Vahel on pea lihtsam liiva alla ära peita.. aga ma tean, et nii kui nii tekib hetk, kui tuleb jälle kael püsti ja selg sirgu ajada. Alati suure innukusega tahan kõike positiivset jagada ja endas väga ei suuda hoida. Nüüd aga kui pikemat aega põleb rohkem punane kui roheline tuju minu jaoks.. siis nagu tahaks vaikida.
Tükk aega kaalusin, kas lasta asjadel soiku vajuda või mitte. Korralik kahevõitlus. Aga mõtlesin, et ma hakkasin blogi pidama täiesti ausate mõtetega ja seega võiksin ju lõpuni ausaks jääda. Arvestades, et lähtun oma isiklikule kogemusele. Ja no see on ju kõigi jaoks ilmselge, et tõusud ja mõõnad kalpsavad käsikäes.
Tegelikult on mul hästi kurb ja paha seda postitust kokku panna. Ma siiralt lootsin, kandes tohutut koormat motivatsiooni, et nüüdseks on minu jaoks läbikukkumised pigem lõppenud ja suudangi elada ilusti oma heas rütmis. Mida ma ju nii kaua ootasin. Aga nagu arvata võib, ei kiirga ma just suurest positiivsusest hetkel.
Ei oskagi kuskilt alustada mis valesti on. Olen eelnevalt ka rääkinud, et alati ei ole kõik roosa ja lilleline aga, et tolleks hetkeks on kõik jälle hästi, kui postitust teen. Viimase aja postitusi vaadates ongi koguaeg olnud neid päevi, mis on hallid ja siis õhkan jälle positiivsusest.
Seekord on kuidagi üldse teistmoodi. Tundub, et tegemist on pikemalt püsiva paharetiga ja periood on mustem kui varem. Ma ei saa öelda, et mul pole motivatsiooni või, et mu tahe on kusagile kadunud. Kui reaalselt teen, siis teen asju südamega. Aga see ree pealt kukkumine on viimasel ajal nii kerge tulema. Mis minuga toimub? Sellest emotsionaalsest söömisest ei saa ma kuidagi lahti.
Kui on pingeline ja stressirikas aeg, on vaid Mina ja Magus. Eelmise nädala neljapäevast pühapäevani, ajal mil olin Soomes, sõin vist oma paari kuu suhkru vältimise küll tasa. Absoluutselt ei lugenud kokku mingeid gramme ja kaloreid ja lohutasin, et homme on uus ja parem päev.. ise samal ajal mõeldes koogitükile kapis. Asi võib olla polegi sellest, et näed sõin küpsiseid. Vaid mind ajab marru see, et toit omab minu üle nii suurt kontrolli. Mingil moel õgimishoog. Et miks see ei võiks olla minu teadlik valik, lihtsalt süüa vahel nii suvaliselt ja ilma mingi nõmeda süütundeta.
Totaalse nõiaringi keskel olen, viimase kuu jooksul on tabanud mind imelik kõhuvalu koos igasuguste ebameeldivate lisadega, alates meeletust iiveldusest, lõpetades jõuetusega. Midagi ei tahaks teha peale tekiall olemise, teadmatus ja pidev analüüside andmine, selgust ei tule kusagilt. Kõik näitajad on seni olnud korras. Ühest küljest on see hea, samas tahaks probleemi tekitajat teada saada. See tekitab stressi ja on ehk ka ettekäändeks sellisele söömise hullusele, mis omakorda lõppeb veel ebamugavama tundega kõhus ja selle nõmeda kahetsustundega.. kuni järgmise hetkeni, kui jälle vaja "lohutust". Tõesti vihkan seda, kuidas ma ise endaga manipuleerin ja ikka jälle võimutseb see toit minu elus liialt palju. Miks ma ei võiks olla normaalne inimene ja suhtuda sööki kui keha energia allikasse. Omamata mingit muud sidet sellega.
Peale seda nelja päevast söögimaratoni loomulikult olin ma jälle jube vormist väljas kui peeglisse vaatasin, kaalule tuli 2kg juurde, mida ma ootasin ja teadsin, et sama kergelt saan mõne päevaga sellest ka lahti. Mida ma saingi. Ma alustasin esmaspäevaga uut nädalat sihikindlalt ning üritan mitte nii palju mõelda. Üks negatiivne külg minul on see jube suur ülemõtlemine ja iga pisiasja analüüsimine, kuni lõpuks on seda materjali peas nii palju, et plahvatab ilmselt varsti.
Ma ei ütle praegu, et oh jess, mul on õnneks jälle kõik ilusti paigas ja ma olen nii motiveeritud. Ma olen hetkel täpselt nii motiveeritud, ma tean, et pikemas perspektiivis suudan ma endaga nii palju töötada ja küll jälle tuleb see hetk kui vaatan peeglisse ja näen midagi uut. Ja ilusat. Ja tunnen end imeliselt. Jälle. Aga praegu üritan hoida vähemalt stabiilsust. Et lepin ka seisakuga või väikse arenguga. Tagasilööki üritan vältida vähem mõtlemisega. Trenni pole jõudnud ka nädala aega, Soomes olles küll liikusin iga päev päris palju aga nüüd peale kooli on olnud väsimus nii suur, et lihtsalt pole jaksu olnud. Lihtsalt nii väsinud, et koju-pessu-tuttu. Täna on lühem päev koolis, trennikott on juba õhtuks kokku pakitud. No more excuses.
Tahan lihtsalt oma normaalset rütmi tagasi, kus ma end hästi tunnen. Ja ma tean, et trenn soodustab seda. Sest ma ei mäelta kordagi, kui ma oleks peale trenni veel kurb olnud, haha.
Plaanin järgmisel nädalal minna uuesti kehaanalüüsi tegema. Viimasest korrast on pool aastat möödas ja oleks hea näha, mis ja palju muutunud on. Eelkõige just rasvaprotsent huvitab mind. Ja ilmselt peale seda analüüsi, kui reaalselt näen tulemusi jälle ja saan eelnevaga muutusi võrrelda, peaks muutma selgemaks kuhu ja kuidas edasi. Seega stay tuned!
Kiku
Tükk aega kaalusin, kas lasta asjadel soiku vajuda või mitte. Korralik kahevõitlus. Aga mõtlesin, et ma hakkasin blogi pidama täiesti ausate mõtetega ja seega võiksin ju lõpuni ausaks jääda. Arvestades, et lähtun oma isiklikule kogemusele. Ja no see on ju kõigi jaoks ilmselge, et tõusud ja mõõnad kalpsavad käsikäes.
Tegelikult on mul hästi kurb ja paha seda postitust kokku panna. Ma siiralt lootsin, kandes tohutut koormat motivatsiooni, et nüüdseks on minu jaoks läbikukkumised pigem lõppenud ja suudangi elada ilusti oma heas rütmis. Mida ma ju nii kaua ootasin. Aga nagu arvata võib, ei kiirga ma just suurest positiivsusest hetkel.
Ei oskagi kuskilt alustada mis valesti on. Olen eelnevalt ka rääkinud, et alati ei ole kõik roosa ja lilleline aga, et tolleks hetkeks on kõik jälle hästi, kui postitust teen. Viimase aja postitusi vaadates ongi koguaeg olnud neid päevi, mis on hallid ja siis õhkan jälle positiivsusest.
Seekord on kuidagi üldse teistmoodi. Tundub, et tegemist on pikemalt püsiva paharetiga ja periood on mustem kui varem. Ma ei saa öelda, et mul pole motivatsiooni või, et mu tahe on kusagile kadunud. Kui reaalselt teen, siis teen asju südamega. Aga see ree pealt kukkumine on viimasel ajal nii kerge tulema. Mis minuga toimub? Sellest emotsionaalsest söömisest ei saa ma kuidagi lahti.
Kui on pingeline ja stressirikas aeg, on vaid Mina ja Magus. Eelmise nädala neljapäevast pühapäevani, ajal mil olin Soomes, sõin vist oma paari kuu suhkru vältimise küll tasa. Absoluutselt ei lugenud kokku mingeid gramme ja kaloreid ja lohutasin, et homme on uus ja parem päev.. ise samal ajal mõeldes koogitükile kapis. Asi võib olla polegi sellest, et näed sõin küpsiseid. Vaid mind ajab marru see, et toit omab minu üle nii suurt kontrolli. Mingil moel õgimishoog. Et miks see ei võiks olla minu teadlik valik, lihtsalt süüa vahel nii suvaliselt ja ilma mingi nõmeda süütundeta.
