Motiveeritud, justkui oleks seda taevast alla sadanud.

Minu puhul üsna tüüpiline tujude ja emotsioonide üles-alla kõikumine nagu kõige kreisimal mäestikul, on õnneks alustanud oma teekonda tipu poole. Ma olen täis energiat, teotahet, tahaks kohe midagi suurt ja uhket ette võtta või korda saata.

See tuhin ja positiivsus tuleb kohe ära kasutada, õigesse kohta suunata, et sellest saaks maksimumi võtta. Midagi ei tohi raisku lasta ning mida rohkem tööd ja vaeva, seda paremad tulemused. Seda parem preemia -  enesega rahulolu. See on nüüd küll maailma parim tunne, kui saad ise enda seltskonnas olla maailma parimas seltskonnas, ilusa ja tugeva persooniga koos, haha.

Ma õpin üha enam ja enam endast lugu pidama ja nautima seda endaga olemist. Mulle meeldib olla üksi, teha oma asju pühendumusega ja täpselt enda soovi järgi viia end  maailma, inimeste sekka.
Võib olla mõtlete, et kaua võib endaga sõbraks saada ja mis selles nii olulist on. Siis teadke, et kui oled enda jaoks olnud vastik ja väärtusetu, ääretult madala enesehinnanguga, see seltskonna lõbus ja tore. See lõbus ja tore, mille taha oli hea varjuda..siis see võtab aega. Ja on ääretult tähtis areng. Päev päevalt avastad, et see ja teine enam ei häiri. Hea on olla. Tegelikult on see imeline ja raske teisele inimesele seletada.

Ma olen mõned viimased nädalad tegelikult üle pika aja väga tubli olnud. Siiralt kiidan end. Mu toitumine on nii mitmekesine, korralik ja puhas olnud. Süsteem on tekkinud ja asi toimib nagu kellavärk. Uskumatu, kui kiiresti ja häid tulemusi paar nädalat korralikku toitumist ja õigeid toiduaineid kokku pannes, endaga kaasa tuua võib.

Üldse mul on kokkamise vaimustus. Tahaks koguaeg midagi head ja ilusat valmistada. Katsetada ja nautida. Kui seda söögitegemist algusest peale nautida, alates poes asjade kokku lappamist, lõpetades toidu ilusa serveerimisega, siis muutub see reaalne söömine hulgaliselt ebaolulisemaks. Pole nii aheldatud sellesse söömise kui enda mõttesse. Jälle üks positiivne külg, mille avastanud olen.

Ise ma tean täpselt, kui aus ma olen olnud iseenda vastu, kui palju ma trennides pingutanud olen ning mis tulemusi sellega oodata võin. Ja ausalt ma sel nädalal pumpides avastasin, et mul on hullult tulnud välja õla, selja, biitsepsi siluetid. Nii ilus!! Motiveerib nii hullult edasi pingutama, et koguaeg oleks lihaselist keha näha. Viimasel paaril nädalal peale ilusa toitumise olen sutsu oma pumpimise raskuseid tõstnud. Eks need kaks asja kokku on oma hea töö ära teinud. Vahel toimub paari nädalaga oluliselt suurem muutus, kui mõne kuuga.

Ilmselt teiste jaoks pole võib olla need muutused midagi märkimisväärset, aga ma ise tean, mis on muutunud. Ma panen igat väiksematki muutust tähele ja üldsegi.. väikestest muutustest tuleb ju lõpuks üks suur.

Vahepeal kaob nagu usk ära. Või selline kergelt tuim seis, et ei tea kas ma ikka kunagi saavutan sellise hot body, et oleksin rahul. Ühel kohal tammumise tunne. Justkui that´s it, kaugemale ja paremaks ma ei suuda saada. Mitte, et nüüd löön nii käega ja lähen burksi järgi. Vaid, et lepin hetke seisuga ja hoian seda. Teen trenni ju nii kui nii, sest mulle tõesti meeldib teha ja söön tervislikult, sest mulle maitseb. Ei põe iga suhkrutera pärast, mis suhu satub.. kuni tuleb see, STOP! thinking of this bullshit and please go to squat, Kiku!  
"If it was easy everyone would do it"

Ja siis on vaja end boostima hakata. Ja meelde tuletada, et tegelikult olen ju tubli olnud ja pean edaspidi ka olema. Siin tulevad appi pildid. Nende abil on kõige parem võrrelda ja näha neid nõrku kohti, mis arenenud on. Ning ka neid, mille kallal on vaja veel järjepidevust ja vaeva näha.

Mul on nii kahju, et mul pole rohkem vanu pilte, kus oleks näha kui vormist väljas ma olen olnud. No kui PAKS ma ikka olin, millised polstrid ja lihtsalt mingi vormita keha oli kunagi. Siis saaks rohkem neid enne ja nüüd pilte võrrelda ja visuaalselt välja tuua need muutused, mis minuga toimunud on.

Mitte, et ma oleksin nüüd mingi ulme heas vormis. Aga paremas kui eales varem. Kui ma praegu ikka pingutades mingid lihased nii seljal, kätel kui ka kõhul välja punnitan, siis aasta tagasi oleks see ainult lilla näolapiga lõppenud, hahaa.

Väike motivatsiooni süst tehtud, usk taastatud ja läheb minna!

Üks pilt ütleb ju vahel rohkem kui tuhat sõna, sooo..

2 aastat tagasi, kui üldse trenni ei teinud ja sõin suvaliselt VS. täna hommikul, täiesti teise inimesena

Mõnes asjas olen ikka päris kindel..

Ärkan hommikul üles ja... kõik toimib. Olen välja puhanud, sest unetunde on olnud mõnusalt. Piilun läbi oma tuduste silmade, et kohvi parasjagu tuleks ning hakkan oma hommikusööki valmistama. Praegu mul on see pannkoogi periood täie hooga peal. Vaikselt ajan oma asja ja vaatan, mis köögis värskete pannakate katteks leian. Lõpuks kusagil tund peale ärkamist ronin diivanile kerra koos hommikusöögi ja kuuma kohviga. Kui päeva tähtsaim söögikord on lõpetatud, saan asuda oma päevaste tegemiste juurde. Ükskõik mis need siis ka poleks. Selline on minu  tavaline hommik, kus aega on ja saan rahus üles ärgata.

Mul on täpselt õige rütm sees, ma tunnen end hästi ja motiveeritud. Olen puhanud ja energiatase on laes. Bring it on! Kõik tööd ja trennid teen ära. Olen elust sillas. Kuna kõik on läinud plaanipäraselt, olen rahus ja edukas, päev päeva kaupa jõuan lähemale oma eesmärgile ning saan iseendaga rohkem sõbraks.

ELU ON ILUS!

Aga...

Tegelikult milleni ma jõuda soovin, on see, kui olulised on kolm asja minu jaoks - uni, hommikusöök ja režiim/rutiin.

Reede hommikul ärkasin, seljataha oli jäänud vaid viis tundi und, mis minu tavalise 8h unevajaduse kohta ikka tunduvalt kesisem saavutus. Ärgata polnudki raske. Aga ma teadsin, et peale paari tunnist üleval olekut ma lihtsalt pole ikka veel päriselt üles ärganud. Suu kiskus rohkem haigutama kui silm pilgutama. Ei suutnud end absoluutselt käima saada. Kui olen ikka harjunud kauem magama, siis keha annab teistsuguses olukorras kohe märku. Mingist trenni tegemisest ei tulnud üldse midagi välja, sest füüsiliselt olin nagu sulav sült. Juba lihtsalt eksisteerimine oli raske. Ja vaimselt mingis teises dimensioonis.
Ehk siis ikka pigem näpistan kooli või millegi muu arvelt aega, kui une arvelt. Sest välja puhkamata nii kui nii pole ma kuskil oma võimetele kohane. Seega rõhutan, nii endale kui ka teisele, et välja puhkamine ja kvaliteetne uni on üheks oluliseks aluseks, et kõik muu toimiks!

Mis puutub hommikusööki, siis annab kohe tunda, kas hommikusöök oli 300kcal või 500kcal. Ma olen kindlalt selle poolt, et hommikul tugevam söök ja päeva lõpupoole ainult kergemaks. Esiteks selle süsteemiga on kehal parem rasvaga võidelda, teiseks hommikul ärgates on kõht nii tühi, et lihtsalt peab palju sööma ja siis hakkab ilus ring uue hooga peale.

Hommikusöök on päeva tähtsaim söögikord ja sellest sõltub minu kogu järgnev päev. Kui hommikusöök on korralik, toitainete ja valgurikas, siis mul tekib oluliselt vähem isusid ja näljatunnet päeva jooksul, kui neil hommikutel mil söök on pigem tagaplaanile jäänud. A´la kiire võiku, väike jogurt banaaniga vms, mida varasemalt hommikuks sõin.
Reedel, selle vähese une, mida ma üritasin maksimaalseks venitada muude hommikuste toimingute arvelt, tõttu ei olnud aega korralikuks hommikusöögiks. Sõin lihtsalt kohupiima marjadega ja mõni tund hiljem mul oli juba nälg. Ei, see polnud kindlasti isu. Vaid see oli mu korisev ja õõnsa tundega kõht. Kõht, kes arvas, et tegemist on mingisuguse eksitusega ja nõudis vigade parandust. Okei, sõin siis enne loengut kiirelt banaani, et kursakaaslaslastel õppejõu jutt mu kõhukorina tõttu kuulmata ei jääks, haha. No ja natukene see pettus toimis. Sõin oma lõuna kell 12 ja kõht oli nii täis. Võiks nagu arvata, et probleem on lahkunud meeldivast seltskonnast. Aga ei, koos selle unepuudusega oli energia tase zero ja kõht oli päeva otsa tühi.
Olen jätkuvalt kindel, et tegemist polnud paljalt isuga vaid energiapuudus oli vaja kuidagi korvata. Prrr, nüüd jõudsin segaduseni oma peas. Kas ma oleks pidanud une arvelt võtma korralikuks hommikusöögiks aega või mitte?! Ühesõnaga, enne korralik uni, siis korralik hommikusöök. Ja päev on kindlasti juba oluliselt ilusam ja edukam!

Lemmik hommikusöök, u. 550 kcal

Reede hommikune 5min hommikusöök, u. 300 kcal

Üks asi on see, et mulle endale lihtsalt meeldib oma rutiin. Teine aga see, et keha on harjunud toimima selles rutiinis ning teda juba ei lollita. Igatahes kohe kui mu ärkamine ja hommikusöök toimub tund või kaks tavalisest varasemalt, ei tööta keha funktsioonid nii nagu vaja. Mis omakorda mõjutab jällegist kogu mu päeva, isusid ja energiat, tuju ning enesetunnet. Paraku vahel on vaja varem ärgata ja pean leppima selle tobeda olemisega.
Sama on ka hilise ärkamise puhul, vahet pole kas mul on ilusti oma normaalsed tunnid täis magatud või ma olen mõne tunni isegi rohkem maganud. Kui ma paar tundi hiljem oma tavapärasest ärkmisajast üles tõusen, siis olen terve päev nagu uimane laiskloom. Mu keha ja vaim ei suuda end enam üles äratada ja kogu päeva vältel on meeletu unine ja tuim olek. Ausalt öeldes võrdub see laiskusega. Midagi ei taha ja ei viitsi teha. Ja selline mõttetu vegeteerimine on ka igav ja kui on igav, siis mõtlen palju mõttetuid mõtteid. Mis omakorda viivad mõtted söögile aga kuna mul on see laisklooma päev, siis loomulikult ei viitsi ma ju midagi süüa teha. Ja siis, vaat kus jama, aga igasugused ebavajalikud toidukesed satuvad mulle kõhtu. Ütleks nii, et päris tuksis on ka see valel kella ajal ärkamise variant.
Veel seoses režiimist välja tulles muutuvad ka mu söögiaegade kellaajad paari tunnise kõikumisega siia või sinna poole, mis omakorda peaaegu alati tähendab, et lõuna on varem ja seega kogu päeva peale tuleb mingi üks-kaks ekstra söögikorda. Mis omakorda võib viidata sellele mitte-teretulnud lisakaloritele. Ma küll ei loe neid enam nii nagu varem, aga mingi arvestus ja loogika peab ikka säilima.

Kokkuvõttes kõik, mis puutub harjumuspärasesse päeva  alustamisse, peab olema 1:1 õige ja kui see nii on, siis kõik ülejäänu tuleb justkui iseenesest. Minu puhul igatahes on see oluline ja ainult neid lihtsaid asju järgides on kordades lihtsam teel püsida, kui elades nii kuidas juhtub.

Kuidas on lood teiega, kas olete tundnud kuidas üks või teine asi oluliselt teie päeva mõjutab?


Kiku

It is not a diet it is called eating healthy

Ma naudin väga head sööki. Mulle meeldib kokata, mulle meeldib väljas söömas käia. Kõik mis puutub toitu ja söögitegemisse, peab olema loodud armastusega. See kajastub väljanägemises, lõhnas, maitses, emotsioonis.

Mulle meeldivad tegelikult hästi lihtsad maitsed ning komponente ei pea üldse palju olema. Peaasi, et värsked ja puhtad maitsed. Salateid näiteks kastmekaussi uputada on minu meelest mõttetu, sest lämmatab minu jaoks just need head maitsed ära. Natukene maitseaineid, oliiviüli või laimimahla sobivusel küll. Aga tõesti naa tuu kee.


Kui nüüd keskenduda minu kokkamisele, siis ma garanteerin, et kõik on hoole ja armastusega tehtud. Isegi kui alati ei kuku kõik plaanipäraselt välja, siis kogemus on ikka ja järgmisel korral on lootust paremaks tulemuseks.

Näiteks ma olen eelnevalt kunagi maininud, et ma ei oska pannkooke teha. Või no mulle üldse ei meeldi enda omad. Lihtne asi, mida ju KÕIK oskavad, või mis? No ja veel igasugused banaanipannkoogid, proteiinikad.. fitnessi inimeste imekaunid pannakad. Mis minu köögis ainult ühe suure katastroofiga lõppesid. Rohkem nagu banaanipudru näiteks,  ette on tulnud isegi banaani sütt. Not so yummy, I think.

Kerged pool aastat vahelduva eduga katsetamist ja ma olen välja töötanud enda jaoks superlemmiku pannakate retsepti. Maitsevad mulle ja näevad välja täiesti viisakad. Ja pannkoogi lisandi leidmiseks tuleb lasta vaid fantaasial möllata.

Igatahes siit tuleb mu baasretsept:
1 muna
1munavalge
30g proteiinipulbrit
100g maitsestamata kohupiima
1tl maca pulbrit
1tl küpsetuspulbrit
praadimiseks kookose õli

Alustuseks vahustan munad, siis segan hulka pulbrid ja viimaseks kohupiima. Pann kuumaks, kookose õliga üle libistada ja 2 spl suurused pannakad. Neid tuleb mul 7 tükki.

Kogu kupatus taldrikule ja läheb kaunistamiseks. Kiivid, maasikad, mandlid, sarapuupähklid, mesi, pähklivõi, kohupiim, granaatõun, mustikad, kirsid, kaneel, chia seemned.. mida iganes peale panna, mis maitseb. Jaa head isu!

Peale pannkoogihulluse on mul veel salatihullus. Hetkel kõige lemmikum toit. Mõtlesin just üks päev, et miks ma peaks sööma mingit kuiva burksisaia või jahust pastat.. kui ma saan süüa nii värvilist, mahlast, maitsvat ja mitmekesist. Miljoni erineva variatsiooniga toitu nagu selleks on igasugused salatid.

Minu salat koosneb alati kindlast põhiosast:

peotäis kirsstomateid pooleks lõigatud
u. 7cm jupp kurki
peotäis rukolat ja muud salatimixi
sidrunipipar 

Lisand nr 1 (idee mu bestikalt)
100g kodujuustu
granaatõuna seemned
1 keedetud muna
avokaado

Kõik komponendeid omavahel ära segada ja panna salatipõhjale. Nämmi!





Lisand nr.2 (lemmik ahjulõhe kõrvale)
seemnesegu
granaatõunaseemned
60g mozarellat
1/2 avokaadot

Lisand nr.3

krevetid
100g kodujuustu
1/2 avokaadot

Lisand nr.4
2 keedetud muna
100g tuunikala
1 korralik viil sidrunit
sidrunipipart




Lisand nr. 5
130g suitsukana
peotäis viinamarju
1/2 avokaadot

Lisand nr. 6
ahjus või pannil röstitud kirsstomatid oliivõliga
100g mozzarellat
pool avokaadot

Lisand nr. 7
peotäis krevette
70g fetajuustu
1 punane sibul
hästi palju valmis avokaadot


Need on hetkel minu ühed lemmikumad variandid. Mmm, juba ootan oma õhtust salatit, hehe!

Brokkoli-toorjuustukreemi täidisega kanafilee

400g kanafileed tampisin suhteliselt õhukeseks, oliivõli, küüslaugu ja maitseainetega tõmbasin fileed üle.
200g aurutatud brokkolit püreestada ja jahutada, seejärel segada 70g toorjuustuga ning suts soola. Määrisin selle kanafileele, keerasin rulli ja panin 160C ahju, kuniks pealt pruuniks muutusid. Serveerisin lihtsalt salatiga.

Loodetavasti keegi leidis siit mingigi idee. Mulle igatahes need maitsed maitsevad jubedalt. Ja kõik on tervislik, vitamiini rikas ning tekitab hea tunde ja paitab keha.

Sest..

"Take care of your body. It is the only place you have to live." Jim Robin

Head isu!
Kiku

Plaanida või mitte?

Aasta alguses tundus planeerimine ja asjade kindlalt paika panemine justkui ainuõige ja kindla sihiga tegevuse tagamiseks hädavajalik. Aga võta näpust! Ma pole ilmselt just planeerimise kuninganna. Nimelt nagu Murphy seadus on kõik absoluutselt vastupidi läinud. 

Põhimõtteliselt on 2014 algus mulle selgeks teinud, et kui ma hakkan nii kindlalt enda mõtetesse suruma mingit ideed ja liialt palju järjekordselt mõtlen, siis asjad ei toimi. Alates elustiilist, koolist, lõpetades isikliku eluga. Nagu kerged kinnisideed, mis lämmatavad tegeliku olukorra. Ilmselt on ka teised juba märganud seda minu ja mu mõtlemise probleemi. Aga ikka ja jälle tuleb see teemaks.

Plaane on nii kooliasjadega, plaane on tööga.. plaane on eraluga. Haha, see tähendab, et oli. Otsustasin ikka täiega asjadel lasta minna nii, nagu need lähevad. Ei, see ei tähenda, et ma lööksin käega või milleski alla annaksin Vastupidi, ma kavatsen töötada eesmärkide nimel. Just nimelt tegutseda, mitte enam nii palju ajusid ragistada. Lõpuks läheb kõik ikka nii, nagu minema peab. See on minu teada-tuntud moto.

Kõik plaanid kuidas ma hakkan oma toidukordasid ette valmistama ja kõik on ülimalt läbimõeldud...lõppesid ääretult suvaliselt süües ja mingisugusest ette tegemisest pole isegi mõtet rääkida. Okei, hommikusöögid on mul ainukesed korralikud ja kindlad, aga päeva peale tekib vahel kuue tunni pikkuseid söögikordade vahesid. Lihtsalt aeg lippab ja märkamatult sööks hundi ära..mis põhimõtteliselt on ka nii lõppenud.

Mulle tegelikult ei meeldi see üldse. Ja ma üritan lihtsalt edaspidi paremini. Aga suurt plaanimist ma ette ei võta, sest siis nii kui nii mängib elu jälle mingi vingerpussi mulle. Kasvõi tekitab suure lumetormi , külmakapis juba tõmbab tuul. Ja ma ei pääse Selverisse ning ainuke söök on pakk Kalevi komme kodus, mis nii puht juhuslikult kunagi on ostukorvi sattunud. Siis kui mul on stress, sest kogu elu on üle pea kasvanud. Või ma jälle dramatiseerin üle. Aga no stressikas magusanälg on kõpsti igal pingelisel hetkel kohal.

Ega see toitumine mingi katastroof pole ja ma olen jälle avastanud, kui väga mulle süüa meeldib teha. Salatid ja hommikused pannakad igasugustes variantides, püreesupid ja ahjukala. Tegelikult olen oma keha paljude heade ja kasulike asjadega rõõmustanud. Lihtsalt suhe hea ja halva toiduga 80/20 asemel on rohkem 60/40.

Trenniga on lood kokkuvõttes hästi ja nii palju on plaanidest täide läinud, et ma olen kardiotreeningut Bodypumpile juurde lisanud. Tundub, et see sobib mulle hetkel tegelikult päris hästi. Tobe on see, et ma ju tegelikult tahaksin iga päev trennis käia. Ja on nädal, kus see õnnestub, 7-8 trenni per week on rahuldav. Kõmaki kukuvad mingid pommid ellu, löövad päevaplaanid sassi ja kuigi hing ihkab pisarateni välja Myfitnessi..tuleb mul leppida näiteks nelja trenniga nädalas. Lohutan end sellega, et kuu lõikes on asi siiski mõistlik.

Ideaalsel nädalal on mul 4x Bodypumpi, 2x Combatit, 1x Attackimist ja nädala lõpetuseks 1x Bodybalance. Siis ma tunnen end hästi ja rahul. Mind muudab hetkel happy puppyiks see, et ma näen ise üle pika aja arengut endas. Füüsiliselt on võimekus kasvanud ja kaotatud mõned cm-d jällegi. Kuigi kaal ise püsib väikse paarikilose üles-alla kõikumisega sama. Õnnelik olen veel selle üle, et see kaalunumber on oluliselt ebaolulisemaks osaks minu elustiili juures muutunud.
Riided fitivad paremini, väiksemad suurused.. näen silmaga ülakehas muutusi, jalalihased on ka väikse väikse hüppe paremuse poole teinud. Saaks sellest kintsupolstrist ka ometi lahti.

Ühesõnaga trenni osas ma hulle plaane ei teinud ja oh seda rõõmu, et seal asja sujuvad.

Veel üks uuendus, mis tegelikult kogemata tekkis, on loobumine toidupäevikust. Ehk siis ma olen eelmise aasta märtsist saadik seda igal jumala päeval täitnud. Arvutanud oma kaloreid, kõike mõõtnud-kaalunud. Aga nüüd kuskil kaks-kolm nädalat tunnen, et vajan sellest võõrutust, sest see ahistab mind.

Tegelikult pole see normaalne, kui mingist asjast on sõltuvus ja mul on kalorilugemise kiiks ikka korralikult peal. Heaks küljeks on muidugi see, et on olemas kontroll asja üle. Aga tegelikult arvan, et minu puhul tuli see juba pigem kahjuks. Kirjutasin üles iga ampsu, poolest päevast avasasin, et saan nii vähe veel süüa, sest kell 13 olin sisse ahminud juba 1200 kalorit. Siis oli kaks võimalust, mul tuli maailma kõige suurem näljatunne peale ja kõik muutis närviliseks. Või siis ma lõin selleks päevaks käega. Või siis avastades õhtul, et mul on terve hunnik kaloreid alles, tundsin kuidas ma võin nüüd endale lubada, sest mul on ju NII palju energiadefitsiiti. Üks amps ühte, teine amps teist. Panen toidupäevikusse kirja ja upss, ma olen jälle jumala üle söönud. Muidugi polnud see koguaeg nii aga milleks üldse stressata, kui saab ka ilma?

Siin on jälle see ülemõtlemise oht. Et liiga palju analüüsida ja genereerida päevas selle üle, mis puutub söömisse, võib muutuda väga ahistavaks. Nüüd ma siis vaikselt söön tunde järgi, kui mul on kõht tühi. Ma ju tean, millised portsud on normaalsed. Ja millised söögid on mulle head, millised mitte. Ausaltöeldes on nii päris mõnna ja ma võib olla isegi söön vähem. Söön nii palju kui keha nõuab, mitte nii palju kui mõistus ahnitseb.

Mida aeg edasi, seda rohkem ma õpin ennast ja enda keha kuulama. Õpin omadest kogemustest ja katsetustest ning seeläbi kujuneb asi ainult paremuse poole. Siinkohal meenutan endale ja teistele, et tegemist ei ole ju lühiajalise projektiga vaid elukestva elustiiliga. Olla tervislik ja aktiivne, olla õnnelik ja ilus inimene nii seest kui väljast.

Kerides oma mõttelinti edasi, jõuan selleni, et kõik algab iseendast. Tuleb keskenduda eelkõige endale ja oma soovidele. Õppida end armastama ja hoidma, sest siis saavad seda teha ka teised. Isegi ei taha ju olla nende inimeste läheduses, kes on enda suhtes nii negatiivsed, suutmata seal juures olla üldse kellegi suhtes positiivne.

Oma tõusukeste ja mõõnakestega ma siiski tunnen iga päevaga üha enam, et ma olen õnnelik inimene juba lihtsalt iseendaga koos olles. Ma naudin seda aega ja arvan, et ongi algamas see periood elus, kus ma võiksin olla lihtsalt nii, nagu mulle meeldib. Ja ülejäänud loksub ise paika. Peab loksuma.. aga ma ei plaani midagi. sest nagu alustatud sai- pole plaanimine minu poolt, haha.


Ilusat uut nädalat!
Kiku

Smuutid smuutid. Ma joon ära kõik maailma smuutid.

Peale jõukat kiire vahepala

'

Squattimsest hakkab ka kasu olema, whuhu

Maiustamise proteiin

Näksimine. Õnneks banaanilaastude hullus kadus, kui avastasin, et seal lisatud suhkurt ja muud kraami. Loeme silte suurema hoolega edaspidi.

Eikusagimaalt

Siin ma nüüd olen. Jõulupuhkuse tsoonist välja rabelenud, jõud on tagasi, jätkan korralikult oma trenni režiimiga. Nii hea on olla tagasi seal heal positsioonikohal, kui tõesti trenn comes first. Võib olla see on natukene liialdatud, ja ma väga armastan oma peret ja sõpru, aga trennis käimine on minu jaoks üks kõige tähtsamaid asju. Ma meeldin nii väga iseendale, kui ma pean tõdema, et "sorry, ma ei saa täna tulla, mul on trenn..", hehe. Aga lihtsalt kaalukauss kaalub seisud selliseks.

Olen vaikselt tasapisi hakanud peale pumpimise jälle cardiot tegema, combatit ja attacki siis kusagil kolm korda nädalas, neli-viis korda pumpi. Seitse trenni nädalas ja üks puhkepäev tundub hetkel selline paras, vähem kindlasti ei tahaks ja võib olla janunen rohkema järele isegi. Aga ilmselgelt on mul ka muid kohustusi ja ma päris Myfiti kolima ei hakka.

Ronisin oma suure tassitäie teega ära tekialla ja tabasin end mõttelt, et see on nii tore ikka kuhu ma jõudnud olen. Sujuvalt võtsin arvuti ka kaissu ja lasen vaikselt mõttel voolama hakata..

Blogi on nimelt mu senise elu üks parimaid otsuseid. See ei ole minu jaoks lihtsalt blogi, või no, üks asi ongi et kirjutan postitusi ja lasen endast välja kõik, millele ei piisa minu sees olemisest. Aga tegelikult on sellel kõigel minu jaoks palju suurem tähendus, kui lihtsalt oma mõtete laiali jagamine.

Tulin ma ju tegelikult ei kusagilt. Ma olin üks täiesti tavaline plikatirts, mul ei ole olnud erilisi hobisid ja püsivust. Kuu või kaks ja jälle jätsin pooleli. Alates laulukoorist (ma siiani ei mõista mida ma seal tegin, sest ma ei oska ju laulda ja mul on nii madal hääl, haha), kunstiringist (kriipsujukudest kahjuks edasi ei jõudnud), lõpetades ping-pongi ja kergejõustiku trennidega. Mida vanemaks ma sain, seda enam ma kadestasin neid inimesi, kes olid leidnud endas kire millegi vastu.

Kui ma esimest blogipostitust kirjutasin, siis ma tundsin, et ma soovin seda teha aga ma ei osanud absoluutselt ette kujutada kas see ongi lihtsalt tuim kirjutamine, kas see kestab järjekordselt kuu aega või juhtub nii, nagu juhtunud on. Kusjuures ma ei osanud midagi karta ja ausalt öeldes ma olen küll väga tundlik inimene, siis olin teadvustanud end ka võimaliku ka õela tagasiside tulekule. Praeguseks hetkeks see mind ei morjendaks ka, olen endale piisavalt paksu naha kasvatanud, kriitikat on vaja ja ma tean, et mu seljataga on mind toetamas palju rohkem, kui mõni sisse keksiv nähvaja. Kuigi tõt-tõrõõ-tõõõdõõ ei ole mulle õnneks keegi südamevalu põhjustanud.

Täiesti fifty-fifty on välja lennata mingisuguse oma värgiga, kui mitte kellegil pole aimu, kes sa oled või mis sa oled. Ja miks peaks üldse kellegile korda minema, mis üks täiesti suvaline tüdruk oma elus korraldab. Saladuskatte all mainin, et lootsin paari-kolme tuttava peale, kes vähemalt alguseski lohutuseks loeks ja kiidaks nii moe pärastki takka. Tundub justkui, et kui keegi sind enne avastab kui sa ise end avastad, on nagu võimalikum inimeste huvi tekkimine. Aga ju ma olen siis olnud õigel ajal õiges kohas ja ma siiani ei suuda uskuda neid numbreid, mis mulle blogi vaatamise statistikast vastu vaatavad.

Mis siis kui ma poleks ühel juulikuu õhtul enda tahet ö e l d a   k õ v a   h ä ä l e g a   valla lasknud? Nämmutatud väljend, aga ma poleks see, kes ma olen praegu. Jep, ma ei ole küll tänu blogile muutunud ei hiinlaseks ega kukkurloomaks, aga ma olen kasvanud palju sihikindlamaks, targemaks, tugevamaks, õnnelikumaks inimeseks. Blogi on minu arenemise teed kõvasti toetanud. Tekitanud minu sees sellise vajalikkuse tunde ehk. Ja seeläbi on edasi kõik kuidagi ise enesest arenenud.
Ma saan elus esimest korda öelda, et ma tean täpselt mida ma tahan. Minu sees on üks suur selgus. Ennast tundma õppides selle viimase poole aastaga on olnud palju üllatusi minu enda jaoks, et kas tõesti on mul teistele nii palju anda, kas tõesti on mul nii palju tahet teha asju mida ma armastan. Rabav on ka see tunne mis mu sees on koha võtnud, tunne mis tekib südamega asjade tegemisest.
Ambitsioonid, prioriteedid, tulevikuplaanid. Kõik on seotud omavahel selles minu väikses uues maailmas.

Väga olulised on minu jaoks kõiksugused uued kontaktid ja tuttavad, kellega suheldes saan indu ja mõtteid üha juurde. Ja enam tunnen, et olen pealaest sabaotsani end õigesse kohta pikutama sättinud.

Kogu elu on mind tegelikult hoitud ja mulle pole keegi liiga teinud. Ma pole jäänud millestki ilma, mind pole piiratud. Eks ikka kooliajal oli raskemaid aegasid ka aga suuri hingehaavu mul ei ole. Ma olen koguaeg ise olnud see, kes endale liiga teeb. Seda on raske seletada, aga oma mõtetega võid muutuda kohati ise enda jaoks maailma kõige vastikumaks inimeseks, kelle eest tahaks põgeneda kusagile maa alla. Aga enda eest jäljetult kaduda on ka kõvemale mehele liiga suur pähkel.
Praeguseks on pöördeline muutus ja ma soovin endale vaid head. Arvan, et sellest edu algabki, kui sa oled ise endaga sõber, kaob kogu negatiivsus, asendub ilusate tunnete ja mõtetega. Öeldakse, et seal kus on, sinna tuleb juurde ja täpselt nii ongi.

Tasakaal, rahulolu ja stabiilsus pole nii kõrgetel levelitel veel minu elus olnud. Ma oskan enda kohta üüratult hästi rahulikuks jääda olukordades, kus ma pool aastat tagasi oleks nagu peata kana ringi kaagutanud, kergelt hüsteerilise maiguga.

Mainisin juba, et mind on alati hoitud. Aga see mis viimasel ajal minu elus toimub, on täiesti amazing. Kuulen nii palju kiitust ja häid sõnu, mis tekitab minus nii sooja tunde. Kirjeldamatult palju läheb mulle korda iga selline sõnavõtt. Seda sähvatab sisse pea igasse mu päeva, vahel nii ootamatutel hetkedel või imekspandavates kohtades.

Kui ma mõtlen sellele ilusale emotsioonile, mis sellega kaasneb, siis tean, et ma ei taha seda mitte kunagi kaotada. Et see oleks alati minuga. Ja ringiga jõuan tagasi selleni, millest see alguse on saanud, mis ma selleks teinud olen ja pärale jõuab ka see, kuidas kõike hoida. Sest siit kasvab jõud..

Ma tahaks loota, et ma ka ilma blogimiseta ikka teeksin trenni ja sööksin kommide vahele värsket salatit, aga ma olen kindel, et see on siiski minu jaoks olnud suureks motivaatoriks ja distsiplineerinud mind vähe rohkem mitte alla andma. See oleks suhteliselt halenaljakas, tegelikult kurb, olles terviseblogija ja ühte äkki leida end trenniretukates nagu viiner kiles.

Võin ennast pidada üheks väga õnnelikuks inimeseks, sest olen leidnud oma elus selle kire, mida aastaid olen ümberringi nähes kadestanud. Mul on oma hobide kupatus, mis rahuldab mind ja ühtlasi teen ka füüsiliselt kasu iseendale.

Ja veel, kui poleks..siis oleks ma ilmselt ikka eneseotsingutel ja kes teab, kas teine võimalus ülesse leidmiseks oleks üldse nii pea tulnud. Või kas ta üldse kunagi oleks tulnud. Ja ma tiksukski äkki elu lõpuni, olles lost ja võideldes igatsustundega millegi "oma" järele. Õnneks on siin see "oleks".

Oleks-poleks. Lõpuks loeb ikka see, mis on. Vot milleni üks suveõhtune mõttevälgatuse realiseerimine viia võib. Vähemalt praeguses eluetapis olen ma oma koha leidnud.

Minu juba vaikselt legendaarseks saav "Ilus on elada!" Aga, TÕESTI ON!

Kaks tuhat ja neliteist

Olen enda peas nii selgelt välja mõelnud, et kaasnenud uue aastaga algab elus justkui kõik puhtalt lehelt. Las vanad mured jäävad seljataha ja no enamuse saatsin uusaasta ööl rakettidega kaugele minema.. Sorry, aga mul tõesti pole teid, murepoisid, oma ellu vaja enam, hehe. Samuti soovisin suured soovid salamisi ära... neid soove oli üsna mitu, mis tegelikult ei jää üldsegi unistusteks vaid kavatsen kõige kallal vaeva näha. Säilitades seal juures ka oma usku ja lootust. Kõik algab südamest.

Ma ei ole kunagi kuulnud küll aga nende inimeste hulka, kes uue aasta saabumisega suuri lubadusi annavad. Ja tõenäoliselt suur osa jääb eufooriast üle saades ainult lubadusteks.
Kõige pealt tuleks enda sees täitsa puhtalt ja kindlalt leida need aspektid elus, mille nimel päriselt ka toimetama hakata.

Selliseid lubajaid ja uuel aastal puhtalt lehelt alustajaid on vist üsna päris mitu. Täna Myfitis trennides oli full house ja ma tõesti loodan, et vähemalt pooltel uutel trennisemudel tekib hasart ja armastus asja vastu.

Tüüpiline lubadus on ju, et jaanuarist lähen trenni ja pean enne suve viis kilo maha võtma. Täitsa tore, kui need viis kilo päriselt ka kaovad. Aga enne peaks kindlalt küsima endalt, mida ja palju ma oleksin selle nimel nõus ohverdama.
Aga miks just need uue aasta lubadused mind hirmutavad, on see, et see uus aasta on mingiks hetkeks juba täitsa vana. Ja nii ta läheb.. Enda mõtetega sihin ma sinna, et mõttetu on suure hurraaga hüpata laintesse, kus võib olla päriselt polegi nii hea ja mugav.. ja kõik jääb sinna paika.

Siis on nagu aega ja energiat kulutatud, aga ilma mitte mingi tulemuseta. Sellisel juhul oleks võinud selle kõige suunata juba millesegi sellisesse, mida päriselt suudaks ja tahaks hingega teha.

Soovid soovitud. Mis siis sel aastal plaanis on...

Kirjutan ja kustutan ja kirjutan ja kustutan.. Ja ikka tunnen, et ei taha oma plaanidest suure häälega veel hõiskama hakata. Ei ole veel see aeg ja koht. Aga peatselt ma kirjutan oma ühest, loodetavasti suurest, muutusest, kui kõik on paika pandud. Lihtsalt aasta lõpul tekkis järjekordselt minu sisse tunne, et ma vajan midagi ja tahan midagi ja kisub igavaks. Jälle oli see plõksu koht, et vot täpselt nüüd on SEE aeg!

