Võitlus

Olen elus. Veel. Kuidagi. Mitte kunagi ilmselt ei muutu asjaolu, et rõõmust rõkkaval lillekesel tuleb ühel hetkel oma roosad kroonlehed maha visata ja ära närtsida. Vot täpselt selline tunne mul hetkel ongi! Väsinud, tüdinenud, jõuetu.

Ma olen põhjusega olnud blogist eemal. Mul ei ole olnud motivatsiooni.Ü L D S E.   Mul ei ole olnud midagi tahtmist jagada. Ei-ei, siinkohal ei tasu arvata, et üritan vaikuse taha varjuda kartusest tunnistada olukorda. Mul pole mõtet ennast petta ja end tagasi hoida. Mul on stress.

Olin üliõnnelik, et reisilt naasnuna ei olnud ma teelt kõrvale kaldunud. Puhanud ja motiveeritud. Nii hea oli olla. Aga tee mis tahad, ei piisanud sellest. Kõik muudkui libises allamäge, lumepallina kogudes üht ja teist kräppi endaga kaasa. Peas keerlemas vaid mõte „Miks mina?! Miks mul juhtub?! Miks ma ei saa hakkama?! Milleks koguaeg see stress?!“  Valan neid krokodillipisaraid ja tunnen lootusetust, tahaks ainult tekiall keras olla.

Alustades sellest, et mu elus toimusid 180 kraadise pöördega muutused, päevakava ja elurütm olid harjumatud. Korraga tundsin väsimust ja ajanappust. Koolilõpp, praktika, isiklik elu..kuni trenni ja toitumiseni välja, oli järsku pea peale paisatud.

Tundsin, et ma ei tee piisavalt trenni ja ei panusta enda energiat oma eesmärki nii palju, kui varem. Ma ei saa öelda, et ma üldse ei tee aga minu jaoks kaks-kolm trennivaba päeva nädalas ei ole see, mis mind vaimselt rahuldaks.
Toitumine käib üles ja alla, ma ei pea kinni enam oma juhistest. Ma ei ole küll õnneks langenud mingisse meeletusse õgimishoogu aga lihtsalt süsteem on vale. Mõnipäev on kalorihulk näiteks 1000 kcal, teisel päeval söön oma 1600 kcali täis aga täiesti valedest toiduainetest. Kas liiga palju piima või puuvilja, või üldse jäätist. See kõik omakorda käib mulle närvidele, et miks ma nii teen.

Lohutada ei saa end ka trennis kulutatud energiaga, sest ma ei treeni ajanappuses enam nii palju kui nädalaid tagasi. See annab kohe tunda nii enesehinnangus, tujus, kaalunumbris kui ka peegelpildis. Kaal kõigub 2 kg siia-sinna. Ei tahagi enam end kaaluda. Mitte midagi ei taha. Kõht valutab, kõht on vahepeal nagu õhupall. Mulle ei meeldi see, mis minuga toimub. Samas ma sisendan endale koguaeg negatiivsust juurde. Kui valesti kõik on..

Ma ju lubasin endale, et seekord, olles hambad kui ristis tahes, saan hakkama. Ma uskusin endasse rohkem kui ei kunagi varem. Teadsin, et sel korral ma saavutan oma eesmärgid.. sest muidu ma ei saavuta neid kunagi. Tunne oli nii tugev ja teotahet oli nõnda palju, et jagus teistelegi. Nothing can´t stop me! Haha, nüüd tundub see haleda positiivsuse ja enese lollitamisena. Või lihtsalt liiga sinisilmse suhtumisena, et ma olengi nüüd järsku otsustanud olla nii kõikvõimas. Kõik tuleb köki-mökilt. Ausalt öeldes, nii see negatiivne jama kui ka liigne positiivsus on minu jaoks hetkel vastikud. Nagu just isiklikult minu enda kohta käiv.

Kas peale minu tunneb keegi veel seda halli negatiivsuse pilve varjutamas mu juttu? Jepp! Mina tunnen ka. Ma tunnen seda enda sees. Rõhuv tunne, nagu keegi seesmiselt keeraks kõik mu hea energia kraanid kinni. Et kõik on nii valesti ja mind teeb nii kurvaks see nõme mõte, et ma ei suuda ja ei saa hakkama. MISMÕTTES MA EI SAA??!! Ma ei suuda taluda seda stressi ja ma tahan normaalselt kulgevat elu tagasi. Elu, kus ma saaksin jagada neid positiivseid hetki ja näha progressi. Tahaks minna poodi, osta letilt paar tundi päevas aega ja energiat juurde. Ja ainult paremaks muutuda. Ilmselt nii lihtsa elu ja unistuste täitumiseks peaks ma kusagile muinasjutu maale ära kolima.

Ma tundsin oma blogist puudust. See on see koht, kus ma olen üdini mina ise ja saan välja paisata iga viimsegi terakese oma mõtetest, mida soovin. Aga mul ei ole tulnud väga kaua seda tunnet peale, et nüüd ma suudan endast välja anda need kõige õigemad mõtted ja emotsioonid. Just selles mõttes, et ma polnud ise enda jaoks suutnud välja mõelda, mis see kõik on, mis minuga toimub. Vastata lihtsale küsimusele – MIKS.

Aga tegelikult koorub siin lahti ilmselt minu kõige suurem võit sellel teekonnal. Ja ma tunnen juba nii siirast rõõmu, paljalt mõtete selguse tõttu juba.

Absoluutselt kohe kindlasti mitte ei kavatse ma alla anda, sest ma tõesti tahan ja usun, et jõuan oma eesmärkideni. Kui igale tagasilöögile alla anda või uskuda, et suurimaks katsumuseks saab juhuslikult suhu lipsav šokolaad, siis oleks see ammu kõik oma lihtsuses mul saavutatud. Vot sellele mõttele jõudes tundsin, et nüüd oli WIN!

Tegelikult juba paar päeva tagasi ma vaikselt tundsin, et kuigi asjad on küll halvasti, siis käega löömine muudab üldist pilti veel halvemaks. See ei tee mind kuidagi õnnelikumaks ega tekita minus rahuolu. Ma tunnen, et kasvan ja elan siis, kui ma pingutan ja võitlen. Tunne, et ma ei suuda keskenduda sellele rasvapõletusele, korralikule toitumisele ja trennile, nii nagu varem,  oli tekkinud osaliselt sellest, et just nende arvelt üritasin ma leida aega muude probleemide kõrvaldamiseks. Tegelikult tegin sellega endale karuteene. Võtsin ära põhilise rõõmuallika. Mis omakorda hoidnuks mu tuju üleval ja säilitanuks motivatsiooni. Tõestuseks, et kõik ei ole kadunud.

Vahet ei ole ju, et ma pole veel finišis. Ei peagi olema. Polnud isegi plaanitud veel. Aga tobe oleks poole tee pealt seisma jääda, et minna vaadata, mis olukord stardis on. Seal pole ju kedagi ega midagi. Kõik sihivad lõpus olevat karikat ja uhkuse tunnet. Võitu!

Nii ma siis olen nüüd omadega siin. Siin kuskil, kus ma ei tea täpselt, mis edasi saab. Ma ei tea, mis koht see üldse on, kus ma olen. Minus ei ole ülevoolavat entusiasmi ega pulbitsevat motivatsiooni. Aga liikuda saab vaid edasi, kasvõi neljakäpukil. Aga peab edasi minema! Ma teen ja töötan, sest ma tean, et see on mulle kasulik. . Ja ma suudan selle üle jälle rõõmustada, siis kui mulle päike hakkab kõrgemalt paistma ja linnud kõvemini laulma. Varsti! Alati ei saagi kõik meeltmööda olla ja plaanipäraselt minna. Ma tean seda, ma olen koguaeg seda teadnud. Aga ikka on see loll lootus, et äkki seekord joppab ja kõik lihtsalt sujub nagu imeväel. Papahh! Must auk. No nii, aeg kannatust varuda.. ja mitte alla vanduda.

Ainus, mis minus on kindel hetkel, on see, et ma ei taha alla anda. Ja siin olengi ma juba võitja. 

