Minu aeg!

Heei! Olen jälle see rõõmust rõkkav lilleke, sest õnneks peale eelmist, seda esimese rasvapõletuse nädala failimist, ma pead norgu ei lasknud. Meel oli küll sutsu kurvem aga no kui kohe alla anda, siis milleks üldse alustada.

Kibelesin nii hullult kaaluma terve nädal aga siiski pidasin laupäevani vastu. Hommikul enne kaalule astumist reaalselt süda puperdas ja hirm oli nii suur, et mis siis kui ikka pole langenud. Ehk siis mis siis kui see ei tööta ja ma ikka ei saa sellest polstrist lahti.. Miljon küsimärki saatsid seda teadmist, et sellisel juhul ma olen meeletult pettunud..

Põmm! Ära tegin! Kahe nädala tulemus on MIINUS 1.9KG. Ma olin lihtsalt nii nii õnnelik. See tähendab olen siiani.

Ega siin pikka ja keerulist juttu pole. Mul läheb hästi. Süsteem töötab, ma olen tubli olnud ja pingutanud.

Veedan iga jumala päeva Myfitnessis ja mis kõige naljakam, olen juba vaikselt hakanud nautima neid pikki trenne, vahel lõbu pärast käin Bodypumpis ka, aga see ei tähenda, et kardiomasinal treenimata jääks. Muidugi saatus saatis selle pumpimise kohapealt küll mingi märgi. Veidikene musta huumoriga küll aga. Sest nimel eelmisel esmaspäeval ma lõpetasin BP verise peaga. Peale trenni kukkus mulle hantel pähe ja peas on korralik haav. Sellised ajuvabad õnnetused juhtuvad küll ainult minuga. Aga mitte midagi hullu pole õnneks, paranes kiirelt ja nüüd jääb eluks ajaks sinna juuksepahmaka alla märk mu lemmik trennist, haha.

Söömise kohapealt olen ka tubli ja kui hästi planeerida, siis saan väga väga hästi hakkama ja ruumi jääb ülegi. Küll aga  näiteks isa sünnipäeva kooki laupäeval sõin vabalt, suure suure tüki. Esiteks veetsin terve päeva Nike Trainig Dayl, seega kulutasin normaalselt kaloreid ära ja teiseks polnud põhjust end keelata, kuna kõik on hästi ju. Täna esmaspäeval jälle nii motiveeritud ja sihikindel, pole mingeid ahvatlusi ega muresid. Ainult sirge seljaga tähtede poole. Ja järgmise kaalumiseni. Loodetavasti varsti ei ole ainult kaal see mis arengut näitab, vaid näen peeglist rahuldust pakkuvamat ennast. Väiksemat Kikut, seda Kikut on välja teenitud (või treenitud) lihased peidust välja toonud.

Mu väike foodprep 4-5 päevaks

Nüüd vaikselt teen kokkuvõtte ka treenerile ja eks paistab siis kuidas asjad edasi jooksma hakkavad. Hetkel see langus motiveeris mind niivõrd palju ja usk endasse aina kasvab. Ja peale selle, et kaalu langetan, ma kindlasti kasvatan ka oma iseloomu tugevamaks. Sest ma tean, et SEE kord on SEE kord.

Üldse see kevad mõjub mulle nii hästi. Kõik see uus ja ilus ja värske. Päike ja teised naeratavad näod.. Ma ei oska seda kirjeldada, aga ma tunnen end kuidagi nii tugevana ja rahulikuna, selline nauditav on olla. Suudan asju võtta rahulikult, kuidagi nii teistmoodi. Aga ma usun, et see on vaid kasuks. Stabiilsus on see, mis mind kasvama ja arenema paneb.

Tahtsin seda ka öelda, et ma olen nii tänulik kõikidele, kes te mind toetate ja usute minusse. See ei lase hetkekski mul kahelda, et kõik on võimalik, kui ainult ise piisavalt tahta. Aitäh!

Kiku

Ma olen "kergelt" öelda löödud

Niisiis on esimene nädal rasvapõletuse kavaga möödas. Minu nädal jookseb siis reedest reedeni. Arvan, et seda esimesest nädalat tulebki võtta harjumiseks ja isudest lahti saamiseks, ja selle kõigega on mul tibens-tobens-alles-klar. Ei ole mul ühtegi painavat isu, vajadust ülesöömiseks, ei ole mul ka halba enesetunnet ega kardetud telliskivisid kõhus. Aga.. aga nagu pealkirjast võib juba välja lugeda, on kompotis siiski mingi halvaks läinud mari, mis hea maitse rikub.

Kuidas mul enese arvates siis läinud on?

Esiteks ma saan niii palju süüa. Tõesti, kui ma valin õiged toiduained, siis mul on koguaeg kõht täis ja koguaeg peab sööma. Parematel päevadel ei jaksakski nagu oma portse täis süüa. Söön korraliku hommikupudru ja sinna peale marju ja pähklivõid, kõrvale veel üks kanasingiga võiks. Paar tundi möödas ja juba on esimese snäki aeg. Vahel on selleks porgand, vahel väike kausike müslit pähklipiimaga. Ja nagu välgu kiirusel on kätte jõudnud lõuna.

Lõuna ajal on minu esimene suur muudatus toimunud. Eelnevalt sõin lõunaks pigem sellist näksimist ja kerget toitu, mille järel kiirelt kõht jälle tühjaks läks. Nüüd aga söön köögivilju kanafilee/lõhega, kõrvale veel kinoad või riisi või tatart. Ja mul on kõht nii täis ja nii kauaks.. tänu sellele väldin ma seda õhtust ülesöömist ja näksimise vajadust ei teki.


Nojaa siis õhtusöögiks kas teen salatit ja puuvilja, või olen kaks palaleiba ohtra salati ja väikse singiga söönud. Veel porgandit näksinud ja voilaaa, uneaeg ka juba käes. Kõht on koguaeg täis olnud ja tuju hea.



Kalorihulk on olnud enamasti 1600 kanti, kahel päeval 1800. Täpselt lubatud vahemik. Kusjuures 1600 pidin trennivabadel päevadel sööma, aga esiteks mul pole väga neid ja teiseks ma olen täpselt tunde järgi söönud ja kohati raskusi selle hulga täis söömisega ka.

Jõudes nüüd trennini, siis tegelikult NII hull ei olegi see 60-90 minutit kiirkõndi. Jooksmisega tõuseks mu pulss imekiiresti lakke ja ratast mulle ei meeldi sõita. Seega, kõndimine it is! Siin on mul kaks abimeest, kas hea muusika või siis olen lausa Tabi kaasa võtnud ja filmi vaadanud. Sellisel juhul aeg lendab ja ma ei taba end iga paari minuti järel vaatamast, et KAUA VEEL?! Ja sellega harjub ära.
Loomulikult ma igatsen oma harjumuspäraseid trenne, üldse rühmas treenimist ja neid "oma" inimesi.  Saalis on kuidagi võõram olla. Aga see selleks, jäämägi on minu jaoks murtud ja ma ei suregi ära selle rasvapõletustrenniga.

Trenni juures märkasin veel ühte asja, et esimesed 20 minutit on ikka kõige raskemad ja siis on jalad krampis ja valusad. Aga kui see aeg on möödas, tuleb power sisse ja edasi läheb ikka libedamalt. Hetkel tegin nädalaga kuus trenni, 2x 90 minutit powerwalki, 3x 60 minutit powerwalki ja siis 1 pumpimise kaa ikka.
Kokkuvõttes siis minu enda arvates on kõik hästi!

Aga mida räägivad näitajad?!?!

Loomulikult ei saa mõne möödunud päeva põhjal väga suurt analüüsi teha ja tagasisidet oodata. Ja ma ei ole tegelikult selline igapäevane kaaluja, aga praegu on kuidagi nii põnev. Ma ei oota, et kilod kukuks aga ma lootsin, et mõned sajad grammid ikka tulevad ära.

Peale kolmandat päeva olin -600g. Ma olin seitsmendas taevas, et see töötabki minu kasuks! Ma ei tea miks ma neljapäeva hommikul kaalule astusin, aga seis oli sama, see miinus kuus sada. Siis ütlesin endale, et see on hea. Nädala kohta täpselt ideaalne. Noh, natukene ehk lohutas.

Täna siis kui oli päris kaalumise päev (ühe korra nädalas plaanin kaaluda), siis ma ei tea mis juhtus. Aga sellest -600 grammist oli saanud null. Ehk siis ma olin tagasi täpselt selles kaalus, mis nädal tagasi.

Tean, et vara on teha mingisuguseid järeldusi ja ma ei taha olla selles punktis, mille vastu ma olen võidelnud ja ümber harjutanud. Kus kaalunumbrist saab jälle mingi kinnisidee. See on vastik ja morjendab kordades rohkem. Sest ma seni tundsin end ise hästi ju.. enne neid numbreid. Ja ma tean, et negatiivsete emotsioonidega on veel raskem positiivseid tulemusi saada.

Aga ometi ma istun siin suure mõttega "Näh!". Loomulikult ei kavatse ma mingist otsast alla andma hakata või ma ei tea mis asju tegema. Pealegi esimese kokkuvõtte Viktorile ma saadan alles nädala pärast. Kuigi mul on juba praegu selline nutumaik suus, et appi, tule mulle appi! Haha. Loodetavasti on mingid grammid rasva ikka ära põlenud selleks ajaks.

Siiski on see pettumus mu sees olemas ja oleks nii väga rõõmust rõkkavalt öelda, et jess! Langes! Hetkel on see rasvapõletamise protsessis ju languse näitajaks paraku kaalunumber. Ma ise tean ju, et ma olen tubli olnud. Ma tõesti olen!

Võib olla see ei ole isegi pettumus, vaid minu sees on hirm, et äkki see viis ka ei toimigi minu jaoks ja ma ikka ei saa rasvaprotsenti väiksemaks. Et mis siis saab. Oeh, jälle need halva auraga mõtted ründavad mu pead.

Näitajad seega räägivad mulle vastu. Kummal ma võita peaksin laskma. Ilmselt ikka positiivsusel ja enda heal enesetundel. Ja ei mingit kaalumist enne õiget aega. Pole ju vaja nii paeluvalt sinna kaalunumbri külge end jälle mässima hakata.

Pean selle kuidagi eemale suruma ja välja treenima. Alla ei tohi muidugi suruda neid emotsioone, pigem tuleb välja higistama minna neid. Päev on ju ilus, päikseline laupäeva hommik. Õige aeg trennikott kokku pakkida ja edasi võidelda, nagu plaanitud on. Sest see oli alles esimene nädal ja nüüd ma pean veel rohkem näitama, KUI VÄGA, kui väga väga ma seda tahan.

Ilusat nädalavahetust kõikidele!

Lõpetan unistamise ja asun tööle

Hommikul ärgates oleks oodanud tõusvat päikest, mis suundub kõrgele sirama, mille saatel hommikusööki süüa. Aga mis seal ikka, laupäeva hommik peab ikka mõnus ja pikk ärkamine olema. Pikk ta oli, sest välja ma magasin ja ma-ei-tea-mis-mul-viga-on, et ma laupäeval kell 6.30 ärkasin. Vedelesin tunnikese veel küll voodis, aga no ikkagi.
Selline mõnus rahutunne on sees, kergelt segatud ärevusega. Valasin kuuma kohvi tassi ja nüüd on aeg kaheks lemmik tegevuseks - blogimiseks ja hommikusöögi söömiseks, hehe.



Eile ma mingi ülevaate andsin, et mis mul on plaanis. Tegelikult hetkel ei olegi enam õige kasutada sõna "plaanis", vaid mille nimel nüüd töötan. Aga sellises tunnete ja emotsioonide üleküllasuses ma ei jõudnudki konkreetselt lahti seletada, kuidas oma järgmised kolm kuud veedan. Esialgu leppisime Viktoriga kokku, et perioodiks kujuneb aeg, mis peaks lõppema siis suve algul. Suveks vormi?! Haha, rohkem plaanin ikka kogu eluks. Kui peale neid kuukesi olen saavutatud rahul, siis vaatame mis edasi saab.

Niisiis järgmised kuud ma panen põhirõhu rasva vähendamisele kehas. Üritan kõike kombineerida nii trennis kui toitumises, et rasvapõletus oleks maksimaalne, sealjuures ma KINDLASTI ei taha grammigi oma lihasest kaotada.

Toitumise poole pealt polegi asi midagi nii hullu. Pigem ma nüüdsest söön palju rohkem ja erinevamaid asju, kui nüüd viimasel poolaastal, kui mu põhitoit oli salat, muna ja kodujuust.

Ma hakkan jälle riisi sööma ja leiba sööma. Minu jaoks on see suur muudatus, ma vana võikude fänn olin teraviljalised nii välja lükanud oma menüüst. Mul oli peas koguaeg nagu mingi hääl mis karjus, et süsivesikud ja teravili - EI EI EI. Eks see kõik oli ümber ringi ammutatud infost mulle sisse talletunud. Aga kui Viktor mu käest küsis, et miks ma neid ei söö. Teate, ausalt ma ei osanud ühtegi adekvaatset vastust välja mõelda. Ma tean miks ma ei söö valget nisujahu ja valget riisi, sest mul on peale neid kõhus raske ning punnis tunne. Aga miks ma näiteks ei söö täistera rukkileiba või pruuni riisi. Miks ma nii minimaalselt söön tatart ja isegi viimasel ajal kaerahelbe putru süües süümekaid tundsin. Ma ei tea.. Ja nüüd korrutan endale, et häid süsivesikuid on vaja ja ma olen ju koguaeg arvanud, et normaalne on kõike süüa, et miks ma ise nii ei teinud. Oeh, küll mul on iseendaga ikka raske, haha.

Teine asi toitumises, mis on suurem muutus, on vähendada loomseid valke ja asendada neid suuremas osas taimsetega. Seega ma ei loobu millestki, ma vähendan lihtsalt jogurti ja muna osakaalu, söön rohkem ube ja pähkleid. Igapäevasemalt oleks õigem sõna, mitte rohkem, et nüüd söön 200g kohupiima asemel 200g pähkleid, ei ei.

Kolmandaks üritan hakata rohkem vahet tegema kiiretel ja aeglastel süsivesikutel ning seetõttu panen rõhku ka sellele, mis toiduaineid ma koos söön. Üldse praegu õpetan end rohkem planeerima ja ette läbi mõtlema, miks ma midagi söön. Katsumus on puuviljadega, neid ma ikka kaldun üle tarbima, aga eks kõik harjutamise asi. Siit ma jõuan sellele planeerimisjutuga kahe asjani.
Esiteks ma jaotasin oma päevase kalorihulga, mis varieerub 1600-1800kcal päevas, kõikide toidukordade vahele ära. Päeva esimeses pooles rohkem, õhtul vähem. Et ei tekiks seda, et õhtuks jätan 1500 kcal ja hakkan hunnikutes sisse lahmima. Sellega omakorda kujuneb välja mul kuskil 5-6 väikest söögikorda, kõht on koguaeg normaalselt täis, näljatunnet ega ülesöömist pole. Üritan nüüd 3-4h tagant midagi ikka ampsata.
Teiseks, mida ma ausalt kunagi sedasi pole jälginud, on igal toidukorral õige süsivesikute, rasvade ja valgu suhe. Süsivesikuid ühel toidukorral max 60g ja valke 30g, millest siis 20g taimsed ning 10g loomsed. See vajab ilmselt kõige rohkem hetkel mul tähelepanu, aga ma saan hakkama.

Toidutegemise kohapealt otsustasin hakata veidikene, no kuskil 4-5 portsu näiteks, toitu ette tegema. Korraga on lihtsam teha ja siis õiged portsud kokku panna. Ning siis on alati võtta see söök õigel ajal ja ei saa peituda laiskuse taha ning mingit mõttetut sööki süüa. Näiteks kaalusin kuskil kümneks päevaks 15-20g kaupa mandlid ära ja panin miniclipi kotikestesse. Kiirelt vaja aint kotti visata ja vahepala iga kell õiges mahus võtta.

Loomulikut hakkasin jälle täitma toidupäevikut ning kaaluma mitte silmaga hindama oma toitu. Seda eelkõige selleks, et oleks ülevaade ja kontroll, nagu ikka. Ning, et Viktor saaks analüüsida hiljem, mis on õige ja mis vale, juhul kui tulemused pole ootuspärased. Või lihtsalt näeks, et olen jumala õigel teel.

Kui ma eile suutsin kogu selle asja oma peas läbi töötada, siis ma jõudsin ise tagasi ühe aastate taguse tegevuseni. Nimelt kui ma olin Kaalujälgijate liige, siis ma sõin ju ka kõike (pean silmas ka leiba, pastat, riisi.. täistera muidugi) ja ma võtsin väga hästi alla. Nüüd üksi oma kõik erinevad teadmised kokku korjatud ja rakendatud, üksluiseks muutudes, mitte mõhkugi alla ei saanud seda rasvaprotsenti. Seega, see kõik kõlab ju soosivalt, jeeee.

