Rasedus on asi, mida saab mõista üdini vaid siis, kui seda on ise kogetud. Selles olen ma tänu esimese beebi ootusele veendunud. Vahel on muidugi kahju, et meespool ei saa kogeda neid tundeid, mida kõhubeebi kasvamine ja liigutused minus tekitavad. Aga samas, ma ei tea ka seda tunnet, mis temal minu liikuvat pallikest katsudes tekib.
Enne rasedaks jäämist olin ma oma peas ikka igasugused asjad välja mõelnud, et kuidas see kõik olema saab ja milline ma olen. Ma olen oodatust oluliselt vähem tegutsenud-hullunud-mõelnud. No nagu 180 kraadi plaanitust erinevalt.
Esiteks arvasin, et ma kukun lugema. Loen kõiksuguseid võimalikke raamatuid, alates sellest kuidas olla rase ja lõpetades sellega, kuidas kasvatada normaalne laps. Pean tõdema, et olen ühte raamatut sirvinud, mis ma raseduskeskusest kaasa sain. Kui ma jõudsin täpsustavate joonisteni, kuidas ma oma sõrmi ja keha hoidma pean, et beebit imetada.. Siis ma teadsin, et ma ei hakka ju ometi ühes käes beebit hoidma ja teisega raamatust järge ajama. Loodan ikka ema instinkti peale siin. Ehk siis tundsin, et ei ole mõtet igasuguseid õpikuid kokku ostma hakata.
Ka foorumites olen ma suhteliselt vähe käinud, ainult midagi konkreetset otsimas. Põhiline tugi on olnud mul teiste rasedate blogid, kus mulle on meeldinud nädalaid võrrelda. Enda rasedusnädalat ja kellegi teise oma. Mul pole oluliselt palju inimesi kõrval, kes oskaksid kaasa rääkida. Kuhu on jäänud minu sõbrannade beebibuum, ah? (See on küsimus teile ja täiesti tõsiseltvõetav ka)
Beebigrupp. Olin sellest kuulnud ja see tundus kohustuslik raseduse osa. Saad koguaeg kõike jagada omasugustega. See on kindlasti tore. Ka mina otsisin peale triipude kättesaamist kohe üles augustibeebid 2016. Paari nädala möödudes tundsin, et see ei ole ikkagi mulle. Ma saan aru, et alati kõigil ei lähe asjad mööda head rada ja rasedusega kaasneb kurbust ja valusaid hetki. Aga ma tundsin selles hetkes, et minuga on kõik hästi ja teiste kurvad kogemused mõjuvad mulle negatiivselt, siis ma lihtsalt ei tahtnud endas igasuguseid hirme tundma hakata. Eriti esimestel raseduskuudel, kui kõik on niigi veel selline ebakindel. Ja hiljem ma lihtsalt ei oleks tundnud end seal grupis omana. Seega ei ole mul terve raseduse jooksul olnud ühtegi omasugust kõrval.
Mitterasedana arvasin, et rasedusaegsed vaevused on iiveldus/oksendamine ja väsimus. Et need tuleb kuidagi üle elada, haha. Noh, sünnitusvalud on eraldi teema muidugi. Aga kuna Hugo siblib kõhus veel, siis selles osas ei oska ma kaasa rääkida. Tulles tagasi raseduse vaevuste juurde, siis võta näpust, neid on rohkem kui iiveldus ja väsimus! Ma suutsin olla üks neist vähestest, kellel mitte ei kao vaid süveneb migreen. Rasedana pole sellele ka mingisugust erilist ravi. Ja tagasi on täiesti arvestatavad seljavalud, mis meenutavad kooliaega, kui koolikotti pidi tassima. Või siis te ei kujuta ette ka, kui kiiresti võib tekkida meeletu pissihäda. Ja samakiirelt kaduda. Ja siis jälle kindlameelselt tagasi olla. Ootamatult ründavad mind pussnoad jalgevahel. Need lähevad nädal nädalalt valusamaks. Elu esimesed päris jalakrambid on mind ka mõnel ööl tabanud. Ja need on esimesed asjad, mis pähe tulid. Aga tegelikult mulle ikkagi meeldib rase olla.
Paljud teavad mu kaaluprobleemi, mis mind on üle poole mu elust saatnud. Ütlen ausalt, et üks suur hirm oli, et võtan meeletult kaalus juurde. Et lihtsalt kui mulle muidu meeldib süüa, siis rasedana kindlasti ma ei söö mitte vaid kahe eest. Vaid lausa kolme. Ja siis võtangi 30kg juurde. Tegelikult on nii, et süüa tuleb ikka ühe eest aga korralikult. Söön palju värsket ja sellekõrval ei hakka varjama, et kommi ja kooki olen viimase kaheksa kuuga söönud oluliselt rohkem, kui varasemalt. Mul on kaalu juurde tulnud 10 kg ringis, ma ei tunne absoluutselt mitte mingisuguseid süümekaid ühegi ampsu pärast, mis ma teinud olen. Mu keha on minu üllatuseks hoopis teistmoodi toimima hakanud. Ja kokkuvõttes olen ma õnnelik.
Söömise teemaga jätkates, siis ma arvasin, et rasedusega käib kaasas kindlasti mingi kiiksuga isu. Nagu heeringas vahukoorega või kriit. Aga mul pole mitte ühtegi veidrat isu olnud. Raseduse alguses tahtsin rasvast, pizza ja burks ning friikad olid aukohal. See aga möödus. Läbivaks isuks on olnud ehk sai. Röstsai võiga, croissantid, kaneelirullid, koogikesed ja küpsised.
Beebiasjade kokkuostmise osas olin täiesti kindel, et ma pean oma pooled riided ära viima, sest kapis pole muidu ruumi. Või siis Kevini ketsid maha müüma, et asjade jaoks raha saada. Oh, siis tuleks ju ruumi ka..
Ma olen riideid minimaalselt ostnud. Isegi pigem vähe. Nii üllatav, et ma olen selles osas iseenesest nii ratsionaalselt mõelnud. Sest beebi asjad on nii ülinunnud ju tegelikult. Samas ma pean tunnistama, et mul on enda maitsele päris raske leida ägedaid beebikuti riideid. Selles osas on mul mõningad kiiksud. Ma ei taha üleni sinises beebit ja ma pole huvitatud ka suurtest värvilistest piltidest.
Vankri ja voodi ostsime ka alles kuskil kuuaega tagasi. Eile panin nimekirja kokku, mida veel vaja on. Tegelikult vajalikku kraami on veel küll ja küll. Aga minus on nii palju dilemmasid, et kas osta üks või teine. Kas osta beebile tekk või magamiskott. Milline vann, kas kohe rinnapump.. oeh.
Reedel saab mul 36 nädalat täis ja vaikselt mõtlen haiglakoti kokkupanekule. Sinisilmsena arvasin, et saan oma väikse roosa spordikotiga asja aetud aga eile kinnitasin Kevinile, et meil on kohvrit vaja.
Vaatasin erinevaid liste, mida keegi kaasa pakkinud on ja tegin nende seast omad valikud. Kusjuures, ei plaani võtta sadat erinevat komplekti riideid ei endale ega beebile. Meie kodu on 5 minuti kaugusel sünnitusmajast. Ei näe probleemi, et keegi meist, ehk Kevin, vajadusel kodust läbi lippab.
Ma olin loonud endast pettekujutelma kui tulevasest ideaalsest rasedast. Klišee. Tegelikult olen oluliselt rohkem ikka oma tavalist ideaalset elu elanud. Olles suures vaimustuses beebi liigutustest ja vaadates oma supernunnut kõhtu, pluss see meeletu ootus.. See kõik on nii tore ja mulle on sellest piisanud.
Ei jõua ära oodata kohtumist oma väikse mõnglikesega!
Enne rasedaks jäämist olin ma oma peas ikka igasugused asjad välja mõelnud, et kuidas see kõik olema saab ja milline ma olen. Ma olen oodatust oluliselt vähem tegutsenud-hullunud-mõelnud. No nagu 180 kraadi plaanitust erinevalt.
Esiteks arvasin, et ma kukun lugema. Loen kõiksuguseid võimalikke raamatuid, alates sellest kuidas olla rase ja lõpetades sellega, kuidas kasvatada normaalne laps. Pean tõdema, et olen ühte raamatut sirvinud, mis ma raseduskeskusest kaasa sain. Kui ma jõudsin täpsustavate joonisteni, kuidas ma oma sõrmi ja keha hoidma pean, et beebit imetada.. Siis ma teadsin, et ma ei hakka ju ometi ühes käes beebit hoidma ja teisega raamatust järge ajama. Loodan ikka ema instinkti peale siin. Ehk siis tundsin, et ei ole mõtet igasuguseid õpikuid kokku ostma hakata.
Ka foorumites olen ma suhteliselt vähe käinud, ainult midagi konkreetset otsimas. Põhiline tugi on olnud mul teiste rasedate blogid, kus mulle on meeldinud nädalaid võrrelda. Enda rasedusnädalat ja kellegi teise oma. Mul pole oluliselt palju inimesi kõrval, kes oskaksid kaasa rääkida. Kuhu on jäänud minu sõbrannade beebibuum, ah? (See on küsimus teile ja täiesti tõsiseltvõetav ka)
Beebigrupp. Olin sellest kuulnud ja see tundus kohustuslik raseduse osa. Saad koguaeg kõike jagada omasugustega. See on kindlasti tore. Ka mina otsisin peale triipude kättesaamist kohe üles augustibeebid 2016. Paari nädala möödudes tundsin, et see ei ole ikkagi mulle. Ma saan aru, et alati kõigil ei lähe asjad mööda head rada ja rasedusega kaasneb kurbust ja valusaid hetki. Aga ma tundsin selles hetkes, et minuga on kõik hästi ja teiste kurvad kogemused mõjuvad mulle negatiivselt, siis ma lihtsalt ei tahtnud endas igasuguseid hirme tundma hakata. Eriti esimestel raseduskuudel, kui kõik on niigi veel selline ebakindel. Ja hiljem ma lihtsalt ei oleks tundnud end seal grupis omana. Seega ei ole mul terve raseduse jooksul olnud ühtegi omasugust kõrval.
Mitterasedana arvasin, et rasedusaegsed vaevused on iiveldus/oksendamine ja väsimus. Et need tuleb kuidagi üle elada, haha. Noh, sünnitusvalud on eraldi teema muidugi. Aga kuna Hugo siblib kõhus veel, siis selles osas ei oska ma kaasa rääkida. Tulles tagasi raseduse vaevuste juurde, siis võta näpust, neid on rohkem kui iiveldus ja väsimus! Ma suutsin olla üks neist vähestest, kellel mitte ei kao vaid süveneb migreen. Rasedana pole sellele ka mingisugust erilist ravi. Ja tagasi on täiesti arvestatavad seljavalud, mis meenutavad kooliaega, kui koolikotti pidi tassima. Või siis te ei kujuta ette ka, kui kiiresti võib tekkida meeletu pissihäda. Ja samakiirelt kaduda. Ja siis jälle kindlameelselt tagasi olla. Ootamatult ründavad mind pussnoad jalgevahel. Need lähevad nädal nädalalt valusamaks. Elu esimesed päris jalakrambid on mind ka mõnel ööl tabanud. Ja need on esimesed asjad, mis pähe tulid. Aga tegelikult mulle ikkagi meeldib rase olla.
Paljud teavad mu kaaluprobleemi, mis mind on üle poole mu elust saatnud. Ütlen ausalt, et üks suur hirm oli, et võtan meeletult kaalus juurde. Et lihtsalt kui mulle muidu meeldib süüa, siis rasedana kindlasti ma ei söö mitte vaid kahe eest. Vaid lausa kolme. Ja siis võtangi 30kg juurde. Tegelikult on nii, et süüa tuleb ikka ühe eest aga korralikult. Söön palju värsket ja sellekõrval ei hakka varjama, et kommi ja kooki olen viimase kaheksa kuuga söönud oluliselt rohkem, kui varasemalt. Mul on kaalu juurde tulnud 10 kg ringis, ma ei tunne absoluutselt mitte mingisuguseid süümekaid ühegi ampsu pärast, mis ma teinud olen. Mu keha on minu üllatuseks hoopis teistmoodi toimima hakanud. Ja kokkuvõttes olen ma õnnelik.
Söömise teemaga jätkates, siis ma arvasin, et rasedusega käib kaasas kindlasti mingi kiiksuga isu. Nagu heeringas vahukoorega või kriit. Aga mul pole mitte ühtegi veidrat isu olnud. Raseduse alguses tahtsin rasvast, pizza ja burks ning friikad olid aukohal. See aga möödus. Läbivaks isuks on olnud ehk sai. Röstsai võiga, croissantid, kaneelirullid, koogikesed ja küpsised.
Beebiasjade kokkuostmise osas olin täiesti kindel, et ma pean oma pooled riided ära viima, sest kapis pole muidu ruumi. Või siis Kevini ketsid maha müüma, et asjade jaoks raha saada. Oh, siis tuleks ju ruumi ka..
Ma olen riideid minimaalselt ostnud. Isegi pigem vähe. Nii üllatav, et ma olen selles osas iseenesest nii ratsionaalselt mõelnud. Sest beebi asjad on nii ülinunnud ju tegelikult. Samas ma pean tunnistama, et mul on enda maitsele päris raske leida ägedaid beebikuti riideid. Selles osas on mul mõningad kiiksud. Ma ei taha üleni sinises beebit ja ma pole huvitatud ka suurtest värvilistest piltidest.
Vankri ja voodi ostsime ka alles kuskil kuuaega tagasi. Eile panin nimekirja kokku, mida veel vaja on. Tegelikult vajalikku kraami on veel küll ja küll. Aga minus on nii palju dilemmasid, et kas osta üks või teine. Kas osta beebile tekk või magamiskott. Milline vann, kas kohe rinnapump.. oeh.
Reedel saab mul 36 nädalat täis ja vaikselt mõtlen haiglakoti kokkupanekule. Sinisilmsena arvasin, et saan oma väikse roosa spordikotiga asja aetud aga eile kinnitasin Kevinile, et meil on kohvrit vaja.
Vaatasin erinevaid liste, mida keegi kaasa pakkinud on ja tegin nende seast omad valikud. Kusjuures, ei plaani võtta sadat erinevat komplekti riideid ei endale ega beebile. Meie kodu on 5 minuti kaugusel sünnitusmajast. Ei näe probleemi, et keegi meist, ehk Kevin, vajadusel kodust läbi lippab.
Ma olin loonud endast pettekujutelma kui tulevasest ideaalsest rasedast. Klišee. Tegelikult olen oluliselt rohkem ikka oma tavalist ideaalset elu elanud. Olles suures vaimustuses beebi liigutustest ja vaadates oma supernunnut kõhtu, pluss see meeletu ootus.. See kõik on nii tore ja mulle on sellest piisanud.
Ei jõua ära oodata kohtumist oma väikse mõnglikesega!
Ma soovitan Sul selle imetamise osa läbi lugeda küll. Minule suureks üllatuseks see ei olnudki nii, et laps rinna otsa ja sööbki :).
