Every new beginning comes from some other beginning's end

Juba ongi länemas novembri lõpp. Ja ega kaugel pole ka 2013 aastaga ühele poole saamine. Otsa sai ka minu esimene meditatsiooni kursus ja möödumas on detoxi kuur. Üldiselt nagu aasta lõpule kohane, olen nagu orav rattas. Pähe potsatas nii palju mõtteid "lõpust". Aga nagu teada on, järgneb sellele palju uusi alguseid. Mis saaks veel vahvam olla?! Põnevus säriseb sees, et what's next?! Tegelikult ma ei taha üldse keskenduda lõpule, vaid uuele algusele. Või isegi mitte uuele algusele, vaid uuele etapile elus.

Teisipäeval oli viimane meditatsioon. Kogu see kursus on mulle nii meeletult palju andnud ja õpetanud. Et ma ise ei oleks seda oodanud ja ega seda ilmselt ei mõista ka enne, kui ise pole proovinud. Raske on seletada ja kirjeldada neid tundeid ja kogemusi, mis on meditatsioonis tekkinud. Kõik need nägemused ja minevikust välja koogitud asjad. See on täiesti uskumatu. Ega alati polnud ka kõige kergem, nii meditatsiooni sisse vajumisega kui ka kaasnevate emotsioonidega toime tulemisega. Oli nii pisaraid kui ka naeru. Miks mulle see mõte üldse tekkis, oli vajadus enda tasakaalustamiseks.
Kas minu soovid ja eesmärgid täitusid? Jah, saja protsendiliselt. Ma tunnen kuidas suudan palju rohkem rahu säilitada, minus on tekkinud mingi seletamatu harmoonia iseendaga. Ma tõesti tunnen, et suudan endaga rohkem sõber olla ja seeläbi edukamat koostööd endaga teha. Täitsa meeldin endale, haha. Loomulikult on hallimaid päevi ka, aga see hall palju roosam ikka kui varem. Eesmärgid peaksid sujuvamini saavutatud saama. Kõiksugused seest keerama panevad kõhklused ja pinged on nagu kustukaga vihikust eemaldatud.
Üheks suureks osaks kursusel oli tegelikult minevikuga töötamine. Minevikust on saanud palju asjad alguse, kui need on jäänud kuidagi lõpetamata või lohakile. Asjad, mis ei lase praeguses hetkes elada. Minevikust on vaja lahti lasta ja ilmselt see on üks raskemaid asju minu jaoks. Läbi mineviku tervendamise, enda sisemiste elanikega suhtlemise, peaks olema nüüdseks puhas leht. Ja probleemid kadunud. Aga seda näitab juba aeg, kas mu mõtted ja lootused-ootused saavad teoks. Ma ei oota midagi, sest what's meant to be, will always find a way to be.
Üldse mulle sobis selline enda sisse vaatamine palju rohkem, kui välismaailmaga suhtlemine meditatsioonitundides. Juhendaja sõnul olen ma oma eluga hetkel sellisel tasandil, kus mul ongi vaja endaga asjad selgeks saada. Palju sellist segadust oma koha leidmisega elus jne. Ja see on täiesti tõsi. Kindlasti ma pean iseseisvalt jätkama endaga töötamist. Aga ma tean mida ma tahan, ma tean oma väärtust ja ma tean, mis hinda ma ise olen nõus maksma. Tunnen peale seda kuute nädalat suurt selgust ja põnevusega keeran uue lehekülje, et vaadata mis elul pakkuda on. Elan vaid korra ja pean seda iseendale tegema. Selleks ei ole enam ruumi vanale jamale.. ahjaa, ma ju jätsingi kõik selle maha. Jälle samm suuremaks kasvamisele lähemal, hehe.

Detoxiga on lood sellised, et otsustasin piirduda 12 päevaga ehk lõpetan enne nädalavahetust. Täna, reedel, viimane päev ja ma ei tunne end siinkohal absoluutselt halvasti ega allaandjana. Usun, et 12 päeva on ka hea. Mul on meeletu väsimus. Ma jään juba 22-23 magama ja ärkan kell 8. Magatud ju korralikult ja uni iseenesest magus. Aga hommikul kell 11 on mul selline unemati külas ja võitlen õhtuni endaga, et kuskil ära ei vajuks. Eks siin on oma osa ka kiirel ajaperioodil ja kooliasjadel. Ja kehal ja olemisel tunne, nagu hakkaks haigeks jääma. Söögiisu on kusagile seiklema läinud ja ampsan banaani, kõhukorina petteks. Justkui selline tuim seis isuga. Aga nii ei saagi kuskilt jaksu tulla. Trennist ma ei ole loobunud, samas seal saan hakkama ka enamvähem. Jooksujaksu ainult ei jätku.
Olukorral siiski säilinud head küljed ka. Omalegi üllatuseks ei andnud  detoxiga 2-3 päeval alla. Mõte ikka kaldus sinna suunda aga ei! Tunnen end kergemalt, nahk muutus paremaks. Kindlasti paljust üleliigsest lahti saanud, kaalu mõne kg võrra vähem. Olulisem, et lihaseid rohkem näha. Kindlasti oli väärt ettevõtmine ka selleks, et sain isud kontrolli alla. Vahepeal ikka lubasin rohkem  nänni jälle ja reaalselt süües kasvab isu. Igapäevastel keha nõudis suhkurt. Aju ka vastu ei punninud. Aga nüüd jälle stabiilne.
Kindlasti ma nädalavahetusel ei kuku kõikke sisse ahmima endale vaid tasa ja targu tulen detoxist välja. Kala.. laupäeval menüüs palju kala. Nii igatsen seda ja jätkuvalt hommiku muna kodujuustuga. Selleks lõpetan ka reedega ära, et nädalavahetusel on rohkem aega kokata ja kindel, et ajapuudusest lolle valikuid ei tee.

Igatahes mõnus rahu on sees. Joon oma hommikusmuutit ja tunnen end üldiselt hästi. Asjad on ilusti lõpusirgele viidud. Vaikselt peab uusi tegemisi genereerima hakkama. 

Üks mu lemmikutest