Ühe vale arusaama tahaksin veel lahti seletada. Nimelt olen ma eelnevalt rääkinud, et ei usu lühiajalistesse projektidesse ja dieetidesse, et pigem ikka elukestev tervislik normaalne eluviis. Aga nüüd ma justkui oleksin dieedil?!
Tervislik eluviis jääbki kestma ja sellega ma oskan oma kaalu hoida. Ka peale seda veits rangemalt toidu jälgimise perioodi, mille tulemusena ma vähendan oma rasvprotsenti ja just sellisel viisil, kuna hetkel pole muu minu jaoks toiminud. Ma jätkan ikka ainult parema ja tervislikuma enda suunas, et mul oleks hea elada. Ma ei oma absoluutselt sellist suhtumist, et ma pean kiiresti ja ruttu 10 kilo alla saama ja siis nägemist kõik see jälgimine ja mõtlemine! Kui ma ei taha kõike oma vaeva ja valu nullida, siis ma lihtsalt peangi kogu elu mõtlema, mida ma söön.
Ja pealegi ma ei ole mingil rangel dieedil, sest ma ei keela endale ju midagi. Ma lihstalt jälgin mida ja millal ning koguseid. Lihtsalt, et oleks selge, et ma jätkuvalt olen oma arvamuse juures ja teen seda, mis hetke seisuna parima variandina kõlab.

Teine osa mis sinna rasvapõletusse puutub, on loomulikul trenn. Siinkohal ma olen natukene kurb ka, aga ma teadsin tegelikult seda ette. Põhimõtteliselt jääb mõneks ajaks pumpimine kõrvale, no paar x nädalas ma ikkagi jätkan oma lemmikuga. Ma lihtsalt armastan seda trenni kõige rohkem ja ma ei taha ega kavatsegi kogu lõbu rikkuda. Aga 4-5x nädalas näeb mind siis jõusaalis, kardiomasinatel, 60-70% pulsiga maksimaalsest pulsist, treenimas. Treeningseansid on 60-90 minutit pikat.
Ma tean, et ma ei tohiks end ette juba negatiivselt meelestada ja rõhuda sellele, kui nüri trenn see on. Vaid peaksin meelde tuletama rohkem, et see on väärt seda! Eks ma teen oma mõttemaailmaga natukene veel tööd ja teen need trennid maksimaalse pühendumusega ära. Vaja ju see atleet sealt rasvapolstri alt kätte saada, nagu Viktor ütles.

Väga kõrge pulsiga trennides käimisel ei näinud Viktor hetkel üldse mingit mõtet. Ehk siis olen päästetud Attackimisest, haha ja kalli Combati jätan ka mõneks ajaks kõrvale.

Teisipäeviti ja laupäeviti on pumbipäev, ülejäänud päevadel jõusaal. Ilmselt pühapäeva õhtuid lõpetan mõnusa Bodybalance´ga jätkuvalt. See nii kehale kui vaimule mõnus.

Ma tõesti tõesti annan endast maksimumi ja ma tean, et ees on ootamas raske periood. Eks tuleb üles ja alla kõikumist, on ilusaid päevi ja musti tunde. Aga ma korrutan koguaeg endale, et see kõik on nii nii nii väärt igat higitilka ja igat pisarat. Hambad ristis ja suur naerul. Ilmselt mul läheb tihti vaja kõikide toetust ja head sõna ka. Nii pere, sõprade kui ka kõikide minu lugejate olemasolu annab jõudu juurde. Ja loomulikult treener Viktor, sest praegu juba teadmine, et ta on olemas kui vaja, annab jõudu ja kindlustunnet sellise kuhjaga juurde.

Ja nüüd on see koht, kus ma endalt küsin et HOW BADLY YOU WANT IT, KIKU??? Eks me siis näeme kõik, kui palju, mõne kuu möödudes, hehe :)


Ootan jätkuvalt veel teie küsimusi ja arvamusi, vastan nii kiiresti kõigile kui võimalik.

Teie Kiku

Mul on plaan.

Selline päev, kus on nii palju informatsiooni ja mõtteid, mida ma tahaksin jagada. Aga see ülepulbitsev olukord võib lõppeda ühe segase koogel-moogeliga. Aga ma üritan leida selles kõiges üks siduv loogika.

Millekski uueks pole vaja ju uut esmaspäeva, uut kuud või uut aastat. Ja mõni "uus" plaan on homme-alustan-selle-uuega asemel näiteks aega võtnud mõned kuud.. siinkohal märkides, et plaani algne mõte oli nüüd ja KOHE alustada.

Noh.. see nüüd ja kohe jõudis lõpuks kätte, peale 2.5 kuud, haha. Igatahes stardin sellega, et tegin uuesti kehaanalüüsi Myfitnessis. Nii nii, oli nii rõõmustav pool kui ka väikseks angry birdiks muutev osa sel värgil. See kaalunumber ise oleks võinud olla poole aasta lõikes parem, et ma ikka kuidagi ei suuda ühest toppamise kohast edasi suruda end. Päris paigal ei seisa, keha ikka rohkem toonuses ja pringim kui varem, aga noo ikka tekitab see veits meelehärmi, et kuidas see number puhtast matemaatikast juba ei liigu.

Põhimõtteliselt kui olen megatubli, siis on 2kg vähem. Muidugi sellega kaasneb sada korda parem enesetunne, lihaseid rohkem näha ja pole mumpsi põdemis tunnet ka peal. Ja siis kui olen veitsa ükskõiksem võib see number olla sutsu suurem ja õnneks see paar kilokest ei röögi väljanägemises. Aga sellega kaasneb paistes tunne ja no minu enda silmad näevad siis küll läbi 5x suurendusklaasi.

Kes mind juba kauem teab, teab et ma ei ole nii võrd palju enam mingis kaalunumbris kinni. Ja minu tervislik eluviis ei ole kinnisidee kaalulangetamisest ja dieedi pidamisest. Minu jaoks on see midagi palju rohkemat. See on minu elu osa nagu lauljal laulmine või kirjanikul kirjutamine. Et selleta ei kujuta oma elu ette. Tervisliku toitumise peamine eesmärk ei ole kaalulangetamine ja see pole lühiajaline projekt, seda ma võin jäädagi korrutama. Samas see ei ole ka mingi range enesepiitsutamine ja kõikide isude vältimine, ka pahade isude. Tuletan meelde endale ja teistele, et see on kompott heast enesetundest, energiast, rõõmsast tujust, keha varustamisest vitamiinidega, jõu ja tervise tagamisest. Sihkat-sahkat vahel ka teelt välja kaldumine käib asjaga kaasas. Aga see selleks.

Hea oli see, et keha koostist olen poole aastaga nii palju muutnud, et jään normi piiridesse. Keha üldine rasvaprotsent on normi piiris, va. kehapiirkond, küll tuleb seda siiski alandama veel hakata. Aga käed ja jalad, viimased veel minu jaoks eriti probleemsed, on normis. Eelmisel mõõtmisel oli kogu kehas rasva üle. Lihasmass üle kogu keha kannab staatust hea, seega on toimunud areng normaalselt heale, whuhu. Kokkuvõttes selle masina arvates, olen ma normaalne inimene. Loota ju võib, haha.

Ma olen kaotanud 2 kilo rasva oma kehalt. Hmm, 10x200g võipakki on päris korralik hunnik, või mis?! Ja olen asendanud selle 1kg lihasmassiga. Seega mu suurenenud trennikoormus on vilja kandnud.

Mis minu jaoks oli veel selline korralik muutus, oli vistseraalse rasva näitaja langemine 60lt 48le. See on siis see rasv, mis jääb sissepoole ja elundite vahele. So, good news good news.

Kiire ülevaade antud, milline kehaanalüüsi vastus oli. Aeg järgmiseks uudiseks.

Nagu ma enne mainisin, siis on vaja keharasva veel alandada. Kindlalt kuskil viis kilo. Selleks on vaja muutust, tegutsemisplaani, pühendumust ja tahtejõudu. Suhteliselt kõik on minus endas kinni.. Aga see plaani osa, sellega lood sellised, et palusin oma treenerilt Viktorilt kaalunõustamist.  Siin ei piisa hetkel minu enda tervislikest valikutest ja trennidest.

Ja plaani ja toetust, kuna ma üksi ei saa hakkama selle langetusega. Mulle pole vaja selgitusi, mis on hea ja mis halb söök. Vaja on täpset plaanuskat, kuidas ja millal, mida ja palju süüa, et tulemused oleksid ootuspärased. Arvestades siin juures minu üldist eluviisi, treeninguid ja keha. Ja on vaja kedagi, kellele kurta ja nutta, riielda saada ja kes maapeale sealt suhkruvati vahelt tooks, kui olen pead kaotamas..

Eile oli meil kokkusaamine, kuhu ma võtsin kaasa oma senise menüü näidise ja mõlemad kehaanalüüsid. Kõik oma küsimused..

