Suhkrust ja jahust ja maasikavahust

Ühel päeval mõtled, et milleks teatud asi oluline või vajalik on. Vahel ikka juhtub nii, mul küll vähemalt. Usun, et palju ongi ebaolulist või mitte midagi määravat. Lihtsalt on. Ja see tuleb puhtalt harjumusest või mugavusest/laiskusest. Aga mida rohkem positiivset enda ümber hoida, seda suuremaks õnnetunne ju kasvab. Seega tuleb kõik halb kokku pakkida ja saata ta kuskile "paremasse kohta". Kuna kogu päeva ilu peitub minus eneses, selles mis nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt minuga toimub, siis olen otsustanud samm sammult kõike enese jaoks soodsamaks luua. Ma ju üritan toituda tervislikult, kuid alati saab paremini ja õppida-proovida on veel oi kui palju!

Millest siis viimased muutused on alguse saanud. Kõigepealt olen ikka kaua kaua tundnud mõndasid toiduaineid tarbides hiljem raskustunnet kõhus, täielikku ebamugavust ja tahet selga visata kõige lohvakam kleit, et varjata oma punnis kõhtu. Ise mõeldes, et see pole normaalne kuidas mu keha reageerib võiku või tihtipeale ka nt. risotto söömisele. Ühest küljest olin nagu harjunud sellise halva tundega. Alates vaevustundest kõhus, lõpetades niru mis niru enesetundega, maailma pakseima inimese tunne ja süümekad, et miks jälle nii.

Tuli teisest küljest vaatama hakata, et peab olema ka muu variant. Kuna ma loen pidevalt ja uurin kõike tervisliku toitumisega seonduvat, teadsin, et asi on ilmselt gluteenis. (Lisan juurde, et gluteeni sisaldab nisu,rukis, oder. Riisis ja tatras, kaeras ei tohiks seda leiduda, kuid ma olen märganud, et ka neid süües järgneb halb enesetunne. " Ka võivad gluteenivabad teraviljad (riis, hirss ja tatar) olla gluteeni sisaldavad, kui jahu jahvatatakse vaheldumisi gluteenirikaste jahudega. Garanteeritult gluteenivaba on jahu vaid siis, kui ka veski, kus seda jahvatatakse, toodab vaid gluteenivabu teraviljajahusid. " Allikas )

Kusjuures eriti hull oli asi nisu+pärmi puhul ehk siis kõiksuguste saiakeste suhu pistmisel. Reaalselt väljanägemine oli justkui oleks 7 kuud beebit kõhus kandnud. Ja kusagil 2,5 kuud tagasi mõtlesin, et ei mingit saia-leiba-pastat-nisujahulisi-riisilisi-kaerakaid, et vaatan mis saab. Oi kui hea,  kui põhimõtteliselt päevapealt sain selgeks, et enesetunne on kümme korda parem ja ma absoluutselt ei tunne puudust neist toiduainetest, mõistus ütleb kohe No! No! No! Muidugi vahel võiks ju ühe mõnusa pasta või magusa kaneerlirullikese lubada. Aga siis mõtlen, et kas see 5 minutit head maitset on väärt seda, et terve päeva või kaks tahaks oma kõhupiirkonna nii seest kui väljast kuhugile maha jätta.

 Viimase näitena (hea edaspidi hoiatusmärgina meelde tuletada) sõin sõbranna sünnipäeval igast väga maitsvaid küpsetisi ja mitte üldse vähe ja mul läks reaalselt neli päeva selleks, et sellest toidupohmellist üle saada. Oh god, no thanks! Peale selle, et jahutoodetest jne loobumist mu enesetunne oluliselt mõnusam on, kaasnes sellega ka 4kg kadumine. Ma ei muutnud mitte midagi muud, pigem tuli igasuguseid patustamisi ette kuid usun, et "süüdlaseks" oli just see valik. Mis saaks veel parem olla?! Eks üks asi viib teiseni. Motivatsioonipuhangud.

