Kõik ümbritsev on ilus ja lilleline, õnnelik on olla. Eks vahepeal kipun ka minagi unustama, et elu on imeline ja iga päev tuleb elada täiel rinnal, sest klaas on alati ju pool täis, mitte pool tühi. Ma ei ole kindlasti idealist ja ausalt ei tahagi olla, siis oleks veel keerulisem. Ehk olen siin rääkinud küll enamasti väga positiivsest vaatevinklist aga siiski tuleb ette minulgi apsakaid.
Enamus ehk on kuulnud seda poppi väljendit nagu "cheat day" ehk siis päevast tervislikus eluviisis, kus on lubatud kõik, mis muidu keelatud ja maitsemeeltele antakse tuld. Minu jaoks kuulub sinna alla nii söögivärk, mida igapäevaselt ei näksi ja alkohoolsed joogid (isegi patustades ei tahaks limpsi ega mahla juua, üldse ei isuta mind). Ma ausalt öeldes olin väga ükskõikne patupäeva suhtes kuni ajani kui kõik üksipulgi läbi mõtlesin, et kuidas nüüd edasi minna, millise strateegia paika panen.
Isiklikult ma ei ole endale loonud kindlat patupäeva, et siis igal jumala laupäeval näiteks söön kõike, mis ma tahan. Seda mitmel põhjusel. Esiteks ma suure tõenäosusega sööksin ennast üle ja keha pole enam harjunud, pärast jälle tuleb see minu "toidupohmell". Seega ma ei taha ühel päeval šokeerida igal nädalal end tahvlite kaupa šoksi söömise ( mu armastus magusa vastu on tõeline, hoolimata lahusolekust püsib meie vaheline side haha) ja muu lemmik söögiga.. või no vähemalt kunagiste lemmikutega. Ma ei leia selles mingit mõtet ja mul tekib kohe tunne, et terve nädala töö on siis raisus. Teiseks mulle meeldib vaba kava, ehk siis võib olla mul on kolm päeva järjest mingi isu, millele ma järele annan. Ja sobitan täitsa hästi oma toidupäevikusse selle, arvestades tarbitud kaloreid ja toitaineid. Sellisel juhul on kogused ka kindlasti kontrolli all ja mitte mingid hullumeelsed, sest ma ei taha oma kalorinormi ületada.
Aga sellel ühel konkreetselt päevakesel ma raudselt laseks mõnuga igast manti ja hiljem päevikut täites kisuks ikkagi krokodilli pisarad välja, mis sest et planeeritud värk. Ja siis näiteks peale kolme isupäeva on pikemaks ajaks unustatud see cheatimine. Minu jaoks toimib see variant paremini. Muidugi see peab kontrolli alla jääma, mitte et sujuvalt igasse päeva üks väike patustamine satub. Siis on tuksis jälle, olen selle ära katsetanud juba. Valed toiduained, keha hakkab vedelikku endas hoidma ja kaalul on kindlasti mingi rike, sest paaripäevasest 100grammist sefiirist ei saa ju ometi 3kg juurde kukkuda?! Peeglisse ei saa vaadata, seal on ju raudselt topelt suuruses mina. Haha.
Enamus ehk on kuulnud seda poppi väljendit nagu "cheat day" ehk siis päevast tervislikus eluviisis, kus on lubatud kõik, mis muidu keelatud ja maitsemeeltele antakse tuld. Minu jaoks kuulub sinna alla nii söögivärk, mida igapäevaselt ei näksi ja alkohoolsed joogid (isegi patustades ei tahaks limpsi ega mahla juua, üldse ei isuta mind). Ma ausalt öeldes olin väga ükskõikne patupäeva suhtes kuni ajani kui kõik üksipulgi läbi mõtlesin, et kuidas nüüd edasi minna, millise strateegia paika panen.
