Ümberringi kõikjal on igasugused numbrid. Rahanumbrid, telefoninumbrid, kaalunumbrid. Numbrid, numbrid, numbrid. Naljakas
kuidas arvukesed meie elusid mõjutavad, suured numbrid pangakontol teevad rõõmsaks,
sünnipäeva hommikul kisuvad naeratusi näole või paneva tahtma pead tekialla
peita. Ega siis ei saa üle ja ümber sellest kaalunumbrist ka.
Aastaid on see number tekitanud minus tobedat stressi ja kinnisidee saavutada mingi konkreetne number, mis siis minu ja ilmselt ühiskonna arvates oleks see ’normaalne’. Oh ma mäletan neid rõõmsaid peojärgseid hommikuid kui alkohol (Tuletan meelde, et alkohol on tervisele kahjulik, ei soodusta kaalu langetamist, ja tarbida tuleks seda mõistlikult!) oli mu kehast vee välja ajanud ja ma nii õnnelikult vaatasin, et jess 2kg kergem. Või peale 900kcal päevas dieete ja muid lolluseid. Lihtsalt üks totter number oli muutunud, ega reaalselt mu keha polnud ju paremas vormis. Aga ei, ikka rõõmustasin ja tundisn end 100x ilusama ja paremana.
Koguaeg keegi peas kordas, et peab väiksem see number olema ja kui olin teinud korralikult trenni ja ilusti toitunud ja siis avastasin, et ohoo mul hoopis kaalu juurde tulnud, tekkis ikka mega õnnetu tunne. Tühipaljast numbrist. Täielik nõiaring, numbrid ajasid kurjaks, tekkis stress ja stressiga pole see kaalu alandamine sugugi kergem, keha just pigem hoiab seda manti mis antakse kõike endas. Seadsin endale eelmisteks jõuludeks täiesti reaalse eesmärgi. Pikka juttu pole, ei saavutanud oodatuid tulemusi. Praktiliselt ei langetanud mitte midagi ja siis aasta lõpus mõtlesin, et sõitku seenele see kinnisidee.
Hakkasin juurdlema igasuguseid teisi aspekte. Positiivseid. Hoolimata samast arvust mu armsal kaalul on mu füüsiline vorm kordades parem, mul on oluliselt rohkem lihaseid, mu kehale hakkab mingi kuju tekkima. Mõõdulinti pidi oluliselt vähem välja tõmbama. Mu enesetunne oli hiilgav. Ma olin tegelikult nii palju võitnud, millele ma esmapilgul tähelepanu ei pööranud. Märtsis käisin kehaanalüüsi tegemas, mille tulemusena sain suhteliselt suure kinnituse, et oma kunagist unistuste numbrit ma ei saavuta suure tõenäosusega, kui just ei kaota lihasmassi ja ei näljuta end.
Nüüd mõtlen, et milleks koguaeg see aastate pikkune enese kurnamine. Loomulikult ma ei hakka varjamagi, et hiljutine avastus, et olin 4kg kergem, tegi mind ääretult õnnelikuks. Lihtsalt vahe on sees, millise suhtumisega ma asja nüüd vaatan. Aga ega ma ilma selleta poleks kurvaks muutunud. See oli boonus, neid boonuseid võiks ikka veel tulla, aga ma ei eeldagi, et need peaksid kohe tulema. Ma saan komplimente, ma näen et riided istuvad paremini seljas ja nii edasi.
Kavatsen treenida ja toonusesse ajada, õppida ja uurida, vaeva näha. Õnnelikuna. Elu on ilus!
Aastaid on see number tekitanud minus tobedat stressi ja kinnisidee saavutada mingi konkreetne number, mis siis minu ja ilmselt ühiskonna arvates oleks see ’normaalne’. Oh ma mäletan neid rõõmsaid peojärgseid hommikuid kui alkohol (Tuletan meelde, et alkohol on tervisele kahjulik, ei soodusta kaalu langetamist, ja tarbida tuleks seda mõistlikult!) oli mu kehast vee välja ajanud ja ma nii õnnelikult vaatasin, et jess 2kg kergem. Või peale 900kcal päevas dieete ja muid lolluseid. Lihtsalt üks totter number oli muutunud, ega reaalselt mu keha polnud ju paremas vormis. Aga ei, ikka rõõmustasin ja tundisn end 100x ilusama ja paremana.
Koguaeg keegi peas kordas, et peab väiksem see number olema ja kui olin teinud korralikult trenni ja ilusti toitunud ja siis avastasin, et ohoo mul hoopis kaalu juurde tulnud, tekkis ikka mega õnnetu tunne. Tühipaljast numbrist. Täielik nõiaring, numbrid ajasid kurjaks, tekkis stress ja stressiga pole see kaalu alandamine sugugi kergem, keha just pigem hoiab seda manti mis antakse kõike endas. Seadsin endale eelmisteks jõuludeks täiesti reaalse eesmärgi. Pikka juttu pole, ei saavutanud oodatuid tulemusi. Praktiliselt ei langetanud mitte midagi ja siis aasta lõpus mõtlesin, et sõitku seenele see kinnisidee.
Hakkasin juurdlema igasuguseid teisi aspekte. Positiivseid. Hoolimata samast arvust mu armsal kaalul on mu füüsiline vorm kordades parem, mul on oluliselt rohkem lihaseid, mu kehale hakkab mingi kuju tekkima. Mõõdulinti pidi oluliselt vähem välja tõmbama. Mu enesetunne oli hiilgav. Ma olin tegelikult nii palju võitnud, millele ma esmapilgul tähelepanu ei pööranud. Märtsis käisin kehaanalüüsi tegemas, mille tulemusena sain suhteliselt suure kinnituse, et oma kunagist unistuste numbrit ma ei saavuta suure tõenäosusega, kui just ei kaota lihasmassi ja ei näljuta end.
Nüüd mõtlen, et milleks koguaeg see aastate pikkune enese kurnamine. Loomulikult ma ei hakka varjamagi, et hiljutine avastus, et olin 4kg kergem, tegi mind ääretult õnnelikuks. Lihtsalt vahe on sees, millise suhtumisega ma asja nüüd vaatan. Aga ega ma ilma selleta poleks kurvaks muutunud. See oli boonus, neid boonuseid võiks ikka veel tulla, aga ma ei eeldagi, et need peaksid kohe tulema. Ma saan komplimente, ma näen et riided istuvad paremini seljas ja nii edasi.
Kavatsen treenida ja toonusesse ajada, õppida ja uurida, vaeva näha. Õnnelikuna. Elu on ilus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar