasutatavaid raskuseid. Põhimõtteliselt 3-4 trennipäevast on saanud 5-6 trennipäeva nädalas, sealjuures veel ühel päeval mitu trenni. See kõik on super! Viimase kuuga olen ma ise korralikult endas muutusi näinud. Käed ja õlad hakkavad juba ilma  lihast pingutamata kuju võtma, samuti jalad on teinud l-õ-p-u-k-s mingi milligrammise muutuse, haha. Ka seljalihased on muutunud tugevamaks, mis omakorda kergendab kõhulihaste treenimist ja arengut. Ainult, et see kõhupolster on jubedalt end minu külge klammerdanud. Palun küll laia maailma vaatama minna tal, aga võta näpust!

Kõik tundub justkui toredana?!

Minu sisse on tekkinud selline vaikne tunnete keeris. Ma ei tea kas asi on mingis klõpsus, mis minu sees käinud on. On see kasu, mis tekkis meditatsioonist. Stabiliseerumine. Või mul on muid pingeid elus niivõrd palju, et ma suudan ära blokkida kõik errorid seoses toidu ja trenniga. Kusagilt peab mingit sorti maandus tekkima. On see mu keha automaatne kaitse või olen ma enda ülemõtlemise kusagile maha unustanud?!

Mul selle söömisega selline ühest äärmusest teise loksumine. Ei ole see mulle kasu ega kahju toonud. Ma olen lihtsalt söönud tunde järgi, nagu NORMAALNE inimene peakski seda tegema. Mõni päev kukub välja ideaalselt. Mõistlikult kaloreid, tuju hea, kõht täis. Mõnel päeval jääb kuidagi kesiseks. Arvestades näiteks 1000kcal, sealjuures tugevat trenni tehes.
Ja siis papahh, loomulilkult minu puhul kukub sisse päevi kus energiadefitsiidist võib vaid unistada. Mul ei ole mingit meeletut õgimishoogu või masendussöömist tulnud. Ja ma ei tunne üldse mingeid süümekaid. Ka ei otsi ma mingit lolli lohutust kusagilt.. Ma ei tea, see on kuidagi NII imelik minu puhul.

Söömisega just viimasel kuul on kaasnenud mu veidrus. No peale seda detoxit on mingid kiiksud peal. Tegelikult olen ma päris tubli ka olnud. Ütleme nii, et 50:50, pooled päevad olen tubli ja teised pooled on suht kräpp see värk.
Ma ei ole enam meeletu puuviljasöödik. Põhimõtteliselt neutraalselt asja vaadates sõin ma neid ebanormaalselt palju. Nüüd olen sujuvalt süsivesikute hulka madalamale viinud. Ikka oluliselt palju, asendanud heade rasvadega. Teate, isegi munakollaseid söön ja liha ka natukene rohkem. Ja see toimib... toimiks megahästi, kui kõik päevad oleks vennad.

Aga ei ole.

Esiteks ma olen häiritud sellest, et kui ma söön ära ühe Muahi jogurti, mis on täis süsivesikuid, mul ei teki pahat tunnet. See pole ju mina?! Kiku ei oska asju nii tsillilt võtta. Okeeeei, see vist kõlab päris imelikult, et mul tekib stress, sest mul ei ole stressi?! Whaaat's going on?! Minu sisse poeb tegelikult tobe hirm. Et mis siis kui ma kaldun rajalt välja, enesele märkamatult olen äkki kusagil vanas mustas augus tagasi. Oh my, seda ma ju ei taha mitte mingil juhul. Ja isegi kui see mu kehakaalule mitte kuidagi ei mõju, siis mentaalselt on haavav. Sest minu hea enesetunne sõltub just headest valikutest. Samas ma nagu ei tunne ju halvasti end, see ju häiriski. Ma ütlen -  asi on imelik.

Trennikoormuse suurenemisega on suhteliselt loogiline, et ka söögiisu kasvab. Võib olla on asi osaliselt ka selles, et ma vahepeal söön liiga vähe?! Ja siis mingil hetkel keha on päriselt energiast tühi ja vajab korralikult toitainetega varustamist. Aga ma ei taba ära seda õiget stop hetke, kui kõht on tegelikult juba piisavalt täis. Ja siis söön jälle liiga palju. Näiteks ma söön surmkindlalt igal hommikul hommikusööki. Siis juhtub, et päeva otsa ma nagu unustan süüa..kuniks on õhtu. Tean, et olen olnud söömata ja sujuvalt krõbistan paki mandleid sisse. Jaa 150g näksimist ei tundu hull. Kusjuures ma võib olla ka selleks ei tunne süümekaid, et rahuldan isu pähklitega või paari-kolme-nelja-kümne datliga. Või kodujuustuga. Siin on aga rolli mängiv koht just kokkuarvutatud kaloritel, mis peale seda "ma pole ju täna söönud" suhtumist lõhki kasvab.

Liuglemine sõltub tegelikult sellest, kas on trennipäev või mitte. Trennipäevadel on üldiselt nii, et ma olen supertubli. Esiteks ma ei saa täiskõhuga trenni teha ja peale trenni ma söön alati korralikult. Ja mul pole isusid. Aga trennist puhkepäevadel tuleb see kurjam mu sisse ja ma söön vist end nulli, haha.

Miks ma üldse nendele mõtetele tulin, tekkisid möödunud nädalale tagasi vaatamisest. Kahjuks ma jõudsin trenni ainult neljal päeval. Kool röövib oma aja. Ja üks teine tobe probleem veel- Myfitnessis on trennid nii üle bronnitud. Ootes 15. või üldse 27. olla on tavaline. Ja vahel isegi olles ootes esimene kohale minna, lootuses et see üks koht ikka vabaneb.. tuleb ikka leppida, et ruumi pole ja riided uuesti ära vahetada. Aga nüüd taipasin, et kui ma ennast ei liiguta, siis on suurem tõenäosus, et ma söön. Lihtsalt seda aega tekib 3-4 tunni võrra juurde ja põhimõtteliselt üks lisa toidukord lihtsalt lipsab vahele.

Samas ma räägin iseendale vastu. Ma ei tea. Segadus tekib. Mulle meeldib vist rohkem endaga range olla. Eriti juhul kui see kannab vilja ja ma ei astu oma piiridest üle. Siis saan ennast kiita ikka, et kui tubli ma olen. Nüüd on endal ka tunne, et ma tahan problmeeme juurde mõelda. Või ma lihtsalt peaks rohkem planeerima hakkama. Või küsima "kas mul on tõesti seda piparkooki vaja?" Või vastupidi õnnelik olema, et süümekaid pole. On üldse põhjust neid tunda?! Äkki läheb lihtsalt üle.

Ütleme nii, et uus päev ja uus nädal. Tunnen end juba praegu kergemini, kui mõtted jagatud. Isegi kui ma neid päris täpselt väljendada ei suutnud.
Kogun motivatsiooni veel rohkem juurde, töötan rohkem eesmärkide kallal ja loodan, et sellega loksub asi jälle minu jaoks meeldivasse stabiilsusesse. How bad do you want it, Kiku?