Ma tunnen ennast lihtsalt nii hästi

Kas nüüd kokku kuhjata kõik see mis pika vaikuse ajal toimunud on või kriisata lihtsalt välja see tunne, mis on hetkel. Mõtlesin pikalt..



Ma tunnen ennast praegusel hetkel niivõrd hästi. Nii nii, ei saa ikka ühte ilma teiseta. See, mis on toimunud viimase kahe-kolme nädala jooksul, on ilmselt mind paremaks muutnud kui mis tahes muu aeg mu elus.  Ebareaalne, kuidas üldse iga pisike muutus kokkuvõttes on üks suur areng ning kuidas üks asi teisest sõltub.

Vaikselt ma siin oma rasva killin. Paistab, et mu keha on minu poolt ja asi edeneb. Hetke seisuga olen kaalunumbrit vähendanud 4.1kg. Ma arvan, et see on juba midagi! Ma ei mäleta isegi millal ma selliseid numbreid oma elus nägin. Päris ausalt oli see kuskil 10 aastat tagasi. Ma ei suuda kirjeldada seda rõõmutunnet, mis minu sees roosade pallikestena keksivad ja tahavad end laia maailma jagada.





Olin 11 päeva Türgis puhkamas. Ma kartsin hullult, et võtan reisil juurde. Mul oli mitu nädalat ette sellest stress ja üritasin asju mitte nii üle paisutada ja mõelda. Aga minu puhul on see suhteliselt lootusetu. Ma ei hakka siin pikalt seletama, mis värk selle toitumisega oli. Mulle see türgi köök õnneks ei istunud. Sõin salateid ja kui isu, siis kooki ja jäätis ka. Mõned klaasid punast veini. Ma lihtsalt olin. Sisimas oli see hull lootus, et ehk ikka võtan midagi maha. Haha. Tulin tagasi, südame pekslemise saatel astusin kaalule. Kaal oli täpselt sama. Ma olin rõõmus, et pole endale mingit tagasilööki tekitanud. Aga arvestades kogu ainevahetust ning hormoonikesi, astusin paari päeva möödudes uuesti kaalule. MIINUS ÜKS KILO. Ma võtsin alla! Ma olen lihtsalt nii uhke enda üle. Loomulikult aitas sellele kaasa ka see, et liikusin väga palju ja juu sain koogitükid maha raputatud sedasi.


Mis veel vägev oli, oli see, et ma proovisin kaks kuud tagasi pükse, mis vaevu tulid üle mu pepsi ja puusade. Mõtlesin, et need rebenevad enne, kui ma need endale jalga kistud saan. Noo ja nööbi kinni panek.. haha. Ja mis nüüd juhtus. Mõtlesin, et kuigi ma rikun oma tuju ilmset siis suva, ma proovin neid jalga. Appi! Mul olid number 36 püksid jalga justkui valatud. Issand, ma olen selle üle hullupööra õnnelik. Mõne jaoks ilmselt üli tühine asi, minu jaoks midagi erakordselt toredat. Ma pole elusees kandnud nii väikest suurust. Mis tähendab, et ma pole kunagi nii väike veel olnud, kui hetkel. Whuhuu!

Uhke? Jep. Rahul? Jep.

Minu jaoks on see nii tähtis. Esiteks on see tähtis selleks, et ma tahan olla normaalne inimene, normaalsete mõõtudega. Ma ei taha kõikuda selle normaalse ja kerge ülekaalu vahel. Teiseks ma tahan olla ilusam kui kunagi varem. Soovin, et vaatepilt peeglist meeldiks mulle. Et ma saaksin kanda riideid mis mulle meeldivad, mitte ei peaks niivõrd mõtlema sellele, kuidas peenikesem välja näha. Kolmandaks ma armastan oma lihaseid ja milleks neid katta rasvapolstriga. Ei-ei, neid ei tohi peita!Neljandaks ma tean, et olen võimeline saavutama selle rahulolu. Ja nagu ma olen ka varem maininud, siis see kord on SEE kord, kus ma usun ise iseendasse kõige rohkem. Aga tegelikult miks see kõik mulle nii oluline on, on sellega kaasnev enesekindlus. See on üks järjekordne roosamannavahune ring - mida tugevam inimene ma olen, seda parem ma olen. Rohkem õnnelikkust elus ja see positiivsus kiirgab ka teistele välja. Seega muutubki kogu elu kvaliteet paremaks. Ma olen ennegi öelnud, et olen enesekindlam kui varem. Jäädes ikka vahel selle taha kinni, et huvitav mis teised minust arvavad. Nüüd aga on mulle oluline see, mis ma endast ise arvan. Ja ma arvan, et ma olen päris heal teel.


Kevad on alati minu aeg olnud. Ma tunnen, et tärkan ellu ja mul on nii palju endalt nõuda ja endast anda. Nagu iga aastane väike reborn. Elan vaikselt täiesti uude elurütmi sisse. Toitumispäevik ja trenn jälle igapäevaelus tagasi. Ja ma olen vähemalt poolel teel, kui mitte isegi 2/3 teekonnast.

Auhinnagala

Tõtõtõtõõ.. parampapaa. Liebster Award. 

Omad hoiavad ikka kokku ja on läinud auhindade jagamiseks, mida üks blogija tunnustusena teisele edastab. Auhind on mõnusalt omapärane - üks blogija vastab viiele küsimusele, mis on talle esitatud ja valib välja järgmise "ohvri", kelle suunas tunnustuseks oma küsimused tulistada. Uhkusega saan öelda, et Margit ehk Nourish, Train & Flourish on välja valinud minu järgmiseks auhinna saajaks. Suur aitäh Margit, see tähendab mulle palju! Jess! Ma olen auhinnatud blogija! How cool is that!

Enne kui ma suudan tõsiselt välja mõelda õiged ja ausad vastused, tahan ma jagada oma väikest õnnetunnet. Ma olen lihtsalt nii tänulik, et olen leidnud enda ümber nii vahvaid inimesi. Ja saan tunda seda ühtekuuluvustunnet teiste tervise/spordi/kaalulangetajate blogijatega. Ma olen nii uhke, et teid on nii palju ja nii tublisid inimesi selle pisikese Eesti kohta. Kõige suurem kummardus on mul Margiti, Heidi, Henry ja Elari ees. You rock my world!

Ja nüüd.. SIIT NAD TULEVAD! Küsimused käsikäes vastustega:

1.Kirjelda oma elu 5 aasta pärast. Olen õnnelik, sest ma ei ole jätnud kasutamata ühtegi head võimalust ja pole kartnud võtta riske. Ma olen palju õppinud ja tean paremini kui kunagi varem, mida edasi teha ja saavutada tahan. Noh, need pisikesed võidukesed on kindlasti juba olemas. Olen saanud korralikult kõrvetada ka, aga hea kaalub alati halva ülesse. Kui ma juba praegu tunnen, et olen viimase aastaga vaimselt nii palju kasvanud ja arenenud, siis ilmselt viie aasta pärast olen sellest välja kasvatada suutnud väga kindla, tugeva ja targa naise, kes elab elu mida armastab. Kusagile ei ole kadunud armastus sportimise vastu, vastupidi see valdab suuremat osa minu ajast. Ma olen isiklikus elus saavutanud piisavalt eesmärke ja unistusi, et täita suure pühendumisega veel üks soov - aidata teisi. Ja nii lihtsalt olekski mu elutöö selline, mida teen kogu oma hingega. Heh, tegelikult ma ju pühendan enamus ajast oma perele ja suurimale kingitusele - olla maailma parim emme oma päris enda beebile. See on ühtlasi ka minu suur soov mõeldes tulevikku, olla eelkõige hea naine ja väga hea ema. Luua oma perele hea kodu ja pakkuda täisväärtuslikku elu. Mees, lapsed, koerad, oma kodu ja ühised tegevused. Aga mis kõige tähtsam - palju palju armastust!

2. Milline on sinu kõige suurem trenniga seotud eesmärk, mis endale seadnud oled? Ei teagi kas nimetata neid eesmärkideks või milleks, aga mul on mõtted, mille kavatsen teoks teha. Uhuhuu, ma ei ole küll jooksjate listi kuuluv plikatirts aga ma tahan kunagi öelda, et olen läbinud maratoni. Ma ei tea, kas see juhtub aasta-kahe või viie pärast, aga ma teen selle ära kunagi! Aga mis päris eesmärki ja unistust puudutab, siis suurimaks eesmärgiks oleks üks korralik võidetud karikas. Kus, milles, millal.. sellest rääkimise aeg pole veel kätte jõudnud.

3.Kirjelda üht meeldejäävat seika oma lapsepõlvest. Ma olen 90ndate titt ja nii õnnelik selle üle. See ongi juba meeldejääv kui teistmoodi oli kõik siis vs. praeguse aja lastega. Sain väikse röövlina päevad otsa õues mängida, pikad suved maal veeta. Ilusaid multikaid vaadata. Selliseid joonistatud ja naljakaid. Ma olen ainuke laps aga mul polnud mitte kunagi igav. See oli nagu päris ikka! Ja korraldanud olen ma pisikesena ka korralikult. Kraanikaussi kinni jäämisest kuni juuste lõikamiseni. Nii umbes nelja-viieselt. Kogu lapsepõlv on olnud meeldejääv tänu selle ehedusele. Ja tekitab nii sooja tunde sisse.

4. Nimeta 3 oma lemmikraamatut, põhjenda valikut. Piinliku hetke auhind läheb siin ka mulle. Ma olen nii crappy raamatute lugeja. Ma ei ütle, et see oleks mingi vastumeelt asi või et aega poleks, mis on minu meelest eriti loll vabandus. Aga millegi pärast ma ei leia end just väga tihti lehekülgi keeramas. Loomulikult on olnud raamatuid, mis mulle on meeldinud ning mida on raske olnud käest ära panna, enne kui läbi loetud. Ei hakka ma siin midagi kokku luiskama ka. Välja oskan tuua vaid "Dorian Gary portree", mis tegelikult ka hullult on meeldinud. Just sellepärast, et oli segu ebanormaalsusest ning kuldsetest elutõdedest. Realistlikult kreisid, õelad kuid samas säravad. "Kui me oleme õnnelikud, siis oleme alati head, aga kui me oleme head, siis pole me mitte alati õnnelikud. " O.Wilde

5. Milline on sinu lemmiktsitaat / moto? Miks? Küsimus, millel on kõige lihtsam vastata. Ma olen igasuguste tsitaatide fänn. Ja mul on kindlad põhimõtted, mida ma usun.

 "What´s meant to be, will always find a way to be." on see, mida ma ikka ja jälle endale korrutan, eriti kui mu maailm on sassis nagu pudru ja kapsad. Mõte, mis käib elu lõpuni minuga kaasas . Olen lootusetu saatusesse uskuja. Usun, et igal asjal on oma aeg ja koht. Kõikidel on oma saatus, elu veeretab täpselt need asjad meie eluteedele, mis on meile mõeldud. On raskemad ja kergemad eluetapid, aga see kõik on kasvatanud ja õpetanud just selliseks inimeseks meid, nagu me antud hetkel oleme. Leian ka seda, et iga katsumus on kogemus ja igas halvas on midagi head. Loomulikult ei arva, et ise peaks lihtsalt istuma ja ootama, mis nüüd järgmiseks tuleb. Tegutsema peab, aga kui midagi ikka pole määratud juhtuma, siis see ei juhtu. Veel. Juhtub siis, kui selleks on õige aeg.

Minu poolt kindel autasu saaja on Elari ehk Tervislik Elari blogi . Siin pole vaja pikka juttu ilmselt mitte kellelegi selgitamiseks. Ta on lihtsalt nii tubli ja edukas juba nii noorena, et ma ei kujuta ette, kuhu tema oma viie aasta pärast jõudnud on.. Ma olen lihtsalt nii uhke, et minu inimeste ringkonda selline tegelane kuulub! Nõustun Margitiga, et nüüd alles see raske osa algab.. et leida need õiged küsimused.

Naudi võitu, Elari!

