teisipäev, 12. juuli 2016

Tagasiteel.

Endale mitte nii suureks üllatuseks tundsin eile, et hoolimata kindlast lõpust, taasavan ma selle aadressi, viskan mõned väikesed muudatused sisse ja lasen oma mõtted valla. Täpselt nii täna läkski. 
Tunne on miski, mida ei saa vägisi tekitada. See kas on nii.. või pole nii. Minuga on tunne, et mulle meeldib rääkida. Ma tahan rääkida. Ja ma teen seda. Kas igapäev või kord poole aasta jooksul. Noh, ikka nagu siis, kui ma tahan.

Oli hetki, kus ma tundsin, et tahaks öelda aga pole nagu õigeid sõnu. Või pole see aeg õige. Või teemad on liiga miskid, mis pole need, mida öelda. Peitusin vabanduste ja ettekäänete taha. Ja mitte teiste, vaid enda eest oli vaja peitu pugeda. Miks vaja oli, seda teab ei-tea-kes ei-tea-kusagil.

Rolli mängisid igasugused muutused elus. Minus endas ja minuga seonduvas. Ma ei oska veel päris täpselt kommenteerida ega lahti mõtestada, mis asi see elu on. See, millega ma ärkan ja magama lähen. On miski, milleta ei saaks, see on kindel.

Aga ma tean täpselt, et Toit,trenn,kogemused on suurt rolli mänginud kõiges, mis mind on toonud tagasi siia.Sellisena. Selliste mõtetega, selliste arvamustega, sellise väljendusviisiga.
Olen mingis mõttes tagasiteel, aga mitte et tagasi minna alustatud teeotsa, vaid et lihtsalt vana asja endaga uuesti kaasa võtta. 
Ma tunnen, et mul on siiski midagi öelda. Rääkida pühapäevast, potililledest, kõnnitud vahemaadest, salatist, puksivast beebist või kütuse hinnast, nalja teha ja niisama lobiseda. 
Kui ma varasemalt olin oma igapäevaste mõtetega enamasti toidul ja trennil, mul olid eneseotsimise ajad ja pidevad võitlused nende vahel, kes ma olen ja kes ma olla tahan, siis nüüd ma tunnen, et elus on veel palju muudki. Paljud tühimikud, mida ma kunagi trenni ja toitumisega täita püüdsin, on täitunud millegi palju erilisemaga.
Ei tea kas olen kohale jõudnud iseendana või olen andnud loobumisvõidu oma kunagistele unistustele. Lihtsalt vanaks saanud või on tegemist mistahes x-asjaga. Liikumisest pean ma siiani lugu ja mitmekesine toitumine on samuti elu loomulik osa. Aga need teemad on liiga kitsad võrreldes sellega, mis elus veel mainimist väärt on.

Ma tahtsin otsa lahti teha natukene sissejuhatavalt, juhuks kui keegi tuleb siia.. ja otsib midagi. Siit võib leida kirjutusi, millest mina lihtsalt rääkida tahan. Ikka ja jälle eelkõige iseenda pärast. Aaah, kui egoistlik eks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar