Nõnda, kui "normaalne" inimene

Ma olen viimasel ajal täheldanud, et fraasi "nagu normaalne inimene" on hakatud rohkem kasutama. Just toitumise ning elustiili kohapealt. Aga milline on see normaalne inimene siis? Eeldan, et keegi kes lihtsalt on, ajab oma asja, ei mõtle üle, ei analüüsi oma igat suutäit vaid kuulab oma keha..

Kõik on nagu ilus.. aga..hmm, see vastus rahuldab ja ei rahulda ka. Pean just iseend silmas. Ma olen nii harjunud mõtlemise, kaalumise, planeerimise ja ka oma väikeste paharettide - isudega- elama. Mõtlema, mõtlema, mõtlema. Minu jaoks ongi see normaalne, kui ma täidan oma toidupäevikut ja kodus kaalun oma toitu. Kuna nüüd see ühiskonna normaalsus mõni aeg tagasi jäi mulle pähe kummitama ja vahelduseks mõtlesin, et oleks lihtsalt tore niisama olla ja mõnuga trenni teha.

 Et hakkan siis ka normaalseks, haha. Olen viimased paar nädalat üritanud kuulata oma keha. Aga kõige naljakam on see, et minu jaoks ongi ikka tavaline süüa täpselt samasuguseid portsjone ja täpselt samasuguseid toite, kui enne. Mulle maitsebki kodujuust ja muna ja palju salatit ning puuvilja. Tõ-si-selt!

Tuleb vist tõdeda, et enne ma lihtsalt mõtlesin oma elu ebanormaalseks ja lihtsalt jumala mõttetult pressisin endale stressimõtteid pähe, justkui need peaksid ilmtingimata seal olema. Aga iga asja juurde käib ikka konks ka. Ma vana teada-tuntud maiasmokk, ikka kasutan seda vabadust ära, et ma ju nüüd võtan easymalt. Lollakas enesepettus on trüginud mu ellu ja kuidagi kergekäeliselt olen oma põski magusaga täitnud. Mul suured põsed, sinna mahub korralikult šoksi panna.

Nagu kõik on ilmselt aru saanud, on poodides röökivad kommiletid "Söö mind!" minu nõrgim lüli. Alustades, et mis see kaks teelusikatäit mustikamoosi ikka pudru peal teeb või, et väike kohuke pole ju kahjulik, ikkagist piimatoode (ilmselge lohutus! Aga peale kolme kuud see esimene kohuke oli maailmaparim asi üldse :D ) , kuni oi kui head need piparkoogid teega ikka on reede õhtul. Grrr. Ma ei tunne selliseid süümekaid, sest ma ei ole end üle söönud vaid need asjad oma menüüsse kuidagi ära sättinud ja ka korralikult trenni teinud.

Aga mind ajab lihtsalt marru, et ma mõtlen endale mingeid vabandusi välja ja tunnen, et mida rohkem jälle luban, seda suuremaks mu isud muutuvad. Nii lihtsalt on, õnneks paar päeva võõrutust ja jälle lihtsam. Siin hakkab justkui lahti kooruma see, et ma pole ikka päris n-o-r-m-a-a-l-n-e, sest normaalne inimene ju ei satu õgimishoogudesse või ei oma söögiga nii emotsionaalset sidet.

Nüüd enam ei tea üldse, mis tundeid see inimtüüp tekitab. Eks see kõik on mõtlemises kinni. Minu pahe on suhkruhullus ja kommihoolikuna on ikka lihtsam end eemale hoida. Tunnen end piisavalt palju ja lihtsalt ma peangi elulõpuni end kontrollima. Lepin sellega, et need hullused käivad mul periooditi ja keskenduma peab rohkem põhilisele eesmärgile.

Siinkohal tuleb üks ootamatu aga rõõmust rõkkav Juhuuu! Teate miks?! Sest ma avastasin ennast mõttelt ja tundelt, et suudan mõne asjaga leppida ja vähendan sellega stressi. Lepin sellega, et ma ei suuda 100% ideaalselt toituda ilmselt mitte kunagi, ma pole perfektne ja vahel on mõõna vaja, et miski jälle raputaks. Ausalt ei suuda ise ka hetkel uskuda, et neid sõnu enda käest kuulen. Oh, happy times vist jälle!

Ikkagi peitub asja võti igas inimeses erinevalt, just sellessuhtes, et kui ma tahan enda füüsilist vormi muuta, siis pean senises elus tegema teisi pöördeid, senisest erinevaid, et miski muutuks. Kusjuures mis mind jälle reaalsusesse raputas, oli see, et eile peale piparkookide (jah, ma olin ette juba arvestanud vaenlase nisuga, et kõht läbi punni nagu oleks seal kaks korvpalli sees ja muidu raske olla. Hetkel mõtlen, et hallo mõistus, miks sa üldse toodad sellist "leppimist") sissemugimist lamasin 3h liikumatult voodis, sest mul oli nii paha olla. Süda läks nii pahaks, et olin viimasel piiril ja kõhuvalu oli täpselt see sama, millega mõni aeg tagasi võitlesin.

Kõigele lisaks õhku ka polnud. Ja mõtlesin, et no kurat küll, miks ma endale nii teen! Jällegi enda keha andis ise märku, et Kiku mida sa teed minuga?!?! Võib olla ongi vahel sellist keha kuulamist vaja. Igatahes on mul hea meel, et ta just nüüd endast märku andis ja ei lasknud asjadel käest minna. Oli tore, suhkrust ja jahust ja mannavahust aeg, aga tsau-pakaa jälle!