SUURE RINGI KÜSIMUS!

Viimasel ajal olen rääkinud oma toitumishäirest ehk kompulsiivsest söömishäirest (inglise keeles binge eating disorder ) ning kurvastuseks saanud palju tagasisidet inimestelt, kellel on sarnane probleem, kellel hullem ja kellel leebem variant.  

See on uskumatu KUI paljud võitlevad igapäevaselt isudega, kontrollimatute õgimishoogudega, stressiga, painavate mõtetega söögist ning sealjuures on alaväärsuses ning kaaluprobleemid on elu ahistavad.

Ma ei ole isiklikult eriti kaugele selle kuu ajaga oma probleemi lahendamises jõudnud. Olen pannud endale arstiaja, üritanud veidikene oma mõttemaailma suunata ning ka lugenud. Aga seda kõike on veel väga vähe. Rohkem olen püüdnud enda jaoks teha algust selle probleemi teadvustamisega endale ning üritanud selgeks teha omale, et sellega tuleb hakata tööd tegema koguaeg, mitte suures eufoorias peale järgmist söömisorgiat musta masendust tundes, et nüüd! hakkan korralikuks. 

Kuna ma olen kindel, et minu ravi algab siis, kui keegi turgutab mind tagant ning on toeks ning tegemist on süsteemse raviplaaniga ja regulaarse tegevusega, siis üritan ma kuni oma psühhiaatri vastuvõtuni lihtsalt stabiilseks jääda ja mitte veel enam stressama hakata. Ma tean, et töö ja probleemist välja tulemine on kõik mu enda teha. aga mul on tõesti vaja seda suunamist. Ja mul on vaja rääkida. Inimesega. Endast targemaga ning neutraalselt. 

Igatahes tulles tagasi selle juurde, et minuga samas paadis õnnetuid on veel palju, mõtlesin, et mis oleks kui teeks ühe suletud kuid ausa ja teemakohase grupi Facebooki.
Kus oleksid inimesed, kes selle probleemiga võitlevad, jagades oma kogemusi, mõtteid, küsides küsimusi. Samuti kõiksugused kasulikud lugemised, dokumentaalid, lingid jms oleks teretulnud. Suurepärane oleks ka see, kui mõni toitumisnõustaja või terapeut oleks nõus seal aegajalt nõu andma.

Ma tean, et selle grupi haldamine nõuaks jälle aega aga ma tahan nii enda kui ka teiste pärast selle (missioonitundest ja aitamissoovist) ette võtta. Ja kavatsen hoida selle võimalikult puhtana, et seal poleks ebavajalikke diskussioone ning et selleks ei kasvaks järgmist ussipesa. Neid niisama kaaluteemalisi naistegruppe jne on juba piisavalt. Vaid see oleks koht kuhu tulla ja mingitki toetust saada päriselt neile, kes seda vajavad. Mina tunnen küll, et mul oleks seda vaja.

Kui paljud oleksid teist huvitatud sellest grupist ning kas on kedagi, kes selliste probleemide lahendamisega tegeleb ja oleks nõus oma vabast ajast natukene nõu andma?

Võite märku anda mulle Facebooki kui ka meilile kristivarik@gmail.com.


Tervitades,
Kiku

Mina ei taha olla haige

Pikemat aega olen mõelnud kas ja kuidas see teema ette võtta. Ühest küljest tahaks justkui lasta mõtetel endast välja voolata, samas kas see on alati vajalik..

Mõni aeg tagasi suutsin lõpuks endale tunnistada ja ka teiste vastu aus olla, tõdedes, et mul on toitumishäire. See mõte iseenesest teeb haiget, et on tekkinud selline haigus. Mis tegelikult on mõtlemisega kontrollitav aga mida mina ei oska ega suuda hetkel kontrollida ega sellest lahti saada.

Hirmuäratav selle tunnistamise juures ei olnud kusjuures võõraste inimeste suhtumine sellesse vaid pigem minu lähedaste reaktsioon ja arvamus. Muidugi ma ei tohiks sellega end veel lisaks stressata aga kuna ees on raske teekond ja endana ma vajan väga lähedaste toetust ja mõistmist, on need hirmud paratamaud. Ma tõesti tahan sellest toitumishäirest vabaks saada.

Peale kokkuvarisemist võtsin veidikeseks aja maha ja vaikselt hakkasin uurima, et mis see täpselt on ja miks see on. Ning analüüsima rohkem iseend selle probleemi sees.

Mis mul siis tegelikult viga on? Olete ehk kuulnud kompulsiivsest söömishäirest ehk binge eating disorderist. Teiste söömishäirete nagu anoreksia ja buliimia kõrval pole see üldse ebatavalisem häire,lihtsalt seda pole nö. ametlikult veel toitumishäirete hulka võetud. Ja tegelikult on selle haigusega inimesi meie kõrval uskumatult palju. Lihtsalt seda ei ole nii kerge tabada, et su naisel või õel või sõbral see tekkinud on. Lugeda mis see endast täpselt kujutab saate siit.

Oled ühel hetkel iseendaga kimpus, tüli perekonnas või arusaamatused koolis/tööl, vaatad peeglisse ja näed seal nii palju häirivaid faktoreid. Mõtled, et tahaks midagi head mis tekitaks hea tunde, võtad karbist kommi, siis veel teise.. ja järsku välgukiirusel on karp tühi. Aga tahaks veel, sest see on nii maitsev ja hea on olla. Ja lähevad järgmised ja järgmised asjad, enam pole üldse vahet mida süüa või kuidas see maitseb. Lõpuks on selline tunne, et mitte kuskile ei mahu isegi suhkruterakest. Sisse pressib end vaid meeletu masendus, süütunne ja kahetsus. Süümepiinad on meeletud. Lubad, et enam nii ei tee, kuna see lõpuks teeb olukorra veel hullemaks.. kuni järgmise korrani.

Miks ei võiks see hea olla näiteks üks kuum vann või mõnus jalutuskäik?

Miks ma ei suuda näiteks piirduda sellises olukorras vaid 1 kommiga. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Sel hetkel tundub see ainukese lohutusena ja muu maailm ei eksisteeri ega peas pole ühtegi adekvaatset mõtet.

Üldiselt ma suudan väga ilusti endale selgeks teha, et mul pole neid magusaid nänne süüa vaja ja see ülesöömine ei muuda olematuks üksindustunnet või üle pea kasvanud kohustusi. Ja ma ei tunne, et piiraksin end märkimisväärselt. Ilmselt on rolli mängiv osa stabiilsemal elul ja paremal enesetundel.

