Teate seda tunnet, kui hakkate reisile minema ja kohver on nii asjadest pungil, et peab sulgemiseks sinna peale istuma, sest millestki loobuda ka ei taha? No vot, täpselt selline tunne on minul iseendaga. Emotsioone ei oska ma endas hoida ja ma olengi jagaja tüüp. Mingi meeletu õnnetunne, rahulolu ja motivatsiooni üleküllus. Nii palju häid üllatusi, inimesi ja toredaid sündmusi on minu ümber. Kõigele tuleb rakendust leida.
Ma teadsin, et peale mõõna tuleb tõus ja on aeg pikemaks ajaks igasuguse kurbusega tsaupakaa öelda.
Kõigepealt on hea meel, et minu blogibeebi on peale minu enda ka teiste jaoks olemas, lootus oli, et järsku päris sahtlisse ei kirjuta. Aga, et vaatamisi nii palju on olnud, ei oleks ma oodanud. Ma olen nii palju toredat tagasisidet ja küsimusi ja kiitust oma postkasti saanud, nii sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt inimestelt. Ja ma väga hindan seda ning ootan iga mõtet või küsimust. Kilkan koguaeg rõõmupallina. Aitäh selle eest! Ja siis tekib selline hasartlik kihk, et tahaks veel rohkem ja paremat endast anda. Suureks plussiks on ka see, et tänu blogile tekib mul juba võimalus rääkida ja kohtuda erinevate inimestega. Mille läbi saan uusi teadmisi, kogemusi või suundi, mida uurida. Ja loodan, et siis saan ka rohkem inspiratsiooni uuteks postitusteks. Kindlasti ongi see blogi ka minu jaoks suureks motivatsiooniallikaks.
Rahuldustunnet pakub vaikselt rutiini vajumine. Nagu ma olen enne märkinud, et kõik käib mul periooditi, siis hetkel ongi stabiilse rütmi aeg. Sügise värk, kool loksutab ka asjad omale kohale septembri saabudes. Siht on silme ees ja eesmärgid vajavad täitmist. Unistan suurelt.. heh, see tähendab - tegutsen, tegutsen ikka suurelt. Trenniplaanid paika, igapäevane liikumine ja tegutsemine.
Lubasin endale, et hakkan korralikult visuaalsete muutuste nimel töötama. Lihased on ilusad ja need on ilusad ka naisel. Samamoodi on vaja ka jõudu. Olen oma arvamuses täiesti kindel ja trimmis keha õrnade musklitega on see, mis mulle pinget pakub. Alati kui mult küsitakse, et milleks mulle neid vaja on ja miks ma tahan 'põkk' välja näha, ei saa aru miks tihtipeale lihas=atleet. Ma ei taha saada järgmiseks Inna Uitiks. Ma suhtun fitnessiga tegelevatesse naistesse väga suure austusega, saan aru kui palju nad vaeva näevad ja nende jaoks on see rohkem kui lihtsalt keha ja mul on neid ilus vaadata. Aga selgituseks siis, et enda puhul soovin oma lihast tugevamaks muuta ja näha toonuses ning terve välja. Näiteks tunnen, et mu seljalihased on nõrgemaks muutunud ja seega mõningad tegevused tekitavad seljavalu (selg on lapsest saadik nõrk koht olnud). Tean, et kui hakkan korralikult jälle seljalihasega töötama, kaob vaevus seljas ära. Ei mingeid valuvaigisteid. Ja jah, ma jaksan ise poekotte tassida või kaste tõsta kui vaja on, sest mul on millega neid tõsta. "Ise, ise, ise. Ma saan ise."
Tuleb välja, et ma olen jube hea laps olnud, sest kui augustis tahet jagati, sain seda mitme koti jagu. Nii kindlalt tunnen, et kõik on võimalik, kui väga tahta, tegutseda ja lõpuni välja uskuda. Ma olen juba praeguseks punktis, kus ma pole aastaid viibinud. Kui mõtlema hakata, olen parimas senises seisus. Eile õhtul täiesti väsinuna viskasin uisud autosse ja läksin kodust sutsu eemale kergliiklusteele. Vahelduseks uus rada. Mõttega, et sõidan tee lõpuni ja tagasi, teadmata täpset raja pikkust. Peale paari km polnud füüsiliselt jaksu ja hakkasin hädaldama. Aga mõtlesin, et kui ma nüüd alla annan, siis saab minust allaandja. Ja iga möödunud kilomeetri järel lohutasin, et tee lõpp aina läheneb ja tagasisõidu mott tuleb kodus ootavast voodist. I did it, 17.25km oma tavalise 15km ajaga.
Olen väga ärevil homse trenni pärast, ootan huviga kas ja millised muutused toimuvad minuga peale toitumise kohandamist, mõned köögikatsetused vajavad ära märkimist, põnevad leiud toidu- ja spordipoes.. kindlasti teemasid uuteks juttudeks. Vaikselt, kui tuhin tuleb, võtan oma aja ja koondan oma mõtteid jälle kokku.
Mõnusat nädalavahetust!
Kiku
Ma teadsin, et peale mõõna tuleb tõus ja on aeg pikemaks ajaks igasuguse kurbusega tsaupakaa öelda.
Kõigepealt on hea meel, et minu blogibeebi on peale minu enda ka teiste jaoks olemas, lootus oli, et järsku päris sahtlisse ei kirjuta. Aga, et vaatamisi nii palju on olnud, ei oleks ma oodanud. Ma olen nii palju toredat tagasisidet ja küsimusi ja kiitust oma postkasti saanud, nii sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt inimestelt. Ja ma väga hindan seda ning ootan iga mõtet või küsimust. Kilkan koguaeg rõõmupallina. Aitäh selle eest! Ja siis tekib selline hasartlik kihk, et tahaks veel rohkem ja paremat endast anda. Suureks plussiks on ka see, et tänu blogile tekib mul juba võimalus rääkida ja kohtuda erinevate inimestega. Mille läbi saan uusi teadmisi, kogemusi või suundi, mida uurida. Ja loodan, et siis saan ka rohkem inspiratsiooni uuteks postitusteks. Kindlasti ongi see blogi ka minu jaoks suureks motivatsiooniallikaks.
Rahuldustunnet pakub vaikselt rutiini vajumine. Nagu ma olen enne märkinud, et kõik käib mul periooditi, siis hetkel ongi stabiilse rütmi aeg. Sügise värk, kool loksutab ka asjad omale kohale septembri saabudes. Siht on silme ees ja eesmärgid vajavad täitmist. Unistan suurelt.. heh, see tähendab - tegutsen, tegutsen ikka suurelt. Trenniplaanid paika, igapäevane liikumine ja tegutsemine.
Lubasin endale, et hakkan korralikult visuaalsete muutuste nimel töötama. Lihased on ilusad ja need on ilusad ka naisel. Samamoodi on vaja ka jõudu. Olen oma arvamuses täiesti kindel ja trimmis keha õrnade musklitega on see, mis mulle pinget pakub. Alati kui mult küsitakse, et milleks mulle neid vaja on ja miks ma tahan 'põkk' välja näha, ei saa aru miks tihtipeale lihas=atleet. Ma ei taha saada järgmiseks Inna Uitiks. Ma suhtun fitnessiga tegelevatesse naistesse väga suure austusega, saan aru kui palju nad vaeva näevad ja nende jaoks on see rohkem kui lihtsalt keha ja mul on neid ilus vaadata. Aga selgituseks siis, et enda puhul soovin oma lihast tugevamaks muuta ja näha toonuses ning terve välja. Näiteks tunnen, et mu seljalihased on nõrgemaks muutunud ja seega mõningad tegevused tekitavad seljavalu (selg on lapsest saadik nõrk koht olnud). Tean, et kui hakkan korralikult jälle seljalihasega töötama, kaob vaevus seljas ära. Ei mingeid valuvaigisteid. Ja jah, ma jaksan ise poekotte tassida või kaste tõsta kui vaja on, sest mul on millega neid tõsta. "Ise, ise, ise. Ma saan ise."
Tuleb välja, et ma olen jube hea laps olnud, sest kui augustis tahet jagati, sain seda mitme koti jagu. Nii kindlalt tunnen, et kõik on võimalik, kui väga tahta, tegutseda ja lõpuni välja uskuda. Ma olen juba praeguseks punktis, kus ma pole aastaid viibinud. Kui mõtlema hakata, olen parimas senises seisus. Eile õhtul täiesti väsinuna viskasin uisud autosse ja läksin kodust sutsu eemale kergliiklusteele. Vahelduseks uus rada. Mõttega, et sõidan tee lõpuni ja tagasi, teadmata täpset raja pikkust. Peale paari km polnud füüsiliselt jaksu ja hakkasin hädaldama. Aga mõtlesin, et kui ma nüüd alla annan, siis saab minust allaandja. Ja iga möödunud kilomeetri järel lohutasin, et tee lõpp aina läheneb ja tagasisõidu mott tuleb kodus ootavast voodist. I did it, 17.25km oma tavalise 15km ajaga.
Olen väga ärevil homse trenni pärast, ootan huviga kas ja millised muutused toimuvad minuga peale toitumise kohandamist, mõned köögikatsetused vajavad ära märkimist, põnevad leiud toidu- ja spordipoes.. kindlasti teemasid uuteks juttudeks. Vaikselt, kui tuhin tuleb, võtan oma aja ja koondan oma mõtteid jälle kokku.
Mõnusat nädalavahetust!
Kiku
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar