Suur trenniarmastus

Lihtsalt istun ja mõtlen, et kui hea on olla. Terve nädalavahetuse stressasin kooliasjade pärast ja eile sai üks jube asi seljatatud. Tegelikult polegi midagi ületamatut ja ma olen päris tubli tüdruk, haha. Nagu nipsust läks tuju heaks ja olin täis positiivset energiat.
Õhtul läksime sõbrantsiga trenni, pumpima. Trennis käimine on kindlasti üks neist tegevustest, mis pole kunagi vastumeelt, alati väärt oma aega. Siit hargnebki lahti küsimus, ikka ja jälle, MIKS ma trenni teen. Või kuidas ma end motiveerin trenni minema. Hmm, toon näiteks inimese kes loeb raamatuid. Ta teeb seda selleks, et see lihtsalt meeldib, on nauditav tegevus. Täpselt sama ongi minu ajendiks. Mulle meeldib.

Üks asi mis kindlasti kunagi ajendas trenni minema, oli  kaalust alla saamine ja energia kulutamine. Lihtsalt tegin seda tuima emotsiooniga, selleks et peab. No tegelikult on mul hea meel vähemalt sellegi üle, et suutsin selle "peab" mõttega end üldse trenni suruda ja äkki ilma selleta poleks minust siiani trennifänni saanud. Aga sai! Sest üks suur viga oleks olnud endale sisendada veel rohkem seda, et ah ma ei taha, mulle ei meeldi, ma ei viitsi. Negatiivsed mõtted ja ise juba eos asja ära blokeerimine ei muuda kuidagi asja lihtsamaks ega meeldivamaks. Tuleb mõelda, et ma suudan ja tahan ja saan hakkama, no matter what! Üldse igasugused vabandused ja enesepettused, "homsest hakkan korralikuks", need ei toimi ju. Kõik peaks sellest aru saama. Enne kui seda endale ei hakata teadvustama, ei muutugi midagi. Ja asi pole selles, et muutus poleks võimalik. See on alati võimalik, absoluutselt iga inimese juures. Siin mängib rolli kui väga sa seda ise tahad ja mis põhjustel sa seda teed. Kui ikka ei taha piisavalt, siis leiadki igasuguseid tobedaid vabandusi. Ja ma ei ütlegi, et mina poleks vahel üks neist tobukesteks, kes leiab vabandusi. Aga ma tean, et ma muutun paremaks. Ma tean! Ma tahan ja suudan.

Nii, nii. See on põnev ja mitmekülgne tegevus. Esiteks ma tunnen, et trenni ajal suudan ma end muust maailmast välja lülitada ja unustan kohati ära isegi kõik ülejäänud kolmkümmend inimest saalist. Seal olen lihtsalt mina, muusika, kang, pingutus ja rahulolu. Ding, ding.. vahepeal kukun tagasi reaalsusesse ja avastan ka teised saalis. Seega on absoluutselt tõestatud pingemaandus ja stressiravi see trennis käimine. Hmm, huvitav kas siis rasketel aegadel peaks 24/7 jooksma või kükkima, siis ju täitsa hea olla. Haha, see selleks.

Teiseks mulle meeldib endale väikseid challengeeid luua ja proovile panna. Just nii töö käigus nats kangile raskust juurde kruvida või teha veel lisaks mõned kõhulihaseid, kuigi justkui ei jaksa silmagi pilgutada enam. Või jooksulindil stop nupule vajutamise asemel kiirust juurde kruttida. See on selline kohati haiglane kiiks, et töö ja valu käigus tahaks nagu veel. Samas ma ei põe ka vahepeal endale ise luues puhkepausi näiteks rühmakates, sest ma siiski ise tunnen oma keha ja vahepeal lihtsalt on vaja kuulata 5 sekundiks seda "Palun puhkust!". Näiteks mu põlved vahel karjuvad appi ja kuigi ma tean, et suudan selle tundega teha trenni lõpuni aga tean, et mõne sekundiline paus teeb mulle siiski oluliselt suurema pai. Seega ma ei näe põhjust miks häbeneda ja ise otsustada millal puhata. Kahju on vahel vaadata kuidas inimesed end liiga traumeerivad, eriti neid kes alles alustavad treenimist ja omavad üldse palju valehäbisid.

Kolmandaks peale stressiravi on pärast trenni alati tuju vähemalt kaks astet kõrgemal.. või isegi kolm. See tuleb juba sellest, et ma olen oma kehale head teinud. Ja kõik ülejäänud tuleb iseenesest siia juurde. Teate isegi, eks.

Neljandaks ja kindlasti väga oluliseks on füüsiline areng. Ma lihtsalt tahan paremat keha ja ma olen valmis selle nimel pingutama, kasvõi aastaid, enne kui saan hakata tulemust lihtsalt hoidma.

Mul on siht silmade ees ja ma tean mille nimel ma töötan. Ja ma tahan tunda seda tunnet mis kaasneb eesmärkide täitumisega. Midagi ei kuku niisama sülle.

Viiendaks mulle nii meeldivad lihased ja ma tõesti naudin trenni käigus peeglisse passides nende vaatamist. Nii vähe ongi õnneks vaja! See paelub eelmise punktiga, armastan lihaseid ja veel rohkem armastan näha nende arengut. Kusjuures viimased kaks kuud olen tagasi Bodypumpi trennides, üha rohkem ja rohkem. Tegin oma esimese raskuste tõstmise ka juba (kui kedagi huvitab, siis kirjutan all täpselt milline on areng sellessuhtes olnud). If it doesn't challenge you it doesnt change you. Siin on ka jälle selline väike võitlusmoment, kui ma mõttes ennast pushin ja ergutan. Ja kinnitan endale, et praegu on valus, pärast on ilus. Ma suudan seda!

Kuuendaks olen ma supper happy, et kõik see on minu ellu toonud väga palju toredaid inimesi. Ja uusi kogemusi. Mis kokkuvõttes aitavad mul iseennast paremini tundma õppida. Alustades treeneritest, kellelt tuleb positiivne laeng ja hulgaliselt motivatsiooni, kellega on niisama põnev lobiseda, kes on toetavad ja inspireerivad, kes ajavad tihti suu muigele. No suu muigele.. kui ma vaid oskaks sellega piirduda. Tihti pigem ikka enne "upsi" kõlab väike naerukajakas ka, haha. Ja kogemused - kooliaegadel cooperit joostes pidin ära surema ja poleks elusees arvanud, et mina lähen vabatahtlikult kuskile rahvaüritusele jooksma. No way! Rääkimata raskustega treenimisest ja päriselt ka mingite lihaste omamisest, kusjuures sealjuures veel nautides kogu värki.

Seitsmendaks tunnistan ausalt, et trennivärk vähendab oluliselt süütunnet, kui selle söömisega sutsu untsu läinud on. Sest tõsi see on, et nii mõnedki kalorid ju saab põletatud.

Kõik need väiksed asjad teevad ühe suure HEA kokku. Viimane kuu on trennigraafik päris hea, keskmiselt 4 trenni nädalas ja kasvavas tempos õnneks. Kolm kindlat trennipäeva on  esmaspäev (Attack), neljapäev (Kõht/selg/tuhar ja Bodypump), laupäev (Bodypump). Ülejäänud päevadele ma lisan kindlasti vähemalt kas ühe jõusaali päeva või BodyCombati. Vahel Griti või veel teise Attacki. Mul on trennivalik suhteliselt sõltuv ka treeneritest. Sest ikka on keegi, kes on teistest sutsukese parem. Ja peab ju endale parimat valima.