Aga siis kui tükk aega kõik asjad kokku jooksevad, korralik stress ja depressioon on tekkinud, siis enam ei suuda oma kainet mõistust säilitada. Mina ei tea, kuidas minul koguaeg igasugused asjad rappa jooksevad ja ma kõigele halvale nii vastuvõtlik olen. Maailmas on palju hullemate probleemidega inimesi, kes tulevad oma eluga toime. Aga mina olen sellessuhtes nõrk. Korraga polnud mul kodu, olin tegemas viimaseid pingutusi kooliasjadega, kell kuklas tiksumas, et kohe on vaja ka töö leida. Ja tegelikult ei taha üldse üksi ka olla enam. Ja nende probleemide lahendamine võtab siiani nii palju aega. Uskumatu kui raske on noorel naisel korralikule tööturule siseneda.. Ilmselt oleks mul veel mustem olla olnud, kui mul poleks olnud kõige toetavamat emmet, maailma parimat sõbrannat ja üldse nii toetavaid sõpru. Ma olen kõigile nii tänulik!
Tegelikult ei ole see toitumishäire paljalt tuhandete kalorite sisseõgimine ja sellest tingitud halb enesetunne.

 Seletust kas see häire tekib stressist või tekitab stress seda häiret, ei ole leitud. Veel vähem oskan ma ise hinnata kumb kumba tingib. Ma arvan, et see on üks suletud nõiaring. Mul on igatahes mõlemad täiega mu elu kiusamas.

Minu puhul on kindlasti olemas seos ka kaalulangetamisel, dieetide pidamisel ning sellel toitumishäirel. Mitte ei ole asi selles, et ma end näljutaks ja üleliia piitsutaks ning siis kukuks õgima. Vaid see on emotsionaalne. Ma pingutan ja tunnen end hästi, kui tulevad tulemused. Aga kui olen niiöelda tühja tööd enda silmis teinud, siis ma ei näe endas mitte midagi head. Siit tulevadki ebaterved stressi tekitavad mõtted, mille leevendamiseks ma kukun sööma.

Kindlasti ei olegi ainukene haigus see kompulsiivne toitumishäire, vaid mul on seal juures kehakaalu ja vormiga seotud painavad kinnisideed. Ma tõesti arvasin, et olen sellest välja tulnud aga nüüd mõne kilo lisandumisega ma kaotasin täielikult mõistuse. Ise mõtlen, et kas ma seni üritasin end petta ja enesekindlus, mida ma omast arust tundsin, oli lihtsalt peale surutud ettekujutus. See võtab nii kaua aega, et suudaks end armastama õppida ja end ilusa õnneliku inimesena tunda, aga vaid mõned sekundid, mõned negatiivsed mõtted ja head aega eneseväärtustamine!

Ja omakorda selle stressiga kaasnevad veel paanikahäired, peavalud, erinevad füüsilised valud. Näiteks lihtsalt vahetult enne magama jäämist ma tunnen jalgades, luudes mingit imelikku valu ja pinget, nagu tahaksin neid kergeks raputada. Mul on koguaeg paha olla. Paanikast tekivad vaikselt igasugused hirmud haiguste ees. Enesetunne on nii kehv, et tegelikult ma tahaks koguaeg tekiall olla ja magada. Tekivad perioodid kui ma ei taha mitte kellegagi suhelda. Teisalt tunnen end nii üksi. Selline tunne, et inimene võiks olla mu kõrval, aga täiesti vait ja häirimatult.

Ilmselt enne kui ma ei suuda välja tulla eelkõige stressist ja lahendada oma probleeme, ei vabane keha ka mingist pingest ja ei lange ka kaal. Jah, kuigi ma saan mõistusega aru, et see kaal jne ei tohiks mulle esmatähtis olla, siis ma leian end ikka ja jälle kaalule mõtlemast.

Uurisin teraapiaid ja arste, millised on ravivõimalused jne. Ja no kurat, kui haige see veel on, et ikka jõudsin oma mõtetega sinna, et oh jah, sellest haigusest tuleb võitu saada, sest siis saan äkki normaalsesse vormi. Nagu tegelikult ka, Kiku?!?! Kiiremas korras tuleb see mõte peast välja juurida. Samas ma ei taha sellest ravist jälle luua enda jaoks järgmist kinnisideed.

Olen üritanud siin viimastel nädalate mitte kaaluda ja mitte mõõta ennast. Teinud trenni ja süüa üritanud keha signaalide järgi. Et kuidagi vähekenegi oma olukorda iseseisvalt leevendada. Ja vaadanud dokumentaale ning lugenud. Üritan rohkem analüüsida, miks ma süüa tahan või miks mul need pidevad mõtted söögi ümber tekivad. Millal on isud. Mõtlen, kas ma olen hetkel kurb, või üksildane või analüüsin mingit konkreetset sündmust, peale mida ma nutan küpsisekarbi järele. Ega mulle koguaeg ei tule veel pähe endale neid küsimusi esitada. Ma üritan lihtsalt võimalikult palju teha teadlikke otsuseid. Mul on üks väike päevikuke, kuhu ma panen oma mõtted ja emotsioonid kirja, et mul oleks ka hiljem lihtsam analüüsida toimunut.

Aga ma tean siiani, et ma ei suuda osata piisavalt palju ise enda ravimist alustada, ilma professionaalse abi ja nõuta. Muidugi toredad on arstide ooteajad, järjekord psühhiaatri juurde on kaks kuud. Ma olen nõus ootama ja proovima igasuguseid erinevaid asju, kuniks leian väljapääsu.

Probleemi tunnistamine on pool võitu. Loodan, et kõik saab korda.

Naine poes, naine trennis

Käisin siin paar päeva poodides. Peale kolme-nelja-viie-kuue tunnist shoppamismaratoni olid jalad väsinud, kõht tühi ja üldse oleks nagu voodisse pikali tahtnud. Minu jaoks see võrdub küll sellise rahuliku trenniga. Kõnnid ühest poest teise, kuhjad ilusaid asju (hunnikutes spordiriideid, sellest aga hiljem..) oma kätele, kuni kisub raskeks. Siis seisad selle hunnikuga proovikabiini ees järjekorras, kasvatades sealjuures kannatust. Lähed just vabanenud kabiini, kust väljub teine omasugune. Siis hakkab pulssi tõstev trenn pihta -  kiiresti riided seljas, esimene komplekt selga, komplekt seljast, järgmine selga, järgmine seljast.. kuues komplekt selga.. ei suuda otsustada, proovin korra neljandat uuesti. Nii palav ja kitsas hakkab, üritan otsustada. Mõtlen, olen, otsustan. Panen enda vanad mugavad teksad jalga, lükkan varbad kingadesse. (Tegelikult tahaks oma nike'e ja liibukaid.) Lähen riietuskabiinist välja. Oi, need on ju päris lahedad püksid. No ja hakkab pihta uuesti.. Ja mulle meeldib shopata. Nii palju plusse leidub selle juures, alates enda liigutamisest, uute asjade üle rõõmustamisest kui ka lihtsalt mõtted on mujal.

Viimasel ajal on igasse high street fashioni poes tekkinud ka workout clothesi osakond. Ja seal on tegelikult päris ägedad trenniriided. Pole küll ei Nike ega Reebok (lugu saate siit kuulata :D ) märk nende trenniriiete sees, aga see pole üldse olulinegi. Hind on neil ka hoopis sõbralikum. Valik on nii suureks kasvanud.

Igasuguseid erinevaid kirjusid, ägedate detailide või lõigetega.. tahaks neid kõiki koguaeg endale juurde ja juurde saada. Mida omapärasem, seda coolim. Ma justkui muud ei näekski ja oleks poodi sisenedes hüpnoosis, jalad ja pilk kisub iseenesest liibukate ja spordirinnakate poole. Praegu näiteks kripeldavad ühed mustad trennitunked. Kui äge see veel on, haha.

Kusjuures ma tunnen end kõige ilusamana ka just spordiriietes. Kui ma kleite ja kampsuneid proovin, pole see vaatepilt tihti selline, et oh jess, need istuvad ideaalselt.. aga siis kisun mingid mugavad lühkarid ja maika, näiteks täiesti roosa ja peaaegu palja seljaosaga selga, ja voilaa!! Tahaks nagu koguaeg ainult neid riideid kanda. Minust ongi vaikselt saamas see dressi-tossu inimene vist, haha.

Mulle meeldib, kui mul on valik. Kuna ma veedan arvestatava osa oma igast päevast trennis, siis mul peab olema ka selles mitmekesisus. Esiteks ma tahan end tunda mugavalt trenniriiete sees. Oluline on kuskilt midagi ei kisuks, saaks hüpata ja karata, ilma et midagi ära kukuks, vajuks, kisuks. Sama moodi nagu iga päev ei taha kleiti kanda, on mul trennisaalis ka vaheldust vaja. Kohe kindlasti mitte ei meeldi mulle igav püks ega mitte matchivad riided. Kas tahan olla üleni mustas või hoopis saali kõige värvilisem papagoi. Üldiselt mulle meeldivad värvilised riided ja tüdrukute värvid ja lillekesed ikka kõige rohkem. Ja ma usun, et naudin ka trenni tegemist rohkem ning motivatsiooni on rohkem, kui igate pidi on hea olla. Seega leian, et ka trennis käies on oluline, et riided seljas oleksid mugavad, puhtad ja ilusad.

Peale korralikku higistamist on vaja neid riideid pesta, ma ei kujuta ette mis ühest särgist paari kuuga saaks, kui seda iga päev pesta. See ka kindlasti oluline, kuidas neid trenniriideid hooldada. Ma olen mõne asjaga jube kiiresti üks-null teinud selletõttu. Ja siis hakkab küll kahju, kui peale kuut aega peab minema viskama.

Jalanõudega on natukene teine lugu. Neid ma nii suvaliselt osta ei saa. Trennitossud peavad olema ikka jalas ülimugavad. Nende kvaliteet peab olema tasemel ja oma funktsiooni maksimaalselt täitvad. Ja ka tossu valides ma ei kavatse igavaks jääda. Tegelt mida kreisim, seda vägevam. Minu südame on võitnud Nike, nii mugavuse, kvaliteedi kui ka ilusa välimuse poolest. Neid kahjuks ma nii tihti lubada ei saa, need on nats suurem investeering kui üks väike särgike.

Ma mäletan seda aega, kui alustasin trennis käimist. Mul oli täiesti ükskõik mis mul seljas on, lihtsalt mingid retud ja maika, tavaline rinnahoidja ja mingid sportlikku tüüpi jalanõud. Ma lihtsalt ei osanudki midagi muud tahta. Esiteks polnud see spordiklubis käimine nii tähtis ja igapäevane minu jaoks, teiseks tundus mõttetu kulutada spordiriietele raha. Aga mida aeg edasi minema hakkas, seda rohkem ma otsisin mugavust ja mitmekesisust kuni nüüd olen jõudnud sinna maale, et peale trenni riiete ma ei näe poodides midagi, haha. Ja tegelikult ma tahaks neid kordades rohkem osta, sest need on nii ilusad ja mugavad seljas..

Kas keegi ühineb minu trenniriiete vaimustusega?

Trenn, see lemmik asi, teate küll

Mul on käsil Kayla Itsines'i Bikini Body Guide'i teise nädala lõpp. Kuidas mu kokkuvõtlik esimene mulje on? Eee, mulle nii meeldib!

Treeningkava  koosneb viiel-kuuel korral nädalas kusagil 30 minutilisest trennist aga enamasti ma saan kiiremini valmis selle. Kui kava kätte sain, siis uurisin mitmeid kordi üksi pulki läbi selle ja tegin asja selgeks endale. Ega selles midagi hirmus keerulist polegi, aga mulle meeldib kui tean unepealt mis-kus-millal-miks.

Esmaspäeval teevad tööd jalad ja pepu, kolmapäeval annan tuld kõhulihastele ja kätele ja reedel on kogu keha trenn. Poole kava pealt toimub muudatusi ja iga nädalaselt on harjutused erinevad. Seega on põnev ja rutiin on varieeruv. Kui nii üldse saab öelda, haha. Räägin siis hetkel vastupidavus trennist (Resistance), ehk siis kätekõverdused, kükid, väljaasted, hüpped jne. Minu suurimad lemmikud ju. Ja siis kaks-kolm korda nädalas üks pikem kiiremas tempos kõndimine (LISS)  või intervall jooks (HIIT). Mitte midagi keerulist, igal ajal ja igas kohas tehtav ning selle pool tunnikest leiab küll ka väiksemgi trennifänn enda päevas. Ja mulle on see päeva tipphetk.

Miks mul seda kava oli vaja ja miks ma ise lihtsalt ei teinud neid harjutusi. Ma lihtsalt tahtsin konkreetset plaani. Kus on igaks päevaks antud erinevad ülesanded, mis on läbimõeldult kokku pandud ja mille tegemist ma naudin. Olen aru saanud, et tahan teha trenni, mida ma naudin ja tahan oma lihastoonust tagasi. Nii kaua olen eemal olnud sellest, et loendamiseks enam ühe käe sõrmedest ei piisa. 

Esimese hooga kui ma vaatasin neid pilte, mis jõu ja ilunumbreid tegema peab, mõtlesin et jube lihtsalt hakkab see pull oma eesmärki täitma. Oi ma pidin peale esimest kümmet minutit oma sõnu sööma, esiteks on töö tempos ja teiseks polegi see nii lihtne. Polnud just elu esimesed burpee'd ega tricep dipsid, aga neid tehes tundus küll, et minu käed pole enne hantlit katsunud, haha. Oma osa on ka sellel, et ma pingutan üksi ja olen iseenda motivatsioon, kaaslane ja kritiseerija. Rühmatrennis vaatan ikka, et teised ka ju teevad. Kambavaim või miski selline. Nüüd aga raskemal hetkel saan ma vaid iseendale loota ja mõelda, et ma näitan iseendale Kiku enda pärast, et ma ei anna alla. Mis sest, et mul on nii valus, et pean kõik kordused kõva häälega kaasa lugema, ähkima ja puhkima. Aga peale viimast kordust olen ma õnnelik ja rahul.

Oma elementi tagasi saades läheb asi lihtsamaks, harjutuste sooritamine muutub üha korrektsemaks ning sellist viilimist ja puhkamist üritan viia minimaalseks. Hard work pays off! Enesetunne paraneb, ma tunnen, et olen tugev ja see meeldib mulle!

Tegin mõned fototõestuseks vajalikult materjalid ka, et peale kolme kuud ma vähemalt olen suurema naeratuse näkku saanud, kui just boonuseks veel peps rohkem trimmis pole ja ilusa selja ning kõhulihaste omamise üle väga ei kurdaks ja kellelegi ära ei kingiks. Mis on minu, on minu! Hehe. Kas ma oma naeratuse avalikkuse ette kisun või ei kisu, eks see sõltub kas see mahub ära või mitte.Kui novembri keskel kava lõppeb, siis kavatsengi jõusaali peale üle minna. Mul ikka hädasti neid muskleid ja lihaseid enda külge vaja. Ma ei mõtle enam mida ma pean tegema vaid keskendun sellele mida ma teha tahan, südame ja armastusega, nautimise ja rõõmuga. See on tähtsaim.

Ja kütus, mille najal oma jõunumbreid teen on tervislik, vitamiinirikas, mitmekesine. Kuna selle Kayla kava ette võtsin, siis parima tulemuse saamiseks põhineb mu menüü selle naise eatingplan'ist. Päevakorras ja omal kohal on jätkuvalt minu suureks sõbraks kujunev Teazy tee, mis seekord täidab oma eesmärki korralikuma toitumisega veidikene paremini, kui eelmine kuur. Jee!

Järgmisel päeval

Peale eilselt kokkujooksmist said mulle selgeks mõned asjad. Alustades sellest,kuidas ma ise kõik välja lasin, lõpetades sellega, kuidas teised inimesed olukorda näevad. Eriti selgeks sai kõik hommikul kommentaare lugedes. Minu õnneks olid seal ausad tõsiasjad päevavalgele toodud. Läbi teiste kriitilise arvamuse olen hetkel kindel kolmes asjas.

1. Mul on kindlasti selle tervisliku eluviisiga kaasnenud suur murepunkt-probleem mõtlemises. Minu reaalne trennitegemine ja toitumine on kõik normaalne. Aga see kuidas ma sellesse suhtun, kuidas see võtab minu elu üle võimust ning on kujunenud kinnisideeks, pole kindlasti normaalne tervisliku eluviisi osa. Ma olen stressis ja kuna mu suhtumine kehakaalu ja väljanägemisse on justkui ainus asi mida ma elus saan ainult ise kontrollida, siis võtan igat pisematki tagasilööki liiga depressiivselt. Jah, siinkohal ma nõustun kahe anonüümse kommentaariga, et mul on toitumishäire ning mõtlemine ei ole eluterve.

See kui palju ma kogu oma ülejäänud elu seon kaloritega, söömismõtete ning negatiivse meelestatusega, et pole jõudnud mingist teatud punktist edasi, on tegelikult haiglane. Tundub, et kui mul on elus mingid muud kontrollimatud ja raskemad perioodid, muutub automaatselt kaalulangetamine kui suureks vajaduseks midagi kontrollida. Ja kui ma isegi seda ei suuda kontrollida, siis juhtub see, mis juhtus eile..

2. Kriitikat lugedes läheb see mulle ikka korda küll. See ei tekita minus ükskõikseid tundeid, vaid küsimusele, kas blogi pidamine minusugusel ebaterve mõtlemisega tüdrukul on kasulik, vastan ma et kohe kindlasti on. Tänu sellele tuleb see mõni ükski inimene ja tõstab esile karmi reaalsuse. Mitte ükski mõte ei tulnud mulle üllatusena, et mu mõttemaailm, kinnisidee kaalunumbrist ja mu suhtumine pole normaalsed. Ma tean seda tegelikult ka ise. Ainult seda pole nii kerge tunnistada. Olen seda üritanud maha suruda, justkui seda kõike pole olemas. Ometi on kogu mu eluviis seotud mu mõtlemisega. Ehk just tänu blogimisele leian ma lõpuks väljapääsu sellest suletud ringist.

Ma teen trenni ja toitun tervislikult, ma blogin sellest milline on see maailm minu jaoks. Kuid kas see ongi normaalne tervisliku eluviisi osa, mis toimub tegelikult minu sees? Ei, kohe kindlasti mitte.

3. Ma ei oska end ise aidata. Ja ilmselt kui ma ei õpi oma mõtteid kuidagi muud moodi muutma, kuni ma seni seda teinud olen, siis ei tule ma sellest lõplikult välja. Jah, ma suudan ehk mingiks ajaks endale kuidagi selgeks teha, et see on pelgalt kaalunumber ja nautida oma trennitegemist. Näha oma füüsilist arengut, kuni ühel hetkel, mingil halvemal päeva, kammib jälle kõik peas sassi, sest sisimas ketran koguaeg neid mõtteid söömisest, enda võrdlemisest teiste saavutustega. Mõtlen, et enne kintsupekist lahti saamist ei tunne ma end piisavalt vormis jne, jne.

Mul on probleem ja ma ilmselgelt vajan abi. Mul on vaja spetsialisti abi.

Mis ma praegusel hetkel tunnen, on see, et mu väljanägemine ei ole nii halb, kui ma seda enda jaoks mõelda üritan. Ja ma olen väärt enda paremini kohtlemiseks. Ja ma tõepoolest loodan, et leian endale hea psühhiaatri, kes aitab mul nendest katkistest mõtetest ja häirest välja.

Hetkel ma ei tea, kuidas ja kas jätkata siin blogimaastikul. Ma lihtsalt tahan elada normaalset elu ja tunda rõõmu ning rääkida igapäevaselt normaalsetest asjadest ja jagada oma armastust trenni ja eluviisi vastu. Aga hetkel tundub mulle see kuidagi vale või võlts, kuniks mul on vaja ennast terveks ravida. Kas see on teekond, mille kulgemisest keegi osa saada tahab?

Mõnikord on raskem kui mõnikord

Täna on emotsionaalselt üks kõige raskemaid hommikuid olnud. Plaanisin hoopis teistsuguse sisuga mõtteid jagada.. aga võta näpust, kõik ei lähe üldse nii nagu plaanitud! Kohe üldse ei lähe.

Ei tule siit täna rõõmust rõkkavaid roosade liblikate saatel õnnekilkeid, vaid üks pikk pikk kokkuvarisenud maailm.. nii et, hoiatan, kas viitsite seda nutulaulu üldse kuulata.

Kui kokku saavad pettumus, kurbus, mõistmatus, lootusetus, on korralik setback elus. Täpselt need vastikud tegelased on trüginud mu sisse ja kõik korraga. Tegelikult on hetkel sellega toime tulemiseks kaks võimalust, a) lihtsalt totaalselt käega lüüa või b) hambad ristis võidelda. Ütlen ausalt, et mul on mõlemad mõtted täna peast läbi käinud.

Kes rohkem kanda jaksab, sellele rohkem kanda antakse. Ausalt, elu on viimasel aastal näidanud, et ma võin kanda palju aga pole ju palju palutud, et selleks raskuseks poleks voldikesed ja liigsed kilod. Nüüd see tundub kindlasti suure üle dramatiseerimisena, aga ühel hetkel saab ka kõige tugevamatel jaks ja tahe otsa. Siin ongi lihtsalt see koht, et kuidas keegi selle üle elab, sellest sõltub ka edasine.

Ma ei kuulu nende hulka, kes pelgalt soovimisest kaugemale ei jõuagi, vaid ma olen eesmärkide nimel tööd teinud. Ma olen korralikult higi ja pisaraid valanud, ma tean ise kui palju ma olen endast andnud ja kui väga ma soovin head vormi. Ja siis lähen astun kaalu peale ja see naerab näkku. NELI!!!!! ei !!!!!! kusagilt !!!!!! juurde tulnud kilo. Lähen vihast rusikaid kokku surudes kapikallale mõõdulinti võtma. Tunnen, kuidas ma olen lihtsalt topeltsuurem. Mõõdan siit ja sealt, mõõdan seda punnis kõhtu ja täiesti mõistmatult ei saa ma ringi peale oodatud cm-te juures. Kui enne oli see kaalunumber üks number ja mind rahuldasid mu reaalsed mõõdud, siis praegu tahaks ma vihast lihtsalt kildudeks minna.

How the f*ck is that possible??? 

Viimase kuu ajaga on miski nullinud mu pingutused. Mu esimene šokijärgne mõte oli see, et mul peab reaalselt midagi viga olema. Sest see pole lihtsalt mitte kuidagi muud moodi seletatav. Neli viimast nädalat kokkuvõttes olen ma toitunud ja trenni teinud nagu normaalne inimene. Täpselt sedasi, nagu oleks ideaalne kaalu hoidmiseks või minimaalselt langetamiseks. Mu päevased kaloraažid on varieerunud 1600-2100 kalori vahel. Arvestades veel mõne nädala tagust kuumalainet, kus mu toiduvalik oli väga kerge ning vitamiinirikas, ei saa mõned jäätised ja klaasid veini, olla nii hukatuslikud. Seega on mu peas ainult üks suur küsimärk.???... ja ma ei tea kuhu poole joosta, millise arsti või ravitseja juurde aeg kinni panna. Et palun tehke midagi minuga.

Ma olen päris kindel, arvestades ka kõiki muid rikkeid (pidevad peavalud, iiveldamine, jätkuvalt maovaevused, värin, pearinglus, südame puperdamine, tujukus jne mida mingil määral on uuritud, aga ei leita peale verevõttu ikka midagi), et mingi osakaal on siin tervisel. Kui keegi teab head arsti, kust alustada, võib teada anda.

See kõik tekitab mulle meeletut lisastressi. Elu on kõikides aspektides hetkel nii pea peale keeratud ja valesti. Ja kõige muuga ma suudan kuidagi toime tulla. Ma lihtsalt on vaja toime tulemiseks üksi olla. Nii, et teate siis sõbrad, miks mind pole väga. Aga see kaalulangetamine on nagu mingi needus mul kaelas ja seda osa elust ma ei oska enam üksi kanda.

Mul on nii nii kurb olla. Pisarad voolavad mööda põski alla. Tahaks nendega koos kuskile ära "voolata". Hinges on rusuv ja valus. Mul on nii kahju endast. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on. Ehitad endale kaardimaja, mis vajab palju tasakaalu, keskendumist, läbi mõtlemist, kannatust ja aega, ja siis tuleb keegi ja lööb selle sekundiga laiali. Kuidas sa julged lihtsalt teha teisele nii? No tõesti, elu, thanks a lot.
Pettumust, mis mind valdab, ei oska ma kellegi ega millegi pihta suunata, sest ma ei tea milles asi on. Kõik oleks selge ja lihtne, kui teaksin, et olen end ise käest lasknud. Või ma tõesti peaksin end üldse terve elu lausa piitsutama, et mahtuda normaalsesse suurusesse ja peeglisse vaadates leida sealt naeratavat ennast.

Alguses tundsin, et nüüd ongi kõik. Ma olen lihtsalt üks suur FAIL ja ma ei saa mitte kunagi oma eesmärki kätte. Kohe kindlasti söön ka oma sõnu, et see kord on see kord. Haah! Kujutasin juba ette, kuidas suur nurgad maapoole tõmbuvad ja teen lõpu kogu oma blogimisega, sest ei näe enam mitte millelgi mõtet. Ei taha mitte midagi enam. Mul oli täna vaja peale esimest hetke natukene aega asjade seedimiseks. Nii sügavat järele mõtlemist pole kaua olnud, et mis nüüd saab. Et kas ma olen allaandja. Samas tundsin, et ma sügaval sisimas ei suuda leppida selle olukorraga.  Mu enesekindlusega ning enesearmastusega tehti üks-null. Mu püksid lähevad mulle küll jalga aga mu kõhtu katavad vastikud muffinid.

Võtsin kätte telefoni ja kukkusin motiveerivaid mõtteteri lugema. Tegin endale selgeks, et ei mingit patustamist enam. Mu keha ei ole võimeline sellega toime tulema. Ei mingit pahatuju kommikesi. Ma tundsin kuidas see viha minu sees üritas mulle selgeks teha, et mitte mingil kuradi võimalusel ei tule alla andmine isegi jutuks. Kas see muudaks mind õnnelikuks, kui ma ei pingutaks enam? Ei muudaks. Aga pingutades see väike võimalus, et ma lõpuks saan oma tahtmise? Jah! See muudaks mind rõõmsaks.

The moment when you want to quit, is the moment when you need to keep pushing.

Ma pean end praegu nendest juppidest kokku teipima ja lihtsalt oma silmi sihil hoidma. Aga see on hetkel nii raske. Mul on ennegi neid kokku varisemise hetki olnud. Sel korral on mentaalselt kõik nii sassis.

Millest ma plaanisin tegelikult täna lobiseda, on see, et ma alustasin nädala aega tagasi Kayla Itsines'i kava jälgimist. Nii tema treeningkava kui ka toitumispõhimõtteid. Tema kohta uurida saate siit. Praegu on see kõik, mis mul on. Kõik, mis on edasi töötamiseks.Tema toitumispõhimõtted on paljuski kattuvad sellega, mis Viktor mulle soovitas, seega peaks mulle ainult kasuks tulema. Ja treeningute osas on kolmel päeval resistance ehk vastupidavus, mis on megalt mulle meeltmööda. Teisel kolmel päeval on kardiotreeningud, ning üks venituspäev. Lapin kokku end ja kiiremas korras blogin sellest ka.

Eks tuleb seni edasi rassida ja proovida uusi ja järgmisi meetodeid, et äkki saan lõpuks kunagi midagi püsivat ka. Praegu siis järgmised kuud pühendun Kayla kavale, joon veel kolm nädalat Teazyt ja üritan pisarad põskedelt pühkida.

Minu tassike teed

Mis ma siin ikka seda kummi venitan ja nagu kakuke paisun. Lõpetan selle tsillimise pulli mõneks ajaks ära ja nügin ennast läbi laiskuse ja mitte-midagi-tegemise jälle rajale tagasi. Ei jõua ma seda sügist enam oodata, haha, et alustada. Alustan KOHE, kohe eile.

Teazy hellitab 

Parampapaaa, mul on mõned uued mõnusad ettevõtmised käsil. Esiteks meil on Teazy teatoxi teega vastastikune sümpaatia tekkinud. Ma naudin nende teed mõnuga ja tundub,et ka minu blogi on nende tiimile meeltmööda. Väiksed kingitused ja koostöö, mulle see meeldib! Teazy pakkus mulle võimalust teha seekord läbi 28 päevane teatox ja why not! Mul polnud vaja pikalt mõeldagi, kas ja miks, ma teadsin et see teekuur sobib ideaalselt mu muud plaanidega kokku. Pluss ajastus selleks ei saanuks olla ka mitte täpsugi muul ajal parem, kui just nüüd! Niisiis on mul neli nädalat mõnusat teejoomist ees. Seekord on kasutegur kindlasti märkimisväärsem, sest trenn on jälle omakohal olemas ja jäätiste söömisele oli ka aeg lõpp teha.



Kuna mul on kerge Teazy vaimustus peal, siis mul on rõõmusõnumid ka teile, mu kõik armsad inimesed!
Esiteks kui te tahaksite ise, sedasi oma tassi sisse teha mõnusa tassikese teatoxi teed ja teil pole midagi selle vastu, et seda sutsu odavamalt endale soetada, siis mul on teile üks supersalajane kood pakkuda. Nimelt minu blogi lugejatel on võimalus siit tellides saada -10% allahindlust sisestades KOODI : toittrennkogemused .

Sellega veel kõik ei lõppe. Mulle meeldib küll ise jube palju lobiseda ja mõtteid lennutada. Aga ma naudin ka teie kommentaaride lugemist ja rõõmsalt vastan küsimustele. Mõtlesin, et äkki teil on pähe turgatanud ehk mõni vahva ja põnev küsimus, mis pole veel käsitlust leidnud aga mida sooviksite minult teada saada. Ja ma annaksin hea meelega nüüd avastardi nende tulistamiseks.

Tegelikult ega ma niisama ei palu teid ka, esiteks ma tahaksin mõned kirjud postitused kokku klopsida ägedamate küssade vastustest.. ja teiseks!!! -  ühelegi küsijale ma suu pihta lööma ei hakka vaid oma lemmikule ma annaksin võimaluse proovida ka 14 päevast Teazy teatoxi kuuri ( sisaldab 14. hommikuks teed ja ülepäeviti ehk 7. õhtuks teed).

Ootab katsetamist!

Ehk siis järgmised 28 päeva, kui minu enda kuur kestab, ootan teie osavõttu ja 15. septembril vaatame, kes need rõõmsad teepakikesed endale saab. Ja rebin ka teie küsitud küsimuste abil kardina eest.
Uurimist ja puurimist ootan ma vähemalt eesnime alt, nii selle blogipostituse alla kui ka blogibeebi Facebooki lehele. Jagamise ja like'mise kohustust ei ole, aga mida rohkem seda Facebookis teete, seda huvitavamaks asi kujuneb ehk.  Ärge üldse tagasi hoidke, mida kelmikamad küsimused, seda põnevam on minul ja hiljem ka teistel lugeda. Loodan tõesti teie aktiivsele osavõtule, mu kullatükikesed! 

Mina hakkan aga korralikke kokkuvõtteid tegema, mis iga nädalaselt minuga toimub. Et oleks näha kas ja palju järk-järgult paremaks muutub. Sest tegelikult teatox ei ole ainukene ettevõtmine millega ma alustasin. Miski oligi see, mis mind seda sügist ootama pani. Aga ma polnud nii kannatlik.. või mis kannatlik. Ma mõtlesin, et miks plaani edasi lükata, kui võin juba paar nädalat varem hakata tulemusi nägema.. Niisiis võtsin ette ka kolme kuu pikkuse ehk järgmiseks 12. nädalaks bikini body guide järgimise. Loodetavasti teeme mina, treening-ja toitumiskava ning teatox ühe vägeva koostöö tulemusena ilusama ja õnnelikuma minu. Nii jõulukingituseks, või pigem ikka igaks uueks päevaks, hehe.

Kiku

Sügis, tere tulemast!

Sisse poeb igatsus jälle rütmi saada. Tahaks rutiini ja eesmärkide poole püüdlemist. Pea on jälle igasuguseid ideid ja salasoove, suuri ja väikseid nägemusi kuidas elu olema peaks, täis. Selline hullutav ettevõtmise tahe tekib. Kogu sellega kaasnev power tekitab mulle tunde, et ma olen kõik võimas..

Samas see tunne on mul igal sügisel, et vot nüüd alles hakkan tegutsema. Eks ma tegutsen ka. Motivatsioonirünnak missugune. Tänu sellele ilmselt on ilmselt mu iseloom tugevamaks muutunud ja siht silme eest ei kavatse kusagile kaduma hakata. Aga pean ausalt tunnistama, et eesmärgid on mul siiani jäänud ikka suuremaks kui tegelik teostus. Aasta on möödas, aga analüüsides palju neid tehtud! linnukesi kirja saan panna.. tahaks nagu rohkem uhkustada.

Teisalt ma mõtlen, et päris nutuses nullseisus ma ju ei kükita.
 
Ma olen parem kui ma olin eile. Enesekindlam, targem,
tugevam, sihikindlam, motiveeritum, edukam, hoolivam, teadlikum, armastavam.. kuni välja selleni, et ma olen õnnelikum kui eales. Selles sügise ja tegutsemise ootuses..
Ehk on just see hiigel suurelt unistamine viinud mind nende "väikeste" saavutusteni ja kui plaanid oleksid olnud väiksemad, poleks olnud hetke seisuga nii palju sellist, mille üle head meelt tunda. Leia ikka igas asjas see positiivne päiksekiir, Kiku!


Mul on täitsa igatsus sügise ja rutiini järgi. Aga ilmselt olen ma oma elu jube hästi planeerinud.. või siis planeerinud mitteplaneerimist. Planeerimata planeerimine. Läheb juba endalgi arusaamisega keeruliseks, haha. Ma olen seda suve võtnud rahulikult, puhates ja mitte liigselt millegi nimel vaeva nähes. 

Lihtsalt olnud. Söönud head sööki, tasakaalukalt ja tervislikult ka patustanud. Aitäh sulle kuum kuum suvi, et oled pannud nii mõndagi jäätist limpsima!


Olen teinud trenni enda lõbuks ja naudinguks. Lihtsalt nii kuidas tuju on olnud. Selline kvaliteetaja veetmine endaga.   Eks selle viimase isu tuleb juba loomupoolest mul ka, hehe.   Aga kuulatas enda keha ja sisemust, siis oli seda puhkust vaja. Vaja oli saada lahti stressist. Teadagi, et stress ei soodusta väga progressi ja ka kaalulangust, rääkimata et kurnab kogu mu elu.
Olen kogunud uusi teadmisi, motivatsiooni ja kindlamat plaani koostanud. Et saaks alustada jälle järjekindlalt ja paremana teed oma eesmärkide poole. 

Kuidagi suur tunne on, et elus on ees kohe kohe päris palju uut ja muutusi. Head vibratsioonid on ümber ringi. Kui ma päris ausalt ütlen, on mul elus neli suurt unistust, millest kaks on kohe kohe täitumas. Lihtsalt nii imeline ongi olla ja ükskord peab tulema elus korralik ülesmäge minek. Mul on tunne, et see aeg pole kaugel.

Sean need sammud sügisesse ja valmistan end vaimselt ette korralikuks tööks ja pingutuseks. Järjepidevaks võitlemiseks ning enesearendamiseks. Kui see laisem pool minus räägib, nii vahetevahel, siis ega mul on hea meel, et mul on veel natukene aega selleks oodatud rutiiniks. Haha, olen ikka paras tegelane ka vahel..

Ootusärevus on suur ja tore oleks jälle aina paremaks muutuda. Be better that you were yesterday!


Mõnusat suve lõppu!
Kiku

    

Minu ESIMENE aasta

Nii tore on tõdeda, et käes on päris minu enda blogi päris esimene sünnipäev. Kõik on kujunenud palju suuremaks, kui ma üldse soovida oskasin. Aasta täis kordumatuid hetki ja hindamatuid õppetunde.

Ma ei hakka heietama sellest kõigest millised muutused ja sündmused see aasta endaga kaasa toonud on, ega sellest kõigest heast, sest seda on niii niii nii palju.. Ütlen lihtsalt ära, et te kõik mu blogi jälgijad-fännid-toetajad-sõbrad-pere-tuttavad olete mulle nii palju andnud ja mind toetanud, kaasa elanud ja innustanud, olete minu elus väga tähtsad ning tänu sellele kõigele olen mina täna parem kui olin eile. Aitäh nende üüratute kiidusõnade, toetuste, lohutamiste, suurte statistika numbrite eest! Aitäh, et olete minuga! Soovin TEILE KÕIGILE, et tunneksite rõõmu ja elaksite rahulolevalt ning õnnelikult! Aitäh!

A          I          T          Ä         H          !

Kõige ilusamaks kingituseks on viimase aastaga kaasnenud enesekindlus. Enesekindlus, tugevus, julgus.. need omadused on väärtused, millest hoian kümne küünega kinni. Päev päevalt enda juures positiivseid asju märgata ja end aina õnnelikumana tunda, keskendun ma rohkem positiivsetele asjadele ja siis on kõik palju roosamates toonides.

Ma olen vaevelnud pikalt stressis väga madala enesehinnagu tõttu ning tundnud end teistest halvemana ja väärtusetuna. Kõik need ülekilod, rasvavoldikesed ja punnis kõht vs pikad peenikesed piltilusad sõbrannad. Nendel hetkedel oleks tahtnud lihtsalt ära kaduda kusagile. Siis unistanud ideaalsest kehast ning uskudes, et vaid selles peitubki õnn. See rusuv tunne paneb end haletsema ja endale sisendama, et ma ei saa kunagi õnnelikuks. Usun, et paljud teisedki peale minu on tundnud või tunnevad, et nende välimus on just see peamine tegur, mis paneb paika kuidas nad elus hakkama saavad. Kas, kus ja kellega. Hästi suurt rolli mängib see inimsuhetes. Sest kõiki luhta läinud suhteid saadab esmalt mõte, et ma olen liiga paks ja kole ja halb. Siis tekib see üksindustunne ja hirm, mis tekitab nõiaringi. Aga võib olla see teine inimene ei näegi sind pooltki nii jubedana, kui sa ise. Vaid tajub seda ääretut ebakindlust ja negatiivsust. Ja see negatiivsus ei pruugi olla vaid enda suhtes, vaid levib ka mujale.. Mõtlen, et negatiivsusega ei saa ehk nii suuri positiivseid sündmusi ka oodata. 

Enesekindlus on miski, mida sa ei saa poest osta, välja mõelda ega teistelt leida. See peab tulema sinu enda seest. Ja see peab olema tõeline. Sest ainult sellisel juhul muudab see sind ilust kiirgavaks inimeseks. Olles enesekindel on julgust võtta ka riske ja end ületada. Samuti ka muutuste jaoks on vaja mugavustsoonist väljuda ja ka see vajab julgust. Ma pole end veel nii julgena elus tundnud. Mul ei ole enam hirmu läbikukkumise ees, vaid pigem iga kogemus on õppetund. Proovid, kukud, ja tõused uuesti. Proovid uuesti, ikka kartmata kukkumist, sest nüüd ehk tead kuidas kergemini kukkuda. Ja siit tuleb tugevus. Mitte miski muu ei ole mul teepeal ees, kui ma seda just ise ei ole.
Ei tohiks üldse nii palju keskenduda teistele inimestele. Sest alati on kuskil keegi ilusam, targem, osavam. Parem suunata energia iseendale ja iseenda väärtustamisele. Sama moodi ka teiste arvamus ei tohiks olla primaarne. Mis vahet on sellel, kui sa meeldid kõikidele inimestele aga endale ei meeldi. Ikka oled õnnetu. Aga kui hindad end piisavalt, siis ei huvita sind teiste hoiak sinu suhtes ka niivõrd palju. 

Me keegi ei saa uuesti kasutamiseks tänast päeva, milleks seda siis raisata?!

Leidke enda juures üks asi, mis teile meeldib.. ja siis teine.. ning kolmaski. Õppige ennast armastama, nähke vaeva ja hoolitsege enda eest. Olge õnnelikud ja elage elu mida rõõmuga naudite, kasutades neid ressursse mis teile antud on. Mina hakkasin seda tegema. See töötab! Juhuu!

Teie Kiku

C'est la vie

Olin juba päris ära unustanud kui mõnus võib üks laupäeva hommikupoolik olla. Kui iga lihtne hetk tundub nii hea, et hoiaks igast sekundist kinni.

Lihtsalt olen ja teen, ilma mingi sundimiseta või rõhumiseta, enda pärast. Et saaks nautida ja hea oleks olla. Viimasel ajal olen teiste postitusi lugedes ka tähele pannud, et selline go with the flow rütm on valanud inimesi üle. Vot tahan ja lähen jooksen 15 kilomeetrit, tahan siis lähen hoopis ujun ja kui ei taha, siis ei teegi üldse midagi. Vahepeal on jube hea sedasi lihtsalt olla ja mitte niivõrd igasugustes kinnisideedes ja eesmärkides liigselt kinni olla. Nagu talvekasuka kappi panemine, ma tean, et see on olemas ja kuigi ma seda hetkel ei kanna, siis tean, et tuleb jälle aeg kui ma ainult seda kanda tahangi. Vahel tuleb lasta peal puhata igasugustest numbritest ja pidevast võistlemisest iseendaga või ka kellegi teisega. Soojad suveilmad ja õnnelikumad inimesed soosivad relaximist. 

Ei ole ma oma tahtmist kuskile maha müünud, et saaks selle rasvapõletusega ükskord ühele poole. Aga see pole nagu hetkel primaarne. Mulle meeldib praegu joosta. Tõesti väga meeldib. Ja ilmselt pole see hetkel mu rasvapõletuskavas kõige soosivam. Võib olla mulle tuleb hoopis jälle lihast juurde ja see kaalunumber ka jälle suurem. Aga mis siis! Arvan, et vahepeal on oluline ennast lihtsalt hästi tunda. Ja ma tean, et ma olen paljude teiste mõttekaaslane selles osas. Ja mis kaalule astumisse puutub, siis ma väga ei kaalu ennast hetkel. Söön ka suvaliselt megapalju puuvilju ja marju. Ja piimatooteid ka. Selles kuumuses isutabki kerge söögi järgi. Ma ei viitsi midagi kaaluda ega mõõta väga. Natukene ikka peas kalkuleerin, see kontrollimise instinkt funktsioneerib siiski ülekuumenemises, haha.

Ahjaa, ükspäev tõmbasin mõõdulindi ümber kumeruste, õnneks numbrid on omal õigel kohal, ei pidanud krokodillipisaraid valama hakkama.

Kift on see, kui täiesti lihtsad väiksed asjad toovad endaga kaasa nii hea enesetunde ja tuju. Mul algas päev juba üsna vara, kui ärkasin poole seitsme paiku. Jah, nii see oligi plaanitud. Kuna ma ei suuda joosta päikse käes, rääkimata veel 30 kraadises õhus, siis on mul kaks varianti. Oodata kui kõik on maha jahtunud või kasutada ära aeg, millal pole veel miski üles soojenenud. Otsustasin selle viimase kasuks, kuna õhtuks olen ma korralikult kurnatud ja pea on paks. Päiksest purjus. Puhtalt tervise pärast ei ole julgenud ja jaksanud õhtuti jooksma minna.

Nii ma siis olin sutsu peale kella 7 juba metsarajal. Õhk oli nii mõnus, selline mõnus suvine maalõhn, hommikupäike mõne oksa vahelt paistmas. Kuna ma olin täitsa üksi seda aega ära kasutamas, sain jooksumussile kaasa laulda ja ilmselt oli suu niisamagi kõrvuni. Mul oli nii suur motivatsioon joosta veel sellepärast, et eile tulid minuga poest kaasa esimesed NII lühikesed jooksupüksid. Nagu viimasel ajal kombeks on, siis ma näen ainult trenniriideid poodides, haha.  Ma tahtsin neid nii kanda. Kuigi ma pole veel väga enesekindel neid kandma. Aga üksi salaja varahommikul - miks mitte.

See 10 km hommikujooks oli super start päevale. Edasi nagu lihtsalt on nii hea olla.. Võtad koera kaasa, lähed jalutad metsa, pugid vaarikaid ja pistad mõned mustikad põske. Korralik hommikudušš ja lemmik hommikusöök rõdul..

Kama keefiri ja mustikatega, nämmmssuuu!

Iga pisike asi teeb rõõmu, veereb lumepallina aina suuremaks ja suuremaks. Tänu oma lühkaritele ma märkasin joostes jalgadel lihaseid. Selle fatty kombeka all võib tegelikult midagi päris ilusat olla, haha. Jalad on mu kõige nõrgem lüli ja mul oli hea meel avastada, et miniprogress on mingi ime läbi toimunud. Oh, happy day!



Peaks veel need jalad varvastega rannaliiva pistma. Ja õhtut ootavad banaanitükid juba sügavkülmas. Mulle tundub, et üks banaanijäätis coming soon!

Tegelikult tahtsingi öelda lihtsalt, et ILUS ON ELADA!