Õnn

Imeline jõuluaeg on juba üpriski käes. Iseenesest tekib sisse soe tunne ja kõik asjad tunduvad kordades armsamad järsku. Millegi tõttu tekivad ka tagasivaatavad mõtted tervele 2014 aastale. Damn, kus see oli alles aasta. Mäletan kuidas suure eufooriaga esimesel jaanuaril sisse sukeldusin ja mõtlesin, et bring it on! No ikka korralikult tuli neid tõuse ja mõõnasid. Kõik on õppetund ja teate mis! Mina sain selgeks mis on õnn minu jaoks.

Õnne leidmiseks tuleks enda sisse vaadata. Õnn ei saa algust tegelikult teistest inimestes, ei rahast ega asjadest. Ei ole mõtet minust valesti aru saada, loomulikult on oluline roll inimestel, raha eest saadavatel võimalustel, ma ikkagi mingil määral usun, et materiaalsed võimalused aitavad õnnele kaasa ja samuti on meile vaja inimesi ümber.. aga, et neid tõeliselt hinnata ja nautida, peab seesmiselt tekkima rahu ja mõistmine. See päris õnnetunne ainuüksi selle eest, et oled siia maailma ühel päeval sündinud. Sündinud võrdselt nende inimestega, kes on siiralt happyd.
Võib olla ju palju sõpru ja 30 paari kingi, head sööki, kulda-karda, värvilisi kokteile ja liivaseid varbaid. Kuid oled enda vastu aus ja tajud, et sa pole õnnelik, suudad küll rõõmustada nende asjad üle, aga kui need kõik asjad ära võtta, kas siis õnn jääb sinuga? Arvan, et paljud leiavad end ei vastuse seest. Siis mis vahet on sellel kõigel millest oma õnne otsid, vähemalt mina hetkel leian nii.

Ma olen hästi kaua õnne otsinud teistest inimestes. Kuidagi sellised kindlameelsed uskumised, et kui minu kõrval on see õige inimene, alles siis saan olla PÄRISELT õnnelik. Kõik läheks sellest justkui ilusaks, siis ma suudaks enda vormi parandada ja oleks rõõmsam jne. Nagu ilma selle armastuseta poleks võimalik neid asju teha. Tegelikult ei ole see hetkel minu jaoks normaalne ega vastuvõetav arvamus. Loomulikult kaaslane teeb inimese õnnelikuks ja armastus paneb särama. Aga ainuüksi see pole hetkel põhiline, kuhu oma eluga jõuda. Enda õnnetus elus olen pikalt süüdistanud luhta läinud suhteid ja nendes omakorda ennast.
Ja kui minu tutvusringkond on hästi suur ja värviline ja väljaspoole elav, suure tähelepanu all, siis sealt voolab minu sisse veel rohkem õnne. Kõik teavad, kõik räägivad, kõik on hästi lahe. Elu on lill aga kui koju voodisse potsatan ja skandaalne elu jääb uksetaha, istub minu kõrval vaid kössis üksindustunne.
Ka asjade armastus ja saamisrõõm pole minu jaoks kuigi võõrad. Emme siiani naerab selle minu "ma tahan- ma tahaks- ma tahan" peale. Olen ma ju vanemate lemmiklaps, ühtlasi ka ainukene laps ja päris ära hellitatud. Mind on hoitud ja armastatud ja kõike võimaldatud, mis võimalik. Ma pole pidanud millestki tegelikult puudust tundma, on olnud nii paremaid kui ka raskemaid aegu, kuid üldpildis kindlasti rohkem saanud, kui väga paljudel teistel lastel on saadud võimaldada. Järjekordselt uut kleiti ostes tunnen ikka rõõmu aga kohe kindlasti mitte nii palju kui mõni teine tunneks rõõmu vähemalt ühe terve püksipaari vastu. Minu sees pole see justkui see päris rõõm.






Küsisin endalt, kas ma olen õnnelik inimene? Jah, ma olen õnnelik, sest mulle on kohale jõudnud see, milles ma päriselt õnne näen. Ma olen õnnelik , et olen leidnud endas rahu ja analüüsivõime. Need on kaks suurimat uut väärtust, milles ma tahaks aina edasi areneda. Selleks olen ma pidanud ikka kokku varisedes varvastega juba põhja puudutama, et oskaks end uuesti ja paremana üles ehitada. Aga kui ma seekord sügavamatest väärtustest elule vundamendi alla ehitan, siis on see seekord kindlasti tugevam ja kui torm sellele rajatud maja peaks lammutama, siis vähemalt need päris väärtused jäävad minu jaoks alles.

Õnn peitub selles, et ma saan rohkem aru, miks nii mõnigi sündmus aset on leidnud, ma oskan õppida oma kogemustest, ma tahan areneda, ma tean kuhu ma oma eluga jõuda soovin. Mul on uued ja sügavamad unistused kui kunagi varem. Ilmselt see kindel suur tunne mu sees ongi õnn minu jaoks.
Ma saan olla õnnelik veel paljude asjade üle, hoolimata päevast või tujust, sest see õnn on tõeline. Mulle on võimalus antud elada ja hingata ja näha, ning  naerda. Ausõna olen õnnelik seepärast.

Nüüd ma saan olla nii paljude asjade üle tänulik.

Mul on nii äge maam, kes on isegi kreisim pullija kui ma ise, haha. Mures ja rõõmus on tema esimene kelle juurde ma joosta soovin. Igavesti olen beebi selles suhtes. Mul oli ülicool lapsepõlv kriimuliste põlvedega maal herneid süües ja kitsi karjatades. Mu isa on õpetanud mulle, et kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Kes teab, see teab. Karvapallist kutsu vastu saan tunda tingimusteta armastust, koer on inimese parim sõber. Ma igatsen oma vanaema ja vanaisa, aga ma olen üdini õnnelik, et mul on keda igatseda. Saan oma parimad sõbrad ühe käe sõrmedel üles lugeda aga ma tean, et ma saan seda ka 10-20-50 aasta pärast veel teha. Kirjutamise rõõm aina kasvab. Ja aitamise soov aina paisub. Ma tunnen, et nüüd on minu kord olla kellegi jaoks olemas, kui neil seda kõige enim vaja on. Uued põnevad unistused on pähe torgatanud. Minu jaoks on veel tähtsad minu tõekspidamised, mul on oma arvamus asjadest ja kujutluspilt milline maailm olla võiks. Samuti on usk, tugevus, rahulolu, oskus olla üksi mitte üksik. Ma olen leidnud enda jaoks uusi suundasid, milles soovin ennast arendada. Ma olen õnnelik igasuguste kiftide mälestuste üle, mida ma aegaajal meenutan. Päris happy olen ma selle üle, et ma vaikselt sain täiskasvanuks. See käin tööl ja elan iseseisvat elu stuff, teate küll. Ma hindan oma kodu, lihtsalt istun keset voodit ja tunnen rõõmu. Tapeet on küll mõnest kohast viltu ja värv pole ühtlane, aga selle taga olen mina ise. Koos oma uhke tundega.  Kannatlikkuse õppimine ja aja andmine on head viljad, mida lõigata saanud olen.

Saavutatud hingerahu ongi minu jaoks õnn.

Aasta alguses kinnitasin 2014 peab tulema minu aasta, hea aasta.Et elu saab lill olema. Igasuguste jamade keskel olles mõtlesin, et millal minul hakkab ometi normaalselt minema. Kõik tundus jube lootusetuna. Aga tegelikult oli seda kõike vaja, et ma kasvaks selliseks, nagu ma hetkel olen. Minus on nii palju head ja sooja juurde tekkinud. Loomulikult ma loodan, et uus aasta tuleb super hea ja kerge, elu võiks küll mind hoida ja soosida. Aga ma tean, et mis ka ei juhtuks, on see kõik selleks, et endale veel selgamaks teha kes ma olen ja miks ma olen. 2015 aastat ootan hoopis teiste soovidega. Tahan jagada maailma armastust, rõõmu ja naeru, tahan õppida endas uusi külgi, soovin katsetada piire kui tugev ma olen, koguda ilusaid mälestusi ja tunda rõõmu igal hommikul ärgates selle üle, mis mulle sel hetkel antud on. Ma ei tahagi niivõrd enam saada vaid ma tahan endast midagi väärtuslikku anda.

Ma tõesti soovin, et kõik inimesed on lõpuks õnnelikud!