Ja ega see järgmine ohumärk pole midagi erakordselt üllatavat, mille vajalikkuses ma kahtlema hakkasin. Magus, magus. Järgmiseks rafineeritud valge suhkur (märkusena: ma ei ole loobunud puuviljades sisalduvast suhkrust ehk fruktoosist ning viinamarjasuhkruna tuntud glükoosist ). Ma olen magusaarmastaja. Tere, mina olen Kiku  ja suhkrusõltlane. Endine, ma loodan haha. Ja nagu sõltuvuse puhul ikka on ilmselt parim ravi võõrutamine. Ühel hetkel tekkis küsimus, et mida ma enda heaks teha saan. Nii ma siis paar nädalad tagasi otsustasin võtta kasutusse toiduained kuhu ei ole lisatud ekstra suhkurt.  Üldse loobuda ise suhkru lisamisest ja võimalikult vähe süüa šokolaadi, maiustusi jne. Eks seda lisataksegi selleks, et inimesi panna tahtma veel ja veel, kuigi iseenesest minu teada valges suhkrus pole midagi kasulikku ja eluks vajalikku.

Nüüd kasutan näiteks kaneeli, banaani, apelsini, datleid,natuke rosinaid et jogurtit või kasvõi küpsetisi magustada (suhkruasendajast sain mõni aeg tagasi lahti, kõik light tooted välistatud, aga see täitsa omaette teema). Täiesti ebareaalne, et poes järjest pakkidelt ja purkidelt silte lugedes torgib kohe see suhkur silma. Okei, kommid, moosid. Aga suitsulõhe?! Peale selle, et ma nii kui nii seda lõhet ei naudi enam röstitud saial, rikutakse see nüüd ära minu jaoks veel suhkruga. Võtan siis filee  aga kes mulle suitsuahju ehitab või milliselt riiulilt seda leida võib?

Ma usun, et enamik inimesi ei kujuta reaalselt ette kui palju suhkurt nad sisse söövad, isegi need kes ütlevad, et ei armasta magusat. Sest tihti pole kirjas sedagi, kui palju seda magusat asja pandud on. Ma ei imesta absoluutselt, et kogused on meeletud. Aga ma ei virise absoluutselt. Ise ma otsustasin selle tee ette võtta. Minu jaoks hetkel see põnev väljakutse ja hea võimalus nuputamiseks.

Õnneks mulle hullult meeldib köögis tegutseda ja improviseerida. Täiesti ausalt ei tunne ma ka millestki puudust, see otsus tuli oma õigel ajal ilmselt. Pigem hakkan harjuma ja tunnen juba kaneeli lisamisel kohupiimale täitsa mõnusat magusat maitset. Ilmselt ongi see nii, et mida vähem tarbida, seda väiksem on isu. Üks hirm oli see, et äkki tunnen nii suurt vajadust, et mu puuviljade tarbimine kasvab üle pea, mis kindlasti töötaks pigem minu kahjuks kui kasuks. Õnneks kõik on kontrolli all ilusti. Ma kindlasti ei välista ja keela endale 100% suhkurt. Vaid pigem väldin seda võimalikult palju. Lihtsalt ma tean, et see üldine tarbimine muutub märgatavamalt väiksemaks.

Olen kaalunud stevia kasutuse võtmist, kui kahtlema paneb see, et siis ma saan ikka kõike magusaks teha ja ei harjugi ümber, et kõik ei pea kui suhkrumägi maitsema. Eks paistab. Teadlikult luban endale kindlasti vahel šokolaadi või käin väljas söömas, ilma mingi süütundeta. Alguses leppisin endaga kokku, et luban korra nädalas endale ühe korraliku šoksi näiteks.

Siis mõtlesin, et oi aga ma parem ei tee mingeid kindlaid kriteeriumeid, vaid võtan asja lihtsalt. Ei hakka stressama ja üle mõtlema, siis läheb tuksi. Ja äkki ma ei tahagi igal laupäeval näiteks jäätist süüa, siis oleks see nagu sisse kodeeritud lihtsalt ja ennast tundes ma tean, et kasutaksin seda võimalust alati. Kui väga tunnen, et vajan, siis söön kah. Kusjuures mul on nüüd ka käsi haaranud maiuse järgi, suhteliselt spontaalselt. Aga siis küsin veel endalt, et kas mul on nüüd seda ikka vaja? Hehe, eitav vastus tuleb nii kergelt. Mille üle ma ise tegelikult imestan ja olen uhke. Ilmselt asi toimib minu jaoks. Mu enesetunne nüüd peale kahte nädalat on super. Ja jätkuvalt elu muutub ilusamaks. I don't need sugar, I'm sweet enough...




Kiku