neljapäev, 8. detsember 2016

Kuidas õnn meie õuele saabus..

Või noh, rohkem ühines väike kutt meiega ja tegi seda siiski õue asemel sünnitusmajas.
Mõtlesin lõpuks, et on see aeg, kui võiks selle sünniloo kirja panna. Pole veel päris meelest läinud aga minuti täpsusega meeles ka pole.

Kevin rääkis koguaeg, et kutt tuleb tema sünnipäevaks. Mina vaidlsein vastu, et 2.septembril hoian jalad ristis, kuna igal ühel olgu ikka oma päev. Ise olin rohkem seda meelt, et tuleb varem. Tähtaeg oli 26.august. Aga kui kutt oli juba neli nädalat varem ilusti fikseerunud, siis ma olin juba augusti algusest saadik nii valmis. Iga päev oli SEE päev. Aga mida polnud, seda polnud.

Kuniks...

Esimese septembri hommikul viisin proovid ära ja pidin poodi minema. Õhupalle ja küünlaid ja koogiasju ostma, et Kevini sünnaks valmistuda. Kuna Jussu ei lase libedalt kodust välja, siis mõtlesingi, et jube hea kohe hommikul kõik toimetused ära teha.

Aga sisetunne käskis polikliinikust koju tagasi tulla. Kuidagi nii tuli tunne peale, et tahan koju. Mul polnud ei halb ega midagi. Ainult see koju minemise tunne. Noh, veerand tundi peale koju jõudmist sain aru, miks ma siia tulin. Valus oli. Ja seekord see üks väike valu muutis mu ärevaks. Facebook lahti, emme ja Kevini chatid lahti. Et mul oli valu. Ja vot, järgmise veerand tunni pärast oli uus.. ja uus ja uus. Kõigil ärevust kui palju.

Lõunaks kamandasin Kevini koju. Et noh, moraalset tuge vaja. Ma ei tahtnud enam üksi olla. Samas hullu ka polnud. Paar tundi valutasime kodus koos. Sain kõik ilusti üle hingatud ja kodus veel mõistlikult olla. Polnudki nii hull. Kell kolm helistasin siis papsile, et: " tsau issi, on sul aega mind sünnitama viia?!" Kujutan ette kuidas teisel pool toru tal kõrvad liikusid. See oli kõne, mida ta teadis et tuleb aga milleks vist päris valmis ei olnud. Põhimõtteliselt, et "ou kuule sa hakkad kohe vanaisaks ja su uus roll tuleb minu jaoks päris valulikult. Äkki aitad hädast välja?"

Peale kolme olime esimest korda, jah just esimest, vastuvõtus. Mulle tundusid valud kuskil 3-4 minuti tagant, samas täiesti üleelatavad. Mõtlesin, et mis see sünnitamine siis ära ole. Hoogu tõmbas maha aga see, et emaka avatus oli vaid sentimeeter. Samas jah, valu oli skaalal 1-2/10st kah. Jääte sünnituseelsesse või lähete paariks tunniks koju vanni? Ee, koju vanni. Tund aega vanni. Ebamugav. See on kindel, et vannis sünnitamine pole mulle. Valud läksid päris kisama panevaks. Kevin oleks juba 20x minuga haiglasse tagasi läinud. Aga ma ei lubanud kedagi kutsuda. Laseme ikka tervel majal edasi kuulda, et meil hakkas protsess pihta. Siis komandör teiselt poolt lahte ka juba kamandas, et minge haiglasse. Mina ajasin ikka sarvi vastu, et mis sinna ikka nii vara minna. Kell oli juba kuskil seitse saamas, kui ma olin ise šokis, et mis hääl mu seest välja võib tulla. Ebareaalne karu möirgamine.

Ilm oli ilus, haigla max 500m kaugusel aga no vot polnud seda jalutamise isu peal. Isa auto tundus ka kuidagi kitsavõitu. Vilkuritega ikka tuus haiglasse saabuda. Seal andsin ka kohe valjul häälel teada, et ma olen tagasi. Õnneks oli sünnitustegevus ka piisav, et lubati sünnitusosakonda end sisse seada. Avatus oli 4cm aga valud olid rängad. Palusin 15nminutit, et saaks tukkuda. Aga keegi väga seda võimalust mulle ei pakkunud. Valu ajal ma karjusin ja valutu minuti ajal mõtlesin, et pole hullu..kuni tuli uus.

Oh jumal, kui valus võib üks valu olla. Siin hakkasin tegema vigu, hinge kinni hoidma. Vist, ma arvan. Sest saabus kaua kardetud paanika, et ma ei saa hingata ja ma suren ära. Tulid pisarad ja kohustuslik "ma ausalt ei jaksa enam selle pulliga tegeleda". Ma muidugi haiglasse saabudes oma 4 cm avatuse ja minutiste tuhudega sain kiiresti aru, et ma ei ela seda üle. Et ma tahan leevendust ja palusin võimalusel epiduraali. Eks olin selle kohta kriitikat eelnevalt ka lugenud aga tundsin, et vajan seda, et need järgnevad kuus-seitse tundi kuidagi üle elada.Puhata, sest kaua kahe rummikoogi peal ei sünnita. Ehk siis loo moraal kõikidele tulevastele sünnitajatele: palun sööge korralikult ja puhake, seni kuni saate!

Selle avatusega pidi eeldatavalt veel ca. 7h minema, et beebi sünniks. No ei või olla! Tulebki teisel septembril.

Esimene õnn saabus õuele sellega, et epiduraal mõjus nii lõdvestavalt, et valud asendusid poole tunniga pressimise tundega. Tundsin, et elu parim otsus oli lasta see endale teha. Ja siis ma seal kraapisin kõik oma jõuvarud, mis kuude jooksul söödud kaneelirullidest ja jäätisest kogunenud olid, ja punnitasin oma väikse kuti siia maailma. Kell oli 21.16. oli 1.september. Tuli ikka ära! Meie väike Hugo, 50 cm ja 3706 grammi ja täitsa oma päeval ja terve ja ilus kutt.

Kõige ilusam ja imelisem asi! Suur töö oli tehtud ja saime õnnelikult üksteisega lõpuks lähemalt tutvust teha. Me tegime selle ära! Koos, Kevin oli terve aja minuga ja täpselt nii, nagu mul vaja oli. Ma ei öelnud ühtegi kurja sõna ega roppust ega saatnud teda minema. Nii õnnelikud ja väsinud. Kaisutasime seal, kuni saime sünnitusjärgsesse palatisse.

Meil lõpuni ei vedanud ja pidime ema-lapse palatiga leppima. Jäin esimeseks ööks üksi. Ma ei maganud silmatäitki. Lihtsalt vaatasin oma last. Ja minu olukord oli ka üsna kesine. Õnneks olid ämmakad kõik nii abivalmid ja meie sünnituskogemus oli niivõrd normaalne, kui selles olukorras olla sai. Sünnitus on tehtav. Suurema trauma sain taastumisest, ma ei olnud valmis, et see on nii ränk ja võtab nii kaua aega.

Aga nüüd kolm kuud hiljem kannan endaga kaasas vaid seda imelist esimese hetke tunnet, kui sain oma poja kaissu!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar