Lobamokk

Hei, hei, heeei! Tuleb täiesti random postitus aga ma lihtsalt tahtsin vestelda, no küll monoloogi, aga ajab asja ikka ära. Mul lihtsalt sees on nii suur kirjutamise vajadus, miljon mõtet keerlevad nagu tivoli karusellid peas.

Mul on nii hea meel, et kevad on saabunud nii akna taha, kui südamesse. See kevad on sarnastel iga aastasele kevadele mulle selline ellutärkamise ja rõõmu tooja, olles sealjuures hoopis midagi muud. 

Kohe kohe on saabumas tõsine kergendus, sest jee jee, ma olen oma õpingutega lõpuks! üle kivide ja kändude ja aastate ja laisklemise ja unetute ööde ja šokolaaditahvlite, seal maal, et võin oma bakatöö ära köita! Ma ausalt ei suuda ise ka uskuda, et selline asi lõpuks võimalik on ja ilmselt varsti saabub pingelanguspillimine pingelangusnaermisega käsikäes!

Pole küll viimased kuud hommikust õhtuni ainult kirjutanud, aga ikkagi, see kripeldamine, tähtajad ja mõte, kas ma ikka saan hakkama, on tõsised takjad tagumikus ja tekitavad mingi jama kokku ja pole nagu muuks energiat. Et käin tööl, natukene tsillin peikaga, korra trehvan sõbrantsidega ja ülejäänud aja vegeteerin. Aga finiš paistab! 

Ma tunnen, et mul on vaja siit munakoorest end välja toksida ja jälle elama hakata. 

Jaa, emme, siit tuleb nüüd pikk "ma tahan" voor.

Ma tahan regulaarset trenni. Ma lõpetasin Myfitnessis oma lepingu ära, klubist välja astudes tõmbas meele härdaks, mul on jubedad raskused asjadest lahti laskmisel, aga ma tundsin, et asi on end ammendanud. Ma ei tahtnud enam käia seal klubis, ma ei tahtnud üldse seal olla, mul tekkis end sundides seal olema paanikahoog esimest korda elus ja see oligi piisav märk. See on see koht "suhte" lõpus, kus öeldakse, et asi polnud Sinus, Myfit, asi oli täiesti minus. Haha. See ei tähenda muidugi, et ma trenni tegemise maha jätan. Ei, ei. Ma tean, et mu trennipisik oli nagu mesikäpp talveunes ja nüüd on wakey-wakey aeg. Päike sirab taevas ja on aeg rulluiskudelt tolm maha pühkida, jooksutossudele kuuma anda ja mitmetunniseid jalutuskäike pidada. Ühe lõpp on teise algus. Sügisest on mul uus mõte, Meritoni spordiklubi. Kes käib, kuidas muljed, jagage minuga oma kogemust!

Ma tahan käia turul värsket kraami ostmas. Lihtsalt tahaks ainult erinevate köögiviljade ja marjade ja puuviljadega oma köögi üle valada. Aina rohkem värsket kraami hakkab saabuma. Ma ei jõua neid magusaid mureleid ja mahlaseid nektariine ja värsket tilliga keedukartulit ära oodata. Selle eest teeb keha ka pai.

Ma tahan päikese käes vedelemist. Jah, ma tean, et see kollane täpp seal taevas ei ole nii tervislik ja blablabla. Aga ma jällegi elan vaid korra, kõike ei saa karta ja kui ma oma sinilille karva nahka vaatan, siis see lihtsalt nutab peesitamise järgi.

Ma tahan tunda end kergelt ja tervislikult. Siinkohal ma tegelikult olen juba poolteist kuud jälle kaloreid lugenud. Nüüd mõtlete kindlasti, et mis selles tervislikku on ja mul jälle obsession söögiga. See ei ole nii. Ma olen väga suure töö ära teinud viimase kolmveerand aastaga. Julgen endale lausuda vaid kiidusõnu, sest ma tean kus ma olin enne oma mõttemaailmaga ja kus ma olen hetkel. Seega ei ole mu toidupäeviku pidamises ei midagi haiglast. Kõik on hoopis teisiti kui varem. Ma ei keela endale midagi, aga mulle meeldib seda ülevaadet omada. Läheb ükspäev see number natukene suuremaks, siis läheb. Aga ma olen lihtsalt sellest teadlik. See on sama nagu toidu koostisainete vaatamine või mis tahes muu asja suhtes järje pidamine. Jah, ma üritan hoida kaloritega väikes defitsiiti, sest mul on jätkuvalt mõned lisakilod, mis f ü ü s i l i s e l t on minu jaoks ebamugavad. Mul on raske olla ja ka ebamugav, kui riided pitsitavad. Ma saaks osta ka suuremaid numbreid, aga ma ei taha oma lemmik pükstest näiteks loobuda, või minna pesuosakonnast supipotisuuruses rinnahoidjaid ostma, mis olgem ausad ei näe just kõige ilusamad välja. 

Ma ei taha oma häirega enam madalseisu sattuda ja selleks olen ma teadlik ja kaine mõistusega kogu selle söögivärgi suhtes. Ma saan siiralt öelda, et see hetke hiigelnumber kaalul jätab mu külmaks aga peegelpildis tahan siit sealt natukene kohendada. Ma ei arva, et see kohe oleks midagi valet või haiglast, kui ma lihtsalt tahan end veel ilusama ja seksikamana tunda. Eks mind motiveerib ka see, et tahan kooli lõpetamisel kanda kleiti vastavalt sellele, milline kleit mulle meeldib, ilma et ma seal nagu väike michelin välja näeksin. Ja tore on see, et mul on selle 1.5 kuuga ca. 1.5-2 kg maha läinud aga ma tunnen juba end rohkem trimmis ja vähem punnis. Samas ei salga, et natukene on hämming säilinud, et millest see kaal tõusis poole aastaga 8 kg ja miks see enam ära ei lähe. Ma ei söö enam mingeid pille ega ADsid, mul ei ole enam depressiooni ega õgimishoogusid. Ma olen oma eluga rahul ja õnnelik. Ma tõesti olen. Ja ma loodan, et mu keha jõuab mu mõistusele järgi ja saab aru, et pole vaja karta. Samas pole ei mingit ahastust, võtan vabalt ja küll loksub kõik sina paika, kus ma olen rahul. Ma arvan, et ma olen oma tujude, porgandi ja sefiiri vahel leidnud tasakaalu.

Ma tahan olla mina. Teate küll, see roosamannas elav rõõmupallike, kes kõigest rõõmu tunneb, elu naudib ja seda jagab teiega. Blogides! Ma nii igatsen seda tuhinat, seda blogimise tuhinat. Aga ma tean, et ma olen seni teinud õiget asja, avastanud selle kirjutamise enda jaoks, ma teen seda hingega. Ja isegi, kui on perioodid kus ma kuude kaupa ei leia endas seda tungi, siis see tuleb tagasi. See on minu armas blogibeebi, keda ma ei hülga. Kuigi ma ütlen ausalt, et mul on tekkinud mõtteid, et tõmbaks otsad kokku.. aga seda viimset tõuget ei ole universumist mulle tõugatud.

Need on need ühed mõtted-tunded-tujud-tahtmised, mis täna arvutiekraanile maha potsatasid..

Aitäh, minu maailm, et sa oled just selline, nagu sa oled :)