Üllatus, üllatus.. hundijalavesi on kurjast.

Ma nüüd ei tea kui ilus on, kui tüdrukutirts kukub viinavõtmisest plärama. Aga paraku on see tihedalt või vähem tihedalt nii ühe kui ka teisega meist seotud. Nõnda tuleb minulgi ette, kui klaas täitub kihisevaga.

Lugu on täna siis selline, et alkohol ei ole kindlasti tarkade inimeste jook, haha. Targad inimesed ei kiusa oma keha sellega.( Oot-oot, ma sutsu liialdan ja kindlasti ei arva, et kõik kes veini või rummkoolat vahel lubavad, oleksid lollid.) Mina ja naps lihtsalt ei käi enam sama rada. Mul on üks sõna selle kohta - m õ t t e t u. Eile üle pika pika aja võtsin nii öelda aja maha ja läksin peole. Olin nii kaua oodanud seda ja jube õhinas väljaminekust. Varasematel aegadel olen ma korralik loom olnud, peoloom. Ausalt öeldes on siinkohal vastik isegi mõelda, et kuidas ma tahtsin ja jaksasin. Öäk. Ei mõista enam seda joome-kõik-reeded-laupäevad fenomeni. Nüüd olen väga rahulikuks jäänud. Iga nädalavahetusene pidutsemine on välja jõudnud korraks paari kuu jooksul, kui sedagi nüüd edaspidi. Ei teagi nüüd kas olen isu täis saanud, vanaks jäänud või lihtsalt kogu elustiil on asjad paika loksutanud. Aga mis mulle siis enam möllamise juures ei meeldi.

Esiteks tõmbab trennitamisele kriipsu peale, imelik kohe, et laupäeva hommikut Myfitis ei veeda. Trenni ei tohi peojärgsel päeval teha, ega ei jaksakski korralikult. Südame võtaks veel rohkem puperdama. Kuigi mul on täiega trenni isu peal. Tossud vaatavad kurvalt vastu mulle, et miks ma neid nüüd saali ei vii. Siis mul on veel selline nõme pohmaka kass, rahutu ja ärev olemine terve päev. Ei saa nagu üht ega teistpidi. Ei taha olla ei üksi ega kaksi, midagi teha ei taha, samas tahaks. Nii tühja lastud aeg. Ainukene mõistlik mõte, aga kahjuks tagant järgi, on et eile oleks nii mõnus rahulikult reedeõhtul kodus tsillida olnud ja praegu oleks mõnus värske olla. Jah, just värske!
Mul kuidagi muud moodi paha pole, kerge peavalu sain ibumetiniga kõrvaldatud. Veel on kehal selline ahistatud tunne. Ma oleks nagu pahaks läinud apelsin. Pole otsa ega äärt. Justkui igas rakus oleks mingi sõgevaim sees. Vaa-stikkk! Välja ka just kõige suurem kaunitar ei näe. Nahk on kohe halvem. Silmad väsinud. Ma ei tea kas ma vaatan peol nii palju ringi, et ära väsivad, haha. Kuidagi kahju on ja veel  raisatud aja- tervise-raha tunne. Mis veel on (siin vist keegi ei imesta!), on söögiisu..koguaeg tahaks süüa (kui ma nagu nii tahaks koguaeg süüa, siis nüüd on koguaeg-koguaeg). Aga mul on sellega vedanud, et isutab värskete ja tervislike asjade järgi. Ja soolaste variantide. Magus jääb nagu teisejärguliseks. Aga üks suur mahlane krevetisalat ja korralik greip. Ma sellest unistangi praegu. Ilmselt tulebki sellest, et keha on šokis mis jama ma sisse endale ajanud olen ja üritab leevendada seda vitamiinipommiga. Muidugi veel väsimus ja kurnatus, maganud olen küll 6h ja ma lihtsalt ei maga rohkem. Ärkan ikka vara ülesse ja päeval on ärevusetunne niivõrd ülesse keerutav, et mingi tudumine kahjuks ei tule kõne alla. Kusjuures ma ei üritagi, hea ongi täna vara magama minna ja uueks päevaks hästi välja puhata. Loomulikult kõik see kahjulik, mis sealt šampast ja rummist ja limpsist veel tuli.. oeh. Külmavärinad tulid, kui nutridatasse sisse panin. Korralikult suhkurt sisse kühveldanud. Ja nüüd ainult mõte -No milleks, no mille jaoks?! Jah, loomulikult mul oli tore eile aga mul on tore ka teistes olukordades, ja see "tore" ei kaalu kuidagi ülesse, et praegu ei ole tore.

Mul on nii hea meel, et aina rohkem ma naudin kõike tervislikku ja prioriteedid on paika loksunud. Ausalt öeldes üllatab mind ennastki. Tegelikult hetkel ei üllata, aga kui ma võrdlen mingit poole aasta tagust ennast, aasta tagust või isegi paari, siis poleks uskunud, et minu jaoks health comes first.  Ja ma ei jõua ära oodata homset hommikut, kus ma ärkan puhanuna ja värskena! See on lihtsalt maailma parim tunne. Vahel on vaja ikka üks samm tagasi astuda, et saaks kaks sammu edasi. Nüüd on küll kindlasti pikaks pikaks pikaks ajaks isu täis. Mitte selleks, et mul oleks ääretult paha olla või midagi oleks juhtunud. Vaid ma lihtsalt tunnen, kui mõttetu on joomine.

Suur trenniarmastus

Lihtsalt istun ja mõtlen, et kui hea on olla. Terve nädalavahetuse stressasin kooliasjade pärast ja eile sai üks jube asi seljatatud. Tegelikult polegi midagi ületamatut ja ma olen päris tubli tüdruk, haha. Nagu nipsust läks tuju heaks ja olin täis positiivset energiat.
Õhtul läksime sõbrantsiga trenni, pumpima. Trennis käimine on kindlasti üks neist tegevustest, mis pole kunagi vastumeelt, alati väärt oma aega. Siit hargnebki lahti küsimus, ikka ja jälle, MIKS ma trenni teen. Või kuidas ma end motiveerin trenni minema. Hmm, toon näiteks inimese kes loeb raamatuid. Ta teeb seda selleks, et see lihtsalt meeldib, on nauditav tegevus. Täpselt sama ongi minu ajendiks. Mulle meeldib.

Üks asi mis kindlasti kunagi ajendas trenni minema, oli  kaalust alla saamine ja energia kulutamine. Lihtsalt tegin seda tuima emotsiooniga, selleks et peab. No tegelikult on mul hea meel vähemalt sellegi üle, et suutsin selle "peab" mõttega end üldse trenni suruda ja äkki ilma selleta poleks minust siiani trennifänni saanud. Aga sai! Sest üks suur viga oleks olnud endale sisendada veel rohkem seda, et ah ma ei taha, mulle ei meeldi, ma ei viitsi. Negatiivsed mõtted ja ise juba eos asja ära blokeerimine ei muuda kuidagi asja lihtsamaks ega meeldivamaks. Tuleb mõelda, et ma suudan ja tahan ja saan hakkama, no matter what! Üldse igasugused vabandused ja enesepettused, "homsest hakkan korralikuks", need ei toimi ju. Kõik peaks sellest aru saama. Enne kui seda endale ei hakata teadvustama, ei muutugi midagi. Ja asi pole selles, et muutus poleks võimalik. See on alati võimalik, absoluutselt iga inimese juures. Siin mängib rolli kui väga sa seda ise tahad ja mis põhjustel sa seda teed. Kui ikka ei taha piisavalt, siis leiadki igasuguseid tobedaid vabandusi. Ja ma ei ütlegi, et mina poleks vahel üks neist tobukesteks, kes leiab vabandusi. Aga ma tean, et ma muutun paremaks. Ma tean! Ma tahan ja suudan.

Nii, nii. See on põnev ja mitmekülgne tegevus. Esiteks ma tunnen, et trenni ajal suudan ma end muust maailmast välja lülitada ja unustan kohati ära isegi kõik ülejäänud kolmkümmend inimest saalist. Seal olen lihtsalt mina, muusika, kang, pingutus ja rahulolu. Ding, ding.. vahepeal kukun tagasi reaalsusesse ja avastan ka teised saalis. Seega on absoluutselt tõestatud pingemaandus ja stressiravi see trennis käimine. Hmm, huvitav kas siis rasketel aegadel peaks 24/7 jooksma või kükkima, siis ju täitsa hea olla. Haha, see selleks.

Teiseks mulle meeldib endale väikseid challengeeid luua ja proovile panna. Just nii töö käigus nats kangile raskust juurde kruvida või teha veel lisaks mõned kõhulihaseid, kuigi justkui ei jaksa silmagi pilgutada enam. Või jooksulindil stop nupule vajutamise asemel kiirust juurde kruttida. See on selline kohati haiglane kiiks, et töö ja valu käigus tahaks nagu veel. Samas ma ei põe ka vahepeal endale ise luues puhkepausi näiteks rühmakates, sest ma siiski ise tunnen oma keha ja vahepeal lihtsalt on vaja kuulata 5 sekundiks seda "Palun puhkust!". Näiteks mu põlved vahel karjuvad appi ja kuigi ma tean, et suudan selle tundega teha trenni lõpuni aga tean, et mõne sekundiline paus teeb mulle siiski oluliselt suurema pai. Seega ma ei näe põhjust miks häbeneda ja ise otsustada millal puhata. Kahju on vahel vaadata kuidas inimesed end liiga traumeerivad, eriti neid kes alles alustavad treenimist ja omavad üldse palju valehäbisid.

Kolmandaks peale stressiravi on pärast trenni alati tuju vähemalt kaks astet kõrgemal.. või isegi kolm. See tuleb juba sellest, et ma olen oma kehale head teinud. Ja kõik ülejäänud tuleb iseenesest siia juurde. Teate isegi, eks.

Neljandaks ja kindlasti väga oluliseks on füüsiline areng. Ma lihtsalt tahan paremat keha ja ma olen valmis selle nimel pingutama, kasvõi aastaid, enne kui saan hakata tulemust lihtsalt hoidma.

Mul on siht silmade ees ja ma tean mille nimel ma töötan. Ja ma tahan tunda seda tunnet mis kaasneb eesmärkide täitumisega. Midagi ei kuku niisama sülle.

Viiendaks mulle nii meeldivad lihased ja ma tõesti naudin trenni käigus peeglisse passides nende vaatamist. Nii vähe ongi õnneks vaja! See paelub eelmise punktiga, armastan lihaseid ja veel rohkem armastan näha nende arengut. Kusjuures viimased kaks kuud olen tagasi Bodypumpi trennides, üha rohkem ja rohkem. Tegin oma esimese raskuste tõstmise ka juba (kui kedagi huvitab, siis kirjutan all täpselt milline on areng sellessuhtes olnud). If it doesn't challenge you it doesnt change you. Siin on ka jälle selline väike võitlusmoment, kui ma mõttes ennast pushin ja ergutan. Ja kinnitan endale, et praegu on valus, pärast on ilus. Ma suudan seda!

Kuuendaks olen ma supper happy, et kõik see on minu ellu toonud väga palju toredaid inimesi. Ja uusi kogemusi. Mis kokkuvõttes aitavad mul iseennast paremini tundma õppida. Alustades treeneritest, kellelt tuleb positiivne laeng ja hulgaliselt motivatsiooni, kellega on niisama põnev lobiseda, kes on toetavad ja inspireerivad, kes ajavad tihti suu muigele. No suu muigele.. kui ma vaid oskaks sellega piirduda. Tihti pigem ikka enne "upsi" kõlab väike naerukajakas ka, haha. Ja kogemused - kooliaegadel cooperit joostes pidin ära surema ja poleks elusees arvanud, et mina lähen vabatahtlikult kuskile rahvaüritusele jooksma. No way! Rääkimata raskustega treenimisest ja päriselt ka mingite lihaste omamisest, kusjuures sealjuures veel nautides kogu värki.

Seitsmendaks tunnistan ausalt, et trennivärk vähendab oluliselt süütunnet, kui selle söömisega sutsu untsu läinud on. Sest tõsi see on, et nii mõnedki kalorid ju saab põletatud.

Kõik need väiksed asjad teevad ühe suure HEA kokku. Viimane kuu on trennigraafik päris hea, keskmiselt 4 trenni nädalas ja kasvavas tempos õnneks. Kolm kindlat trennipäeva on  esmaspäev (Attack), neljapäev (Kõht/selg/tuhar ja Bodypump), laupäev (Bodypump). Ülejäänud päevadele ma lisan kindlasti vähemalt kas ühe jõusaali päeva või BodyCombati. Vahel Griti või veel teise Attacki. Mul on trennivalik suhteliselt sõltuv ka treeneritest. Sest ikka on keegi, kes on teistest sutsukese parem. Ja peab ju endale parimat valima.

Nagu ma olen eelnevalt maininud, siis pumpimine on mu totaalne lemmik. Kuigi päris tore on ka see, et olen hakanud nautima vastupidavust ka viimastel kuudel ning üritan mixida kõike. Pumpimises on mul raskustega toimunud selline areng (august 2012- praeguseni)
kükke alustasin 5kg kangil > 10kg > 15kg > hetkel 2. nädalat 18kg
seljalihased alustasin 5kg > 10kg > hetkel 12kg
rinnalihas alustasin 3kg > 5kg > hetkel 7kg
triitseps 4kg > 5kg > hetkel 7kg
biitseps 4kg > 5kg > hetkel 7kg
väljaasted 5kg > 10kg (hetkel)
õlad kangil 6kg, hantlid 3kg

Nüüd kui ma natuke rohkem kui aasta tagasi selle trenni enda jaoks avastasin, ma tunnen et enamvähem kõik võtted on korralikult selgeks saanud. Ma olen lõpuks õppinud oma selga sirgelt hoidma. Tean kuidas mu jalad, põlved, varbad, peps peab kükkides olema, et tulemus oleks maksimaalne. Kusjuures see on naljakas, kuidas jalgade asend paar kraadi siia-sinna mõjutab seda, kuidas tuharalihas töötab. Selg on väikesest saadik mul pigem lohakalt kõveras olnud ja sellega ikka tükk tegemist olnud. Emme ikka aegaajalt tuletas meelde, et selg sirgu. Ja arst soovitas ujumistrenni. Nüüd aga kontrollin oluliselt rohkem oma keha hoiakut. Jumal tänatud, et ka aknaklaasid saalis peegeldavad hästi.. siis saab ikka igast küljest jälgida. Ja selle kõige juures on hea see, et mu üldine rüht on ka oluliselt paranenud nüüdseks.

Jõusaalis käies ma enamasti pühendun rohkem ülakehale. Soojenduseks 4-5km jooksu, siis masinatel triitseps, õlad, üla-ja alaselg ning rinnalihas. Masinate raskus varieerub 25-35kg'ni. Seejärel tulevad pikad kõhulihaste seeriad, plank. Lõpetuseks korralik venitusosa. Jõusaali trennid on ajaliselt kõige pikemad 1,5-2h.

Jõuka sessioon.

Haha, lemmik!

Energia tankimine enne ja pärast trenni on tekitanud küsimusi, siiani ka minu enda peas. Et mida, millal. Ausalt öeldes pole ma siiani seda osa oma elust korda seadnud. Lähtun lihtsalt sisetundest. Kuna ma tean, et peale trenni ma olen alati kuidagi teistmoodi motiveeritud ja üllataval kombel on isu väikene, siis ma üritan jätta oma põhi toidukorra paar tundi enne trenni. Siis on piisav energia tagatud ja toitu nii palju seeditud, et ei ole raske treenida. Kõige kohutavam on täis kõhuga trennis olla. Kui ma üldse ei jõua süüa teha, siis söön natukene enne trenni banaani. See on mu abimees nr.1 igas olukorras. Peale trenni kuskil 2h pärast mul tekib isu, millegi kerge ja värske järgi. Puuviljad, köögiviljad ja kohupiim, kodujuust. Enamasti jäävad mu trennid õhtusse ja jõuan koju kusagil 20 ajal, siis ega ma väga ei tohikski enam nii hilja uhket praadi sisse süüa.

Minu jaoks on see kõik lihtsalt enda keha tunnetamine, kuigi ma juba hakkan oma mõtteid sinna poole liigutama, et peaks rohkem läbi mõtlema, mida enne ja mida pärast trenni süüa. Ja jook, sellega on hästi lihtne - vesi. Vesi, vesi, vesi. Trenni ajal joon lihtsalt vett. Olen mingitel aegadel proovinud neid trennijooke ja ma olin päris sõltuvuses FatBurneri joogist, sellest rohelisest, aga ma ei täheldanud mingit kasu sellest. Mõtlesin, et no milleks?!  Puhas vesi rahuldab täielikult.


Mis trennitamisse veel puutub ja ma hea meelega promon, on LesMillsi Fitness Explosion 2013, mis toimub 7.detsembril ja on kindlasti mega kõva üritus. Emotsiooni poolest, pluss muidugi üks korralik trennilaupäev uute põenate kavadega. Lähemalt saab uurida asja näiteks siit. Mina lähen igatahes põnevusega, seda enam et eelmine aasta jäi minemata. Tuleb tasa teha, haha.

Mis on treenimise juures teie jaoks need plussid?

Nõnda, kui "normaalne" inimene

Ma olen viimasel ajal täheldanud, et fraasi "nagu normaalne inimene" on hakatud rohkem kasutama. Just toitumise ning elustiili kohapealt. Aga milline on see normaalne inimene siis? Eeldan, et keegi kes lihtsalt on, ajab oma asja, ei mõtle üle, ei analüüsi oma igat suutäit vaid kuulab oma keha..

Kõik on nagu ilus.. aga..hmm, see vastus rahuldab ja ei rahulda ka. Pean just iseend silmas. Ma olen nii harjunud mõtlemise, kaalumise, planeerimise ja ka oma väikeste paharettide - isudega- elama. Mõtlema, mõtlema, mõtlema. Minu jaoks ongi see normaalne, kui ma täidan oma toidupäevikut ja kodus kaalun oma toitu. Kuna nüüd see ühiskonna normaalsus mõni aeg tagasi jäi mulle pähe kummitama ja vahelduseks mõtlesin, et oleks lihtsalt tore niisama olla ja mõnuga trenni teha.

 Et hakkan siis ka normaalseks, haha. Olen viimased paar nädalat üritanud kuulata oma keha. Aga kõige naljakam on see, et minu jaoks ongi ikka tavaline süüa täpselt samasuguseid portsjone ja täpselt samasuguseid toite, kui enne. Mulle maitsebki kodujuust ja muna ja palju salatit ning puuvilja. Tõ-si-selt!

Tuleb vist tõdeda, et enne ma lihtsalt mõtlesin oma elu ebanormaalseks ja lihtsalt jumala mõttetult pressisin endale stressimõtteid pähe, justkui need peaksid ilmtingimata seal olema. Aga iga asja juurde käib ikka konks ka. Ma vana teada-tuntud maiasmokk, ikka kasutan seda vabadust ära, et ma ju nüüd võtan easymalt. Lollakas enesepettus on trüginud mu ellu ja kuidagi kergekäeliselt olen oma põski magusaga täitnud. Mul suured põsed, sinna mahub korralikult šoksi panna.

Nagu kõik on ilmselt aru saanud, on poodides röökivad kommiletid "Söö mind!" minu nõrgim lüli. Alustades, et mis see kaks teelusikatäit mustikamoosi ikka pudru peal teeb või, et väike kohuke pole ju kahjulik, ikkagist piimatoode (ilmselge lohutus! Aga peale kolme kuud see esimene kohuke oli maailmaparim asi üldse :D ) , kuni oi kui head need piparkoogid teega ikka on reede õhtul. Grrr. Ma ei tunne selliseid süümekaid, sest ma ei ole end üle söönud vaid need asjad oma menüüsse kuidagi ära sättinud ja ka korralikult trenni teinud.

Aga mind ajab lihtsalt marru, et ma mõtlen endale mingeid vabandusi välja ja tunnen, et mida rohkem jälle luban, seda suuremaks mu isud muutuvad. Nii lihtsalt on, õnneks paar päeva võõrutust ja jälle lihtsam. Siin hakkab justkui lahti kooruma see, et ma pole ikka päris n-o-r-m-a-a-l-n-e, sest normaalne inimene ju ei satu õgimishoogudesse või ei oma söögiga nii emotsionaalset sidet.

Nüüd enam ei tea üldse, mis tundeid see inimtüüp tekitab. Eks see kõik on mõtlemises kinni. Minu pahe on suhkruhullus ja kommihoolikuna on ikka lihtsam end eemale hoida. Tunnen end piisavalt palju ja lihtsalt ma peangi elulõpuni end kontrollima. Lepin sellega, et need hullused käivad mul periooditi ja keskenduma peab rohkem põhilisele eesmärgile.

Siinkohal tuleb üks ootamatu aga rõõmust rõkkav Juhuuu! Teate miks?! Sest ma avastasin ennast mõttelt ja tundelt, et suudan mõne asjaga leppida ja vähendan sellega stressi. Lepin sellega, et ma ei suuda 100% ideaalselt toituda ilmselt mitte kunagi, ma pole perfektne ja vahel on mõõna vaja, et miski jälle raputaks. Ausalt ei suuda ise ka hetkel uskuda, et neid sõnu enda käest kuulen. Oh, happy times vist jälle!

Ikkagi peitub asja võti igas inimeses erinevalt, just sellessuhtes, et kui ma tahan enda füüsilist vormi muuta, siis pean senises elus tegema teisi pöördeid, senisest erinevaid, et miski muutuks. Kusjuures mis mind jälle reaalsusesse raputas, oli see, et eile peale piparkookide (jah, ma olin ette juba arvestanud vaenlase nisuga, et kõht läbi punni nagu oleks seal kaks korvpalli sees ja muidu raske olla. Hetkel mõtlen, et hallo mõistus, miks sa üldse toodad sellist "leppimist") sissemugimist lamasin 3h liikumatult voodis, sest mul oli nii paha olla. Süda läks nii pahaks, et olin viimasel piiril ja kõhuvalu oli täpselt see sama, millega mõni aeg tagasi võitlesin.

Kõigele lisaks õhku ka polnud. Ja mõtlesin, et no kurat küll, miks ma endale nii teen! Jällegi enda keha andis ise märku, et Kiku mida sa teed minuga?!?! Võib olla ongi vahel sellist keha kuulamist vaja. Igatahes on mul hea meel, et ta just nüüd endast märku andis ja ei lasknud asjadel käest minna. Oli tore, suhkrust ja jahust ja mannavahust aeg, aga tsau-pakaa jälle!

Tuult tiibadesse!

Alustuseks ma nii igatsen blogimist. Kuidagi kaugeks jäänud aga kool ja trenn võtavad oma aja. Ning õhtuks tühjaks pigistatud sidrunist pole enam mingit kirjutajat. Mul on vaja aega ja tuhinat, niisama siuh-säuh mulle ei meeldi midagi kokku klopsida. Aga ma loodan, et saan nüüd lainele. Sest mul on jälle kuidagi nii palju jagada ja enda jaoks on seda eelkõige vaja. Kirjutamise soov nii suur, et viilin natukene kooliasjadest ja teen midagi meelepärasemat. Ai, see on nii minulik.

Väiksest Myfitnessi loosist tuli nii palju toredat vastukaja ja ideesid. Mul on super super super lahedad blogilugejad! Aitäh, et olete ja mina üritan ka olla! Mõtteid tuli nii palju, sutsu ülevoolav tunne on ja vaja neid kuidagi koondama hakata. Eks ma siis vaikselt hakkan pihta.

Otsustasin alustada oma toidupäeviku postitamist siia, mitte küll terve nädala menüüd. Sest vaevalt keegi tahab üle vaadata mu jumala viimsegi ampsu. Mõtlesin teha seda  alati neljapäeviti ja vahel laupäeva/pühapäeva kohta. Oma motivatsiooni leidsin selles, et ma ei saa ju lubada endale mingit õudukat menüüd, kui ma soovin olla eeskujuks ja motivatsiooniks peale enda ka teistele. Ehk siis ma luban sada protsenti ausalt välja tuua päeva söögi ja panustan eeskujulikuks jäämisele, et ma ei peaks piinlikust tundma, hehe.

Plaanis on veel rohkem ülevaadet oma treenimisest, eesmärkidest ja saavutustest andma hakata. Sest tundub, et mul ikka mingi progress toimub ja olen korralikult lainele saanud. Ma tegelikult ju räägiks koguaeg trennist ja siis natukene veel trennist. Nüüd on eriti vahva, et mu bestikas ka trennis käib. Mul on nii vedanud, meile meeldivad väga paljud samad asjad ja meil on nii lõbus. Sister from another mister. Põhimõtteliselt on terve klubi naerupahvakaid ja rõõmus täis, kui me pumpimas oleme. Ei ei, alles klar, trenni ajal pühendume täielikult ikka tööle. Ma pole ammu mõelnud ega tagasi vaadanud vanadesse aegadesse ja hea oleks endale meelde tuletada, et how far I've come. Ma pole küll pisike ega peenike aga ma olen ilmselt hetkel oma senise, rõhutan senise, elu parimas vormis. Ehk siis natukene sellest ka, äkki keegi leiab sarnasusi ja midagi kasulikku

Kokkuvõtteks juhatasin sisse oma uue nädala plaanid. Jälle olen täis laetud motivatsiooni ja tuleb tuld anda!

Täna peale hommikust pumpi tegin ühe päris nämma salati. Retseptike retseptike, siit ta tuleb :


Suitsukana salat
4 portsjonit 
100g kohta  72kcal, 2.48g rasva, 4.32g valku, 8.13g süsivesikuid




200g suitsukana (ostsin koiva, eemaldasin naha ja võimalikult palju rasvast ehk siis kasutasin ainult fileed)
300g viinamarju (väga hea ka virsikutega)
500g hiinakapsast
250g maitsestamata jogurtit (tegin kreeka jogurtiga, või kasutada Eesti Kergeimat majoneesi 3%)
sinep, sool
natukene sidrunimahla soovi korral

Rebisin kapsa pisikesteks tükkideks, samamoodi kana. Viinamarjad lõikasin pooleks, jogurt ja sinep ning sool peale. Kõik segamini ja jube hea tuli.

"Meditation is the tongue of the soul and the language of our spirit"

Otsustasin oma esimesest meditatsiooni kogemusest teha ühe pika pika postituse. See on selline mitme päeva looming, et kui tekib jälle mingi mõte, tunne.. siis tulen panen kirja. Ja neid on palju.. ilmselt. Tunnen end tõsiselt karikana, kust voolavad üle emotsioonid ja tunded. See on päris kreisi bisnes, mis hetkel toimub.

Alustan siis oma päris esimese meditatsiooniga. Seesmiselt on nii palju põnevust aga ootusi-lootusi õnneks pole endale seadnud. Okei, kui välja arvata see ootus hea tunde ees, hehe. Igatahes.. ready, set, go!

Teisipäev. Minu esimene päris meditatsioon on nüüdseks seljataga. Emotsioonid on seinast seina. Tegelikult ma olen rahul ja ma tean, et see on algus millegile olulisele -  enesearmastusele ja väärtustamisele, see on ülim mida saavutada. Ja loomulikult ei tunne ma veel end selles mullis sees saja protsendiliselt aga tean, et see on vaid aja küsimus. Meil oli kaks meditatsiooni, esimese ajal ma tundsin voolavat energiat oma kehas, kogu keha kuumenes ja ma olin asjas sees. Tunne oli ülim. Meditatsioonist välja tulles tekkisid külmavärinad. Avatud oli kogu keha ja see kiirgas kõigest positiivsest. Teine meditatsioon on minu jaoks sutsu raskem. Selle meditatsiooni ajal pühendusime naeratusele, seesmise naeratusega tuli täita kogu oma füüsiline keha. Ja läbi värvide tuli ammutada oma kehasse häid tundeid ja tegureid. Tundub keeruline aga sel hetkel igat elundit, igat rakku tunnetades tekkisidki vastakad emotsioonid. Kõik mis seni oli minus positiivne, kergitas naeratust.. puudutades aga haavatumaid kohti, kiskus mul silmadesse pisaraid. Ma ei hakka igat oma isiklikku aspekti siin lahti harutama ja analüüsima, aga tahtsin tõdeda asjaolu, et õnne on lihtne endasse lasta. Küsimus on ruumis, selleks on vaja tekitada ruumi negatiivse arvelt, kõik vastuoluline tuleb kehast välja lasta. Aga see on raske, ilmselt sellega näengi kõige rohkem vaeva. Aga oi kuidas see on väärt seda!

Kolmapäev. Juhendaja soovitas kohe kodus ise mediteerimist alustada. Hommikuti teha selline enese avamise ja energia liikuma panemise meditatsioon. Saime ka vastavad lugemismaterjalid. Ronisin siis tekialt välja, tõmbasin kampsiku selga, sättisin end sirge seljaga mõnusasse poosi, taustaks relaxing music ja siis see algas.. üritasin end viia maailma ja seisunditesse, tunnetada valguse voolamist kehas nii palju kui võimalik. Aga üksi sedasi ise suunata oma mõtteid oli hulgaliselt raskem, kui eile juhendatud meditatsioonis. Ikka kippusid mingid argiasjad ja muud muremõtteid pähe torgatama. Aga neid trotsides tegin edasi. Kokku läks 13minutit ja ma usun, et see on hea algus päevale. Ning päev päevalt suudan üha enam end välja lülitada. Mõnus igatahes!

Neljapäev. Eile õhtul enne magama jäämist lugesin läbi esimest korda oma meditatsiooni materjali. Ja tundsin kui suur on tegelikult kõik meie ümber. Ja ma tõesti tahan sellest osa saada ja võtta elult kõik hea vastu, mida pakutakse. Selliste mõtetega jäin magama.. ja üle mitme mitme öö magasin hästi. (Nüüd ma olen meeletute peavalude küüsis, ma ei tea miks tervis mulle selliseid vimpkasid viskab viimased kuud) Igatahes täna hommikul oli teine kord iseseisvalt mediteerida. Ja ausalt öeldes tundsin ennast juba nats rohkem mullis sees, kui eile. Suutsin rohkem keskenduda ja argimõtteid rohkem eemale lükata. Täna tegin väheke omaloomingut ka vahele ja keskendusin oma keha tänamisele. Ma ei tundnud küll mingeid kuumi ega külmi judinaid kuid äärmiselt rahulikuks tegi. Samas ka tundsin mingeid tundeid, mida ma ei oska kirjeldada. Aega kulus mul selleks 18minutit. Ajast ma räägin just sellepärast, et grupis olid mõlemad meditatsioonid juhuslikult 33 minutit. Minu meelest sel ajal aeg lendab mingil teisel kiirusel. Sest ma ei oleks uskunud, et ma naudin ja suudan lihtsalt olla sedasi silmad kinni ja pühenduda end mõtetele. Kardsin ka seda iseseisvalt tegemist, et äkki kukub sedasi siuh-säuh välja. Võrdluseks näiteks ripsmehoolduses lamamine, kus mul on peale esimest 15minutit juba kopp ees ja tahaks küsida "kaua veel??". Step by step lähen asjaga edasi ja usun, et mul on palju õppida ja kogeda. Kuu pärast olen õnnelikum, uueks aastaks veel õnnelikum, poole aasta pärast olen juba vot niii õnnelik .. ja nii edasi. Põhiliseks sooviks on jõuda eneseväärtustamiseni ning osata blokeerida häirivaid tundeid. Armastada elu. Lihtsates asjades peitubki võlu!

Reede. Tänane hommik algas samuti mediteerimisega. Loodetavasti saab sellest üks hea harjumus mu jaoks. Igatahes ei suutnud ma ennast esialgu üldse kergesti välja lülitada, kujutasin ja kujutasin ette kuidas valgus liigub aga mul ei liikunud midagi. Hah, kui naljakalt see kõlab. Juba tekkis kerge käega löömise tunne, et no ei tule midagi välja sellest. Aga siis natukene venitasin veel selle loobumisega ja ühel hetkel tundsin end asjas sees, sain edasi liikuda. Jätkasin ka täna oma keha tänamisega ning üritan end üha enam meelestada rahulolu ning armastusega enda vastu. Inimene, kes armastab end on ju üleni armastust täis ja see kiirgab teistele. Teeb armastusväärse inimese. Armastada on ju nii ilus! Pealegi määrab see elus palju, mida rohkem armastust, seda ilusamaks muutub kõik. Minul on küll vähemalt nii, et vajan seda oma ellu palju, siis on alates toitumisest kuni tujuni kõik paremas korras. Heh, nüüd hakkas mul peas kummitama Külaliste Armastus on armastus, armastus on tunne.