Loomulikult on mul väiksemaid mõtteid, mis veel sellel hobuseaastal ära teha tahaksin. Ma ei hakka midagi reastama ega punktidena kirja panema. Vaid lihtsalt ma tahan ja kavatsen olla kõige suhtes positiivsem ja võta asju vähem analüüsides. Kuulata oma südame häält. Pole neid õigeid ja valesid otsuseid ka ehk siis enam nii palju. Vaid rohkem see go with the flow. Samuti üritan enda teadmisi arendada ja pühendada oma aega rohkem tegevustele, mis mulle päriselt ka meeldivad. Trenni ja toitumise suunas saab ainult paremaks minna. Füüsilist vormi on vaja palju veel arendada. Proovima peaks mõnda uut treeningut- näiteks lõpuks spinningusse minema.
Plaanis on osaleda rohkem suurtel rahvaspordi üritustel. Seega peab oma jooksuvormi ka parandama hakkama.
Kokkuvõttes teen kõik selle nimel, et saaksin olla õnnelik ja rahulolev, et tuleksin keerulistel perioodidel paremini toime. Ja mitte vähem tähtsam pole ka see, et jumala eest igav ei hakkaks. Soo me!

Elame nii, et jätkuvalt oleks ilus elada!

Kiku

Puhatud ja mängitud

Ma teadsin, et ma olen natukene ära kadunud.. aga ma täitsa ehmusin, et nii kaua. Jätkuvalt on aeg mul linnuke, kes lendab käest. Aga kui tuhinat peale ei tule ja midagi minu seest välja pugeda ei taha. Siis ma vägisi ei oska. Minu blogi peab olema ja ongi üleni mina.

Aga jõulud olid. Puhkus ja präänik. Ma olen hull jõuluinimene. Alustades ehtimisest, lõpetades kilode kaupa piparkookide küpsetamise ja tundide viisi jõululaulude kuulamisega.

Minult nii palju küsiti enne jõule juba, kuidas ma süüa kavasten. Ilmselt oli mu näos üks suur küsimärk - mismõttes kuidas?! Üldiselt jõuludel söön laua taga oma kallite inimestega jõulusööke. Ikka ma tahaks ju hapukapsast ja verivorsti süüa. Esiteks on see traditsioon ja osa jõuludest. Ma ei pidanud mitte kuidagi vajalikuks asendada neid millegi muuga, et jõule tähistada. Siis juba oleks võinud niisama oma tavalist sööki ka süüa.
Asi on siinkohal pigem kogustes ikka. Ja nüüd jõuan selleni, et järgmiseks "rusikareegliks" suurel osal on see jõululauas ülesöömine.  See on see koht, kus ma väikse möönduse teen ja eiran "traditsioonilist ülesöömist", haha. Jaksasin väga mõnusalt jõululauast püsti tõusta. Kõikidel jõululõunatel ja õhtusöökidel. Jaa.. neid oli mitu. Kui täitsa aus olla, siis ikka süda läikis, vaid korra, peale oma esimese enda tehtud šokolaadi fondanti ära söömist, sest see oli niii maitsev aga nii rammus. Ma ei pidanud tundma mitte mingeid süümepiinu.  Vot täpselt nii ongi minu arust normaalne. Süüa mida tahad aga mitte nii palju kui sisse mahub.

Süümekatega edasi minnes. Siis veetsin oma jõulud Soomes. Mis tähendas max  lebotamist, mitte midagi tegemist, söömist.. söömist..veel mõned filmivaatamised. Mul olid päris mõnnad 6 päeva. Ja appi appi! Mitte nii mõnnad ka -  kuus päeva ilma trennita. Aga ma iga jumala päev igatsesin ja unistasin, millal ma saan Myfitti. Ja mõtlesin kadedusega teistele, kes samal ajal trennis olid. Kerge põdemine tekkis küll.
Ma ikka kalkuleerisin peas enamvähem kalorid kokku, et omaksin kontrolli mingil määra..Vist ei oskagi enam päris analüüsimata elada. Kõik need kringli ja piparkoogi kalorid ka. Ja midagi ülemõistuse ei läinud. Isegi kui päev või kaks oli natukene magusam, kui tavaliselt.. mõtlen, et mis siis. Ega need mind kohe veerevaks palliks ei muutnud. Või siiski.. äkki ikka natukene muutsid. Aga! selle vea ma parandan kohe ära.
Kaalunud ma end pole. Mul pole aimugi kas mul on lisandunud kilo, kaks, kolm. Või olen nullis. Või üldse kena üllatus oleks mind ootamas seal numbrites. Aga ma väldin liigset stressi. Peale paari päevast normaalset režiimi, siis peaks alles klar olema.

Nüüd olen tagasi kodus ja ühtlasi ka back on track. Läksin eile siis lõpuks suure hurraaga Bodypumpi. Ja tõstsin raskuseid. Ja ma olin ju nii puhanud ja energia kõik kulutamata. Minu jaoks on kvaliteetne ja pikk ööuni enamasti reegel number üks, aga vahel kukub teisiti välja. Ööund oli eile küll väga vähe ja väsimus oli sellest peal, aga see oli nii väike mure. Mõttes oli ainult üks - NO MA ALLES NÄITAN!
Vot sulle nalja, aga ma olin suhteliselt juhm peale soojenduslugu, kui ma tundsin üle kogu keha värinat. Juba!!

Ding-ding!
Ilmselt mu keha ei jõudnud mu mõtetele järgi. Eee, hallo kosmos! Võid mu keha sealt puhkuselt tagasi saata.. ma ise olen juba kohal ja valmis! Need kuus päeva võrdusid minu keha puhul ilmselt mõne inimese mõne kuu või isegi aasta pikkuse trenni pausiga. Kui teen iga päev või nädala kohta 6-8 trenni ja siis järsku jäetakse ilma, siis see lõi kõik errorisse vist.
Täpselt selline tunne oli trennis, nagu poleks kunagi enne ennast liigutanud. Kuhu oli kaudunud mu võhm ja jaks. Mul tekkis enda peale selline pahur olek, et võta kokku ennast Kiku! No ikka mega veider oli see minu jaoks. Asi polnud ainult jõuetuses, vaid ka mu aeglastes liigutustes. Väiksest jänkust sai tigu. Teod üldiselt ei meeldi mulle.

Aga võib olla oli tegemist lihtsalt halva päevaga. Tänae uus päev ja uued väljakutsed. Kavatsen ikka täie rauaga panema hakata nii palju kui võimalik. Õhtusse plaanisin ära juba Griti ja Pumpi. Burn, fat, burn! Kõik koogipoisid tuleb välja teenida. Ka tagant järele, hehe.

Üldiselt on see aasta lõpp nagu aasta lõpp ikka. Mingid otsad tuleb kokku tõmmata, liiga kokku ei tõmba samas midagi. Ülevaatlikult ajas tagasi minnes on üks päris kift aasta olnud. Ma saan tegelikult päris uhke ja rahul olla. Igasuguseid tõususid ja mõõnasid on ette tulnud. Aga lõppude lõpuks on iga asi vajalik olnud. Ja "lohutan" end sellega, et what's meant to be, will always find a way to be.

Nagu ikka, siis kui rahulikuks läheb, tuleb jälle uued plaanid välja genereerida. Et ikka oleks elus see miski. Ja ärevus uue aasta ja uute plaanide ees on suur. Seesmiselt säriseb üks rakett juba pikemat aega ja ootab õhku laskmist. Tunnen, et tuleb kõva pauk. Aga sellest kõigest ma räägin varsti..

Loodan, et kõikidel on olnud imeline jõuluaeg ja aastalõpp! Uude aastasse veel rohkem eesmärkide täitumist ja kindlat meelt, lõbusaid hetki ja armsaid inimesi. Loomulikult veel paremaid eluviise ja tervislikemaid valikuid. Ja mis kõige tähtsam - palju palju ARMASTUST! Nii enda kui ka teiste vastu :)

Nüüd lõppu tulistan ühe pildihunniku vahepealsest jõuluajast!

Vahvat ja elamuste rohket aastate vahetumist kõigile, mu armsad!

Kiku

Trenni, trenni, trenni!

Hommikusöögiks muna vol. miljon

Beebi sai kuudi

Minu jõulukringel

Jõuluhommikul jätkuvalt täitsa tervislik hommikusöök

Šokolaadi fondant - vahel ju võib.

Päkapiku töökoda

Kodu

Esimene jõuluõhtu

Vahelduse võlu

Täna üle mitme mitme nädala oli treener Kendra jälle oma õigel kohal ja andis pumpi. Mis pani mind mõtlema sellele, et mul on küll tekkinud lemmikud lemmikud treenerid, kelle trennides kohal olen. Aga! Tegelikult ei tohi jääda kinni kusagile ühte punkti.

Vahepeal on olnud igasuguseid asendustreenereid ja viimasel ajal olen sattunud kuue erineva treeneri juurde pumpima. Avastasin võlu, mis sellega kaasneb.

Igal treeneril on olnud oma nägemus asjast ja seetõttu pööravad ka erinevatele harjutustele erinevat tähelepanu. Sellesmõttes, et üldiselt ikka kõike näitavad korrektselt ette aga vastavalt treenerile, jäävad neile saalis olevate inimeste puhul erinevad vead pinnuks silma. Kes palub põlvi hoida pehmetena, kes selga sirgena. Kes kükkides suruda läbi kanna ja kes biitsepsit tehes rannet sirgenda.

Kui kõik need murepunktid endale kõrvataha panna ja ennast kontrollida, siis on vigastuste võimalus väikene ja iga liigutus, iga pingutus läheb õigesse kohta.

Mingi aeg oli see kui jälgisin, et põlved ei läheks üle varvaste. Nüüd tuleb see iseenesest. Ei kipugi kuskile ninali kukkuma, haha. Täna Kendra rõhutas kükke tehes, kui varbad välja poole natukene olid, et põlved läheksid samas suunas. Ütlen ausalt, et polnud selle peale väga ise mõelnud ja täna pöörast rohkem tähelepanu sellele. Asi toimis! Tundsin suuremat pingutust tuharas..asi läks õigesse kohta!

Kift, et üldse on meie ümber tekkinud nii palju treenereid. Ja tegelikult on kõik omamoodi vinged ja motiveerivad!

Õnnest ja uhkusest ja lihtsatest asjadest.

Vaatasin kiire pilguga oma postitusi üle. Tegelikult paigutuse ja lõikude sättimiseks, et oleks parem lugeda, kui keegi peaks vanades postitustes veel tuhlama. Ja leidsin end selle kohe täis saava viie kuu jooksul ikka ühest ja teisest äärmusest. Küll ma kilkan ülevoolavalt õnnetundest, järgmine hetk istun kassiahastust tundes nagu õnnetuse hunnik. Ehk ma olen keskmisest emotsionaalsem inimene. Iga ilus asi elus on minu jaoks kordades ilusam ja iga draama on maailma lõpp. Täitsa tunnen iseennast ära, haha.

Aga teate mis. Ma arvan, et nii ongi normaalne. See kõik on muutnud mind täpselt selliseks inimeseks, kes ma pole kunagi varem olnud. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt palju tugevam.

Ja mis siis, et vahepeal üks jama teise järel! Sest lõpus skoorib hea ikka.

Üritan küll rohkem õppida elama selles ühes ajas - olevikus- mis parasjagu käsil on, aga mõtted siiski rändavad siia ja sinna. Selleski proovin näha head. Esiteks tegutseda saan ju ainult praegu, samas saan ajas tagasi vaadates analüüsida toimunut ning õppida sellest, mida vaja muuta. Noo.. kui ma vaid oskaks oma vigadest ka päriselt õppida, haha. Tulevikust leian aga motivatsiooni ja eesmärke.. Tulevik annab võimaluse unistada sellest, mida olevik pole veel andnud. Pole ma ju veel jõudnud omadega sinna mäele, kus ma tunneks enese sees "Olen kohal!". Kindlasti kunagi jõuan sinna tippu, kus kohast avastan uued mäed, mis seniste unistuste taha varju jäänud on. Võib olla kõlab see kõik veidikene klišeena. Aga kui ma aasta-kahe-kolme pärast avastan end mäelt ja that's it. Siis oleks ju pööraselt igav.

Mis puutub möödunud aega kiikamisse, siis vau! Ma poleks eelmisel aastal uskunud millist tugevat tunnet ma tunnen. Olen ülesse leidnud tahtejõu, enesekindluse, usu (mitte et ma mingisse usku oleks pööranud ).
Lihtsalt ma tean, et olen võimeline paljudeks asjadeks, kui ma ise piisavalt tahan ja olen valmis selle kallal vaeva nägema.
Ütleme nii, et olen põhimõtteliselt terve elu arvanud, et enesekindlus saab tulla ainult ilusa välimusega. Loomulikult tuleb ka ideaalse keha omamisest seda juurde, ega see arvamus päris nulli ei ole läinud. Aga...Endale suureks suureks üllatuseks leidsin (suutsin leida) selle hoopis millestki muust. Ma ei ole küll peenike, ilmselt üldsuse silmis ikka väike armas paksuke. Ma teen ise enda üle fatty naljasid aga tõesti naeran ise siiralt, mitte ei ürita nende taha kuidagi varjuda või otsida haletsust. Seda ei vaja ma enam ammu.

Olen tugev tüdruk! Mul on lihased, vastupidavus,jõud. Mu keha on arenguvõimeline. Tunnen uhkust oma musklite üle ja kuigi ma pole väike, siis keha hakkab ikka mingit vormitud kuju võtma, jee.
Ma jaksan raskuseid tõsta ja ma suudan joosta üle 5km. Need on minu jaoks saavutused ja ma tunnen enda üle uhkust. Ja siit kasvabki enesekindluse sammas minu sisse. Ma olen enamus aega keskendunud sellele, mis mulle endas ei meeldi ja nii ei saagi kunagi meeldima hakata. Ikka klaas on pool täis, mitte pool tühi. Nüüd kui ma näen enda juures neid toredaid külgi, mis mulle meeldivad. Siis ma armastan end palju rohkem ja tunnen ennast iseendana palju paremini.

Ma olen täna nii palju oma elu peale mõelnud. Mitte, et ma seda koguaeg ei teeks. Jõulukuu on poole peal ja vaikselt ongi hea teha tagasivaade aastasse. Polnud ammu see aeg, mil mängisid rolli hoopis teised väärtused. Ei mõtle ainult šokolaaditahvleid.
Olen hämmingus kui palju võib muutuda elus väga lühikese aja jooksul. Öeldakse, et need inimesed on õnnelikud, kes teevad asju, mida armastavad. See on lihtsalt nii tõsi!

Ma armastan nii väga igat oma trennikorda. Viimasel ajal aina kasvab kordade arv ja ma tahan veel ja veel. Mitte ainult kaloripõletamise eesmärgil. Vaid sinna on kaasatud mu tore myfiti pere. Mulle meeldivad inimesed mu ümber. Blogi on mulle tähtis. Need asjad ei ole ammu minu jaoks lihtsalt mingi hetke emotsioon. Olles õigel ajal õiges kohas, olen enda ümber loonud oma imelise maailma. Kõike teen meeletu naudinguga ja minu suurimad unistused, soovid, tahted - kõik on seotud selle maailmaga. See ongi see, mida ma teha tahan. Vähemalt lähimatel mitmetel mitmetel aastatel. Kõige selle keskel tunnen ma end rahulolevalt, õnnelikult ja turvaliselt.

Nii äge on tunda, hoolimata kõikidest jamadest, end õnnelikuna, sest tegelikult on nii palju head toimunud!

Terve aasta on mulle nii palju õpetanud ja mind kasvatanud. Minu kallis kallis emme ja teised kullatükid ehk oskavad enim näha minuga toimunud muutusi. Minu sees on üks suur soe koht, mis on täis tänulikkust. Ma olen nii nii tänulik ja õnnelik! Kõik mu kallid toetavad lähedased, uued tuttavad, inimesed kes leiavad minust motivatsiooni ja inimesed kes mind inspireerivad. Mu armsad treenerid. Amazing, kui palju see kõik annab!

Uute tuttavate puhul pean eelkõige silmas teisi blogijaid ja tervisefriike, kellega olen igapäevaselt suhtlema hakanud. Omaringi inimestega on nii äge lobiseda ja seal juures teada, et neile ka päriselt meeldib nendest asjadest päriset ka sama palju rääkida, kui minule endalegi. Äge, või mis?!

Täna näiteks tundsin oma õnnemolekulide ülevoolavaust juba enne hommikust trenni. Ihihi ja hahaha. Üldse oli ekspromt trenni minek. Reede hommikune bodypump.. miski ei kõla paremini võiks öelda. Davai, teeme ära! Trenn ise oli eriline, sest kaks mu lemmik treenerit olid koos. Ja minu lemmik trenn. Viktor andis esimest korda uue täis kava pumpi. Powerit oli täie rauaga. Kõrval pumpis saalis kaasa mu teine lemmik lemmik treener Kris-Marie. Teisel pool mu BFF.  Tuju nii laes. Soojendusloo ajal tekkis juba tibutagi selga, sest esile kerkisid emotsioonid Fitness Explosionilt. Oh my!
Sujuvalt mainin ära, mis on äge ja hea, et Bodypumpis on ülisheff see 88 kava. Lood on mõnusad, hea on trenni teha. Harjutused on uued ja põnevad. Ja mulle meeldib alguses eriti see väike ärevus, kui kõik veel täpselt selge ei ole. Lohutuseks squattimine ja väljaasted pole megakillerid. Kuigi kükkide tegemine tegelt mulle meeldib. See põletav tunne on nauditav. Aga välja astete ajal ma kirun maa alla neid ja mul on nii valus vahepeal. Aga "enne valus, pärast ilus," Viktori legendaarsed sõnad. Sealt see ilus peps ju tulema hakkab. Minu suureks suureks õnneks on kõhulihaste osa korralikult raskem, kui eelmises kavas. Burn, burn, burn. Loodetavasti on kolme kuu pärast näha seda põlemist. Ja mis mulle veel hullupööra meeldib on käte treenimine. Need on trenni ajal juba päris ilusasti lihastes.
Bodypump vist ei tüüta mind kunagi ära. Esieks hea on see kolme kuu kaupa kava värk, selle ajaga saab end proovile panna, arengut jälgida ja just kui sutsu igavaks jääma hakkab.. tuleb uus.

Nüüd on aeg magama minna. Hetkel kõlab mõte mõnusast unest, pikast hommikust koos meganämma breakfast in bed 'iga, hommikustest trennidest (Pump ja proovin Attacki uue kava ka ära) jne -  I M E L I S E L T.

Ma armastan oma mõnusaid laupäevi. Ja kvaliteet aega oma inimestega. Jälle koht väikestest asjadest palju rõõmu tunda.

Teile kõigile mu armsad inimesed, ütlen ma suure aitähi, et olete minuga. Ja soovin teile ilusat nädalavahetust!


Teie Kiku

Inspiratsioon

Ma ei kujuta ette ka mitmeid tunde ma olen veetnud fitnessi inimeste Instagrammides ja terviseblogijate jutte lugedes. Palju on selliseid meeldivad ja ikka-jälle lugema kiskuvaid inimesi. See on tegelt metsik kui suureks see maailm kasvanud on. Nii naiste kui meeste seas. Nii teismeliste kui ka kolme-neljakümne aastaste tublide emmede seas. See on nii vägev, moodustab meist (jaa, ma tunnen end osana sellest) ühe ägeda armsa fitfami.

Siiski mul on mõningad konkreetsed inimesed, kes on tõeliselt minu inspiratsiooniks. Kelle lood ja pildid ma lahti võtan, kui tunnen vajadust motivatsioonilaenguks. Samas olen nii kui niii piisavalt uudishimulik, et mitu korda päevas uuendusi tsekkida. Minu kiiks vist.

Eesti terviseblogijatest on minu vaieldamatult suurimaks eeskujuks Heidi Tarkpea, kelle blogi leiad SIIT. Esiteks on see uskumatu, kui palju sarnasust ma leian enda ja tema mõtetes. Postitusi lugedes on koguaeg "Jaa, mul on ka nii!", "No täpselt!" "Issand, kas tõesti on kellegil veel nii?!" "Tõsi. Tõsi...tõsi. Jaa see on ka tõsi.."  See tähendab, üks asi on mõttemaailma klappimine, teine asi igasuguste muude olukordade sarnasus. Me elame täiesti erinevaid elusid, päevaplaanid on kahtlemata erinevad. Aga paralleele saan tuua juba  armastusest ja suhtumisest selle elustiili vastu, mis omakorda on loonud sellise sideme. Siin on rolli mängiv osa ka sellel, et alati see sarnasus ei kajastu täpselt samades mõtetes. Aga lihtsalt läbi lugedes tuleb mõttesse, et "oi nii saab ka ja kui järele mõelda.. siis nii ju ongi."
Ja loomulikult mitte vähem tähtsam pole Heidi tublidus. See sihikindlus ja järjepidavus. Lihtsalt kiirgab seda kõike positiivset.

Eile lugedes Heidi postitust (loodan, et Sa ei pahanda, et ma sellest siin räägin) "Näljatundest, ainevahetusest, low-carb toitumisest ja rasvapõletusest." , oli jälle see äratundmise ja mõtlema panemise koht. Et minul on ka ju nii.
Tean täpselt, kui hea tunne on see, kui kõht on mõnusalt tühi. Ja ma ei tea, kas ma olen kuidagi alateadvuses saanud mõjutusi Heidi katsetustest. Aga ma olen isegi neid erinevaid toitumis variante katsetanud ja pean samamoodi tunnistama, et ükski äärmus pole hea. Kusjuures süsivesikute vähendamine on minu ainevahetust samuti oluliselt aeglasemaks muutnud, samas kaalu alandamisele on kasuks tulnud ja üldise enesetunde ka paremaks/kergemaks muutnud. Üritan leida oma kuldset keskteed.

Tegelikult milleni ma jõuda tahtsin, on see, et tuleb leida endale eeskuju ja motivaator. Kelle asjad panevad tõsiselt mõtlema, ideed lendama ja aitavad oma olemasoluga enda sihti silme ees hoida.

Veel üheks suureks eeskujuks on mulle üks 17 aastane Rootsist päris neiu, kelle ma avastasin Instagrammi avarustest, kasutaja Fitspooration.
Pisikesest tüdrukust on saanud tugev lihastes noor naine, kellest õhkab tahtejõudu ja nii äge on tema arengut jälgida. Ja loota, et ma ka suudan step by step end nii heasse vormi viia.

Suur motivaator on veel üks Rootsi tüdruk, kes on minust aasta noorem. Tegemist on Linn Larssoniga (Instagrammis linnlaarsson) , kes on Body fitness atleet. Suured sihid ja meeletu töö. Tal on küll juba way too much seda lihasmassi ja selle taha kaob minu jaoks isiklikult naiselik võlu ära. Aga sellegi poolest väga suur respekt talle ja inspiratsiooni leian ma palju temast.

Mul on kusagil 15-20 inimest, kelle tegemistel ja arengul igapäevaselt silma pean hoian ja end täiesti ära unustan sinna maailma. Aga mulle meeldib!