"Meditation is the tongue of the soul and the language of our spirit"

Otsustasin oma esimesest meditatsiooni kogemusest teha ühe pika pika postituse. See on selline mitme päeva looming, et kui tekib jälle mingi mõte, tunne.. siis tulen panen kirja. Ja neid on palju.. ilmselt. Tunnen end tõsiselt karikana, kust voolavad üle emotsioonid ja tunded. See on päris kreisi bisnes, mis hetkel toimub.

Alustan siis oma päris esimese meditatsiooniga. Seesmiselt on nii palju põnevust aga ootusi-lootusi õnneks pole endale seadnud. Okei, kui välja arvata see ootus hea tunde ees, hehe. Igatahes.. ready, set, go!

Teisipäev. Minu esimene päris meditatsioon on nüüdseks seljataga. Emotsioonid on seinast seina. Tegelikult ma olen rahul ja ma tean, et see on algus millegile olulisele -  enesearmastusele ja väärtustamisele, see on ülim mida saavutada. Ja loomulikult ei tunne ma veel end selles mullis sees saja protsendiliselt aga tean, et see on vaid aja küsimus. Meil oli kaks meditatsiooni, esimese ajal ma tundsin voolavat energiat oma kehas, kogu keha kuumenes ja ma olin asjas sees. Tunne oli ülim. Meditatsioonist välja tulles tekkisid külmavärinad. Avatud oli kogu keha ja see kiirgas kõigest positiivsest. Teine meditatsioon on minu jaoks sutsu raskem. Selle meditatsiooni ajal pühendusime naeratusele, seesmise naeratusega tuli täita kogu oma füüsiline keha. Ja läbi värvide tuli ammutada oma kehasse häid tundeid ja tegureid. Tundub keeruline aga sel hetkel igat elundit, igat rakku tunnetades tekkisidki vastakad emotsioonid. Kõik mis seni oli minus positiivne, kergitas naeratust.. puudutades aga haavatumaid kohti, kiskus mul silmadesse pisaraid. Ma ei hakka igat oma isiklikku aspekti siin lahti harutama ja analüüsima, aga tahtsin tõdeda asjaolu, et õnne on lihtne endasse lasta. Küsimus on ruumis, selleks on vaja tekitada ruumi negatiivse arvelt, kõik vastuoluline tuleb kehast välja lasta. Aga see on raske, ilmselt sellega näengi kõige rohkem vaeva. Aga oi kuidas see on väärt seda!

Kolmapäev. Juhendaja soovitas kohe kodus ise mediteerimist alustada. Hommikuti teha selline enese avamise ja energia liikuma panemise meditatsioon. Saime ka vastavad lugemismaterjalid. Ronisin siis tekialt välja, tõmbasin kampsiku selga, sättisin end sirge seljaga mõnusasse poosi, taustaks relaxing music ja siis see algas.. üritasin end viia maailma ja seisunditesse, tunnetada valguse voolamist kehas nii palju kui võimalik. Aga üksi sedasi ise suunata oma mõtteid oli hulgaliselt raskem, kui eile juhendatud meditatsioonis. Ikka kippusid mingid argiasjad ja muud muremõtteid pähe torgatama. Aga neid trotsides tegin edasi. Kokku läks 13minutit ja ma usun, et see on hea algus päevale. Ning päev päevalt suudan üha enam end välja lülitada. Mõnus igatahes!

Neljapäev. Eile õhtul enne magama jäämist lugesin läbi esimest korda oma meditatsiooni materjali. Ja tundsin kui suur on tegelikult kõik meie ümber. Ja ma tõesti tahan sellest osa saada ja võtta elult kõik hea vastu, mida pakutakse. Selliste mõtetega jäin magama.. ja üle mitme mitme öö magasin hästi. (Nüüd ma olen meeletute peavalude küüsis, ma ei tea miks tervis mulle selliseid vimpkasid viskab viimased kuud) Igatahes täna hommikul oli teine kord iseseisvalt mediteerida. Ja ausalt öeldes tundsin ennast juba nats rohkem mullis sees, kui eile. Suutsin rohkem keskenduda ja argimõtteid rohkem eemale lükata. Täna tegin väheke omaloomingut ka vahele ja keskendusin oma keha tänamisele. Ma ei tundnud küll mingeid kuumi ega külmi judinaid kuid äärmiselt rahulikuks tegi. Samas ka tundsin mingeid tundeid, mida ma ei oska kirjeldada. Aega kulus mul selleks 18minutit. Ajast ma räägin just sellepärast, et grupis olid mõlemad meditatsioonid juhuslikult 33 minutit. Minu meelest sel ajal aeg lendab mingil teisel kiirusel. Sest ma ei oleks uskunud, et ma naudin ja suudan lihtsalt olla sedasi silmad kinni ja pühenduda end mõtetele. Kardsin ka seda iseseisvalt tegemist, et äkki kukub sedasi siuh-säuh välja. Võrdluseks näiteks ripsmehoolduses lamamine, kus mul on peale esimest 15minutit juba kopp ees ja tahaks küsida "kaua veel??". Step by step lähen asjaga edasi ja usun, et mul on palju õppida ja kogeda. Kuu pärast olen õnnelikum, uueks aastaks veel õnnelikum, poole aasta pärast olen juba vot niii õnnelik .. ja nii edasi. Põhiliseks sooviks on jõuda eneseväärtustamiseni ning osata blokeerida häirivaid tundeid. Armastada elu. Lihtsates asjades peitubki võlu!

Reede. Tänane hommik algas samuti mediteerimisega. Loodetavasti saab sellest üks hea harjumus mu jaoks. Igatahes ei suutnud ma ennast esialgu üldse kergesti välja lülitada, kujutasin ja kujutasin ette kuidas valgus liigub aga mul ei liikunud midagi. Hah, kui naljakalt see kõlab. Juba tekkis kerge käega löömise tunne, et no ei tule midagi välja sellest. Aga siis natukene venitasin veel selle loobumisega ja ühel hetkel tundsin end asjas sees, sain edasi liikuda. Jätkasin ka täna oma keha tänamisega ning üritan end üha enam meelestada rahulolu ning armastusega enda vastu. Inimene, kes armastab end on ju üleni armastust täis ja see kiirgab teistele. Teeb armastusväärse inimese. Armastada on ju nii ilus! Pealegi määrab see elus palju, mida rohkem armastust, seda ilusamaks muutub kõik. Minul on küll vähemalt nii, et vajan seda oma ellu palju, siis on alates toitumisest kuni tujuni kõik paremas korras. Heh, nüüd hakkas mul peas kummitama Külaliste Armastus on armastus, armastus on tunne.

Laupäev. Raske oli end välja lülitada. Ilmselt asi selles, et olin siiani harjunud olema üksi ja täielikus vaikuses, aga nüüd iga krõbin ja krabin, mis teisest toast kostis, kiskus mõttetuid mõtteid pähe. Kuidagi viisi läbi pika hingamise sain end pooleldi välja lülitatud ja üritasin eemale peletada muud emotsioonid. Kuid siiski see polnud see. Ei olnud see hetk ja see tunne. Tegin küll ära oma kakskümmend minutit..aga sisemusse jäi rahutus. See rahutus kajastus ka mu pühapäevas kui ka esmaspäevas. No ei leidnud oma elementi.

Uus teisipäev. Ma nii hullult ootasin terve päeva, et oleks juba aeg kohale minna. Tunnen ennast seal nii hästi, meil on väga armas väike seltskond koos. Arutasime just täna, et kõik nii erinevad inimesed, kuidagi nii erinevat energiat kiirgavad, kuid me klapime hästi sinna ruumi kokku. Kõik suudavad end avada ja me ei tekita üksteises blokeeringuid. Kui mul esimeses meditatsioonis oli võib olla raske sõnadesse panna, mida ma tundsin, just teistele seletamise mõttes. Siis täna ma ei tundnud sellist piiritletust. Tänane teema oli emotsioonide tervendamine, siit saate lugeda täpsemalt. Jällegi kaks meditatsiooni, mis üksteisest totaalselt erinesid. Kõik, kes mind natukenegi rohkem tunnevad, teavad et ma olen väga emotsionaalne ning nendes kinni olev inimene. Üks põhjuseid miks ma meditatsiooni vastu huvi tundma hakkasin, oligi see, et ma tahan hakata lahti laskma kõigest vanast ja halvast, lasta minna üleelatud halbadel emotsioonidel. Ja lõpetada klammerdumine minevikku (järgmise nädala teemaks mineviku tervendamine). Et oleks ruumi uuele ja heale! Minu jaoks on tegemist ääretult raske ja tõsise tööga. Seda näitas ka tänane esimene meditatsioon. Ma tundsin minevikus läbi elatud emotsiooni uuesti, kohutavalt rusuv ja raske oli olla. Viis mind kohati korralikult endast välja ja rebis lahti vanu haavu. Aga ma sain lõpuks rahuldavad vastused MIKS on nii ühed, kui ka teised asjad minu elus nii, nagu need on. See andis palju mõtteainet, kindlustunnet ja usku endasse. Ma ei oska seda kõike kirjeldada mida ma tundsin, mida ma tunnen veel hetkel. Teine meditatsioon oli hulga positiivsem ja tekitaski enda ümber häid emotsioone täis aura ning sain soovida enda jaoks olulist omadust. Lõpp kokkuvõttes tulin ära hea sooja ning rahuliku tundega.

Kogu senine kogemus on nii vägev olnud! Ma tunnen ennast nii õiges kohas ja hästi. Ja huvi kasvab kogu selle vaimse maailma vastu.(Sõbraaad!! Ärge kartke, ma ei ole segi pööramas või hulluks minemas :D ) See on imeline kui palju meie sees on peidus, kui vaid oskad seda otsida. Kujutan ette, et peale selle kursuse lõppu oskan oma elu palju paremini elada ning kõigesse, mis eluteele satub, hoopis teistmoodi suhtuda. Seda ma olen alati uskunud, et kõigel on põhjus, nüüd vaja juurde õppida kuidas nende olukordadega paremini hakkama saada. Ja no ilma pullita, ma arvan et see on alles kõige algus!

Seda kõike ei saa ega oska ma sõnadesse panna, seda peab lihtsalt ise kogema. Kellel vähegi mingit huvi on, siis leidke enda jaoks võimalus lähemalt asjaga kokku puutuda. Ja kõik kes skeptiliselt suhtuvad, neil ma soovitan ükskord ometi oma eelarvamustest lahti saada ja otsustada alles siis kui asi järgi proovitud on.

Mediteerimine ei ole kuskile sekti astumine või usku pööramine, kõik on kinni iseenda mõtetes vaid. Ja mõelge palju igasuguseid mõtteid päeva jooksul meie peakestes keerleb ja kui suur osa on neil mõtetel, mille pärast tegelikult põhjuseta stressame.

Tähtis on jääda iseendaks, selle parimas variandis!