Laupäev. Raske oli end välja lülitada. Ilmselt asi selles, et olin siiani harjunud olema üksi ja täielikus vaikuses, aga nüüd iga krõbin ja krabin, mis teisest toast kostis, kiskus mõttetuid mõtteid pähe. Kuidagi viisi läbi pika hingamise sain end pooleldi välja lülitatud ja üritasin eemale peletada muud emotsioonid. Kuid siiski see polnud see. Ei olnud see hetk ja see tunne. Tegin küll ära oma kakskümmend minutit..aga sisemusse jäi rahutus. See rahutus kajastus ka mu pühapäevas kui ka esmaspäevas. No ei leidnud oma elementi.

Uus teisipäev. Ma nii hullult ootasin terve päeva, et oleks juba aeg kohale minna. Tunnen ennast seal nii hästi, meil on väga armas väike seltskond koos. Arutasime just täna, et kõik nii erinevad inimesed, kuidagi nii erinevat energiat kiirgavad, kuid me klapime hästi sinna ruumi kokku. Kõik suudavad end avada ja me ei tekita üksteises blokeeringuid. Kui mul esimeses meditatsioonis oli võib olla raske sõnadesse panna, mida ma tundsin, just teistele seletamise mõttes. Siis täna ma ei tundnud sellist piiritletust. Tänane teema oli emotsioonide tervendamine, siit saate lugeda täpsemalt. Jällegi kaks meditatsiooni, mis üksteisest totaalselt erinesid. Kõik, kes mind natukenegi rohkem tunnevad, teavad et ma olen väga emotsionaalne ning nendes kinni olev inimene. Üks põhjuseid miks ma meditatsiooni vastu huvi tundma hakkasin, oligi see, et ma tahan hakata lahti laskma kõigest vanast ja halvast, lasta minna üleelatud halbadel emotsioonidel. Ja lõpetada klammerdumine minevikku (järgmise nädala teemaks mineviku tervendamine). Et oleks ruumi uuele ja heale! Minu jaoks on tegemist ääretult raske ja tõsise tööga. Seda näitas ka tänane esimene meditatsioon. Ma tundsin minevikus läbi elatud emotsiooni uuesti, kohutavalt rusuv ja raske oli olla. Viis mind kohati korralikult endast välja ja rebis lahti vanu haavu. Aga ma sain lõpuks rahuldavad vastused MIKS on nii ühed, kui ka teised asjad minu elus nii, nagu need on. See andis palju mõtteainet, kindlustunnet ja usku endasse. Ma ei oska seda kõike kirjeldada mida ma tundsin, mida ma tunnen veel hetkel. Teine meditatsioon oli hulga positiivsem ja tekitaski enda ümber häid emotsioone täis aura ning sain soovida enda jaoks olulist omadust. Lõpp kokkuvõttes tulin ära hea sooja ning rahuliku tundega.

Kogu senine kogemus on nii vägev olnud! Ma tunnen ennast nii õiges kohas ja hästi. Ja huvi kasvab kogu selle vaimse maailma vastu.(Sõbraaad!! Ärge kartke, ma ei ole segi pööramas või hulluks minemas :D ) See on imeline kui palju meie sees on peidus, kui vaid oskad seda otsida. Kujutan ette, et peale selle kursuse lõppu oskan oma elu palju paremini elada ning kõigesse, mis eluteele satub, hoopis teistmoodi suhtuda. Seda ma olen alati uskunud, et kõigel on põhjus, nüüd vaja juurde õppida kuidas nende olukordadega paremini hakkama saada. Ja no ilma pullita, ma arvan et see on alles kõige algus!

Seda kõike ei saa ega oska ma sõnadesse panna, seda peab lihtsalt ise kogema. Kellel vähegi mingit huvi on, siis leidke enda jaoks võimalus lähemalt asjaga kokku puutuda. Ja kõik kes skeptiliselt suhtuvad, neil ma soovitan ükskord ometi oma eelarvamustest lahti saada ja otsustada alles siis kui asi järgi proovitud on.

Mediteerimine ei ole kuskile sekti astumine või usku pööramine, kõik on kinni iseenda mõtetes vaid. Ja mõelge palju igasuguseid mõtteid päeva jooksul meie peakestes keerleb ja kui suur osa on neil mõtetel, mille pärast tegelikult põhjuseta stressame.

Tähtis on jääda iseendaks, selle parimas variandis!

Myfitnessi trenni!

Mul tekkis võimalus anda ühele oma blogi lugejatest 30 päevaks Myfitnessi piiramatu külastusajaga kaart. Tegemist on minu lemmik klubiga, mis on täis nii palju head energiat ja ümbritsetud toredatest inimestest. Palju erinevaid trenne, kindlasti avastamisvõimalust.

Loodan kellegisse süstida kerget trennipisikut. Sobiva klubi saab võitja ise valida. Seega hea meelega annaksin võimaluse veel kellegil seda kogeda. Tänu võin avaldada ajakirjale TervisPluss ning vastutulelikule Myfitnessile. Selleks aga, et teil oleks mida lugeda ja loomulikult et oleks kes ikka jätkuvalt mu postitusi loeks, ootaksin kõiksuguseid teie ideid ja mõtteid. Seda kõike nii siia postituse kommentaaridesse kui ka minu Facebooki lehele, mille võite leida siit.

Ei ole mingit kohustust midagi like'da ega jagada, kuid keelatud ei ole. Pigem ootan põnevusega teie vastukaja, mis on minu jaoks oluliselt suurema tähtsusega.

Loosimise teen 22.oktoobril ja võtan võitjaga ühendust.

Olge rõõmsad ja nautige imeilusat sügist!
Kiku

Hommikuinimene

Kes ärkab ise laupäeva hommikul kell 7 ülesse, välja puhanult ja rõõmsalt? Mi-na! Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis sügisest ma ootasin rutiini ja olen selle täitsa saavutanud. Ärkan ilma kellata varakult ülesse, kõik toimingud on päevast päeva samadel kellaaegadel.

Minu jaoks on korralik uni väga oluline ja une arvelt ma aega ei varasta. Seitse kuni üheksa tundi sügavat und on vajalik, alla selle ei puhka välja ja üle magades on terve päev uimane olla. Tegelikult on kvaliteetne uni paljude asjade aluseks ja samamoodi toetab see nii kaalu langetamist kui ka trennis vastupidavust. Sest omast kogemusest tean, et energiapuudusel tekib isu ja hea tuju mõõdik on erroris.

Samas see sügis ja ilmselt ka krõbedama tuule puhumine imab topeltkiirusel minust energiat välja. Tunnen pidevalt pealelõunat juba väsimust ja kisub haigutama nagu väikest beebit enne lõunauinakut. Reaalselt keha karjub energia järele. Siis kisub nats laiskust välja ja mõtted jooksevad Selveri šoksiletti, et kiirelt energiat saada.

Nii pidin oma menüü üle vaatama ja paremini paika panema, et oleks rohkem vitamiine ja põhitoidukorrad ei koosneks kiiretest süsivesikutest. Võib olla peaksin haarama ka mõne vitamiini purgi järgi?! Veel olen tähele pannud pilkase pimeduse saabumisega iseenesest kvaliteetsema ja tummisema toidu järele vajadust. Nüüd nagu ei piisa kergest salatist krevettidega, vaid isutab mõnusa ahjulõhe järgi. Veel on kihk koguaeg puuvilju süüa, aga selle ma pean kontrolli alla saama, sest ikkagist süsivesikud.

Minult on küsitud, kas trennikoormuse suurenemine mu söögiisu ei suurenda. Olen nagu eitavalt vastanud. Aga samas kui ma hetkel mõtlen, siis usun et peale külma aja saabumise, on ju loogiline, et energiavaegus tekib ka osaliselt trennikordade tõusmisega. Praegune elurütm sisaldab kusagil 3-4 õhtul 1-2h intensiivset trenni,  pluss nädalavahetuste trennid ja suurem liikumine. Ma olen täielik trennifanatt kui ma maitse suhu saan.