Ma läksin sinna teadmisega, et mul on abi vaja, aga arvasin et olen ja jään rohkem oma asjadesse kinni. Et ise laon ette millest ma loobuda ei taha ja kuidas kõik olla võiks...hmm.. wait a second.. et nagu mis POINT sellel kaalunõustamisel siis üldse oleks. Kui ma poleks nõus midagi muutma. Ilmselgelt on muutus vaja, kuni ma seni pole väga edukalt suutnud oma polstrit maha saada. See jõudis mulle esimesel hetkel, mil Viktoriga kokku sain, kohale. Nii siis käskisin endal igasugused enesepettused ja asjade mahasalgamised, kuskile tahaplaanile surumised ja salgamised nüüd kõik sinna paika jätta ja võtta vastu kõik uus, mis vaja.

Ma olen mega motiveeritud ja mul on miljon korda kindlam tunne, et ma saan hakkama ja püsin reel, kui mul on abistav nõuandja kõrval.

Põhimõtteliselt on kolmeks kuuks asi paika pandud. Kahe nädala tagant hakkan tegema kokkuvõtteid kuidas läinud on. Kõik hakkab leidma kajastust ka siin blogibeebis.
Kuna ma ei ole mingis kindlas kaalunumbris kinni ja ei oska ette kujutada reaalselt seda mahtu, mis ma maha pean saama, et oleksin rahul. Seega ma ei saa teile tuua välja kindlat sihti. Pakun et see jääb sinna 5-10kg vahele, haha.

Jamh, tõsisasi on see, et ma küll siiani omast arust olin tervislik toituja. No see tähendab, et olengi AGA tegelt mu menüü ikka üli üksluine. Ma olen kõikide infomatsiooni kuhjade alla mattunud, enda jaoks ebaloogilisi põhjendus leidnud, miks üht või teist mitte süüa. Ise arvan, et just selles ühekülgses toitumises see suur aga peitubki, miks ma pole kaalust alla võtnud. See tähendab, rasva vähendanud. Kehal on millestki puudus ja ta ei taha väga midagi ära anda.
Nii siis vestlemise käigus jõudsime lahenduseni, et hakkan jälle sööma nt pruuni riisi ja kinoad ja leiba. Kõike muidugi täistera ning kõrge kvaliteediga. Puhast toitu.

Olen täpselt kalorihulga toidukordade vahel päevapeale ära jaganud. Üritan hoida silma peal korraga saadavatel süsivesikutel ning valkudel, rasvadel. Samuti pööran rohem tähelepanu sellele, millised toiduaineid ma koos söön. Et võimalikult vähe plaanist kõrvale kalduda, siis ma otsustasin et hakkan toitu ette tegema, kaalun mõistlikud portsud valmis ja siis on söök kohe võtta, kui kõht tühi. Mitte ei haara enam käsi kiirelt mingi mitte nii hea ampsu järele.

Kõige rohkem vaeva pean nägema just koguste ja toiduainete suhte paika timmimisega. Siis veel puuvilju oluliselt vähendama. Neid ma ikka söön.. oih, sõin.. päris palju.

Eile sain üldse nii paljus paika raputatud ja suutsin nagu kõrvalt vaadata enda eluviisi ja näha kui palju enesepettust on tegelikult minuga igapäevaselt kaasas.

Samuti trenni kohapealt tuleb palju muuta ehk siis kardio kardio kardio..on mu uus bestikas. Pikad nürid jõusaalitreeningud, et rasvapõletus oleks maksimaalne. Ma olen hetkel nõus absoluutselt kõike tegema, et ma saaks oma rasvaprotsenti vähendatud. Pumpist ma täitsa ei loobu, kaks korda nädalas jään ikka selle lemmikukese juurde, whuhuu.

Haha, aga mis mina lollakas veel tegin, et jumala eest kõik isud maandada. Eile tegin max level patupäeva, täna on toidupohmell. Aga see kõik oli teadlik valik, et järgmiste kuude väitel saaksin endale raskemal hetkel meedle tuletada, et see kräpp on nii paha ja ahistav. Ma tundsin, et mul on vaja seda. Ja ma ei tunne mingeid süümekaid. Kas see oli õige või mitte, mul hetkel vahet pole.

Täna alustasin oma väga tublit teekonda. See saab olema kindlasti katsumus, raske, vaevarikas. Aga kui see oleks kerge, siis kõik teeksid seda. Sooo, ootan ise põnevusega oma ilusaid tulemusi. Juttu sai palju ja ilmselt ka segane. Aga nagu ma alguses mainisin, siis mõtete ülevoolavus on suur.

Hoian kursis, ootan kõiki küsimusi.

Olge tublid!

Kiku

Motiveeritud, justkui oleks seda taevast alla sadanud.

Minu puhul üsna tüüpiline tujude ja emotsioonide üles-alla kõikumine nagu kõige kreisimal mäestikul, on õnneks alustanud oma teekonda tipu poole. Ma olen täis energiat, teotahet, tahaks kohe midagi suurt ja uhket ette võtta või korda saata.

See tuhin ja positiivsus tuleb kohe ära kasutada, õigesse kohta suunata, et sellest saaks maksimumi võtta. Midagi ei tohi raisku lasta ning mida rohkem tööd ja vaeva, seda paremad tulemused. Seda parem preemia -  enesega rahulolu. See on nüüd küll maailma parim tunne, kui saad ise enda seltskonnas olla maailma parimas seltskonnas, ilusa ja tugeva persooniga koos, haha.

Ma õpin üha enam ja enam endast lugu pidama ja nautima seda endaga olemist. Mulle meeldib olla üksi, teha oma asju pühendumusega ja täpselt enda soovi järgi viia end  maailma, inimeste sekka.
Võib olla mõtlete, et kaua võib endaga sõbraks saada ja mis selles nii olulist on. Siis teadke, et kui oled enda jaoks olnud vastik ja väärtusetu, ääretult madala enesehinnanguga, see seltskonna lõbus ja tore. See lõbus ja tore, mille taha oli hea varjuda..siis see võtab aega. Ja on ääretult tähtis areng. Päev päevalt avastad, et see ja teine enam ei häiri. Hea on olla. Tegelikult on see imeline ja raske teisele inimesele seletada.

Ma olen mõned viimased nädalad tegelikult üle pika aja väga tubli olnud. Siiralt kiidan end. Mu toitumine on nii mitmekesine, korralik ja puhas olnud. Süsteem on tekkinud ja asi toimib nagu kellavärk. Uskumatu, kui kiiresti ja häid tulemusi paar nädalat korralikku toitumist ja õigeid toiduaineid kokku pannes, endaga kaasa tuua võib.

Üldse mul on kokkamise vaimustus. Tahaks koguaeg midagi head ja ilusat valmistada. Katsetada ja nautida. Kui seda söögitegemist algusest peale nautida, alates poes asjade kokku lappamist, lõpetades toidu ilusa serveerimisega, siis muutub see reaalne söömine hulgaliselt ebaolulisemaks. Pole nii aheldatud sellesse söömise kui enda mõttesse. Jälle üks positiivne külg, mille avastanud olen.

Ise ma tean täpselt, kui aus ma olen olnud iseenda vastu, kui palju ma trennides pingutanud olen ning mis tulemusi sellega oodata võin. Ja ausalt ma sel nädalal pumpides avastasin, et mul on hullult tulnud välja õla, selja, biitsepsi siluetid. Nii ilus!! Motiveerib nii hullult edasi pingutama, et koguaeg oleks lihaselist keha näha. Viimasel paaril nädalal peale ilusa toitumise olen sutsu oma pumpimise raskuseid tõstnud. Eks need kaks asja kokku on oma hea töö ära teinud. Vahel toimub paari nädalaga oluliselt suurem muutus, kui mõne kuuga.

Ilmselt teiste jaoks pole võib olla need muutused midagi märkimisväärset, aga ma ise tean, mis on muutunud. Ma panen igat väiksematki muutust tähele ja üldsegi.. väikestest muutustest tuleb ju lõpuks üks suur.

Vahepeal kaob nagu usk ära. Või selline kergelt tuim seis, et ei tea kas ma ikka kunagi saavutan sellise hot body, et oleksin rahul. Ühel kohal tammumise tunne. Justkui that´s it, kaugemale ja paremaks ma ei suuda saada. Mitte, et nüüd löön nii käega ja lähen burksi järgi. Vaid, et lepin hetke seisuga ja hoian seda. Teen trenni ju nii kui nii, sest mulle tõesti meeldib teha ja söön tervislikult, sest mulle maitseb. Ei põe iga suhkrutera pärast, mis suhu satub.. kuni tuleb see, STOP! thinking of this bullshit and please go to squat, Kiku!  
"If it was easy everyone would do it"

Ja siis on vaja end boostima hakata. Ja meelde tuletada, et tegelikult olen ju tubli olnud ja pean edaspidi ka olema. Siin tulevad appi pildid. Nende abil on kõige parem võrrelda ja näha neid nõrku kohti, mis arenenud on. Ning ka neid, mille kallal on vaja veel järjepidevust ja vaeva näha.

Mul on nii kahju, et mul pole rohkem vanu pilte, kus oleks näha kui vormist väljas ma olen olnud. No kui PAKS ma ikka olin, millised polstrid ja lihtsalt mingi vormita keha oli kunagi. Siis saaks rohkem neid enne ja nüüd pilte võrrelda ja visuaalselt välja tuua need muutused, mis minuga toimunud on.

Mitte, et ma oleksin nüüd mingi ulme heas vormis. Aga paremas kui eales varem. Kui ma praegu ikka pingutades mingid lihased nii seljal, kätel kui ka kõhul välja punnitan, siis aasta tagasi oleks see ainult lilla näolapiga lõppenud, hahaa.

Väike motivatsiooni süst tehtud, usk taastatud ja läheb minna!

Üks pilt ütleb ju vahel rohkem kui tuhat sõna, sooo..

2 aastat tagasi, kui üldse trenni ei teinud ja sõin suvaliselt VS. täna hommikul, täiesti teise inimesena

Mõnes asjas olen ikka päris kindel..

Ärkan hommikul üles ja... kõik toimib. Olen välja puhanud, sest unetunde on olnud mõnusalt. Piilun läbi oma tuduste silmade, et kohvi parasjagu tuleks ning hakkan oma hommikusööki valmistama. Praegu mul on see pannkoogi periood täie hooga peal. Vaikselt ajan oma asja ja vaatan, mis köögis värskete pannakate katteks leian. Lõpuks kusagil tund peale ärkamist ronin diivanile kerra koos hommikusöögi ja kuuma kohviga. Kui päeva tähtsaim söögikord on lõpetatud, saan asuda oma päevaste tegemiste juurde. Ükskõik mis need siis ka poleks. Selline on minu  tavaline hommik, kus aega on ja saan rahus üles ärgata.

Mul on täpselt õige rütm sees, ma tunnen end hästi ja motiveeritud. Olen puhanud ja energiatase on laes. Bring it on! Kõik tööd ja trennid teen ära. Olen elust sillas. Kuna kõik on läinud plaanipäraselt, olen rahus ja edukas, päev päeva kaupa jõuan lähemale oma eesmärgile ning saan iseendaga rohkem sõbraks.

ELU ON ILUS!

Aga...

Tegelikult milleni ma jõuda soovin, on see, kui olulised on kolm asja minu jaoks - uni, hommikusöök ja režiim/rutiin.

Reede hommikul ärkasin, seljataha oli jäänud vaid viis tundi und, mis minu tavalise 8h unevajaduse kohta ikka tunduvalt kesisem saavutus. Ärgata polnudki raske. Aga ma teadsin, et peale paari tunnist üleval olekut ma lihtsalt pole ikka veel päriselt üles ärganud. Suu kiskus rohkem haigutama kui silm pilgutama. Ei suutnud end absoluutselt käima saada. Kui olen ikka harjunud kauem magama, siis keha annab teistsuguses olukorras kohe märku. Mingist trenni tegemisest ei tulnud üldse midagi välja, sest füüsiliselt olin nagu sulav sült. Juba lihtsalt eksisteerimine oli raske. Ja vaimselt mingis teises dimensioonis.
Ehk siis ikka pigem näpistan kooli või millegi muu arvelt aega, kui une arvelt. Sest välja puhkamata nii kui nii pole ma kuskil oma võimetele kohane. Seega rõhutan, nii endale kui ka teisele, et välja puhkamine ja kvaliteetne uni on üheks oluliseks aluseks, et kõik muu toimiks!

Mis puutub hommikusööki, siis annab kohe tunda, kas hommikusöök oli 300kcal või 500kcal. Ma olen kindlalt selle poolt, et hommikul tugevam söök ja päeva lõpupoole ainult kergemaks. Esiteks selle süsteemiga on kehal parem rasvaga võidelda, teiseks hommikul ärgates on kõht nii tühi, et lihtsalt peab palju sööma ja siis hakkab ilus ring uue hooga peale.

Hommikusöök on päeva tähtsaim söögikord ja sellest sõltub minu kogu järgnev päev. Kui hommikusöök on korralik, toitainete ja valgurikas, siis mul tekib oluliselt vähem isusid ja näljatunnet päeva jooksul, kui neil hommikutel mil söök on pigem tagaplaanile jäänud. A´la kiire võiku, väike jogurt banaaniga vms, mida varasemalt hommikuks sõin.
Reedel, selle vähese une, mida ma üritasin maksimaalseks venitada muude hommikuste toimingute arvelt, tõttu ei olnud aega korralikuks hommikusöögiks. Sõin lihtsalt kohupiima marjadega ja mõni tund hiljem mul oli juba nälg. Ei, see polnud kindlasti isu. Vaid see oli mu korisev ja õõnsa tundega kõht. Kõht, kes arvas, et tegemist on mingisuguse eksitusega ja nõudis vigade parandust. Okei, sõin siis enne loengut kiirelt banaani, et kursakaaslaslastel õppejõu jutt mu kõhukorina tõttu kuulmata ei jääks, haha. No ja natukene see pettus toimis. Sõin oma lõuna kell 12 ja kõht oli nii täis. Võiks nagu arvata, et probleem on lahkunud meeldivast seltskonnast. Aga ei, koos selle unepuudusega oli energia tase zero ja kõht oli päeva otsa tühi.
Olen jätkuvalt kindel, et tegemist polnud paljalt isuga vaid energiapuudus oli vaja kuidagi korvata. Prrr, nüüd jõudsin segaduseni oma peas. Kas ma oleks pidanud une arvelt võtma korralikuks hommikusöögiks aega või mitte?! Ühesõnaga, enne korralik uni, siis korralik hommikusöök. Ja päev on kindlasti juba oluliselt ilusam ja edukam!

Lemmik hommikusöök, u. 550 kcal

Reede hommikune 5min hommikusöök, u. 300 kcal

Üks asi on see, et mulle endale lihtsalt meeldib oma rutiin. Teine aga see, et keha on harjunud toimima selles rutiinis ning teda juba ei lollita. Igatahes kohe kui mu ärkamine ja hommikusöök toimub tund või kaks tavalisest varasemalt, ei tööta keha funktsioonid nii nagu vaja. Mis omakorda mõjutab jällegist kogu mu päeva, isusid ja energiat, tuju ning enesetunnet. Paraku vahel on vaja varem ärgata ja pean leppima selle tobeda olemisega.
Sama on ka hilise ärkamise puhul, vahet pole kas mul on ilusti oma normaalsed tunnid täis magatud või ma olen mõne tunni isegi rohkem maganud. Kui ma paar tundi hiljem oma tavapärasest ärkmisajast üles tõusen, siis olen terve päev nagu uimane laiskloom. Mu keha ja vaim ei suuda end enam üles äratada ja kogu päeva vältel on meeletu unine ja tuim olek. Ausalt öeldes võrdub see laiskusega. Midagi ei taha ja ei viitsi teha. Ja selline mõttetu vegeteerimine on ka igav ja kui on igav, siis mõtlen palju mõttetuid mõtteid. Mis omakorda viivad mõtted söögile aga kuna mul on see laisklooma päev, siis loomulikult ei viitsi ma ju midagi süüa teha. Ja siis, vaat kus jama, aga igasugused ebavajalikud toidukesed satuvad mulle kõhtu. Ütleks nii, et päris tuksis on ka see valel kella ajal ärkamise variant.
Veel seoses režiimist välja tulles muutuvad ka mu söögiaegade kellaajad paari tunnise kõikumisega siia või sinna poole, mis omakorda peaaegu alati tähendab, et lõuna on varem ja seega kogu päeva peale tuleb mingi üks-kaks ekstra söögikorda. Mis omakorda võib viidata sellele mitte-teretulnud lisakaloritele. Ma küll ei loe neid enam nii nagu varem, aga mingi arvestus ja loogika peab ikka säilima.

Kokkuvõttes kõik, mis puutub harjumuspärasesse päeva  alustamisse, peab olema 1:1 õige ja kui see nii on, siis kõik ülejäänu tuleb justkui iseenesest. Minu puhul igatahes on see oluline ja ainult neid lihtsaid asju järgides on kordades lihtsam teel püsida, kui elades nii kuidas juhtub.

Kuidas on lood teiega, kas olete tundnud kuidas üks või teine asi oluliselt teie päeva mõjutab?