Nagu ma olen eelnevalt maininud, siis pumpimine on mu totaalne lemmik. Kuigi päris tore on ka see, et olen hakanud nautima vastupidavust ka viimastel kuudel ning üritan mixida kõike. Pumpimises on mul raskustega toimunud selline areng (august 2012- praeguseni)
kükke alustasin 5kg kangil > 10kg > 15kg > hetkel 2. nädalat 18kg
seljalihased alustasin 5kg > 10kg > hetkel 12kg
rinnalihas alustasin 3kg > 5kg > hetkel 7kg
triitseps 4kg > 5kg > hetkel 7kg
biitseps 4kg > 5kg > hetkel 7kg
väljaasted 5kg > 10kg (hetkel)
õlad kangil 6kg, hantlid 3kg

Nüüd kui ma natuke rohkem kui aasta tagasi selle trenni enda jaoks avastasin, ma tunnen et enamvähem kõik võtted on korralikult selgeks saanud. Ma olen lõpuks õppinud oma selga sirgelt hoidma. Tean kuidas mu jalad, põlved, varbad, peps peab kükkides olema, et tulemus oleks maksimaalne. Kusjuures see on naljakas, kuidas jalgade asend paar kraadi siia-sinna mõjutab seda, kuidas tuharalihas töötab. Selg on väikesest saadik mul pigem lohakalt kõveras olnud ja sellega ikka tükk tegemist olnud. Emme ikka aegaajalt tuletas meelde, et selg sirgu. Ja arst soovitas ujumistrenni. Nüüd aga kontrollin oluliselt rohkem oma keha hoiakut. Jumal tänatud, et ka aknaklaasid saalis peegeldavad hästi.. siis saab ikka igast küljest jälgida. Ja selle kõige juures on hea see, et mu üldine rüht on ka oluliselt paranenud nüüdseks.

Jõusaalis käies ma enamasti pühendun rohkem ülakehale. Soojenduseks 4-5km jooksu, siis masinatel triitseps, õlad, üla-ja alaselg ning rinnalihas. Masinate raskus varieerub 25-35kg'ni. Seejärel tulevad pikad kõhulihaste seeriad, plank. Lõpetuseks korralik venitusosa. Jõusaali trennid on ajaliselt kõige pikemad 1,5-2h.

Jõuka sessioon.

Haha, lemmik!

Energia tankimine enne ja pärast trenni on tekitanud küsimusi, siiani ka minu enda peas. Et mida, millal. Ausalt öeldes pole ma siiani seda osa oma elust korda seadnud. Lähtun lihtsalt sisetundest. Kuna ma tean, et peale trenni ma olen alati kuidagi teistmoodi motiveeritud ja üllataval kombel on isu väikene, siis ma üritan jätta oma põhi toidukorra paar tundi enne trenni. Siis on piisav energia tagatud ja toitu nii palju seeditud, et ei ole raske treenida. Kõige kohutavam on täis kõhuga trennis olla. Kui ma üldse ei jõua süüa teha, siis söön natukene enne trenni banaani. See on mu abimees nr.1 igas olukorras. Peale trenni kuskil 2h pärast mul tekib isu, millegi kerge ja värske järgi. Puuviljad, köögiviljad ja kohupiim, kodujuust. Enamasti jäävad mu trennid õhtusse ja jõuan koju kusagil 20 ajal, siis ega ma väga ei tohikski enam nii hilja uhket praadi sisse süüa.

Minu jaoks on see kõik lihtsalt enda keha tunnetamine, kuigi ma juba hakkan oma mõtteid sinna poole liigutama, et peaks rohkem läbi mõtlema, mida enne ja mida pärast trenni süüa. Ja jook, sellega on hästi lihtne - vesi. Vesi, vesi, vesi. Trenni ajal joon lihtsalt vett. Olen mingitel aegadel proovinud neid trennijooke ja ma olin päris sõltuvuses FatBurneri joogist, sellest rohelisest, aga ma ei täheldanud mingit kasu sellest. Mõtlesin, et no milleks?!  Puhas vesi rahuldab täielikult.


Mis trennitamisse veel puutub ja ma hea meelega promon, on LesMillsi Fitness Explosion 2013, mis toimub 7.detsembril ja on kindlasti mega kõva üritus. Emotsiooni poolest, pluss muidugi üks korralik trennilaupäev uute põenate kavadega. Lähemalt saab uurida asja näiteks siit. Mina lähen igatahes põnevusega, seda enam et eelmine aasta jäi minemata. Tuleb tasa teha, haha.

Mis on treenimise juures teie jaoks need plussid?