Totaalse nõiaringi keskel olen, viimase kuu jooksul on tabanud mind imelik kõhuvalu koos igasuguste ebameeldivate lisadega, alates meeletust iiveldusest, lõpetades jõuetusega. Midagi ei tahaks teha peale tekiall olemise, teadmatus ja pidev analüüside andmine, selgust ei tule kusagilt. Kõik näitajad on seni olnud korras. Ühest küljest on see hea, samas tahaks probleemi tekitajat teada saada. See tekitab stressi ja on ehk ka ettekäändeks sellisele söömise hullusele, mis omakorda lõppeb veel ebamugavama tundega kõhus ja selle nõmeda kahetsustundega.. kuni järgmise hetkeni, kui jälle vaja "lohutust". Tõesti vihkan seda, kuidas ma ise endaga manipuleerin ja ikka jälle võimutseb see toit minu elus liialt palju. Miks ma ei võiks olla normaalne inimene ja suhtuda sööki kui keha energia allikasse. Omamata mingit muud sidet sellega.
Peale seda nelja päevast söögimaratoni loomulikult olin ma jälle jube vormist väljas kui peeglisse vaatasin, kaalule tuli 2kg juurde, mida ma ootasin ja teadsin, et sama kergelt saan mõne päevaga sellest ka lahti. Mida ma saingi. Ma alustasin esmaspäevaga uut nädalat sihikindlalt ning üritan mitte nii palju mõelda. Üks negatiivne külg minul on see jube suur ülemõtlemine ja iga pisiasja analüüsimine, kuni lõpuks on seda materjali peas nii palju, et plahvatab ilmselt varsti.
Ma ei ütle praegu, et oh jess, mul on õnneks jälle kõik ilusti paigas ja ma olen nii motiveeritud. Ma olen hetkel täpselt nii motiveeritud, ma tean, et pikemas perspektiivis suudan ma endaga nii palju töötada ja küll jälle tuleb see hetk kui vaatan peeglisse ja näen midagi uut. Ja ilusat. Ja tunnen end imeliselt. Jälle. Aga praegu üritan hoida vähemalt stabiilsust. Et lepin ka seisakuga või väikse arenguga. Tagasilööki üritan vältida vähem mõtlemisega. Trenni pole jõudnud ka nädala aega, Soomes olles küll liikusin iga päev päris palju aga nüüd peale kooli on olnud väsimus nii suur, et lihtsalt pole jaksu olnud. Lihtsalt nii väsinud, et koju-pessu-tuttu. Täna on lühem päev koolis, trennikott on juba õhtuks kokku pakitud. No more excuses.
Tahan lihtsalt oma normaalset rütmi tagasi, kus ma end hästi tunnen. Ja ma tean, et trenn soodustab seda. Sest ma ei mäelta kordagi, kui ma oleks peale trenni veel kurb olnud, haha.
Plaanin järgmisel nädalal minna uuesti kehaanalüüsi tegema. Viimasest korrast on pool aastat möödas ja oleks hea näha, mis ja palju muutunud on. Eelkõige just rasvaprotsent huvitab mind. Ja ilmselt peale seda analüüsi, kui reaalselt näen tulemusi jälle ja saan eelnevaga muutusi võrrelda, peaks muutma selgemaks kuhu ja kuidas edasi. Seega stay tuned!
Kiku
Kiku, aga sul ei ole ju asjad üldse nii hullud :) Suutsid ennast jälle kätte võtta ja sul on siht silme ees. Kõige koledam oleks just see,et sul kaob eesmärk mitte see, et sul rohkem kui üks patupäev on :)
VastaKustutaJaa, sellessuhtes on sul õigus kullake, õnneks :) Et ma tean mis ma tahan. Aga praegu ajabki vist see mind närvi, et ma ei suuda seda patustamist vabalt võtta ja stressan nii mõttetult selle üle. Võiks nagu normaalne inimene vahel rahuliku südamega mitte nii palju mõelda iga ampsu üle ja kõik oleks ilusam. Ja ei lõppeks jälle mossis näoga kahetsustunde otsas istudes. Tean, et pean vabamalt võtma hakkama just mõtlemise osas, sest siht on kindel ja suuremas osas ikka asi kontrolli all :) Tänks feedbacki eest, teeb kohe rõõmsamaks !
VastaKustutaOhjah, tuttavad tunded. Ega polegi muud kui julmalt endal tukast kinni ja back on track! Nagu ütlesid, trenniminek aitav tagasi rajale. On inimesi, kes vihkavad rutiini, aga minu arust on see mõnes mõttes tore, sest nii on palju lihtsam ka toitumise ja trenni mõttes järje peal püsida.
VastaKustutaKui tuleb raske hetk ja tahaks jälle midagi magusat, mõtle, et sul on VALIK. Sina valid, mida Sa enda kehale annad, mitte keegi teine. ja sa tahad oma kehale ju head. Mind see vahel aitab.
Tore lugeda tagasisidet, aitäh! Täpselt, endaga tuleb tööd teha ja valik on ju tõesti minu enda oma. Ehk siis minul on ees palju mõttetööd :) Ja mis trenni puutub, siis tegin täna 2h jõutrenni ja tundsin seda positiivset energit taas oma sees ja üldse tahet oli kuidagi meeletult täie poweriga teha. Ja nüüd on nii hea olla. :)
KustutaSinule soovin ka edu ja ilusat sügist! :)
Kiku
Hei Kiku(:
VastaKustutaOlen ikka su postitustel silma peal hoidnud ja lugenud neid hoolikalt. Nagu ikka mõndade sinu põhimõtetega/püüdlustega nõustun..mõndadega mitte. Lähtudes just sellest, mis minu jaoks toimib.
Olen ka suur "terviseõgard" ja just selles mõttes, et tervislik toit ja liikumine on minu a ja o. Aastaga on kilosi läinud pea et 10 ja lihaseid on ka juurde tulnud(sõbrad väidavad). Ma rõhutaks just sõna "aastaga". Sa sukeldusid tervislikku toitumisse raketi kiirusel, koheselt lõikasid oma menüüst erinevaid toite ja panid kehale korraliku füüsilise koormuse. Kui ma lugema hakkasin su postitusi..(loodan, et valesti ei mõista) aga ma natukene nägin seda mõõna ette, millest sa praegu kirjutasid. See on sinu keha, tema ei tea, kuidas on tervislik ja kuidas need tervislikud inimesed elavad, tema elas nii nagu sina olid talle näidanud, et elu käib. Ta oli harjunud nende toitainetega, mis sa talle andsid ja selle kehalise koormusega. Kõik, mis sa teed on õige, kuid jaota see natukene pikema aja peale ära. See on minu soovitus. Söö saiakese, kui on isu.. või selle kommi või selle koogi tüki. See väldib suuresti seda ülesöömist, mis sul seal reisil toimus.. Ära võta enda menüüst MIDAGI maha vaid vähenda aeg-ajalt portsjonit kuni tunned, et keha on harjunud. Minu jaoks kogu selle tervisliku eluviisi mõte ongi selles, et õppida oma keha tundma.. süüa siis kui kõht on tühi; süüa seda, mida tunned, et keha vajab; leida enda need kogused ja söömis viisid, mis just sulle sobivad..
Ühesõnaga ma soovitaksin sul hoog maha võtta. Hakkata keskenduma oma kehale..baby steps nii öelda. Vähendada tuleks koguseid mitte toiduaineid.
Ma ei taha üldsegi õpetada ja sa üldsegi ei pea nüüd arvesse võtma, mis mina siin oma tarkusega vatran. Lihtsalt, kui leiad midagi, mis tundub arukas saad kõrvataha panna ja kui mitte ei kaota me kumbki midagi.
Kahtlustan, et su kõhuvalud ongi tingitud sellest järsust toidu muutmisest. Nad küll kirjutavad kõik, kuidas niimoodi toitudes neil energiat küll ja küll ja nahk ilus ja tervis hea..aga nad on olnud niimoodi aastaid ja aastaid..nende keha on harjunud. Tee oma kehale pai mitte ära piitsuta teda..(:
Päikselisi sügispäevi soovides,
Kaja
Hei Kaja, alustuseks suur aitäh üldse vastukaja eest! Teiseks ma täitsa nõustun sinu arvamusega. Kuigi ma nüüd päris järsult pole ka midagi muutnud, kui ainult seda et päevapealt lõikasin välja suhkru sellesmõttes, et söön ainult ilma lisatud suhkruta toiduained, va. siis maiustused vahel. Trenni tegemist alustasin juba varem aga küll konkreetselt korralikult ja seetõttu keha hoidis paljut kinni. Neid mõõnasid on enne ka olnud, aastate jooksul ikka korralikult, vahel isegi pikad perioodid aga nüüd kuidagi olin kindel, et see on minevik..kuniks jah. Ehk siis sul on täitsa õigus, et ma olen ikkagi enda jaoks peas liiga suured raamid seadnud (kusjuures teistele üritan alati selgeks teha, et ei tohi liiga piitsutada, et see pole eesmärk lisastressi tekitada) ja seetõttu see üks komm vahel mõjubki mentaalselt nii halvasti. Ma tahakski ära õppida päriselt enda jaoks selle tunnetuse mida keha vajab ja mis koguseid, aga tihti on see just nii et kõht on täis aga isule annan ikka järgi. Ütleme nii, et muus toidus ma juba oskan lõpetada kui kõht on täis aga jälle see magusamaailm on mu nõrkus. Aga mul on nagu see hirm, et kui ma ei keela end, et siis ma äkki hakkangi jälle igapäev endale nö. lubama ja see takistabki vist mul oma keha kuulata. Igatahes suur suur aitäh sulle ja ma kindlasti tuletan endale sinu öeldud sõnu meelde ja üritan veidikene vähem oma peaga üle mõelda ja lähtun tunnetusest. Ehk siis saan end stabiilseks. :)
KustutaSinule ka palju päikest!
Kiku
Mõtlesin veel, et kui sul viitsimist ja aega on mingi aeg, see võib olla ka tüki aja pärast, siis sa võiks mulle kirjutada kuidas ja mis ajaga sa oma harjumusi muutsid, kuidas see sinu aastake möödus. Mul oleks lihtsalt huvitav võrrelda endaga ning järsku leiaksin enda jaoks mõtteid paremaks süsteemiks. :)
KustutaMinul on ülevaade ainult sellest, kuidas su postitusi olen lugenud.. sellesuhtes ma võin tõesti olla valesti aru saanud. Ma ju kohe, et kui esimene postitus tuli oli ka esimene tervise päev. Nii et ma vabandan(A) (:
VastaKustutaMinul on kindel eesmärk, miks soovin just kaalust alla võtta ja vormis olla(seoses isikliku hobiga). Ma arvan, et selline eesmärk teeb tohutult lihtsamaks kogu protseduuri. Mina endale suhkru STOPI ette ei pannud(Ma olen samuti maailma suurim maiasmokk). Ma lihtsalt muutsin seda kust ma seda suhkrut saan(kuivatatud puuviljad, isetehtud moosid, MESI!, puuviljad jne.. alustasin shokolaadiga kaetud rosinatest ja pähklitest..imehead), sest tegelikult kui hakata vaatama on peaaegu igalpool suhkur sees. Vahel söön ikka piimashokolaadi ja kasekesi ka kui isu on.. muidu tekib hetk, kus söön need kõik korraga ja vot siis on halb.
Kogu toidu süsteem on tegelikult väga kavalalt neil üles ehitatud. Nende all mõtlen just toidu müügiga tegelevaid inimesi. Kus pole rasva on suhkrut, kus pole suhkrut seal on magusaained, mis ajapikku suurendavad isu ja on üldse täielik saast. Suhkur pole halb. see on energia, seda on vaja. Veel enam on vaja rasva(enamus vitamiinid on rasvimenduvad.. kui rasva üldse ei söö siis ega need mustika vitamiinid meile kasu eriti ei tee..)