Isiklikult ma ei ole endale loonud kindlat patupäeva, et siis igal jumala laupäeval näiteks söön kõike, mis ma tahan. Seda mitmel põhjusel. Esiteks ma suure tõenäosusega sööksin ennast üle ja keha pole enam harjunud, pärast jälle tuleb see minu "toidupohmell". Seega ma ei taha ühel päeval šokeerida igal nädalal end tahvlite kaupa šoksi söömise ( mu armastus magusa vastu on tõeline, hoolimata lahusolekust püsib meie vaheline side haha) ja muu lemmik söögiga.. või no vähemalt kunagiste lemmikutega. Ma ei leia selles mingit mõtet ja mul tekib kohe tunne, et terve nädala töö on siis raisus. Teiseks mulle meeldib vaba kava, ehk siis võib olla mul on kolm päeva järjest mingi isu, millele ma järele annan. Ja sobitan täitsa hästi oma toidupäevikusse selle, arvestades tarbitud kaloreid ja toitaineid. Sellisel juhul on kogused ka kindlasti kontrolli all ja mitte mingid hullumeelsed, sest ma ei taha oma kalorinormi ületada.
Aga sellel ühel konkreetselt päevakesel ma raudselt laseks mõnuga igast manti ja hiljem päevikut täites kisuks ikkagi krokodilli pisarad välja, mis sest et planeeritud värk. Ja siis näiteks peale kolme isupäeva on pikemaks ajaks unustatud see cheatimine. Minu jaoks toimib see variant paremini. Muidugi see peab kontrolli alla jääma, mitte et sujuvalt igasse päeva üks väike patustamine satub. Siis on tuksis jälle, olen selle ära katsetanud juba. Valed toiduained, keha hakkab vedelikku endas hoidma ja kaalul on kindlasti mingi rike, sest paaripäevasest 100grammist sefiirist ei saa ju ometi 3kg juurde kukkuda?! Peeglisse ei saa vaadata, seal on ju raudselt topelt suuruses mina. Haha.
Minul jaguneb see söögi ulakuste tegemine veel kaheks. Üks on hea emotsiooniga, teine halvaga. Kõik jälle peas kinni. Korralik mõttetegevuse treenimine käib koguaeg. Positiivne on siis, kui ma enda jaoks kindlalt paika panen mis ja milleks ning tean, et liigun siis seda võrd rohkem ja ülejäänud päeva menüü on ka kergemate toitude killast. Siis on okei olla ja mul pole absoluutselt süümekakillukestki. Naistevärk mõjutab, üks selline kindel aeg on päev või kaks või kolm enne neid päevi, kus mul tekib meeletu magusaisu. Saladuskatte all , ahhh polegi oluline see magus..ma tegelikult sööksin vist terve maailma söögi ära. Ja ma tean, et pean sellele järgi andma. Üks päev. Ning siis on kõik stabiilne jälle.
Aga see teine variant on see kontrollimatu keelust üle astumine. Näiteks kui mu kullipilk tabab lahtise kommikarbi (oi mul on jube hea silm sellele, emme teab haha) ja ma mõtlen, et ei ma ei võta. Olen öelnud endale, et see pole vajalik, kuna mul enne polnud mingit isu, see tekkis sellest lihtsalt-need-kommid-hüüavad-söö-mind tundest.. ja siis no kurja ma murdun ja juba mu huuled puudutavad seda kommi, see sulab suus.. ja siis võib olla veel ühte.. ja ilmselt veel ühte. Ja siis ma mõtlen, et pole ju hullu need 150kcal. Jah tõesti asi polegi neis kalorites. Aga siis ma olen nii pahane enda peale, mulle meeldib kui mind kuulatakse. Kaasa arvatud mina ise. Aga ma ei teinud seda. Ja tegelikult ma ei tahtnudki neid asju süüa. Ja siis tekib see tunne, et appi see suhkur mida ma väldin on mu kehas. Appi! Jälle need tundeavaldused mu sees.
Kõige hullemad on need korrad olnud, kui läheb sutsu aega mööda, ja tulevad järgmised ja järgmised sadaviiskümmendkalorit. Siis see pole enam väike cheat. Vaid puhas õgimine ja emotsionaalne söömine. Polnud ettekavatsetud ja mitte mingeid vabandusi pole. Oi seda tunnet ma ei taha üldse tegelikult tunda, mis mind siis valdab.
Kõik on peas kinni ja kui endaga hästi läbi saada, saab vahel küll peol mõned dringid võtta või rahuliku südamega ühe jäätise pintslisse pista. Rõõmu tuleb tunda. Õnnelikud inimesed on kõige ilusamad.
Kiku
 |
| Täitsa roosa maailm |
 |
| Näksimine (jep, eilne peol käik tuleb tasa teha) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar