Kokaklubi

Mul oli äärmiselt vahva kogemus koos terve portsu toredate noorte inimestega üks workshop teha. Ühel päeval potsatas mu postkasti klassiõelt kirjake, et mis ma arvaksin mõttest, kui teeksin Kesklinna Noortekeskuses noortega süüa, midagi tervislikku ja ägedat. Ma ei kahelnud hetkekski, et sellest pakkumisest kinni haarata. Leppisime kokkusaamise kokku ja panime plaani paika.

Mõni aeg tagasi ühel õhtul saimegi Kesklinna noortekas kokku -  mina, noored ja söök. Mõtlesin, et mis oleks lihtne ja samas midagi teistmoodi tavalist, mida koos kokata. Pakkusin variandiks lillkapsa põhjal pitsat teha. Kellele ei maitseks siis pitsa?! Ja magusaks kaerahelbe-maapähklivõi küpsised šoksitükkidega. Ehk siis võimalikult palju erinevat kasulikku kraami kokku panna.


Isiklikult ma olen makaroni, kiirnuudli, pelmeeni, keeduvorsti, tšipside, kummikommide ja Nestea perioodist 10 aastat eemal olnud ja kuidagi sinisilmselt arvasin, et selline toitumine ongi sinna 10 aasta tagusesse aega pidama jäänud. Aga tegelikult toit, mis ei sisalda meile vajalikku toitaineteportsu põhimõtteliselt üldse, on paratamatult siiani tegelikult paljude perede ja laste igapäevaseks kõhutäieks. Kui mul brokkolit nähes hakkavad neelud käima, siis kahjuks väga paljudel tõmbab nina krimpsu. Tänu eelarvamustele ja kogenematusele, et see ei pruugi üldse nii "roheliselt" maitseda.. Kõike tervislikku saab teha väga väga maitsvalt. Näitseks lillkapsas pitsakatte alla ära peita on igal juhul timm variant võrreldes tavalise taignaga. Just selleks ma sellise valiku toiduosas mõtlesingi teha.

Kas ma olen esineja - arvan, et pole absoluutselt esineja tüüp, mul lihtsalt ei ole mingisugust esinemise kogemuste pagasit ette näidata. Ja aus olla, siis tundsin hirmu, et kuidas ma räägin ja mida ma räägin. Sain aga kohe aru, et mingit plaani ma ei saa ette mõelda ja mingit presentatsiooni ma ise endast kohe kindlasti tegema ei hakka. Ja siis lihtsalt jutt tuli nii nagu tuli. Tegelikult mulle meeldis see asja eestvedamine kui selline. Rääkisin endast, sellest miks ma üldse avastasin enda jaoks tervisliku toidu, oma kaaluprobleemidest, blogimisest ja kõigest mis sellega meelde tuli. Teiste küsimused aitasid mu lobale hästi kaasa ja üsna peagi ma tundsin end juba täitsa inimlikult. Tegelikult mul oli väga tore. Kirss tordil oli õhtu lõppedes midagi väga armsat kuulda, et ma olen juba praegu ilus. Ma tegelikult ei tundnud, et ma oleks kuidagi ennast mahategevalt või ebakindlalt või rahuolematult näidanud, aga võib olla kuskilt ikka paistis see välja, et mul oma välimusega mingit sorti enesekindluse probleemid. Samas kuuldes midagi nii lihtsalt ja siirast, siis ma ei taha kohe kindlasti vaidlusse laskuda, hehe.

Mis kokkamisse puutus, siis mul polnud halli aimugi, mis sellest kompotist välja tuleb. Esiteks ma polnud kunagi kedagi nii suures mahus juhendanud, ikka tahtsin, et kõik saaksid midagi teha ja, et lõpptulemus oleks ikka arvestatav. Ma kipun teistega koos kokates koguaeg ise kõike tegema ja kartsin, et ma ei suuda oma tegutsemistahet sel korral ka alla suruda. Vedas ja ma vist peale lillkapsast vee pressimise ei teinudki midagi vaid muudkui lobisesin. Õnneks kõik noored, kes kohale tulid, olid asjalikult, toredad ja tublid. Mina jäin nendega küll väga rahule. Loodan, et nemad minuga ka. 

Mul on nii hea meel, et meie väikses Eestis on nii palju tublisid ja ägedaid ning ambitsioonikaid noori, nagu minu klassiõde Renate, kelle eestvedamisel väga ägedaid üritusi lastele ja noortele tehakse. Ära maga oma võimalust ja võimeid maha, kui sulle meeldib tegutseda, lõbutseda ja teiste noortega aega veeta, mine õpi noorsootööd, ausalt ka, sest selliseid ägedaid inimesi võiks ju palju rohkem olla. Siis oleks rohkem tegutsemist ja seda enam toredaid elamusi ja rõõmsaid inimesi. Vaata videot! ja sa näed kui hästi noorsootöötajad end tunnevad. Mul ei teki kepsutavat Kevinit vaadates kahtlustki, kas ta on oma tööga rahul või mitte. Ja mõtle, äkki see on just sulle midagi.

Nii hea soe tunne on sees, et ma sain ka oma väikse panuse anda. Mul polnud mõned kuud tagasi aimugi, mis ägedaid asju noortekeskustes tehakse ja ausalt tekkis väike kurb tunne sisse, et ma oma tiinekaperioodil sellisesse kohta ei sattunud. Teisest küljest ma loodan, et mul tekib veel võimalusi mingites ägedates projektides kaasa lüüa!

Kesklinna Noortekeskuse tegemistega saate olla kursis siin . Miks mitte vahetada tundide viisi Facebookis passimine ja niisama vegeteerimine linnaaiandus klubi või karaoke õhtu vastu?!

Unista väikselt, et rõõmsalt suurte unistuste püüdmisel kasvada.

Ma ei kujuta ette, kas teised elavad päriselt ka nii stabiilset elu, nagu väljast vaadatuna tundub või olen mina lihtsalt tormise mere merineitsi. Mul on kogu elu nokk kinni ja saba lahti. On vist aeg leppida selle pulliga ja selles ebastabiilsuses olla ka lihtsalt go with the flow suhtumisega.

Selge peaga mõeldes on mul ju kõik hästi aga nagu kiuste pean koguaeg ülereageerima või ise endale mingeid pseudoprobleeme genereerima. Midagi on.. teistmoodi. Ma ei saa öelda, et valesti, aga sees on selline rahutu okastega täpike. Haiget ei tee aga annab endast märku. Õnneks hakkan vist nüüd ükskõiksusest ja väsimusest toibuma ja "õnneks" lähen põlema nagu säraküünal ja järgmisel hetkel olen aeglaselt kulgev lumehelbeke. No näete, Kiku on tagasi businessis.

Nali naljaks -  mulle meeldib rutiinis elada ja samaaegselt avastan et ohoo! mul on vaja muutust. Kiiresti ja kardinaalset. Ju ma siis olengi selline, kes pikalt ikka ühe asja juures ei pikuta. Teen südamega oma asja täpselt nii kaua, kuni see mulle rahuldust pakub. Ja natukene pressin veel aga no kaua sa ikka pressid peale. Nii ma siin suurest maeiteamismatahan "masendusest" valasin üksõhtu selliseid krokodillipisaraid üksi kodus, et naabrid ilmselt arvavad, et mu ellu küttis mingi hiiglaslik draama sisse. Tünga said paraku, ma vabandan! Kiku lasi kõigest auru välja. Aga mul oli vaja emotsionaalset puhastust. Hmm, nüüd ma kõlasin ikka vist päris veidralt?! Mina ei tea kuidas teistega on, aga mul on alati vähemalt kolm ja pool kilo kergem olla peale piripilli-liisu papist kiisu olemist. Nii ma siis pillisin. Süüa tehes, koristades, pesemas olles nagu vana lollakas. 

Blablablaaa. Kuhu ma jõuda tahtsin on see, et pisardamise vahele mõtlesin, et millest ma siis puudust tunnen. Ja millised on need igasugused uhked unistused, mis vajavad täide viimist. Jõudsin oma mõtetega sinna, et tegelikult kõik unistused ei pruugi üldse suured olla ja veel vähem ebatõenäolised. No näiteks ma tõesti võin unistada sellest, et minust saab printsess. Täitsa selline päris, kellel on kroon ja uhke printsessikleit ja kelle tööks ongi printsess olemine. Või näiteks, et ma kunagi elan kuskil teisel planeedil. Vaid, et ma unistan varahommikust, jalutades paljajalu kastemärjal aasal, õrn soe tuul ja linnulaul ja see oh-see-võiks-kesta-igavesti rahutunne sees. Ilma kohustuste ja kiirustamiseta. Pole mingi kättesaamatu unistus aga ma ei tea, kas sedasorti hommik mu suvepäevadesse satub.. enne kui selle hea tundega seal aasal seisan ja heinakõrrega peikat kõditan. Lõputunnistusega lehvitamine pole ka näiteks üldse paha plaan. Või väike nädalalõpp spas või uus soeng?!

Tabasin end teolt, kui uhke unistajana, et mulle meeldib unistada igasugustest asjadest, vahepeal tulevad ikka nii x asjad pähe. Unistamine on minu jaoks kõik see, millele mõeldes saadavad mind sõnad ma tahaks, ma sooviks, ma oleks, ma saaks.... Väikestest ja lihtsatest asjadest unistades ja täide viies saab igasugustest pisiasjadest rõõmu tunda. Mida rohkem rõõmu ma aga oskan asjadest tunda, seda õnnelikum inimene ma olen. See unistamise ja ettekujutamise protsess ise on kuidagi nii meeldiv minu jaoks. Ma sukeldun sinna sisse sedasi, et unustan end hetkedeks päris maailmas täitsa ära. Unistades hirmuäratavaid ja hetkel päris uskumatuna tunduvaid unistusi, peab natukene oma tsoonist välja tulema. Vaeva nägema, strateegiaid kasutama ja tegema midagi, mida seni pole teinud. Et need unistused oleksid ühel päeval reaalsus. Sellised tõsised plaanid-mõtted-soovid pakuvad pikemas perspektiivis rohkem pinget ja ärevust. Siin aga ma jään uskumuse juurde, et see protsess ise toob endaga kaasa veel paljude teiste asjade täitumise ja enesearendamise mis tahes kujul, mis muudab aga iseend küpsemaks. Nii hea on tunda end targema ja kogenenumana, minu meelest on see ajaga kaasnev privileeg. Vanemad ja targemad, teate küll.

Ja vahel ühte suurt salasoovi püüdes mingil hetkel taipad, et see ei ole enam miski, mille ma pean saavutama. Teekonnal avastad võib olla hoopis midagi uut, mis ahvatlust tekitab. Võib olla on see never ending story ja minu puhul suhteliselt tõenäoline hüpata ühelt asjalt teisele ja nii mööda lasta tuhat unistust..
Ma ei suuda meelde tuletada kus kohast või kelle kohta ma kuulsin-lugesin mõtet, mis mind kummitab. Oma sõnadega ma ütleks, et võta endale nii suur siht, mis tundub täiesti võimatu saavutada. Ja hakka sellele järgi minema. See toob endaga kaasa imesid ja sa kunagi ei tea enne, kui ei proovi, milleks sa suuteline oled. Oeh, ausalt siinkohal ma tunnen, et ma tahaks elama hakata.

Kõigest ja mitte millestki

Mul tuli lihtsalt tuju lobiseda. Palju lobiseda. Sellest kuidas läheb, mis teoksil ja lihtsalt random asjadest, mis pähe torkavad. Ma pole hetkel mingil deepil mõttelainel aga öelda on ikka miskit.

Alustan siis ikka sellest, et kuidas mul läheb. Tänan küsimast, mul läheb paremini kui varem.

Langetasin paar otsust ka. Esiteks mulle piisas nüüd antidepressantidest, ma tundsin, et see liigne ükskõiksus, mille laviini alla ma mattusin nagu kärbes piitsa alla, oli mulle hoopis uueks stressiallikaks. Kui naeruväärne, et see, et mulle stressi ei tekkinud tekitas mulle stressi. Like whaat?! Lähemalt seisnes asi selles, et ma olin tõsine tuim tükk, mul oli nii suva kui ma sõin vahel paki komme (see milleni ma end kasvõi roomates viia soovisin) ja mul oli suva kui ma mõnel päeval sõin kaks banaani ja topsi jogurtit. Ma olin häiritud sellest suvaline olemisest. Kuskilt ikka jookseb see piir, et natukene peaks asjad korda ka minema. Ainukene asi, mis korda läks, et saaks magada. Meeletu väsimus ja uni ei kadunud selle poole aastaga ära. Kaua ma jõuan magada. Tahaks muud ka teha ja elust rõõmu tunda. Aga ma unistasin voodist ja tuduaega tuli võtta nii hommikuste toimetuste arvelt, sõpradega kokkusaamise arvelt kui ka üldiselt trenni arvelt. Ei-ei, see pole kohe kindlasti mina. Ja kohe kindlasti ma ei lase endale jälle tühjast kohast tobedat stressipisikut sisse. Nii ma siis otsustasin, et selle asjaga on ühel pool.

Step by step vähendan oma AD'de doosi, et mitte päevapealt keha šokeerida. Ja ma tunnen end sealjuures väga hästi ja kindlalt. Ma tean ju millest need söömishood tegelikutl alguse saavad. Stressist. Ja seda tuleb vältida. Arvan, et selle poole aastase kompotiga ma olen päris palju end tundma õppinud ja ma saan hakkama oma asjadega.

Tegelikult ma olen päris tänulik sellele, et selline kehv aasta mind päris põhja viis. Jamas olles tundub see ei kunagi lõppev õudus aga kaks jalga tugevalt alla saades olen päris tänulik. Ma olen end nii palju kasvatanud ja arendanud ja muutnud tänu sellele kõigele. Tunnen end päris küpse tomatina juba siin kasvuhoones. Mul pole mitte millegi üle viriseda, ma tunnen end hästi, mul on oma mõnus kodu, mul on töö mis mulle meeldib, mu koolilõpetamine on käeulatuses, mul on maailma kõige kallim pere ja kõige ägedam peika,  kõige nunnum kuts, parimad sõbrad ja ma tean, et kõik mis mulle ei meeldi, on ajutine. Kõike saab ju muuta. 

Kui korraks toitumise teemasse sukelduda, siis ma sõin viimasel ajal lihtsalt neid asju mis mulle maitsesid. Nagu kõik teavad, maitseb mulle magus kõige rohkem. Siis mu päevased söögid olidki võib olla vaid magusad hommikuhelbed ja šoks ja puuviljad. Õnneks polnud need sellised appi ma e suuda lõpetada hood. Vaid lihtsalt vahel lõunaks tahvel Geishat. Teine päev sõin köögivilju ja muna ja peekonit. Lihtsalt oli nii nagu oli. Aga siis käis ikka plõks ja mõtlesin, et võiks nüüd vahelduseks jälle natukene rohkem keskenduda sellele, et toit oleks mitmekülgne ja kasulik mulle. Et mul oleks energiat, tuju oleks hea, kõht poleks punnis ja ma oleksin rahul. Süües kasvab isu ja ma pean lihtsalt päeva pealt magusa söömise täitsa ära lõpetama, et ma saaks järjekordselt puhtalt lehelt alustada. Mis siin ikka, kevade puhul väike puhastus ei tee ka paha. Ostsin omale korraliku mahlapressi ja lasin mõnuga kolm päeva kehast mahlakesi läbi. Nüüd on nii hea olla ja koogisöömisel suudan külma südamega ei öelda, sest mul pole vaja seda süüa. Saan selle söömise ka nüüd reaalseks, siis on ehk energiat ja kõike jälle rohkem. Tean, et mu kehale meeldib see.

Ma olen vist oma viimaste aastate tippkaalus aga see ka ei tekita stressi, Tean küll, et pluusid rinnust pitsitavad ja käed on ka mehised aga ma tean, et see on ka ajutine. Samas pükse ma kannan ikka sama suurust mis enne põhimõtteliselt. Ei tea kus see loogika on, ise arvaks et see suurus peaks mul küll 42 olema aga ilusti mahun 38 pükstesse. Suurimad murekohad ongi tissid ja käsivarred. Ainult see riiete pull tekitab natuke pahameelt. Leian poest jackpoti ja kõik on timm, seni kuni asi jõuab rindadeni. Lihtsalt need on mu keha jaoks suured. Ma ei saa aru miks mõnda asja antakse kuhjaga ja teist ikka näpuotsaga. Kuhu jäid mu suured pruntis huuled näiteks?! Võib olla oli tegemist eksitusega ja mu huuled läksid ka valesse kohta - jah, ikka sinna partiisse. Paljud kindlasti peavad mind peast soojaks, et ma sellise asja üle virisen. Aga no mingi virin ikka peab asja juurde ilmselt käima.

Ja see on nii super kui avastad ühel hetkel, et need mured mis mind nii musta masendusse kandsid tõesõna enam seda ei tee. Lihtsalt kui on nii praegu siis on, selle asemel et kurvastada, ma hoopis mõtlen et kuidas paremaks muutuda. Annan aega ja ei vihasta enda peale, kui mu homsest hakkan saab ülehomme. Lihtsalt küll on kõigel oma aeg ja koht. Ei oska kirjeldada seda tunnet, et need asjad ei mõju järsku enam mulle halvasti. See poleks nagu mina või see tundub ajutisena, et lihtsalt see pole võimalik peale kõiki neid aastaid, et see hiigelnumber kaalul ja polster kõhul mulle kassiahastust ei "kingi". Eks ma ikka igatsen oma eelmise suve vormi aga kui mu kehal neid kilosid lambist juurde oli vaja, siis küll ühel hetkel kehal neid enam vaja ka pole. Kõik päevad pole vennad ja vahel ma ikka tunnen end jube koledalt ja paksult. Aga ma ei lase sellel emotsioonil endast võimust võtta. Enam mitte! Teisel päeva tunnen end ilusa naisena. Vaatan oma pepsi peeglist ja lehvitan oma juukselakka. Mina lihtsalt hakkan tervislikult toituma ja trenni tegema. Ja olen ilus isegi oma koleduses. 

Ma olen meeletult tänulik oma FB grupile, kus me kõik selle toitumishäirega kokku kogunenud oleme. Lihtsalt see on koht, kus tõesti mõistetakse ja toetatakse. Ja seal saan ma tihtipeale kinnitust, et mu kahtlused on asjatud.

Mõtlen ikka, et mina ja mu plõksud. Käis plõks, et jälle vaja muutust. Ei laskunud kaua oodata. Paar sisemist võitlust, kahtlused tuli  maatasa teha ja voilaa! Järgmine peatukk palun! Kindlasti oli see õige otsus enda keha ja sisetunnet kuulata. Ma tean, et oli. 

Ma olen üdini tänulik ka oma kaaslasele, saan temalt nii palju energiat ja usku juurde. Kindlasti on see mingil määral see vajaka jäänud enesekindlus, mida ma tänu temale olen leidmas, mis mind aitab. Mis asja minu jaoks eriti meeldivaks teeb on see, et lootus ja positiivsus tuli enne teda ja tema justkui kinnitab seda.

Üks tore asi oli veel. Kirjutasin paari leheküljelise loo märtsikuu Tervis Plussi ajakirja. Täpsemalt loo minust ja söögist ja toitumishäirest. Ma loodan, et see avab nii mõnegi inimese jaoks mingi uue vaate või ukse. Ma olen tänulik, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Kivilo-Paas tuli minu ideega kaasa ning oli nõus minu lugu avaldama. Kui kasvõi üks inimene tundis end ses loos ära ja sai sellest abi ning tema elu muutub paremaks, on minu missioon täidetud. 

Ma lihtsalt tahaks nii väga teisi aidata. Ma tean mida nad läbi elavad ja ma tean, et sellest on vaja välja võidelda. Mis kõige tähtsam, sellest häirest on võimalik paraneda.

Peale selle ma tundsin kuidas mulle meeldib kirjutada ja oma mõtteid jagada. Ausalt selline tunne, et tahaks pidevalt mingites projektides osaleda ja kui suurelt unistada, siis ma hea meelega kirjutaks tihti kuskil oma kolumnit. Unistama peab suurelt ju! Tegelikult on veel üks väike projektike mind ees ootamas, varsti räägin ka sellest! 

Ma olen nii õnnelik praegu! Ma saadan Sinule ja Sinule, kohe kindlasti ka Sinule kübeke õnne laiali! Olge rõõmsad mu kullapaid, ilusat nädalavahetust ja eriti kaunist pühapäeva kõikidele õrnema soo esindajatele!

Teie Kiku

Täna sööme kooki ja homme sööme kooki..

Kuna juba suuremaks kirjutamiseks läheb, siis mõtlesin, et kirjutan siia ka ühe mini-jutu. Sellise kuidas-pean-lõputööd-kirjutama ja mul-on-stress-max-levelil ja päästke-mind-stressisöömisest asemel, mis kõik veel minust välja karjuda tahaks, otsustasin stayida positiivsena ja kirjutada hoopis üks köögi-koogi jutt. Jaah, ma alustasin oma mõnusat §§§ täis laupäeva hoopis küpsetamisega.

Kaks põhjust, esiteks tahtsin teha päeva alustuseks midagi mõnusat ja mulle ju nii väga meeldib küpsetada. Teiseks, et mul oleks kommikarbi asemel mingi mõnusalt tervislik alternatiiv, mis mulle enda ampsamisega lisapingeid ei tekitaks.

Voilaa! Mõeldud-tehtud!

Porgandikook tatrajahust

4 suurt porgandit riivitult

3dl tatrajahu

3 muna

50ml kreekapähkliõli

1,5 tl küpsetuspulbrit

4 spl mett

1tl vanillit

1-2tl kaneeli

350-400ml puhast apelsinimahla

pool tl soola

Kõigepealt vahustasin munad, lisasin kõik kuivained ja apelsinimahla. (Minul jäi taigen üpriski paks, soovi korral või vett või mahla juurde lisada) Mikserdasin ühtlaseks massiks, seejärel lisasin õli ja mee, mikserdasin uuesti ühtlaseks ning kõige lõpuks segasin sisse riivitud porgandid. Porgandeid meeldib mulle ka alati palju panna, et kook jääks selline niiske ja pigem porgandine kui jahune.

Siis kallasin segu koogivormi ja panin 1 tunniks 185C kraadiga ahju.

Koogi katsin toorjuustu-mee seguga. Toorjuustu võib jätta lisamata või asendada vahustatud kookoskreemiga. Järgmine kord lisan kindlasti veel rosinaid ja kreekapähkleid taignasse.

 

See on nii hea, et võib tekitada sõltuvust. Ma sõin kohe kaks tükki ära, noo nii hea oli. Nüüd saab rahus tähtsatele kooliasjadele keskenduma hakata.

Mõnusat maiustamist laupäeva puhul!

Sõna jõud

Mul ikka neid sõnu kukub päris priskelt suust välja. Nii palju, et tekib üks mitte-iial-otsa-lõppev lobisemine. Võin oma inimesed päris tundide pikkuse pula ja mulaga üle kallata. Õnneks mulle vahel sähvatab mingisugune "päris" teema ka mõtetesse ja juhtub, et räägin asjalikku juttu ka, no nii tasakaaluks niisama pläustile.. aga tegelikult on iga sõna taga midagi, mingi emotsioon, soov, mõte, tegu.. mis iganes. Pole oluline kas tõsine diskussioon elulisel teemal või pullimisejutt end muinasjututegelasena kujutades.

Olukord, kus mingil põhjusel on vaja mõned tähed kokku panna ja paar sõna poetada, ei pane meid alati mõtlema, ei kuulaja ega lausuja poolelt, mis kaaluga need sõnad olla võivad.

Erinevates situatsioonides me käitume oma loomulikust instinktist ja tavast vastavalt. Loodetavasti ikka intelligentsete inimestena. Isegi lollusi tehes tuleks oma arukus säilitada. Vähemalt mina arvan nii. Teoorias hea, praktikas.. annan endast parima. Aga kui on tekkinud situatsioon, kus oma sõnad valla päästad, siis tea, et kellegi jaoks võib nendel sõnadel ikka palju suurem roll olla, kui lihtsalt ringikeksivatel ABCdel.

Asi kisub sinnakanti, kus on diip, no veits rohkem diip kui anekdoote rääkides. Eile vestlusesse langedes inimesega, kelle ees mul on suur respekt, tundsin kuidas emotsioonid pääsesid valla. Ei, asi polnud selles, et ma oleks mingit ilusat ülistusjuttu või mingeid väga jahmatavaid uusi tõdesid kuulnud. Ma kuulsin täiesti tavalisi sõnu, asju, mida ma tean isegi. Aga miks nendel sõnadel oli minu jaoks suur tähtsus? Kõige lihtsamalt - mul on vaja neid sõnu kuulda. Vahel ei piisa mingitest asjadest mõtlemisest, uskumisest, lugemisest. Vaid on vaja kuulda neid õigel ajal õigelt inimeselt.

Tavaline vestlus, kus kaks inimest omavahel räägivad. Mingil teemal, mida mõlemad osapooled jagavad. Elust. Unistustest. Eesmärkidest. Kõige lihtsamatest tõdedest. Jutukaaslane lihtsalt avaldab oma arvamust, sest tekkinud on kahe inimese vahel olukord, kus see on asjakohane. Ilmselt keegi ei mõtle enne iga mõtte välja ütlemist, mis see endaga kaasa toob. Ideaalis küll peaks enne mõtlema, siis ütlema. Või kas ikka peaks? Kardan, et asi läheks liiga keeruliseks. Liiga läbimõelduks ja kaalutletuks. Kaoks ära loomulikkus. Maailmast kujuneks üks iseloomutu tehislik park. Seega jäägem ikka spontaanseks. 

Milleni ma sihin, kui ma parasjagu tähti ei sihi, on see, et ühe inimese lihtsad sõnad võivad enda pagasis palju rohkemat vedada. Minuga just nii juhtuski. Tuli sõna. Tuli teine. Kokku tuli lause. Kuulsin. Kuulasin. Võtsin teadmiseks. Võtsin uuesti teadmiseks. Tuletasin meelde. Tundsin kindlustunnet. Tundsin rahulolu. Tundsin end hästi. Asi oli õigetes sõnades, särava ja eduka inimese käest kuuldus, see oli see hetk, mil oli minu aeg saada julgustust, motivatsiooni ja tuge.

Ja mis mulle kõige rohkem eilsest vestlusest meeldivalt meelde jäid, olid et oma mõtete ja mõtlemisega kujunebki meie elu ehk ei tohi endaga olla liiga karm. Ning, et oma unistustest ja soovidest tuleb kõva häälega rääkida, neid kuuldakse ja need täituvad. Julge küsida abi ja sind aidatakse.

Rääkige ja kuulake, selles peitub hulga rohkem kui me oma igapäevamelus tähele paneme.

See "elu või asi.." story

Mõtlen siin mitmendat päeva selle üle, miks siis tunduvad teiste elud paremad kui enda oma. Kui palju leiad sina end ühel päeval mõtlemast teiste peale. Teiste elude. Kuidas teistel on ikka kõik nii ilus elus. Ja hästi. Teada tuntud tuttavad mõtted kuidas sellel naabrimehel on parem velg autol, kuidas sõbranna keksib oma kahemeetristel jalgadel sinu unistuste figuuriga ringi, kuidas vanal koolikaaslasel lihtsalt sünnist saadik on kuldlusikas suus olnud ja ta ülelinna tegija on.. vähemalt oma meelest, kuidas poejärjekorras kadestad järjekorrakaaslase veatud nahka, kuidas pargis jalutades näed kuidas õnnelikud lapsed isadega jalkat taovad.. Mõtled kadedusega sellele kuidas teised kaalust alla saavad, lõbutsevad, näevad head välja, raha voolab uksest ja aknast sisse. Reisivad, õpivad, arenevad ja naudivad elu. Ja siis põrnitsed end kulm kortsus nagu Napoli mastifil, miks sinul nii ja naa kehvasti on. Loomulikult kuulub sinna teiste elude kadestamise ja enda oma kirumise juurde mõtlemine, et oi kui mul on oleks see-teine-kolmas, siis ma teeks seda ja toda.

Lugesin paar päeva tagasi Sally postitust ja tundsin kuidas ma ise olen nii palju ennast sinna  t e i s t e  eludesse kujutanud-kadestanud. Ja kui just ei kujuta end Beyonce'na unistuste elu elamas, siis just nagu Sallygi mainis, et elad tulevikus. Aga ei, jumala võimatu, et elaks vähemasti tänases päevaski. Mõtted on ikka ülehomses või aastas 2018. Ja see ülehomne ongi kättesaamatu, sest kohe kui ülehomsest saab täna tuleb uus ülehomme. Ma arvan, et see on suhteliselt jama. Loomulikult on paratamatu, et osad asjad oma elus tuleb ette planeerida aga selle juures ei tohiks ära unustada tänast päeva. Just praegu kohe lai naeratus ette manada ja olla õnnelik selle hetke üle.