Kiku

It is not a diet it is called eating healthy

Ma naudin väga head sööki. Mulle meeldib kokata, mulle meeldib väljas söömas käia. Kõik mis puutub toitu ja söögitegemisse, peab olema loodud armastusega. See kajastub väljanägemises, lõhnas, maitses, emotsioonis.

Mulle meeldivad tegelikult hästi lihtsad maitsed ning komponente ei pea üldse palju olema. Peaasi, et värsked ja puhtad maitsed. Salateid näiteks kastmekaussi uputada on minu meelest mõttetu, sest lämmatab minu jaoks just need head maitsed ära. Natukene maitseaineid, oliiviüli või laimimahla sobivusel küll. Aga tõesti naa tuu kee.


Kui nüüd keskenduda minu kokkamisele, siis ma garanteerin, et kõik on hoole ja armastusega tehtud. Isegi kui alati ei kuku kõik plaanipäraselt välja, siis kogemus on ikka ja järgmisel korral on lootust paremaks tulemuseks.

Näiteks ma olen eelnevalt kunagi maininud, et ma ei oska pannkooke teha. Või no mulle üldse ei meeldi enda omad. Lihtne asi, mida ju KÕIK oskavad, või mis? No ja veel igasugused banaanipannkoogid, proteiinikad.. fitnessi inimeste imekaunid pannakad. Mis minu köögis ainult ühe suure katastroofiga lõppesid. Rohkem nagu banaanipudru näiteks,  ette on tulnud isegi banaani sütt. Not so yummy, I think.

Kerged pool aastat vahelduva eduga katsetamist ja ma olen välja töötanud enda jaoks superlemmiku pannakate retsepti. Maitsevad mulle ja näevad välja täiesti viisakad. Ja pannkoogi lisandi leidmiseks tuleb lasta vaid fantaasial möllata.

Igatahes siit tuleb mu baasretsept:
1 muna
1munavalge
30g proteiinipulbrit
100g maitsestamata kohupiima
1tl maca pulbrit
1tl küpsetuspulbrit
praadimiseks kookose õli

Alustuseks vahustan munad, siis segan hulka pulbrid ja viimaseks kohupiima. Pann kuumaks, kookose õliga üle libistada ja 2 spl suurused pannakad. Neid tuleb mul 7 tükki.

Kogu kupatus taldrikule ja läheb kaunistamiseks. Kiivid, maasikad, mandlid, sarapuupähklid, mesi, pähklivõi, kohupiim, granaatõun, mustikad, kirsid, kaneel, chia seemned.. mida iganes peale panna, mis maitseb. Jaa head isu!

Peale pannkoogihulluse on mul veel salatihullus. Hetkel kõige lemmikum toit. Mõtlesin just üks päev, et miks ma peaks sööma mingit kuiva burksisaia või jahust pastat.. kui ma saan süüa nii värvilist, mahlast, maitsvat ja mitmekesist. Miljoni erineva variatsiooniga toitu nagu selleks on igasugused salatid.

Minu salat koosneb alati kindlast põhiosast:

peotäis kirsstomateid pooleks lõigatud
u. 7cm jupp kurki
peotäis rukolat ja muud salatimixi
sidrunipipar 

Lisand nr 1 (idee mu bestikalt)
100g kodujuustu
granaatõuna seemned
1 keedetud muna
avokaado

Kõik komponendeid omavahel ära segada ja panna salatipõhjale. Nämmi!





Lisand nr.2 (lemmik ahjulõhe kõrvale)
seemnesegu
granaatõunaseemned
60g mozarellat
1/2 avokaadot

Lisand nr.3

krevetid
100g kodujuustu
1/2 avokaadot

Lisand nr.4
2 keedetud muna
100g tuunikala
1 korralik viil sidrunit
sidrunipipart




Lisand nr. 5
130g suitsukana
peotäis viinamarju
1/2 avokaadot

Lisand nr. 6
ahjus või pannil röstitud kirsstomatid oliivõliga
100g mozzarellat
pool avokaadot

Lisand nr. 7
peotäis krevette
70g fetajuustu
1 punane sibul
hästi palju valmis avokaadot


Need on hetkel minu ühed lemmikumad variandid. Mmm, juba ootan oma õhtust salatit, hehe!

Brokkoli-toorjuustukreemi täidisega kanafilee

400g kanafileed tampisin suhteliselt õhukeseks, oliivõli, küüslaugu ja maitseainetega tõmbasin fileed üle.
200g aurutatud brokkolit püreestada ja jahutada, seejärel segada 70g toorjuustuga ning suts soola. Määrisin selle kanafileele, keerasin rulli ja panin 160C ahju, kuniks pealt pruuniks muutusid. Serveerisin lihtsalt salatiga.

Loodetavasti keegi leidis siit mingigi idee. Mulle igatahes need maitsed maitsevad jubedalt. Ja kõik on tervislik, vitamiini rikas ning tekitab hea tunde ja paitab keha.

Sest..

"Take care of your body. It is the only place you have to live." Jim Robin

Head isu!
Kiku

Plaanida või mitte?

Aasta alguses tundus planeerimine ja asjade kindlalt paika panemine justkui ainuõige ja kindla sihiga tegevuse tagamiseks hädavajalik. Aga võta näpust! Ma pole ilmselt just planeerimise kuninganna. Nimelt nagu Murphy seadus on kõik absoluutselt vastupidi läinud. 

Põhimõtteliselt on 2014 algus mulle selgeks teinud, et kui ma hakkan nii kindlalt enda mõtetesse suruma mingit ideed ja liialt palju järjekordselt mõtlen, siis asjad ei toimi. Alates elustiilist, koolist, lõpetades isikliku eluga. Nagu kerged kinnisideed, mis lämmatavad tegeliku olukorra. Ilmselt on ka teised juba märganud seda minu ja mu mõtlemise probleemi. Aga ikka ja jälle tuleb see teemaks.

Plaane on nii kooliasjadega, plaane on tööga.. plaane on eraluga. Haha, see tähendab, et oli. Otsustasin ikka täiega asjadel lasta minna nii, nagu need lähevad. Ei, see ei tähenda, et ma lööksin käega või milleski alla annaksin Vastupidi, ma kavatsen töötada eesmärkide nimel. Just nimelt tegutseda, mitte enam nii palju ajusid ragistada. Lõpuks läheb kõik ikka nii, nagu minema peab. See on minu teada-tuntud moto.

Kõik plaanid kuidas ma hakkan oma toidukordasid ette valmistama ja kõik on ülimalt läbimõeldud...lõppesid ääretult suvaliselt süües ja mingisugusest ette tegemisest pole isegi mõtet rääkida. Okei, hommikusöögid on mul ainukesed korralikud ja kindlad, aga päeva peale tekib vahel kuue tunni pikkuseid söögikordade vahesid. Lihtsalt aeg lippab ja märkamatult sööks hundi ära..mis põhimõtteliselt on ka nii lõppenud.

Mulle tegelikult ei meeldi see üldse. Ja ma üritan lihtsalt edaspidi paremini. Aga suurt plaanimist ma ette ei võta, sest siis nii kui nii mängib elu jälle mingi vingerpussi mulle. Kasvõi tekitab suure lumetormi , külmakapis juba tõmbab tuul. Ja ma ei pääse Selverisse ning ainuke söök on pakk Kalevi komme kodus, mis nii puht juhuslikult kunagi on ostukorvi sattunud. Siis kui mul on stress, sest kogu elu on üle pea kasvanud. Või ma jälle dramatiseerin üle. Aga no stressikas magusanälg on kõpsti igal pingelisel hetkel kohal.

Ega see toitumine mingi katastroof pole ja ma olen jälle avastanud, kui väga mulle süüa meeldib teha. Salatid ja hommikused pannakad igasugustes variantides, püreesupid ja ahjukala. Tegelikult olen oma keha paljude heade ja kasulike asjadega rõõmustanud. Lihtsalt suhe hea ja halva toiduga 80/20 asemel on rohkem 60/40.

Trenniga on lood kokkuvõttes hästi ja nii palju on plaanidest täide läinud, et ma olen kardiotreeningut Bodypumpile juurde lisanud. Tundub, et see sobib mulle hetkel tegelikult päris hästi. Tobe on see, et ma ju tegelikult tahaksin iga päev trennis käia. Ja on nädal, kus see õnnestub, 7-8 trenni per week on rahuldav. Kõmaki kukuvad mingid pommid ellu, löövad päevaplaanid sassi ja kuigi hing ihkab pisarateni välja Myfitnessi..tuleb mul leppida näiteks nelja trenniga nädalas. Lohutan end sellega, et kuu lõikes on asi siiski mõistlik.

Ideaalsel nädalal on mul 4x Bodypumpi, 2x Combatit, 1x Attackimist ja nädala lõpetuseks 1x Bodybalance. Siis ma tunnen end hästi ja rahul. Mind muudab hetkel happy puppyiks see, et ma näen ise üle pika aja arengut endas. Füüsiliselt on võimekus kasvanud ja kaotatud mõned cm-d jällegi. Kuigi kaal ise püsib väikse paarikilose üles-alla kõikumisega sama. Õnnelik olen veel selle üle, et see kaalunumber on oluliselt ebaolulisemaks osaks minu elustiili juures muutunud.
Riided fitivad paremini, väiksemad suurused.. näen silmaga ülakehas muutusi, jalalihased on ka väikse väikse hüppe paremuse poole teinud. Saaks sellest kintsupolstrist ka ometi lahti.

Ühesõnaga trenni osas ma hulle plaane ei teinud ja oh seda rõõmu, et seal asja sujuvad.

Veel üks uuendus, mis tegelikult kogemata tekkis, on loobumine toidupäevikust. Ehk siis ma olen eelmise aasta märtsist saadik seda igal jumala päeval täitnud. Arvutanud oma kaloreid, kõike mõõtnud-kaalunud. Aga nüüd kuskil kaks-kolm nädalat tunnen, et vajan sellest võõrutust, sest see ahistab mind.

Tegelikult pole see normaalne, kui mingist asjast on sõltuvus ja mul on kalorilugemise kiiks ikka korralikult peal. Heaks küljeks on muidugi see, et on olemas kontroll asja üle. Aga tegelikult arvan, et minu puhul tuli see juba pigem kahjuks. Kirjutasin üles iga ampsu, poolest päevast avasasin, et saan nii vähe veel süüa, sest kell 13 olin sisse ahminud juba 1200 kalorit. Siis oli kaks võimalust, mul tuli maailma kõige suurem näljatunne peale ja kõik muutis närviliseks. Või siis ma lõin selleks päevaks käega. Või siis avastades õhtul, et mul on terve hunnik kaloreid alles, tundsin kuidas ma võin nüüd endale lubada, sest mul on ju NII palju energiadefitsiiti. Üks amps ühte, teine amps teist. Panen toidupäevikusse kirja ja upss, ma olen jälle jumala üle söönud. Muidugi polnud see koguaeg nii aga milleks üldse stressata, kui saab ka ilma?

Siin on jälle see ülemõtlemise oht. Et liiga palju analüüsida ja genereerida päevas selle üle, mis puutub söömisse, võib muutuda väga ahistavaks. Nüüd ma siis vaikselt söön tunde järgi, kui mul on kõht tühi. Ma ju tean, millised portsud on normaalsed. Ja millised söögid on mulle head, millised mitte. Ausaltöeldes on nii päris mõnna ja ma võib olla isegi söön vähem. Söön nii palju kui keha nõuab, mitte nii palju kui mõistus ahnitseb.

Mida aeg edasi, seda rohkem ma õpin ennast ja enda keha kuulama. Õpin omadest kogemustest ja katsetustest ning seeläbi kujuneb asi ainult paremuse poole. Siinkohal meenutan endale ja teistele, et tegemist ei ole ju lühiajalise projektiga vaid elukestva elustiiliga. Olla tervislik ja aktiivne, olla õnnelik ja ilus inimene nii seest kui väljast.

Kerides oma mõttelinti edasi, jõuan selleni, et kõik algab iseendast. Tuleb keskenduda eelkõige endale ja oma soovidele. Õppida end armastama ja hoidma, sest siis saavad seda teha ka teised. Isegi ei taha ju olla nende inimeste läheduses, kes on enda suhtes nii negatiivsed, suutmata seal juures olla üldse kellegi suhtes positiivne.

Oma tõusukeste ja mõõnakestega ma siiski tunnen iga päevaga üha enam, et ma olen õnnelik inimene juba lihtsalt iseendaga koos olles. Ma naudin seda aega ja arvan, et ongi algamas see periood elus, kus ma võiksin olla lihtsalt nii, nagu mulle meeldib. Ja ülejäänud loksub ise paika. Peab loksuma.. aga ma ei plaani midagi. sest nagu alustatud sai- pole plaanimine minu poolt, haha.


Ilusat uut nädalat!
Kiku

Smuutid smuutid. Ma joon ära kõik maailma smuutid.

Peale jõukat kiire vahepala

'

Squattimsest hakkab ka kasu olema, whuhu

Maiustamise proteiin

Näksimine. Õnneks banaanilaastude hullus kadus, kui avastasin, et seal lisatud suhkurt ja muud kraami. Loeme silte suurema hoolega edaspidi.

Eikusagimaalt

Siin ma nüüd olen. Jõulupuhkuse tsoonist välja rabelenud, jõud on tagasi, jätkan korralikult oma trenni režiimiga. Nii hea on olla tagasi seal heal positsioonikohal, kui tõesti trenn comes first. Võib olla see on natukene liialdatud, ja ma väga armastan oma peret ja sõpru, aga trennis käimine on minu jaoks üks kõige tähtsamaid asju. Ma meeldin nii väga iseendale, kui ma pean tõdema, et "sorry, ma ei saa täna tulla, mul on trenn..", hehe. Aga lihtsalt kaalukauss kaalub seisud selliseks.

Olen vaikselt tasapisi hakanud peale pumpimise jälle cardiot tegema, combatit ja attacki siis kusagil kolm korda nädalas, neli-viis korda pumpi. Seitse trenni nädalas ja üks puhkepäev tundub hetkel selline paras, vähem kindlasti ei tahaks ja võib olla janunen rohkema järele isegi. Aga ilmselgelt on mul ka muid kohustusi ja ma päris Myfiti kolima ei hakka.

Ronisin oma suure tassitäie teega ära tekialla ja tabasin end mõttelt, et see on nii tore ikka kuhu ma jõudnud olen. Sujuvalt võtsin arvuti ka kaissu ja lasen vaikselt mõttel voolama hakata..

Blogi on nimelt mu senise elu üks parimaid otsuseid. See ei ole minu jaoks lihtsalt blogi, või no, üks asi ongi et kirjutan postitusi ja lasen endast välja kõik, millele ei piisa minu sees olemisest. Aga tegelikult on sellel kõigel minu jaoks palju suurem tähendus, kui lihtsalt oma mõtete laiali jagamine.

Tulin ma ju tegelikult ei kusagilt. Ma olin üks täiesti tavaline plikatirts, mul ei ole olnud erilisi hobisid ja püsivust. Kuu või kaks ja jälle jätsin pooleli. Alates laulukoorist (ma siiani ei mõista mida ma seal tegin, sest ma ei oska ju laulda ja mul on nii madal hääl, haha), kunstiringist (kriipsujukudest kahjuks edasi ei jõudnud), lõpetades ping-pongi ja kergejõustiku trennidega. Mida vanemaks ma sain, seda enam ma kadestasin neid inimesi, kes olid leidnud endas kire millegi vastu.

Kui ma esimest blogipostitust kirjutasin, siis ma tundsin, et ma soovin seda teha aga ma ei osanud absoluutselt ette kujutada kas see ongi lihtsalt tuim kirjutamine, kas see kestab järjekordselt kuu aega või juhtub nii, nagu juhtunud on. Kusjuures ma ei osanud midagi karta ja ausalt öeldes ma olen küll väga tundlik inimene, siis olin teadvustanud end ka võimaliku ka õela tagasiside tulekule. Praeguseks hetkeks see mind ei morjendaks ka, olen endale piisavalt paksu naha kasvatanud, kriitikat on vaja ja ma tean, et mu seljataga on mind toetamas palju rohkem, kui mõni sisse keksiv nähvaja. Kuigi tõt-tõrõõ-tõõõdõõ ei ole mulle õnneks keegi südamevalu põhjustanud.

Täiesti fifty-fifty on välja lennata mingisuguse oma värgiga, kui mitte kellegil pole aimu, kes sa oled või mis sa oled. Ja miks peaks üldse kellegile korda minema, mis üks täiesti suvaline tüdruk oma elus korraldab. Saladuskatte all mainin, et lootsin paari-kolme tuttava peale, kes vähemalt alguseski lohutuseks loeks ja kiidaks nii moe pärastki takka. Tundub justkui, et kui keegi sind enne avastab kui sa ise end avastad, on nagu võimalikum inimeste huvi tekkimine. Aga ju ma olen siis olnud õigel ajal õiges kohas ja ma siiani ei suuda uskuda neid numbreid, mis mulle blogi vaatamise statistikast vastu vaatavad.

