Kõik algab sinust endast, kullake!

Mul keerlevad igasugused motivatsiooni ja sihikindlusega seotud mõtted peas. Mis on see, mis motiveerib või kust leida motivatsiooni?! Sellised küsimused lendavad aina rohkem minu postkasti aadressi suunas.

Lühidalt -  see on MISKI, mis tuleb SINU seest. Seda ei saa teisele inimesele selgeks teha, luua ega tekitada, kui inimene enda sees pole ise seda üles leidnud või luua suutnud.

Alustaksin üldse sellest, et lugesin hommikukohvi kõrvale Elari intervjuud Noorte Häälele, mille leiate siit. Mulle meeldis väga väga üks mõte, mille Elari välja tulistanud on: ""Rohkem headust ja teiste märkamist! Elu on keskmiselt 70 aastat pikk - liiga väikene aeg, et olla halb inimene." Nii õige ja hea mõte päeva alustamiseks, eriti lõpp.

Kuna minu meelest algab kõik ise endast, siis tuleks eelkõige olla enda vastu hea, ennast armastada ja austada, hoolida oma kehast, suhtuda positiivselt elu igasse katsumusse, mis teele veeretatakse. Kõigest on midagi õppida ja pole mõtet silmi kinni pigistada. Just läbi kogemuste on võimalik leida endas see MOTIVATSIOON, mida meist paljud otsivad. Ja alles siis, kui suudad olla enda vastu hea inimene, suudad seda olla kogu maailma jaoks.

Elu on lühike, me ei saa ühtegi mööda lastud võimalust ega hetke tagasi. Mõtled, et oleks ma alustanud pool aastat tagasi või poleks ma 3 kuud tagasi alla andnud, oleksin ma seal, kus tegelikult olla tahaksin. Nii on elus kõikide asjadega. Aga, et mitte järgmise poole aasta pärast ikka veel sama asja mõelda, siis me saame alustada kohe, nüüd ja praegu. Et need kõik ees olevad päevad oleksid täis rõõmu ja enesekindlust, häid hetki ja häid inimesi.

Kui koguaeg mõelda, et ma ei saa ja ei suuda ja ei oska, anda alla igale isule, siis ju oled rohkem võlutud sellest kreemikoogikesest kui väiksemast püksipaarist. Sind motiveerib see koogike end rohkem sööma ja see 5 minuti hea enesetunne on suuremaks motiks, kui suruda hetkeks alla see emotsioon, võidelda endaga ja mõelda suuremas plaanis. Nädala, kuu või aastate pikkusele heale enesetundele, kui tunned end oma kehas hästi. Täpselt nii kaua, kui ise päriselt ka ei usu endasse ja sellesse, et kõik on võimalik kui vaeva näha ja võidelda, ei saa midagi muutuda.


Mul on võtnud see aastaid, et tõesti saan öelda, et see motivatsioon tuleb mu enda seest. Ma tunnen, et ma tahan ise enda jaoks olla ilus ja terve. Ma tahan proovida ja astuda mugavus tsoonist välja selleks, et testida milleks ma võimeline olen.
Sellised asjad mind isiklikult ei motiveeri, et suveks saledaks või tahan sellele või tollele meeldida. Jah, mul on suvel hea lühikesi pükse kanda või rannas peesitada, kui ma olen heas vormis, aga mu enda pärast. Ma tunnen ennast hästi oma kehas ja siis mul on juba ükskõik kas ma teistele meeldin või mitte. Aga kui mind ikka häirib üle püksi värvli punnitav kõhuke ja teised seda isegi ei märka, siis samamoodi on mul ükskõik mis teised arvavad. Ma ju ise pole rahul!
Kui sa ise sealjuures ei tunne, et sa teed seda enda pärast, siis ei teki sul ikka endaga seda sidet ja sõprust. Ning suvel on suhteliselt üks kõik kas sa oled peenikene või paks, õnnelik või õnnetu. Ja teised inimesed- kui ikka enda jaoks ei tee ja oled ebakindel, siis teised tajuvad seda ebastabiilsust ja kokkuvõttes ei ole see ka teiste jaoks niivõrd oluline

Mul käib absoluutselt iga päev mõtetest läbi, et appi kuidas tahaks kommikarbi pintslisse pista, unistan sellest magusast maitsest suus ja kujutan ette kuidas ma neid kõiki asju söön. Aga see jääbki kuskil 90% ulatuses ainult mõtteks. Ja ma olen nii uhke enda üle! Ja tänu sellele ma näen tulemusi ja see on see mida ma ju soovin. See omakorda tõestab, et mu otsused kannavad vilja ja käitun õigesti. Sest tunnen end juba pikemas perspektiivis paremini.

Minu nõuanne motivatsiooni leidmiseks oleks selline :

1. Usu endasse! Kõik on võimalik, see ei peagi olema lihtne. Mõtle kui palju muid katsumusi ja palju raskemaid meie eluteedele satub ja millega me hakkama saame. Saame ka hakkama nende üleliigsete kilode kaotamisega. Sa pead aru saama, et keegi teine ei tee seda sinu eest ära.

2. Räägi endaga! Jah, kasvõi kõva häälega küsi mida sa tahad, mida sa oled nõus tegema selleks, milleks sa ei ole suutnud siiani end kokku võtta, mis on sinu suurimad hirmud, millistel hetkedel on kõige raskem. Kirjuta see kasvõi üles, korruta endale iga päev.

3. Otsi tuge! Leia enda ümber need inimesed, kes sind aitavad ja nõustavad. Kes raputavad su maa peale, kui vaja. Kes on olemas, kui vaja pisaraid pühkida või kellega saad rõõmust kilkavalt õnnelik olla, kui oled edukas. Olgu selleks siis mees või naine, sõber või sõbranna, personaaltreener või kasvõi mina. Inimene, kes sind ülese upitab mitte ei too negatiivsusega alla. Selleks ongi oluline leida, keegi kes päriselt ka mõistab. Sellistele "ah kuule, mis see üks koogitükk ikka teeb" või "jälle su järjekordne dieet jah.." inimestele pole lihtsalt mõtet kurta. Kui nad ei saa aru ja ei tahagi saada, siis pole mõtet rääkida ja oma tuju sellega halvaks teha. Ma tean täpselt kellega kui palju ma millestki rääkida saan. Ja mul on tänu neile inimestele nii kindel ja tugev tunne, et saan hakkama.

4. Tee seda enda pärast kogu eluks. Mitte ära keskendu koguaeg hetke isudele ja laiskusele. Kui sul murdub kinga konts või auto mootori rihm läheb puruks, siis Napoleoni kook ega kast õlut ei paranda seda ausõna.

5. Iga tagasilöök on osa plaanist! See raputab aeg-ajalt paika, paneb analüüsima mis valesti on ning aitab reel püsida. Kui koguaeg hästi läheb, siis see on inimese loomuses, et muutud mugavamaks. Hakkad endale jälle rohkem lubama, kui kaalul muutust ei näe. Ja põmm! Märkamatult võid olla alguspunktis tagasi. Aga kui vahel on asjad halvasti, siis paneb see head rohkem hindama. Mina näiteks oma pluss-nädalatel tunnen nii suurt motivatsiooni, et ekstra tubliks hakata, et järgmine nädal jälle vihast punnis silmadega kaalu jõllitama ei peaks. Vaatan üle oma toidupäeviku ja trenniisu kahekordistub. It keeps me going!

6. Tehke pilte! Pildistage end igast küljest ja siis mõne aja möödudes uuesti. Ausalt te võite üllatuda, sest end igapäevaselt nähes ei taju alati palju muutunud on. Aga kui on olemas "fotosüüdistus", siis it works!

Mul oli endal näiteks üllatuseks, kui võrdlesin eelmise suve ja paari päeva tagust pilti oma kõhust. Peeglist ise vaadates arvasin, et olen täpselt samasugune aga pildipealt oli ikka väikest erinevust näha.

MA OLEN NÕUS ALATI OMA NÕU JA JÕUGA AITAMA, RÄÄKIMA, ABISTAMA. Nii palju kui ma vähegi oskan ja suudan. Kirjutan alati oma kogemusest, mis on minuga toimunud ja toiminud. Ma olen nii rõõmus, kui saan kedagi aidata. Ma tean ise kui väga on vahel vaja kellegi nõu ja ma olen selle tee kõik ise läbi teinud, kui väga lost on olla. Seega ärge üldse kartke ega tundke mingit valehäbi, vaid aidake ennast ja laske end aidata!

SA SUUDAD SEDA!