Aasta lõpp ikka näitas end selles valguses, mis terve aasta teinud oli

Jõulud olid väga armsad ja soojad. Aga emotsionaalne suhe end ja toiduga - ei tahtnud see jõuluaeg ikka üldse hea ja kerge olla minu jaoks. Pole mõtet hakata siin pikalt heietamagi konkreetselt söömisest, kurguni täis söömist õnneks polnud. Aga lihtsalt see toitumine oli nii suvaline ja koosnes põhimõtteliselt ainult süsivesikutest. Roberti nõuanded olid kui peast haihtunud. Terve hunnik piparkooke ja mandariine, komme ja kringlit. Ma ei piiranud end ja tegelikult oli mul kuidagi nii ükskõik. Aga see ükskõiksus ajab mind närvi ja tekitab minu sisse tõtt öelda ikka päris suure hirmu.

Loomulikult ma saan aru, et päevad pole vennad ja tuleb neid hetki ette, kui kõik pole nii nagu ma sooviks. Aga nende negatiivsete emotsioonide torm on vahel ikka kuradima laastav. Just kui tunnen, et kõik hakkab tasakaalu minema, pean tõdema järgmisel hetkel, et olen ikka väga ebastabiilne.

Ma olen alustanud teekonda, et sellest toitumishäirest vabaneda. See on ju prioriteet hetkel.
Esimeses teraapias rääkisin palju mis mind sööma paneb, millised emotsioonid sellega kaasnevad, miks see söömine (häire) mind segab. Rääkisin kõigest. Ma suutsin olla täiesti avameelne ja õnneks tunnen end antud psühholoogi juures täiesti mugavalt.
Nüüd pidin hakkama kirja panema kõiki söögikordasid, koos kellaaegade ja emotsioonidega. Ainsaks söömise kohaks peab olema köök. Selle päeviku täitmine peaks mind mingis mõttes ohjeldama, kui pean iga kahe-kolme minuti tagant kui uuesti kommi võtma lähen, seda kirjutama.
Samuti end kaaluma, et omada mingit ülevaadet kuidas see toitumine mu keha mõjutab. Ma pole kaalul käinud ja ma nii väga kardan minna. Ma tean, et ma olen suvest kohutavalt palju juurde võtnud. Number kindlasti haavab mind ikkagi korralikult. Aga see tuleb ette võtta.

See üritus enda kehaga hetkel leppida ja keskenduda haigusele toimis mõne aja. Kui ma peale jõulupühi perega külla minema hakkasin, toimus üle pika aja korralik kokkuvarisemine. Mu riided on mulle väiksed. Need ei sobi mulle selga ja ma tunnen end ebamugavalt. Ega see muidugi ei juhtunud üle öö. Paaril viimasel kuul peale teksade ja kampsuni midagi kanda ei tahagi. Nägin end nii koleda ja paksu ja õnnetuna. Enesehinnang on ikka päris nullis. Ma muutusin meeletult närviliseks, tunne oli et lähen hulluks ja ei suuda elada nii. See võib tunduda üle paisutatuna, aga ma läksin ikka väga endast välja. Tahtsin mitte eksisteerida ja nutt ei tahtnud otsa lõppeda. Hoidsin end tagasi, et mitte päris hüsteeriasse sattuda aga see võttis võimust mu üle.
Miks ma olin oma kevadel saavutatud vormi küll kaotanud. Tõtt öelda oli/on mul rõve end peeglist vaadata. Ma ei tahtnud, et keegi mind näeb. Ausalt öeldes mõtlen hirmuga kui peaks mingite tuttavatega kokku jooksma ja üldse ei taha inimesi enda ümber. See on mul elus esmakordne, kui ma nii tõsiselt sedasi tunnen, et ma ei taha välimuse pärast rahvasekka minna. Mul on enda ees häbi, et milline ma välja näen ja kuidas see mind emotsionaalselt laastab. Loomulikult ei ole reaalselt asi nii hull, et ma ei peaks julgema end inimestele näidata. Aga see on lihtsalt enda sees tekkinud tunne, millega on raske võidelda.
 
Ma olen vaikselt veeremas sinna auku, kus ma olin aastaid tagasi oma max kaaluga. Ma küll ei suuda objektiivselt hinnata endaga 24/7 koos olles kui suur ma olen või siis olin. Aga numbrid hakkavad sinna suunda viitama. Ei suuda uskuda, et olukord on nii hullu seisu jõudnud. Arvasin, et never again.. Ja kes mäletab, tulid sel suvel esimesed viis kilo ma ei tea kust kohast. Edasi tervise tõttu sisse söödud pillid ja AD'd aina tõstavad kaalu. Pillide võtmise lõpetasin mõni aeg tagasi ära, kuid büstil annavad siiani tunda. AD'd jälle aeglustavad ainevahetust, millega mul nii kui nii vedanud pole. Söömishood ise üldpildis on minimaalsed kaalutõstjad olnud. See teeb veel eriti näruse tunde, et mujalt tuleb lihtsalt lisastressi.
 
Nüüd ma seisan nagu kits kahe heinakuhja vahel. Ühest küljest tahaks tegeleda bingetamisest  lahti saamisega. Parematel päevadel suudan leppida hetkelise olukorraga, saada mõistusega aru, et see kõik on ajutine, see kaalutõus ja suhtumine jne. Teisest küljest ei suuda ma elada selles teadmises, et ma olen nii palju juurde võtnud ja ma ei tee selleks mitte midagi. Ma ei tea, kuidas leida see kuldne kesktee, et ma saaks tegeleda korralikult oma emotsionaalse söömise, stressiga ning samal ajal need lisakilod maha saada.
Mul on tunne, et kui mul on need kaalulangetusmõtted peas ja tegutsen selle nimel, siis ei soodusta see terveks saamist. Samas päästerõngas ümber kõhu ja Pamela Andersoni tissid ei lase mul hetkekski unustada üleliigseid kilosid ja nendest vabanemise soovi.

Samas tunnen ma motivatsiooni saamist just sellest tundest, mis mind laupäeval valdas. See viha ja kurbus ja alaväärsus ja paks tunne. Ma tahan tunda uhkust ja end hästi oma kehas. Nüüd pean hakkama enda ülekilodega tegelema sedasi mõistlikult, et mul ei tekiks liigsest piiramisest neid tugevaid tagasilööke aga samas andma endast kõik, et selles söömismõttes ja õgimishoogudest lahti saama. How?! Võib olla teen ma asjad liiga keeruliseks enda jaoks, või tahan liiga suurt tükki ampsata aga mul tuleb lihtsalt proovida sellest nõiaringist see väljapääs leida. Pean enda keha kohtlema hästi nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Ja küll siis ajapikku saabuvad tõusujooned jälle minu ellu.

Tõusud ja mõõnad on normaalsed. Ilmselt mõtlen kõik mured liiga suureks enda jaoks ja lasen emotsioonidel end liigselt mõjutada. Ma ei saa sinna midagi teha. Ma ei oska end kõrvalt vaadata kui need kriisinooled mind tulistavad jõuetuks.
Ma tean, et läheb paremaks. Mingi aeg ju kindlasti. Alati onläinud. Mul oli vaja lihtsalt kurta, et koguaeg lihtsalt ei jaksa võidelda, teisest küljest alla andmine on veel raskem. Ja ei tohigi alla anda. Lihtsalt ma ei oska hetkel õigesti tegutseda.. aga ma tõusen ja proovin edasi!

Loodan, et teil kõigil, mu kullapallid, olid imetoredad jõulud ja soovin teile kogu südamest ilusat aasta lõppu!

Kiku