Mul tekkis küll kohe see reaktsioon, et kammoooon Kiku! Kohe, kui need mõtted, miks teiste elu parem on kui minu oma, enam peast ära ei läinud. Hakka elama, nagu tegelikult ka. Praegu ja enda elu. Tegelikult me sünnime päris võrdsete paljaste porganditena siia ellu. Mõne lutipudelit katavad uhked kalliskivid, aga võibolla see sama beebi 20 aasta pärast tahab elada kuskil onnis metsa sees. Tal on jumala ükskõik nendest kividest. Teisel pole mitte midagi, isegi korralikku sooja kodu ja armastavaid vanemaid pole, aga ta võitleb kogu hingest oma! unistuste eest ja elab oma elu sinna paika, kus tal pole aega su teemantitega kaetud lutti kadestadagi.

Ma olen nii kaua oma elust raisanud selle peale, et mõtlen miks mul on kõik halvasti, kuidas minuga koguaeg juhtub. See ei tule nüüd kellelegi üllatusena, et kui palju ma olen mõelnud miks mina ei suuda saada end unistuste vormi, mille ettekujutus on tekkinud mul teiste naiste kehadest.
Samas palju olen ma üleüldises mõttes oma elus oma unistuste eest võidelnud? Eee, mul on piinlik tunnistada aga ma olen väga palju lähtunud oma elus sellest teistemaailmast ja teistele meeldimisest ja nendest üldistest "õigetest" valikutest. Ma ei ole teinud eriti midagi ekstreemset, et oma unistusi täide viia. Ma olen olnud päris laisk. Ja peitunud selle katsumuste ja feilimiste hirmu taha. Nagu ootaks millal see kullast labidas mu jalge ette kukub. Aga tegelikult on see võimalus üks miljonist, et ma kuldlabida otsa koperdan. Ja siis ma kadestan neid, kes on läbi tule ja vee käinud selle nimel, et nende unistused on saanud nende reaalsuseks. Tegelikult on see absurd. See mitte oma elu elamine. Muidugi selles teiste roosas mullis me unustame neid kadedaid mõtteid mõeldes selle ära, et me ei tea mis nende inimeste sees on toimunud, kui palju neil on olnud raskusi ja kas see kõik, mis meile imelisena paistab on ka seda tegelikult.

Aga see, et mul on nii palju minu jaoks loomulikke kuid asendamatuid inimesi ja asju elus, millest keegi teine minu kõrval vaid unistab. See, et keegi kuskil pargipingil elab "minu" elu. Ma pean selle eest olema tänulik. Sest minul on midagi, mida teistel ei ole. Minu elu. Ja mul on võimalus nüüd ja kohe tegema hakata midagi, mis mind teeks õnnelikuks. Miks raisata aega mõtetele miks ei ole mul  blablabla'sid vaid visata saba jalgevahelt uhkelt püsti ja lõpuks elama hakata. Niimoodi, et ma oleksin õnnest punnis õunake, kuhu kadeduseussil ruumi pole.

Reality check

Oopsi-doopsi, mul jälle aeg lendab kui liblikad kevadise päikse käes. Pidasin maha võitluse palaviku ja nohuga. Polnud aastaid ühtegi sellist külmetust põdenud aga ühel hetkel kehal vist vaja ikka see vastu pushimine lõpetada ja lasta kehal kuumeneda. Nädala aega rajalt maas ja mitte midagi tegemist. Liitrides tee joomist padjahunniku vahel andes telekapuldile tuld ma just nimetangi selleks mitte millegi tegemiseks.

Uus aasta saabus kindla meele ja hea tujuga üldjoontes. Üldse on rõõmus olla. Kuskilt on mulle jälle roosad prillid ette kukkunud. Ma olen kindlalt see roosasuhkruvati-mannavahu-maailma inimene. Eks ma olen tänulik endale ja oma inimestele. Ma lubasin endale, et isegi kui kõik muu sakib, siis vähemasti olen ma ise enda vastu hea. Mulle ausalt öeldes meeldib mu uus suhtumine või õigemini selle õppimise teekond. Ma ei väsi uskumas ka seda, et mida rohkem head usud ja panustad, seda rohkem seda tõmbad. Elu näitab seda ise.

Täna mul toimus selline üllatuslik avastus iseenda sees, kui ma meie tugigrupi postitust kommenteerisin. Psühholoog soovitas mul end regulaarselt kaaluda, et oleks ülevaade. Nii ma siis selle sammu uuel aastal tegin, kuigi ausalt ei tahtnud üldse kaaluda ennast. Papahh, number oli iseenesest kreisi. Aga teate mis, number on kreisi-kole-suur-paha aga ma ei näe ennast peeglist sellisena nagu ma seda numbrit kaalul näen. Ma arvan, et see on esimene suur samm, mis päriselt mul sellest häirest paranemise suunas minna aitab. Ise ka üllatasin kui hea tunde see mu sisse voolis, jeee.

Sisse on tekkinud selline tunne, et mul hakkavad need mõtted paranema, et ma saan esialgu endaga sõbraks, siis lihtsalt ei ketra enam neid halbu mõtteid peas. Ja vahel kui need söögiisud ründavad ning isegi kui ma olen terve paki komme pintslisse pistnud, ei tunne ma neid suuri süümekaid. Pole nagu mõtet koguaeg negatiivselt suhtuda asjasse, see ei tee head. Ja ehk siis ükskord, kui kogu see karusell mu sees on paigale jäänud ja mu kehal ning mõistusel pole vaja märku anda painavate isudega, et midagi valesti on, söön ma kolm kommi. Lihtsalt selleks, et need on head.

Ma olen praeguseks hetkeks unustanud selles suhtes igasugused väga suured söömise piiramised. Ma söön nii intuitiivselt, et mõni päev olen täiesti raw vegan ja teisel päeval mõnusa portsu muna ja peekonit. Ma laiemas pildis ikka üritan Roberti soovitusi jälgida ja sellega järjepeal olla, aga mitte nüüd 100%. Kalorihulgad loogika järgi on väga ebastabiilsed, vahel ikka väga vähe ja teinekord on päevane energiadefitsiit täitsa nullis. Tunnen end hästi.

Mul on tõsine smuutihullus peal.. jagan teiega oma hetke kõige lemmikumat igahommikust vitamiinipommi:

Suur peotäis spinatit
puhast õunamahla u. pool klaasi 
2 kiivit
1 pirn
pool greipi



Mul saab sellest kõht nii täis ja üldse hea kerge tunne on. Selline päeva alustamine manab terveks päevaks hea terve tunde. Rõõõõõõõõmsa!

Uue aasta lubadused

Aasta lõpp kipub ikka olema selline kokkuvõtlik ja mõtted uue aasta suunas on justkui uue tühja raamatu kirjutamine. See on selline sisseharjunud värk. Loed uusi horoskoope, arutad mõtteid ja räägid sõpradega, et uuel aastal on kõik parem-ilusam-toredam. Aga ma kuidagi ei oska võrrelda, pole nagu suuri plaane olnud aastaks seatud, et kas siis on olnud nii hea ja edukas see aasta.
Ma pole mitte kunagi mitte ühtegi uue aasta lubadust andnud. Olen kohe 24 aastaseks saav ja mitte ükski 1.jaanuar pole alanud sellega, et tänasest...blabla. Aga seekord mõtlesin, et oh! vot paneks paar asja kirja, mis selles 2015. aastas aset leida võiksid. Tore oleks aasta pärast kõige taha väiksed linnukesed tõmmata. Ma ei tahaks neid asjakesi niivõrd lubadusteks nimetada, vaid pigem pisikesteks eesmärkideks-sihtideks.


1. Saada võitu oma toitumishäirest. Ma olen oma võitlust alustanud ja viin selle võiduka lõpuni! Loodan, et õpin paremini läbi saama oma häirega ning sellega elama. Sealt edasi vaikselt juba siis sellest lahti saama.

2. Kirjutada valmis hästi bakalaureuse töö. Kaitsta heale hindele oma töö ning lõpetada edukalt ülikool. Ilmselt pole vaja pikalt seletada, miks see oluline on. Jälle üks eluetapp lõpetatud ja hariduses üks samm edasi astutud.

3. Ennast mitte alt vedada. Pole mõtet seada endale liiga suuri eesmärke-kinnismõtteid, end liigselt piitsutada ja karm olla ja lõpuks kokku kukkuda. Vaid lihtsalt tegutseda nii, et ma ei pettuks endas. Rohkem väiksemaid eesmärke, suuri unistusi.

4. Armastada. Armastada ennast rohkem, hoolida endast. Armastada inimesi oma ümber, seda välja näidata. Täita maailma armastuse ja soojusega.

5. Märgata teisi enda ümber. Näha ja tajuda. Aidata ja toetada. Endast nõrgemaid. Ma olen küll selline annetaja tüüp, aga soovin uuel aastal aidata kedagi, kes seda tõsiselt vajab. Kui mina olen hädas, siis on hea kui keegi abikäe ulatab. Usun, et seda me peaks kõik ka teistele võimalusel ulatama.

6. Leida sisemine rahu ja tasakaal. Tahan olla stabiilsem ja õnnelikum. Tervemate mõtetega, hea eneseanalüüsi võimega ja mitte nii kuri enda vastu. Tunda ennast iseendana PÄRISELT paremini kui kunagi varem.

7. Olla õnnelik. Rohkem on vaja keskenduma hakata nendele asjadele, mis elus hästi on. Olla positiivne naerupallike, võtta igat katsumust kui head õppetundi. Tarkus teeb ka õnnelikuks. Tunda rõõmu, et iga päev on uus kogemus, uus katsumus, uus võimalus.

8. Panen rõhku rohkem enesearendamisele. Nii psühholoogia vallas, treeningute osas ja ka toitumisalaselt. Mul on piisavalt palju vaba aega, mida tegelikult pole mõtet raisata tühja. Seega keskendun rohkem sellistele asjadele, mis mind huvitavad ja edasi viivad.

9. Lugeda rohkem raamatuid. Võtan eesmärgiks lugeda läbi 10 raamatut. Enamuse jaoks on see köki-möki ilmselt. Aga.. Ma olen jube kehv lugeja. Kui ma lugema hakkan, siis jään lugema. Kuid just selle raamatu kätte võtmiseni jõudmine on tõsine mägede ületamine. Uuups.

10. Rohkem teatrit, rohkem kellegi teise maailma vaatamist. Mõnusaid etendusi, kultuurilisi elamusi - jälle positiivse emotsiooni jaoks. Ma olen seni ikka jube vähe teatris käinud, kuigi mulle meeldib väga. Peab lihtsalt pileteid ostma hakkama.

11. Proovida vähemalt ühte uut asja, mida ma pole kunagi enne teinud.
When the last time you did somethin' for the first time?  benji? kitarr? sukeldumine? langevarjuhüpe? lumelaud? jaapani keel? konnajalad?.. no neid viimaseid ilmselt siiski mitte. Tuleb lihtsalt hakata tihedamalt küsima endalt et mida uut nüüd ja ellu seda vürtsikest muul näol ka lisama, kui chillise söögina. Haha.

12. Blogida mitmekesisematel teemadel. Viimastel kuudel olen ma ainult oma toitumishäirele keskendunud. Ma olen nii selle sees, et raske on oma mõtteid muul teemal avaldada. Muidugi see blogi olengi mina, ma ei kavatsegi kellegi teisena välja astuda. Aga kuna ma otsustasin nii kui nii õnnelikum uuel aastal olla, siis usun, et saan jälle oma teemakeste raadiust suurendada.

13. Rohkem köögikatsetusi ja põnevaid retsepte. Et oma toitumist põnevamana, mitmekesisemana ja tervislikus suunas hoida. Kõiki retsepte plaanin kindlasti ka blogis kajastada.

14. Joosta läbi poolmaraton. Mul tegelikult eelmisel aastal jooksuvaimustuses tekkis see soov aga ma ei jõudnudki selleni. Seega sel aastal võtan plaani ja kevadel loodan enda seest selle jooksupisiku taas leida.

15. Treenida süstemaatiliselt ja läbimõeldult. Asi peab olema järjepidev, korralik sooritus, tugev tahtejõud.

16. Jooga. Joogatamise mõte on mul ka pikemat aega. Pühapäevane joogalaks mõttena tõmbab mul juba kriipsu kõrvuni. Kogu see struggle on olnud väsitav ja ma usun,et kehale ja vaimule koos midagi head pakkuda, on täpselt see mida hing ihaldab.

17. Teha ära vähemalt VIIS korralikku lõuatõmmet. (Jaa, Erkki, mul ikka kripeldab see, haha. Aga ma teen ära lõpuks üldse kõik seeriad!)

18. Heategudega jätkates minna verd andma. Olen seda mõtet kaua aega endaga kandnud. Aga pole jälle asjani jõudnud. Eks mul väike hirm selle vampiiri juures käimise ees ka, ma see vana minestaja verevõtul.
Jätan vist mõnusa laisklooma mulje, nii palju asju on mõttes aga millegi ära tegemisega uhkustada ei saa. Sel aastal lükkan selle muljekese ümber.


KULLAPALLID, MILLISED LOOD ON TEIE JA UUE AASTA LUBADUSTEGA?

Elamusterohket aastavahetust kõigile! Väga armsaks olete mulle saanud kõik, saadan uue aasta saabudes kõik head soovid teie poole teele! Mmmuaah!

Kiku

Aasta lõpp ikka näitas end selles valguses, mis terve aasta teinud oli

Jõulud olid väga armsad ja soojad. Aga emotsionaalne suhe end ja toiduga - ei tahtnud see jõuluaeg ikka üldse hea ja kerge olla minu jaoks. Pole mõtet hakata siin pikalt heietamagi konkreetselt söömisest, kurguni täis söömist õnneks polnud. Aga lihtsalt see toitumine oli nii suvaline ja koosnes põhimõtteliselt ainult süsivesikutest. Roberti nõuanded olid kui peast haihtunud. Terve hunnik piparkooke ja mandariine, komme ja kringlit. Ma ei piiranud end ja tegelikult oli mul kuidagi nii ükskõik. Aga see ükskõiksus ajab mind närvi ja tekitab minu sisse tõtt öelda ikka päris suure hirmu.

Loomulikult ma saan aru, et päevad pole vennad ja tuleb neid hetki ette, kui kõik pole nii nagu ma sooviks. Aga nende negatiivsete emotsioonide torm on vahel ikka kuradima laastav. Just kui tunnen, et kõik hakkab tasakaalu minema, pean tõdema järgmisel hetkel, et olen ikka väga ebastabiilne.

Ma olen alustanud teekonda, et sellest toitumishäirest vabaneda. See on ju prioriteet hetkel.
Esimeses teraapias rääkisin palju mis mind sööma paneb, millised emotsioonid sellega kaasnevad, miks see söömine (häire) mind segab. Rääkisin kõigest. Ma suutsin olla täiesti avameelne ja õnneks tunnen end antud psühholoogi juures täiesti mugavalt.
Nüüd pidin hakkama kirja panema kõiki söögikordasid, koos kellaaegade ja emotsioonidega. Ainsaks söömise kohaks peab olema köök. Selle päeviku täitmine peaks mind mingis mõttes ohjeldama, kui pean iga kahe-kolme minuti tagant kui uuesti kommi võtma lähen, seda kirjutama.
Samuti end kaaluma, et omada mingit ülevaadet kuidas see toitumine mu keha mõjutab. Ma pole kaalul käinud ja ma nii väga kardan minna. Ma tean, et ma olen suvest kohutavalt palju juurde võtnud. Number kindlasti haavab mind ikkagi korralikult. Aga see tuleb ette võtta.

See üritus enda kehaga hetkel leppida ja keskenduda haigusele toimis mõne aja. Kui ma peale jõulupühi perega külla minema hakkasin, toimus üle pika aja korralik kokkuvarisemine. Mu riided on mulle väiksed. Need ei sobi mulle selga ja ma tunnen end ebamugavalt. Ega see muidugi ei juhtunud üle öö. Paaril viimasel kuul peale teksade ja kampsuni midagi kanda ei tahagi. Nägin end nii koleda ja paksu ja õnnetuna. Enesehinnang on ikka päris nullis. Ma muutusin meeletult närviliseks, tunne oli et lähen hulluks ja ei suuda elada nii. See võib tunduda üle paisutatuna, aga ma läksin ikka väga endast välja. Tahtsin mitte eksisteerida ja nutt ei tahtnud otsa lõppeda. Hoidsin end tagasi, et mitte päris hüsteeriasse sattuda aga see võttis võimust mu üle.
Miks ma olin oma kevadel saavutatud vormi küll kaotanud. Tõtt öelda oli/on mul rõve end peeglist vaadata. Ma ei tahtnud, et keegi mind näeb. Ausalt öeldes mõtlen hirmuga kui peaks mingite tuttavatega kokku jooksma ja üldse ei taha inimesi enda ümber. See on mul elus esmakordne, kui ma nii tõsiselt sedasi tunnen, et ma ei taha välimuse pärast rahvasekka minna. Mul on enda ees häbi, et milline ma välja näen ja kuidas see mind emotsionaalselt laastab. Loomulikult ei ole reaalselt asi nii hull, et ma ei peaks julgema end inimestele näidata. Aga see on lihtsalt enda sees tekkinud tunne, millega on raske võidelda.
 
Ma olen vaikselt veeremas sinna auku, kus ma olin aastaid tagasi oma max kaaluga. Ma küll ei suuda objektiivselt hinnata endaga 24/7 koos olles kui suur ma olen või siis olin. Aga numbrid hakkavad sinna suunda viitama. Ei suuda uskuda, et olukord on nii hullu seisu jõudnud. Arvasin, et never again.. Ja kes mäletab, tulid sel suvel esimesed viis kilo ma ei tea kust kohast. Edasi tervise tõttu sisse söödud pillid ja AD'd aina tõstavad kaalu. Pillide võtmise lõpetasin mõni aeg tagasi ära, kuid büstil annavad siiani tunda. AD'd jälle aeglustavad ainevahetust, millega mul nii kui nii vedanud pole. Söömishood ise üldpildis on minimaalsed kaalutõstjad olnud. See teeb veel eriti näruse tunde, et mujalt tuleb lihtsalt lisastressi.
 
Nüüd ma seisan nagu kits kahe heinakuhja vahel. Ühest küljest tahaks tegeleda bingetamisest  lahti saamisega. Parematel päevadel suudan leppida hetkelise olukorraga, saada mõistusega aru, et see kõik on ajutine, see kaalutõus ja suhtumine jne. Teisest küljest ei suuda ma elada selles teadmises, et ma olen nii palju juurde võtnud ja ma ei tee selleks mitte midagi. Ma ei tea, kuidas leida see kuldne kesktee, et ma saaks tegeleda korralikult oma emotsionaalse söömise, stressiga ning samal ajal need lisakilod maha saada.
Mul on tunne, et kui mul on need kaalulangetusmõtted peas ja tegutsen selle nimel, siis ei soodusta see terveks saamist. Samas päästerõngas ümber kõhu ja Pamela Andersoni tissid ei lase mul hetkekski unustada üleliigseid kilosid ja nendest vabanemise soovi.

Samas tunnen ma motivatsiooni saamist just sellest tundest, mis mind laupäeval valdas. See viha ja kurbus ja alaväärsus ja paks tunne. Ma tahan tunda uhkust ja end hästi oma kehas. Nüüd pean hakkama enda ülekilodega tegelema sedasi mõistlikult, et mul ei tekiks liigsest piiramisest neid tugevaid tagasilööke aga samas andma endast kõik, et selles söömismõttes ja õgimishoogudest lahti saama. How?! Võib olla teen ma asjad liiga keeruliseks enda jaoks, või tahan liiga suurt tükki ampsata aga mul tuleb lihtsalt proovida sellest nõiaringist see väljapääs leida. Pean enda keha kohtlema hästi nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Ja küll siis ajapikku saabuvad tõusujooned jälle minu ellu.

Tõusud ja mõõnad on normaalsed. Ilmselt mõtlen kõik mured liiga suureks enda jaoks ja lasen emotsioonidel end liigselt mõjutada. Ma ei saa sinna midagi teha. Ma ei oska end kõrvalt vaadata kui need kriisinooled mind tulistavad jõuetuks.
Ma tean, et läheb paremaks. Mingi aeg ju kindlasti. Alati onläinud. Mul oli vaja lihtsalt kurta, et koguaeg lihtsalt ei jaksa võidelda, teisest küljest alla andmine on veel raskem. Ja ei tohigi alla anda. Lihtsalt ma ei oska hetkel õigesti tegutseda.. aga ma tõusen ja proovin edasi!

Loodan, et teil kõigil, mu kullapallid, olid imetoredad jõulud ja soovin teile kogu südamest ilusat aasta lõppu!

Kiku

Õnn

Imeline jõuluaeg on juba üpriski käes. Iseenesest tekib sisse soe tunne ja kõik asjad tunduvad kordades armsamad järsku. Millegi tõttu tekivad ka tagasivaatavad mõtted tervele 2014 aastale. Damn, kus see oli alles aasta. Mäletan kuidas suure eufooriaga esimesel jaanuaril sisse sukeldusin ja mõtlesin, et bring it on! No ikka korralikult tuli neid tõuse ja mõõnasid. Kõik on õppetund ja teate mis! Mina sain selgeks mis on õnn minu jaoks.

Õnne leidmiseks tuleks enda sisse vaadata. Õnn ei saa algust tegelikult teistest inimestes, ei rahast ega asjadest. Ei ole mõtet minust valesti aru saada, loomulikult on oluline roll inimestel, raha eest saadavatel võimalustel, ma ikkagi mingil määral usun, et materiaalsed võimalused aitavad õnnele kaasa ja samuti on meile vaja inimesi ümber.. aga, et neid tõeliselt hinnata ja nautida, peab seesmiselt tekkima rahu ja mõistmine. See päris õnnetunne ainuüksi selle eest, et oled siia maailma ühel päeval sündinud. Sündinud võrdselt nende inimestega, kes on siiralt happyd.
Võib olla ju palju sõpru ja 30 paari kingi, head sööki, kulda-karda, värvilisi kokteile ja liivaseid varbaid. Kuid oled enda vastu aus ja tajud, et sa pole õnnelik, suudad küll rõõmustada nende asjad üle, aga kui need kõik asjad ära võtta, kas siis õnn jääb sinuga? Arvan, et paljud leiavad end ei vastuse seest. Siis mis vahet on sellel kõigel millest oma õnne otsid, vähemalt mina hetkel leian nii.

Ma olen hästi kaua õnne otsinud teistest inimestes. Kuidagi sellised kindlameelsed uskumised, et kui minu kõrval on see õige inimene, alles siis saan olla PÄRISELT õnnelik. Kõik läheks sellest justkui ilusaks, siis ma suudaks enda vormi parandada ja oleks rõõmsam jne. Nagu ilma selle armastuseta poleks võimalik neid asju teha. Tegelikult ei ole see hetkel minu jaoks normaalne ega vastuvõetav arvamus. Loomulikult kaaslane teeb inimese õnnelikuks ja armastus paneb särama. Aga ainuüksi see pole hetkel põhiline, kuhu oma eluga jõuda. Enda õnnetus elus olen pikalt süüdistanud luhta läinud suhteid ja nendes omakorda ennast.
Ja kui minu tutvusringkond on hästi suur ja värviline ja väljaspoole elav, suure tähelepanu all, siis sealt voolab minu sisse veel rohkem õnne. Kõik teavad, kõik räägivad, kõik on hästi lahe. Elu on lill aga kui koju voodisse potsatan ja skandaalne elu jääb uksetaha, istub minu kõrval vaid kössis üksindustunne.
Ka asjade armastus ja saamisrõõm pole minu jaoks kuigi võõrad. Emme siiani naerab selle minu "ma tahan- ma tahaks- ma tahan" peale. Olen ma ju vanemate lemmiklaps, ühtlasi ka ainukene laps ja päris ära hellitatud. Mind on hoitud ja armastatud ja kõike võimaldatud, mis võimalik. Ma pole pidanud millestki tegelikult puudust tundma, on olnud nii paremaid kui ka raskemaid aegu, kuid üldpildis kindlasti rohkem saanud, kui väga paljudel teistel lastel on saadud võimaldada. Järjekordselt uut kleiti ostes tunnen ikka rõõmu aga kohe kindlasti mitte nii palju kui mõni teine tunneks rõõmu vähemalt ühe terve püksipaari vastu. Minu sees pole see justkui see päris rõõm.






Küsisin endalt, kas ma olen õnnelik inimene? Jah, ma olen õnnelik, sest mulle on kohale jõudnud see, milles ma päriselt õnne näen. Ma olen õnnelik , et olen leidnud endas rahu ja analüüsivõime. Need on kaks suurimat uut väärtust, milles ma tahaks aina edasi areneda. Selleks olen ma pidanud ikka kokku varisedes varvastega juba põhja puudutama, et oskaks end uuesti ja paremana üles ehitada. Aga kui ma seekord sügavamatest väärtustest elule vundamendi alla ehitan, siis on see seekord kindlasti tugevam ja kui torm sellele rajatud maja peaks lammutama, siis vähemalt need päris väärtused jäävad minu jaoks alles.

Õnn peitub selles, et ma saan rohkem aru, miks nii mõnigi sündmus aset on leidnud, ma oskan õppida oma kogemustest, ma tahan areneda, ma tean kuhu ma oma eluga jõuda soovin. Mul on uued ja sügavamad unistused kui kunagi varem. Ilmselt see kindel suur tunne mu sees ongi õnn minu jaoks.
Ma saan olla õnnelik veel paljude asjade üle, hoolimata päevast või tujust, sest see õnn on tõeline. Mulle on võimalus antud elada ja hingata ja näha, ning  naerda. Ausõna olen õnnelik seepärast.

Nüüd ma saan olla nii paljude asjade üle tänulik.

Mul on nii äge maam, kes on isegi kreisim pullija kui ma ise, haha. Mures ja rõõmus on tema esimene kelle juurde ma joosta soovin. Igavesti olen beebi selles suhtes. Mul oli ülicool lapsepõlv kriimuliste põlvedega maal herneid süües ja kitsi karjatades. Mu isa on õpetanud mulle, et kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Kes teab, see teab. Karvapallist kutsu vastu saan tunda tingimusteta armastust, koer on inimese parim sõber. Ma igatsen oma vanaema ja vanaisa, aga ma olen üdini õnnelik, et mul on keda igatseda. Saan oma parimad sõbrad ühe käe sõrmedel üles lugeda aga ma tean, et ma saan seda ka 10-20-50 aasta pärast veel teha. Kirjutamise rõõm aina kasvab. Ja aitamise soov aina paisub. Ma tunnen, et nüüd on minu kord olla kellegi jaoks olemas, kui neil seda kõige enim vaja on. Uued põnevad unistused on pähe torgatanud. Minu jaoks on veel tähtsad minu tõekspidamised, mul on oma arvamus asjadest ja kujutluspilt milline maailm olla võiks. Samuti on usk, tugevus, rahulolu, oskus olla üksi mitte üksik. Ma olen leidnud enda jaoks uusi suundasid, milles soovin ennast arendada. Ma olen õnnelik igasuguste kiftide mälestuste üle, mida ma aegaajal meenutan. Päris happy olen ma selle üle, et ma vaikselt sain täiskasvanuks. See käin tööl ja elan iseseisvat elu stuff, teate küll. Ma hindan oma kodu, lihtsalt istun keset voodit ja tunnen rõõmu. Tapeet on küll mõnest kohast viltu ja värv pole ühtlane, aga selle taga olen mina ise. Koos oma uhke tundega.  Kannatlikkuse õppimine ja aja andmine on head viljad, mida lõigata saanud olen.

Saavutatud hingerahu ongi minu jaoks õnn.

Aasta alguses kinnitasin 2014 peab tulema minu aasta, hea aasta.Et elu saab lill olema. Igasuguste jamade keskel olles mõtlesin, et millal minul hakkab ometi normaalselt minema. Kõik tundus jube lootusetuna. Aga tegelikult oli seda kõike vaja, et ma kasvaks selliseks, nagu ma hetkel olen. Minus on nii palju head ja sooja juurde tekkinud. Loomulikult ma loodan, et uus aasta tuleb super hea ja kerge, elu võiks küll mind hoida ja soosida. Aga ma tean, et mis ka ei juhtuks, on see kõik selleks, et endale veel selgamaks teha kes ma olen ja miks ma olen. 2015 aastat ootan hoopis teiste soovidega. Tahan jagada maailma armastust, rõõmu ja naeru, tahan õppida endas uusi külgi, soovin katsetada piire kui tugev ma olen, koguda ilusaid mälestusi ja tunda rõõmu igal hommikul ärgates selle üle, mis mulle sel hetkel antud on. Ma ei tahagi niivõrd enam saada vaid ma tahan endast midagi väärtuslikku anda.

Ma tõesti soovin, et kõik inimesed on lõpuks õnnelikud!