Neljapäeviti on mul korralik lihasepäev, kus 45min KõhtSelgTuhar soojendab sisse Pumpi. Selleks ajaks on jõudnud kätte nädalas faas, kus on väsimus to the max, enda klubise vedamine kõige raskem aga trennist saadud positiivne energia kõige vajalikum. Kui ma poolunes kohale lähen, on tunne justkui ei jaksa isegi tossupaelasid siduda, et nagu help!! anyone?! Siis peale kahte tundi tuleb küsimus whuhu, mis nüüd teeme?

Tulles tagasi hommikute juurde, siis kell 7-8 ärgates on hommikusöögi söömine tavaliselt tund peale ärkamist. Keha on täiesti harjunud süsteemiga. Selleks ajaks olen ärganud, ühe teki alt teise alla roninud, munad on praetud ja kuum kohv kaisus. Mulle meeldivad need pikad hommikud ja rahulik tõusmine..kuniks jälle avastan kuidas aega-on-nii-palju kätte maksab ja väike "hommikujooks" bussile on juba igapäevane. Hea on see, et tunniplaan koolis on ka ca. kella12-16ni, mis annab ka järgnevateks toidukordadeks kindlad ajad.


Lõpuks, kui märkamatult on kätte jõudnud ilus oktoobrikuu, tunnen end süsteemis sees! Ja täitsa hea on olla. Ja suts asjadest ette tõtates on oktoobrisse nii palju kifte asju planeeritud, et jumala eest liiga igavaks ei läheks. Ma olen ülirõõmus, et saan kohe omale superlaheda (Tervitan sind, V!) trennikaaslase, keda ma hakkan motiveerima.. ja kes mind hakkab motiveerima.. ehk siis koos on kergem.

Mõtlen just seda, et vahel ikka tekib see "ei viitsi" paharett mu sisse, aga kui asi kokku lepitud, siis peab kohale minema. Ja me nüüd andsime mehesõna koos veel tublimaks hakata. Nii et see on avalik lubadus (suhteliselt ajakohane, valimislubaduste vahele, hehe).

Järgmine ilus osa oktoobrist on kümne päeva kaugusel, kui mind ootab ees esimene kahe ja poole tunnine meditatsioon. Ma olen nagu nii põ-ne-vil! Ja siis veel paar põnevat sündmust, mis küll otseselt pole ei trenni ega toitumisega seotud, kuid on lihtsalt ägedad. Leiavad mingil hetkel ka mu blogibeebis kajastust. Ennast lihtsalt tuleb vahel hellitada ju.

Mis hellitusse veel puutub, siis lõpuks ometi suutsin endale ära osta uued trennitossud ja ma olen täiesti in love. Tahan uusi pükse ka, aga kõik on nii igavad. Mustad retukad. Veel musti pükse. Mõnel on roosa triip või kollane täpp ka. Mul vaja aga midagi kreisit. Okei, nüüd ma avasin selle "tahaks" listi, siis mul on vaja, rõhutan sõna vaja, naiste treeningkindaid (pumpimiseks). Aga nende valik on peaaegu olematu. Ehk keegi teab mõnda head salapaika, kus ma võiksin ilusad kindaid leida, võib mulle märku anda.


Lõpetuseks tahtsin veel üle pika aja jagada retsepti. Röstitud peedi salat kitsejuustuga. See mu lemmik. Caesarisalati fännide kõrval olen mina just selle salati suur austaja. Õnneks suuremas osas on restokate menüüs see esindatud. Lõpuks otsustasin ise ka proovida. Retsept allpool ootamas.


Igatahes nüüd on aeg nii kaugel, et tuleb end sirutama hakata ja Viktori bodypumpi minna. Eelmisel laupäeval juba vihjas mulle, et lähen valesse trenni, haha. Teen siis täna vigadeparandust. Mis saaks olla veel mõnnam, kui lemmiktrenn päikselisel laupäevahommikul!

Ilusat nädalavahetust kõikidele, mu kullapaid!
Kiku


Röst-peet kitsejuustuga u.4 portsu

1 pakk babyspiantit (rukola, lollo-rosso jne salatimixid sobivad)
3 keskmist peeti
150g kitsejuustu (sobib ka feta)
4 suurt küünt küüslauku
3spl oliivõli
1spl mett
pool sidrunit
2spl palsamiäädikat
sool, pipar
80g kreekapähkleid

Röst-peedi salat

Koorisin ja tükeldasin peedid mõnusateks ampsudeks, segasin küüslaugu, 1 supilusika oliivõli ja sutsu palsamiäädikaga, soola ja pipart tunde järgi. Panin ahjuvormi sisse fooliumi, siis viskasin peale peedid ja katsin täiesti kinni ka pealt fooliumiga. Ning panin kuskil 50-60min ahju 200C.
Järgmiseks segasin kastme poole sidruni mahl, 2spl oliivõli, 1spl mett ja 1spl palsamiäädikat. Kui peedid olid valmis lasin neil sutsu jahtuda. Laotasin beebispinati taldrikule, seeärel peet, siis juust (ka kitsejuustu võiks tegelikult ära küpsetada), seejärel niristasin üle kastmega ning kõige peale kreeka pähklid. Ja palun väga, valmis, laske heal maitsta :)

Uued 5.0 beebid

Good morning!

Sügiiiis!

Iseenda suurim sõber

Hei, hei mu armsad!

Kindlasti on kõikide mõtetesse või reaalsusesse sattunud, et alustuseks peab end ise armastama, siis teevad seda ka teised. Usun, et tegemist on sulaselge tõega. Sest kui olen negatiivselt meelestatud ja näen ainult pahasid ja ebameeldivaid asju enda juures, on mu tuju halb ja see kandub üle ka teistele. Ehk siis teised tajuvad mu paha tuju ja kindlasti ei muutu ma siis kellegi jaoks meeldivaks.

Ajapikku ma olen ääretult palju kasvatanud enesekindlust, kunagisest häbelikust ja madala enesehinnanguga tüdrukust on kasvanud tänaseks, koos hallimate päevadega, kuid siiski, kindel noor naine. Ja ma tõesti saan öelda, et ma armastan end ja ma meeldin endale. Selle jutuga tahtsin sisse juhatada oma uut plaani ja ettevõtmist.

Nagu ma viimasel ajal rääkinud olen, on mul olnud prisked madalseisud. Mu tervis on vastuolus mu mõtetega ja vimpkasid visanud. Kolme nädala jooksul olen arsti külastanud kümnel korral ja mu peeglilaual seisab hunnikutes erinevaid rohtusid. Mismõttes ma pean sisse võtma rohkem tablette kui mu üle kaheksakümnene vanaema?! Ma ei ole üldse kiire arstile mineja aga seekord tundsin, et midagi on valesti. Või siiski pole?! Andsin kõik võimalikud analüüsid, tegin läbi erinevaid uuringuid. Ja teate mis! Mu näitajad kõik on super head! Mis ongi normaalne noore inimese puhul, eriti arvestades mu soodustavaid eluviise, hehe.

Igatahes oli rõõm seda kuulda. Kuid hmmm, millest siis kõhuvalud, iiveldus jne. Arst helistas ja sõnas järjekordselt, et kui muu on niivõrd hästi mu sees, siis ilmselt on tegemist stressiga. Stress on aga teada tuntud mõtlemishaigus. No eks mul ikka on ka neid pinget tekitavaid tegureid elus, aga see selleks. See on ajend nr. üks, et mõtlemist tuleb muuta.

Ühesõnaga tuleb endaga tegeleda ja olla positiivselt laetud. Siin jõuan välja selleni, et trennis saan oma vajalikud õnnemolekulid kätte ja alati parem olla.

Kunagi käisin hästi palju muu trenni vahele Bodybalance's ja oli periood kus tegelesin ainult pilatesega. Mind on alati võlunud see keha ja sisemise mina omavaheline seos ja tasakaal, mille oluliseks osaks on mõtlemine ja hingamine. Igasugused erinevad õpetused ja sajandite jooksul tekkinud rituaalid , see kõik on väga paeluv.

Kindlasti ei ole see tühjast kohast tekkinud ja kõigel on oma tõepõhi. Aga ma ei tea miks see kõik mul soiku jäi. Igatahes ma olen viimaste nädalate jooksul käinud jälle pilateses, et oma keha liigsest pingest vabastada. Ja pühapäeval läksin peale Combati trenni Balance'sse. Miks ma seda juba ammu ei teinud??? See oli lihtsalt nii mõnus, nii vabastav ja tekitas nii hea enesetunde nädala lõpetuseks. Sain oma pisiku tagasi. Iga liigutus, iga asend, iga hingetõmme panin tundma energia liikumist kehas. Samas lihaseid said pingemaandust. See vaimne laeng oli nii tugev ja tundsin, et tahan seda kõike kasvatada. Rohkem tööd teha sisemiselt.

Jalutasin koju ja jõudsin arusaamale, et vajan ja tahan end rohkem tundma õppida. Läbi mõtlemise ja pühendumuse. Läbi millegi uue. Meditatsiooni. Olen sellele ka varem mõelnud, aga seni ongi sellisele tasandile jäänud. Nüüd olen kindel, et see võiks olla hea uus kogemus. Aga kuna sellega eelnev side puudub, siis tahan seda tõsiselt ja korralikult teha. Iseseisvalt proovida ei tundu õige.

Seega tuli Googlesse meditatsioonikursus sisse trükkida ja lõpuks leidsin selle õige. Sattusin Vaimse maailma kodulehele, sellele kursusele. Ja mis siis muud, kui tuli end kirja panna ja nüüd ootan sellise põnevusega 15.oktoobrit. Seniks hoian lihtsalt positiivset meelt ja üritan mitte stressata.

Kui kellegil on kogemusi meditatsiooniga, siis võiksite seda jagada, oleksin väga rõõmus. Samuti jätkuvalt igasugune tagasiside, küsimused, abi- kõik on oodatud!

Päikest!
Kiku

Jaanalind

Vahel on pea lihtsam liiva alla ära peita.. aga ma tean, et nii kui nii tekib hetk, kui tuleb jälle kael püsti ja selg sirgu ajada. Alati suure innukusega tahan kõike positiivset jagada ja endas väga ei suuda hoida. Nüüd aga kui pikemat aega põleb rohkem punane kui roheline tuju minu jaoks.. siis nagu tahaks vaikida.

Tükk aega kaalusin, kas lasta asjadel soiku vajuda või mitte. Korralik kahevõitlus. Aga mõtlesin, et ma hakkasin blogi pidama täiesti ausate mõtetega ja seega võiksin ju lõpuni ausaks jääda. Arvestades, et lähtun oma isiklikule kogemusele. Ja no see on ju kõigi jaoks ilmselge, et tõusud ja mõõnad kalpsavad käsikäes.

Tegelikult on mul hästi kurb ja paha seda postitust kokku panna. Ma siiralt lootsin, kandes tohutut koormat motivatsiooni, et nüüdseks on minu jaoks läbikukkumised pigem lõppenud ja suudangi elada ilusti oma heas rütmis. Mida ma ju nii kaua ootasin. Aga nagu arvata võib, ei kiirga ma just suurest positiivsusest hetkel.

Ei oskagi kuskilt alustada mis valesti on. Olen eelnevalt ka rääkinud, et alati ei ole kõik roosa ja lilleline aga, et tolleks hetkeks on kõik jälle hästi, kui postitust teen. Viimase aja postitusi vaadates ongi koguaeg olnud neid päevi, mis on hallid ja siis õhkan jälle positiivsusest.

Seekord on kuidagi üldse teistmoodi. Tundub, et tegemist on pikemalt püsiva paharetiga ja periood on mustem kui varem. Ma ei saa öelda, et mul pole motivatsiooni või, et mu tahe on kusagile kadunud. Kui reaalselt teen, siis teen asju südamega. Aga see ree pealt kukkumine on viimasel ajal nii kerge tulema. Mis minuga toimub? Sellest emotsionaalsest söömisest ei saa ma kuidagi lahti.

Kui on pingeline ja stressirikas aeg, on vaid Mina ja Magus. Eelmise nädala neljapäevast pühapäevani, ajal mil olin Soomes, sõin vist oma paari kuu suhkru vältimise küll tasa. Absoluutselt ei lugenud kokku mingeid gramme ja kaloreid ja lohutasin, et homme on uus ja parem päev.. ise samal ajal mõeldes koogitükile kapis. Asi võib olla polegi sellest, et näed sõin küpsiseid. Vaid mind ajab marru see, et toit omab minu üle nii suurt kontrolli. Mingil moel õgimishoog. Et miks see ei võiks olla minu teadlik valik, lihtsalt süüa vahel nii suvaliselt ja ilma mingi nõmeda süütundeta.

Totaalse nõiaringi keskel olen, viimase kuu jooksul on tabanud mind imelik kõhuvalu koos igasuguste ebameeldivate lisadega, alates meeletust iiveldusest, lõpetades jõuetusega. Midagi ei tahaks teha peale tekiall olemise, teadmatus ja pidev analüüside andmine, selgust ei tule kusagilt. Kõik näitajad on seni olnud korras. Ühest küljest on see hea, samas tahaks probleemi tekitajat teada saada. See tekitab stressi ja on ehk ka ettekäändeks sellisele söömise hullusele, mis omakorda lõppeb veel ebamugavama tundega kõhus ja selle nõmeda kahetsustundega.. kuni järgmise hetkeni, kui jälle vaja "lohutust". Tõesti vihkan seda, kuidas ma ise endaga manipuleerin ja ikka jälle võimutseb see toit minu elus liialt palju. Miks ma ei võiks olla normaalne inimene ja suhtuda sööki kui keha energia allikasse. Omamata mingit muud sidet sellega.

Peale seda nelja päevast söögimaratoni loomulikult olin ma jälle jube vormist väljas kui peeglisse vaatasin, kaalule tuli 2kg juurde, mida ma ootasin ja teadsin, et sama kergelt saan mõne päevaga sellest ka lahti. Mida ma saingi. Ma alustasin esmaspäevaga uut nädalat sihikindlalt ning üritan mitte nii palju mõelda. Üks negatiivne külg minul on see jube suur ülemõtlemine ja iga pisiasja analüüsimine, kuni lõpuks on seda materjali peas nii palju, et plahvatab ilmselt varsti.

Ma ei ütle praegu, et oh jess, mul on õnneks jälle kõik ilusti paigas ja ma olen nii motiveeritud. Ma olen hetkel täpselt nii motiveeritud, ma tean, et pikemas perspektiivis suudan ma endaga nii palju töötada ja küll jälle tuleb see hetk kui vaatan peeglisse ja näen midagi uut. Ja ilusat. Ja tunnen end imeliselt. Jälle. Aga praegu üritan hoida vähemalt stabiilsust. Et lepin ka seisakuga või väikse arenguga. Tagasilööki üritan vältida vähem mõtlemisega. Trenni pole jõudnud ka nädala aega, Soomes olles küll liikusin iga päev päris palju aga nüüd peale kooli on olnud väsimus nii suur, et lihtsalt pole jaksu olnud. Lihtsalt nii väsinud, et koju-pessu-tuttu. Täna on lühem päev koolis, trennikott on juba õhtuks kokku pakitud. No more excuses.
Tahan lihtsalt oma normaalset rütmi tagasi, kus ma end hästi tunnen. Ja ma tean, et trenn soodustab seda. Sest ma ei mäelta kordagi, kui ma oleks peale trenni veel kurb olnud, haha.

Plaanin järgmisel nädalal minna uuesti kehaanalüüsi tegema. Viimasest korrast on pool aastat möödas ja oleks hea näha, mis ja palju muutunud on. Eelkõige just rasvaprotsent huvitab mind. Ja ilmselt peale seda analüüsi, kui reaalselt näen tulemusi jälle ja saan eelnevaga muutusi võrrelda, peaks muutma selgemaks kuhu ja kuidas edasi. Seega stay tuned!


Kiku

Heeei, september!

See sügiseootus oli mu sees juba täitsa priskeks kasvanud ja septembri saabudes tundsin sellist rahuolu. Naljakas, eks?! Erinevalt enamus inimestest tegi suve lõpp mind rõõmsaks ja uue perioodi saabumine süstis energiat ja motivatsiooni.  Olles aus, siis viimane augustikuu nädal oli minu jaoks täielik jama, igasugused ebasoodsad asjad jooksid kokku. Tervis streikis, sellega kaasnes halb tuju ja keha reageeris kogu sellele üritusele ikka väga negatiivselt. Pluss viimasel ajal minu kokkupuude arstidega ja nende kättesaadavusega on ka ikka omaette ooper olnud, mistõttu halba enesetunnet ja teadmatust pidi kannatama kauem, kui oleks tahtnud. Aga see selleks.

Nüüd siin paari viimase päevaga hakkas minul ka päikene jälle paistma. Peale selle ilusa vihmasabina, õunalõhna ja viimaste soojade päiksekiirte, mis päevapeale salli kaelast ära kiskuma võtavad, ootasin sügist tegutsemise tõttu. Taas kooli, mis loksutab paljud asjad paika ja rutiini.

Päevad on tegusad, õhtuid veedan rõõmsalt Myfitis. Isegi seal peegeldub septembri saabumine, saalid on jälle rahvast täis. Vanad tuttavad näod naeratamas, uued tutvuvad pilgud ringi seiklemas. Jaa mis mulle kõige kõige kõige rohkem meeldib, et trennikava on tihedam ja meie uued saalid Roccas on megamõnusad. Ja selle kõige juures pole aega söömisele nii palju mõelda, ma ju totaalne söögiga-peletan-igavust-umbes-5minutiks inimene.

Tõtõrõõtõõtõõtõõõ, ja LÕPUKS see juhtus! Olen üle elanud kaks GritStrenghti trenni. Ja ma totaalselt olen in love. Esimene trenn oli esmaspäeval, aga see oli sissejuhatav ja tutvustav aga peab tõdema, et see juba võttis korralikult läbi. Raskused olid tegelikult täitsa kerged. Aga kiirus! Koguaeg on kiire, hehe. Üles-alla, üles-alla. Kükki, hüpe, kükki, hüpe hüpe hüpe. Harjutused on väga lihtsad, aga efektiivsed. Paari minutiline soojendus küttis keha ülesse. Kergete puhkepausidega kuskil 27minutit täie rauaga andmist.
Kusjuures ei ole aega üldse sellele mõelda, et palju veel jäänud või kaua veel kannatama peab. Vaid lihtsalt elad ja töötad selles ühes sekundis, mis parasjagu käsil on. Tänases teises Gritis, kus kasutasin siis päris raskuseid ( ehk kangil oli 12kg, esimesel korral oli 5kg), ma tõesti pressisin endast 110% välja. No nii raske oli, tempos püsida ja hambad ristis punnida. Harjutused olid küll juba tuttavamad ja sai rohkem keskenduda nende kvaliteedile. Treener pushis ka korralikult.

Kui ta ikka seisab mu kõrval ja hüüab, et " Sa suudad! Ei anna alla! Tubli! Koos lõpuni välja!", siis ausalt mul tuli isegi naeratus näole ja tahtejõud oli omal kohal. See personaalsus on suureks plussiks minu jaoks. Läbi higi ja pisarate aga tegemist on ametlikult minu uue lemmik trenniga. Ma üritan järjepidevalt Griti enda trennikavas hoida ja jälgida sellega kaasnevat arengut. Arvan, et regulaarselt kord-kaks nädalas on juba päris hea. Tulemused lubavad tulla korralikud, sest selle poole tunni jooksul kulutab keha kuskil keskmiselt 400-500kcal pluss siis järgneva paari tunni jooksul on kaloripõletamine ikka veel väga efektiivne.

Juhul kui mu põlv mind jälle alt ei vea. Kavas on korralik osa väljaasteid, kus jalavahetus on hüppega ehk siis kiire. Ja see on koht, kus vasak põlv tahab streikima hakata. Aga ma ei anna talle alla. Ma vähemalt üritan. Loodan, et lõpuks jalutu pole. See tähendaks jälle trennist kõrvale jäämist. Nii, et no no no! Kunagi mainisin, et kuna Grit on väga jõhker trenn, paljude asjadega vastunäidustatud (proteesid, rasedad jne), tekitades kehasse mikrokahjustusi ja šokki,  siis ei ole sellel venitusosa. Ma muidu armastan trenni lõpus korralikku venitust aga selle puhul ma kuidagi nagu ei tunnegi selle järgi vajadust. Ja mu hirm, et järgmistel päevadel kaasneb jube suur lihasvalu, oli õnneks asjata. Kükkidest koos hüpetega tunnen natukene rohkem oma tuharalihast aga see on ainult hea, selle kallal töötan suurima rõõmuga, haha. Igatahes time well spent ja soovitan kõikidele vähemalt proovida GritStrenghti!
See ei pruugi kõigile sobida, sest see on raske aga kellele meeldib kiiresti palju ära teha, on see sobiv. Minule meeldib see 30min pikkune trenn mitte sellepärast, et mul poleks tervet tundi aega vaid selleks, et tunnistes trennides saab vabamalt võtta aega ju on, Gritis aga tuleb kiirelt ennast ületama hakata.

Viimasel puhkusenädalal sutsu katsetasin küpsetisi, aga pean tõdema, et korraliku toimiva retsepti väljatöötamiseks tuleb ikka päris mitu katset teha. Kaks retsepti on allpool leitavad, üks on suvikõrvitsa-kakao muffini oma ning teine kiire õunakook. Muffinite puhul soovitan süüa neid siis, kui on täiesti jahtunud ja seisnud, siis maitsevad hoopis magusamalt. Õunakook maitses mulle soojalt juba nii hästi, et mul oli raske oma käsi eemal hoida.  Üritan veel välja töötada alternatiivi leivale, et kooli endale vahelduseks võikut kaasa teha. Usun, et mul on lihtsam ise söök kaasa võtta kui üritada leida koolimenüüst, mis on tegelikult väga ahvatlev, sellist lõunat mis minu valikutega klapiks. Mis tuletab meelde minu võimalikult suures ulatuses suhkru vältimise kohta, et algusest on möödas kuus nädalat ja ma olen selle aja jooksul viiel korral midagi magusat söönud.

Mis paneb ikka veel mind ennast ka nii imestama. Et isu on nii palju alla läinud, kuigi jah, vahel ma olen lihstalt oma isu eiranud. Aga seda ju edukalt. Juhuu!

Igatahes ootan ma nüüd väga ilusat sügist, palju tegemisi ja suurepäraseid edusamme. Nii enda kui teiste jaoks. Mingi aja võtan omale kindlasti ka rohkemate tervislikku eluviisi puudutavate teemade läbitöötamiseks, uusi retsepte hakkan ka kindlasti kokku panema ning üritan endast ka blogis võimalikult palju anda, ikka ja jälle ootan kõiki küsimusi/mõtteid/soove. Töötan selle nimel, et vahel ikka oleks põhjust mingisuguseid progressi uudiseid ka jagada. Õnnetunne on jälle minuga!

Kiku


Suvikõrvitsa-kako muffinid/keeks, 16 väikest (kusjuures usun, et keeksivormis tuleb parem, pean järgi proovima ja paar tl kookosrasva oleks soovituslik, kaunistuseks panin mandlilaaste ja mõnele veel lisaks mett)

100g kohta 178kcal, süsivesikuid 32.5g, rasva 2.85g ja valke 5.65

25g kakaod (mõru, suhkruta)
2 tervet muna, 1 munavalge
75g mett
150g riisijahu
1 riivitud keskmine õun
300g riivitud suvikõrvitsat
2tl küpsetuspulbrit
kaneeli
Munad vahustasin ära, segasin mee ja õunaga, seejärel kuivained ja kõige lõpuks suvikõrvits. 180C ja u. 45-50min.



Kiire õunakook
100g kohta 141kcal, rasva 3.89g, valke 6.07 ja süsivesikuid 20.4

250g õunu
50g riisijahu
50g kaerajahu
2 muna
170g keefiri
2tl küpsetuspulbrit
kaneeli
steviat

Õunad tükeldasin ja segasin kõik ained kokku. Ahjus 200C juures 50min. Ja maitses nii koduselt.