Ma olin alguses hull enesepiitsutaja.. kui päraast kuute sõin olin terve päeva mossis..kui õhtul kuskil peol kogu krõpsu kausi tühjaks sõin oli pidu rikutud. Tegelikkuses see halb tuju juba aeglustas mu seedimist ja tegin endale veel rohkem kahju. Üks halb valik on motivatsioon teine valik teha parem(: Vahel kui ma tunnen ikka, et ilge kommi isu aga tegelikult pole seda üldse vaja(näiteks kõht täitsa täis juba) siis ma mõtlen, et kas see mitu kilomeetrit jooksu, mis ma tegin, kas see komm on väärt selle jooksu pm ära nullima? tihti peale meenutades higi ja pisaraid see komm jääb poeriiulile.
Üks suurim tabu, mida teha võib on kalorilugemine!Seda on öelnud paljud spetsialistid ja olen ka ise päri. See tekitab üleliigset stressi, röövib aega ja lõppkokkuvõttes pole sellest mingit abi. Kaloreid on vaja, et olla rõõmus, et aju töötaks ja trennis annaksid endast maksimumi. Lõppkokkuvõttes sa ju tead, mis on hea ja mis on halb..olenemata kui palju seal kaloreid on. Mõrušhoko on parem kui piimašhoko eks.. tihti kui vaadata on mõrus sama palju kui mitte rohkem kaloreid kui piima omas. Samas mõru šhokolaad ei mõju nii nagu piima oma. Sama jogurtid.. maitsestatud jogurt ja maitsestamata. kalori vahet nagu polegi, kuid ütlen ausalt, et see vahetus oli üks parimaid samme minu tervisliku elu alguses.
Hästi hea motivatsioon on ka treening kaaslane või keegi kellega jagada oma saavutusi( blogi on super!) hea on lihtsalt see võrdlusmoment ja tagasiside. Siis on ka see trenni vahele jätmine raskem(;
Mul on paljupalju rääkida, kuidas ma sain sellise eluviisi peale, kuidas ma oma mõõnadest üle saan ja läbi milliste sündmuste olen oma keha paremini tundma õppinud. Kuidas ma treenin ja mis mind motiveerib. Ma lihtsalt olen suurel veendumusel, et igal ühel on tema see õige kesktee, mis just temale istub. Kõik toiduained mõjuvad erinevalt ja kõik tegevused samuti.
Tuleb hoida pea püsti, siht silme ees ja olla iga edasi tehtud sammu üle uhke. Iga tagasiastutud samm on õppetund, mis aitab järgmine kord astuda suurema sammu(: Eks ma ise ka pole veel oma sihti jõudnud ja pean endale tihti meelde tuletama MIKS..
Aega on, ära muretse, varem või hiljem oled sa täpselt selline nagu sa olla soovid, täpselt sellise toitumise ja elustiiliga!(: Kui see oleks kerge oleksid kõik tervislikud ja super fit...
Ole rõõmus ja sihi oma eesmärke, kõik muu tuleb sellega kaasa!!(; Sa oled tubli!
kui soovid millegi kohta küsida võid küsida, kui tean vastan. Olen neid toitumisloenguid ikka oma jagu kuulnud ning õige sportimise kohta samuti. Kui osan aitan, kui mitte oskan äkki kuskile edasi suunata küsimused(:
Oh jess, sinu jutus on nii palju samasuguseid mõtteid nagu minu peas. Sellesmõttes, et suhkurt samamoodi saan meest j puuviljadest jne, lihtsalt seda valget rafineeritud ei tarbi ja samamoodi söön kasulikke rasvasid. Kusjuures ega sa nii palju polegi valesti arvanud, sest ma sellist puhast söömist olen kusagil 5kuud teinud alles, enne seda oli aastaid pigem kalorite lugemine ja üritanud rämpstoitu jms vältida. Aga kokkuvõttes isegi kui kaloreid oli vähe, ei saanud keha vajalikke aineid kätte ja see oli mõttetu. Kuniks selle aasta maini. Seega vb ma siiski tegin ikka kiirelt kardinaalseid muutusi oma elustiilis. Suur aitäh sulle Kaja, et tulid ja raputasid mind sutsu, sest selgemast selgemaks sain oma vead hetkel. Vaikselt tähtede poole edasi! :)
Kustuta