VastaKustutaPumpa ma oma kogemusele tuginedes ette ei ostaks, kuna kuuldavasti osad naised ei saagi pumbaga midagi kätte ja teiseks kui Sul toitmine sujub, siis Sul seda väga vaja ka ei lähe! :)
Riideid ostsin ma ise üle, väiksem suurus läks lapsele selga 1-2 nädalat (ta kasvas esimese kahe kuuga 10 cm) ja paljud asjad tõstsin kõrvale nii, et need ei läinudki kordagi selga.
Teki osas ütleksin, et kindlasti tekk. Minu laps ei sallinud üldse olla kuskil nö kinni.
Ja kuna meil oli sama kaugel kodu sünnitusmajast, siis käis mees päris palju kodus. Peaasi, et haiglasse hügieenitarbed kaasa võtad, need olid minu jaoks näiteks kõige tähtsamad.
Ilusat ootusaja lõppu. Maga palju ja naudi mehega kahekesi olemist! Kui ära sünnitad, siis puhka igal võimalikul hetkel, seda ei öelda niisama :D (mina arvasin, et päeval ikka magama ei peaks ja sain oma vitsad kätte).
Ka beebigruppidest võib palju abi saada, kuna minul nt oli tuhat küsimust erinevate asjade kohta ja niiii tore oli rääkida inimestega, kellel täpselt samad mured ja küsimused :). Aga eks inimesed on erinevad ja kõigile see ei sobigi.
Hoian Sulle pöialt ja soovin kerget sünnitust :).
Aitäh soovituste ja soovide eest! :) Eks ma kindlasti pean veel üht-teist-kolmandat uurima ja lugema. Et olla valmis ja teadlikum, mis beebi sünd ja esimesed kuud endaga kaasa toovad. Ja vajadusel lihtsalt teistelt nõu küsima :)
KustutaVäga lahe blogi, edu ja jaksu!
VastaKustutaAitäh! :)
KustutaSattusin su blogile täiesti juhuslikult ja pealkiri tekitas huvi. Mul olid raseduse ajal väga sarnased mõtted aga räägin, mis mul valesti läks. Ma ei lugenud ka ühtki raamatut ega käinud loengutes ja kuu peale sünnitust kahetsesin, juba 2 päeva peale sünnitust tegelikult. Arvasin, et õpin koos beebiga ja emadus tuleb loomulikult aga ei tulnud. Nt tuli välja, et minul olid imetamiseks ebasobivad nibud ja kuna ämmaemandad ei pööranud sellele tähelepanu siiss oli mu poiss 2 esimest päeva näljas kuni talle anti lisatoitu, sest ta oli liiga palju kaalu kaotanud. Kolmandal päeval tuli uus ämmaemand, kes nägi kohe, mis valesti ja saime poisi tissi otsa aga valus on seda meenutada endiselt ja sellest juba pea 10 kuud möödas.
VastaKustutaBeebi magamine-mul pole siiani sekunditki aega endale, sest kõik, mis puudutas beebi magamist, tegin ma valesti. Seda on liiga palju, et hakata siin üles loetlema aga ütlen nii palju, et alusta nii nagu sa tahaksid, et oleks ka nt 6 kuu pärast, sest alguses on nunnu 4 kg süles aga 8 kg ei ole enam nii nunnu süles, valus on isegi.
Raamatuid ei peagi lugema aga itk teeb nt toredaid jutuajamisi kõikidel beebidega seotud teemadel, soovitan soojalt. (:
Aga ilusat ootust ja lihtsat ning kiiret sünnitust ja muidugi imelist beebiiga!
Tänan nõuannete eest! Selles osas ma nõustun, et mingil määral peab siiski uurima ja loengutes käima, et erinevates olukordades oskas aimata miks üks või teine asi on nagu on. Ma ei olegi päris nii äärmuses ka, et ma üldse ei uuriks asju ette, lihtsalt arvasin enne rasestumist, et teen seda oluliselt rohkem. Aga ma kindlasti otsin raamatu välja ja sirvin uuesti läbi, sest nüüd tekkis tunne küll, et ehk peaks veits ikka rohkem süvenema asjasse. Aga tänud veelkord! :)
Kustuta