Mis siis kui ma poleks ühel juulikuu õhtul enda tahet ö e l d a   k õ v a   h ä ä l e g a   valla lasknud? Nämmutatud väljend, aga ma poleks see, kes ma olen praegu. Jep, ma ei ole küll tänu blogile muutunud ei hiinlaseks ega kukkurloomaks, aga ma olen kasvanud palju sihikindlamaks, targemaks, tugevamaks, õnnelikumaks inimeseks. Blogi on minu arenemise teed kõvasti toetanud. Tekitanud minu sees sellise vajalikkuse tunde ehk. Ja seeläbi on edasi kõik kuidagi ise enesest arenenud.
Ma saan elus esimest korda öelda, et ma tean täpselt mida ma tahan. Minu sees on üks suur selgus. Ennast tundma õppides selle viimase poole aastaga on olnud palju üllatusi minu enda jaoks, et kas tõesti on mul teistele nii palju anda, kas tõesti on mul nii palju tahet teha asju mida ma armastan. Rabav on ka see tunne mis mu sees on koha võtnud, tunne mis tekib südamega asjade tegemisest.
Ambitsioonid, prioriteedid, tulevikuplaanid. Kõik on seotud omavahel selles minu väikses uues maailmas.

Väga olulised on minu jaoks kõiksugused uued kontaktid ja tuttavad, kellega suheldes saan indu ja mõtteid üha juurde. Ja enam tunnen, et olen pealaest sabaotsani end õigesse kohta pikutama sättinud.

Kogu elu on mind tegelikult hoitud ja mulle pole keegi liiga teinud. Ma pole jäänud millestki ilma, mind pole piiratud. Eks ikka kooliajal oli raskemaid aegasid ka aga suuri hingehaavu mul ei ole. Ma olen koguaeg ise olnud see, kes endale liiga teeb. Seda on raske seletada, aga oma mõtetega võid muutuda kohati ise enda jaoks maailma kõige vastikumaks inimeseks, kelle eest tahaks põgeneda kusagile maa alla. Aga enda eest jäljetult kaduda on ka kõvemale mehele liiga suur pähkel.
Praeguseks on pöördeline muutus ja ma soovin endale vaid head. Arvan, et sellest edu algabki, kui sa oled ise endaga sõber, kaob kogu negatiivsus, asendub ilusate tunnete ja mõtetega. Öeldakse, et seal kus on, sinna tuleb juurde ja täpselt nii ongi.

Tasakaal, rahulolu ja stabiilsus pole nii kõrgetel levelitel veel minu elus olnud. Ma oskan enda kohta üüratult hästi rahulikuks jääda olukordades, kus ma pool aastat tagasi oleks nagu peata kana ringi kaagutanud, kergelt hüsteerilise maiguga.

Mainisin juba, et mind on alati hoitud. Aga see mis viimasel ajal minu elus toimub, on täiesti amazing. Kuulen nii palju kiitust ja häid sõnu, mis tekitab minus nii sooja tunde. Kirjeldamatult palju läheb mulle korda iga selline sõnavõtt. Seda sähvatab sisse pea igasse mu päeva, vahel nii ootamatutel hetkedel või imekspandavates kohtades.

Kui ma mõtlen sellele ilusale emotsioonile, mis sellega kaasneb, siis tean, et ma ei taha seda mitte kunagi kaotada. Et see oleks alati minuga. Ja ringiga jõuan tagasi selleni, millest see alguse on saanud, mis ma selleks teinud olen ja pärale jõuab ka see, kuidas kõike hoida. Sest siit kasvab jõud..

Ma tahaks loota, et ma ka ilma blogimiseta ikka teeksin trenni ja sööksin kommide vahele värsket salatit, aga ma olen kindel, et see on siiski minu jaoks olnud suureks motivaatoriks ja distsiplineerinud mind vähe rohkem mitte alla andma. See oleks suhteliselt halenaljakas, tegelikult kurb, olles terviseblogija ja ühte äkki leida end trenniretukates nagu viiner kiles.

Võin ennast pidada üheks väga õnnelikuks inimeseks, sest olen leidnud oma elus selle kire, mida aastaid olen ümberringi nähes kadestanud. Mul on oma hobide kupatus, mis rahuldab mind ja ühtlasi teen ka füüsiliselt kasu iseendale.

Ja veel, kui poleks..siis oleks ma ilmselt ikka eneseotsingutel ja kes teab, kas teine võimalus ülesse leidmiseks oleks üldse nii pea tulnud. Või kas ta üldse kunagi oleks tulnud. Ja ma tiksukski äkki elu lõpuni, olles lost ja võideldes igatsustundega millegi "oma" järele. Õnneks on siin see "oleks".

Oleks-poleks. Lõpuks loeb ikka see, mis on. Vot milleni üks suveõhtune mõttevälgatuse realiseerimine viia võib. Vähemalt praeguses eluetapis olen ma oma koha leidnud.

Minu juba vaikselt legendaarseks saav "Ilus on elada!" Aga, TÕESTI ON!

Kaks tuhat ja neliteist

Olen enda peas nii selgelt välja mõelnud, et kaasnenud uue aastaga algab elus justkui kõik puhtalt lehelt. Las vanad mured jäävad seljataha ja no enamuse saatsin uusaasta ööl rakettidega kaugele minema.. Sorry, aga mul tõesti pole teid, murepoisid, oma ellu vaja enam, hehe. Samuti soovisin suured soovid salamisi ära... neid soove oli üsna mitu, mis tegelikult ei jää üldsegi unistusteks vaid kavatsen kõige kallal vaeva näha. Säilitades seal juures ka oma usku ja lootust. Kõik algab südamest.

Ma ei ole kunagi kuulnud küll aga nende inimeste hulka, kes uue aasta saabumisega suuri lubadusi annavad. Ja tõenäoliselt suur osa jääb eufooriast üle saades ainult lubadusteks.
Kõige pealt tuleks enda sees täitsa puhtalt ja kindlalt leida need aspektid elus, mille nimel päriselt ka toimetama hakata.

Selliseid lubajaid ja uuel aastal puhtalt lehelt alustajaid on vist üsna päris mitu. Täna Myfitis trennides oli full house ja ma tõesti loodan, et vähemalt pooltel uutel trennisemudel tekib hasart ja armastus asja vastu.

Tüüpiline lubadus on ju, et jaanuarist lähen trenni ja pean enne suve viis kilo maha võtma. Täitsa tore, kui need viis kilo päriselt ka kaovad. Aga enne peaks kindlalt küsima endalt, mida ja palju ma oleksin selle nimel nõus ohverdama.
Aga miks just need uue aasta lubadused mind hirmutavad, on see, et see uus aasta on mingiks hetkeks juba täitsa vana. Ja nii ta läheb.. Enda mõtetega sihin ma sinna, et mõttetu on suure hurraaga hüpata laintesse, kus võib olla päriselt polegi nii hea ja mugav.. ja kõik jääb sinna paika.

Siis on nagu aega ja energiat kulutatud, aga ilma mitte mingi tulemuseta. Sellisel juhul oleks võinud selle kõige suunata juba millesegi sellisesse, mida päriselt suudaks ja tahaks hingega teha.

Soovid soovitud. Mis siis sel aastal plaanis on...

Kirjutan ja kustutan ja kirjutan ja kustutan.. Ja ikka tunnen, et ei taha oma plaanidest suure häälega veel hõiskama hakata. Ei ole veel see aeg ja koht. Aga peatselt ma kirjutan oma ühest, loodetavasti suurest, muutusest, kui kõik on paika pandud. Lihtsalt aasta lõpul tekkis järjekordselt minu sisse tunne, et ma vajan midagi ja tahan midagi ja kisub igavaks. Jälle oli see plõksu koht, et vot täpselt nüüd on SEE aeg!

Loomulikult on mul väiksemaid mõtteid, mis veel sellel hobuseaastal ära teha tahaksin. Ma ei hakka midagi reastama ega punktidena kirja panema. Vaid lihtsalt ma tahan ja kavatsen olla kõige suhtes positiivsem ja võta asju vähem analüüsides. Kuulata oma südame häält. Pole neid õigeid ja valesid otsuseid ka ehk siis enam nii palju. Vaid rohkem see go with the flow. Samuti üritan enda teadmisi arendada ja pühendada oma aega rohkem tegevustele, mis mulle päriselt ka meeldivad. Trenni ja toitumise suunas saab ainult paremaks minna. Füüsilist vormi on vaja palju veel arendada. Proovima peaks mõnda uut treeningut- näiteks lõpuks spinningusse minema.
Plaanis on osaleda rohkem suurtel rahvaspordi üritustel. Seega peab oma jooksuvormi ka parandama hakkama.
Kokkuvõttes teen kõik selle nimel, et saaksin olla õnnelik ja rahulolev, et tuleksin keerulistel perioodidel paremini toime. Ja mitte vähem tähtsam pole ka see, et jumala eest igav ei hakkaks. Soo me!

Elame nii, et jätkuvalt oleks ilus elada!

Kiku