Minu küsimused siis kukkusid nõnda välja:

 1. Mis oleks see üks asi mida sa tahaksid elus teha, aga usud, et ei tee kunagi?

2. Kui sa peaksid andma vastsündinule, kellel puudub mingisugune elukogemus, ühe nõuande, siis mis see oleks?

3. Kas sa oled rohkem pühendunud sellele, et sa teeksid asju õigesti või teeksid õigeid asju?

4. Kui sa ei teaks kui vana sa oled, siis kui vanaks sa end peaksid, miks?

 5. Iga päev on uus kogemus. Mida oled tänasest päevast õppinud?

Oi, see on alles suurte muutuste algus!

Üks asi, mis kuulub ilmselt kümne lemmiku asja alla maailmas, on laupäeva hommikud. Mulle nii meeldib ärgata vara, päike vaikselt teavas siramas. Süüa oma mõnusat hommikusööki ja lihtsalt tunda end õnnelikuna. Blogimiseks on see olnud läbi aegade mu lemmik hetk. See laupäeva varahommik..

Muidugi erutust tekitav on viimasel ajal laupäevahommikune "kaalumiskohustus". Ausalt öeldes olen ma reede õhtul juba ärevil, sees on hull lootus positiivsele vastukajale, samas kriibib hinge väike hirm, et milline see reaalsus on.

Ärkasin täna jube vara, häbiväärselt vara nädalavahetuse kohta.. jälle.. ning vedelesin jälle mõnusa tunnikese niisama. Aga no tuhin oli nii suur sees ja tegin kaks sammu voodist välja - kaalule.

Viis nädalat sai täis ja ma olen endast maha jätnud 3.1kg! Ma olen väga rahul. Lõpuks miski, mis päriselt sujuvalt koguaeg mõjub. Tõsiselt ma olen ise uhke, õnnelik ja motiveeritud. Ja nii tänulik Viktorile, et mind õigele teele juhtinud on!
Sest enam pole kaugel see number, mida ma pole ilmselt aastaid oma kaalul näinud. 


Saan sellest surnud punktist üle ja nädala-kahe pärast on juba minu "uus mina" saanud alguse.Sealjuures veel arvestan seda, et mul pole kunagi nii palju lihasmassi ka olnud. Ehk siit saan välja lugeda enda jaoks, et rasvaprotsent on kohe kohe aegade väikseim. Nii lahe lihtsalt.

Samas see "uus mina" on ikka veel alguses aga tõesti jess! seekord ma täidan oma eesmärgi. Hopefully on see suve alguseks käes, kui samas rahulikus kuid edasiviivas tempos jätkan.

Toitumise suhtes üritan ette plaanida oma söögid ja see toimib kõige paremini. Pole kahe nädala jooksul mitte ühtegi halba päeva olnud. Ainult see, et ma olen iga päev 1.5-2.5h trenne teinud ning energiakulu on korralik. Seega 1600kcal on koguaeg väheks jäänud ja söön 1800kcal enamasti. Alguses tundsin end pahasti, sest tundus, et olen söömisega nii piiri peal. Võiksin ju ikka süüa miinimumi mitte maksimumi. Aga ellimineerisin selle tobeda mõtte. Sest reaalselt ju tunnen, et mul on väsimus ja jõuetus tekkimas ning nälg on, mitte pole asi isus. Ja kuna ma ise näen ka, et 1800kcal sisse söömisega asi ju toimib täiesti normaalselt ja energia puudus kaob, siis tuleb oma keha ikka kuulata.


Viimasel kahel trenni sessioonil olen sutsu nüristunud tunnet tundnud, aeg nagu venib ja pole päris see õige emotsioon. Ja kuna ma pole viimasel paaril nädalal mitte ühtegi puhkepäeva teinud, otsustasin täna puhata. Noh, niisama logeleda ja sõpradega aega veeta. Aga päev on alles poisike ja ma ei imesta kui õhtuks ikka oma sammud Myfitti sean, haha. Samas tegelikult ma tean, et keha vajaks seda ja vaim ka. Nii et pean ikka täna selle plaani maha matma. Oeh, dilemma.

Igatahes kokkuvõtteks ma ei oska kirjeldada seda kõike, mis minuga viimase viie nädala jooksul toimunud on. Ma olen lihtsalt nii rahul ja õnnelik. Hoolimata, et see pole kergelt tulnud ja olen ikka närvitsenud ka sellel lühikesel teekonnal piisavalt palju. Aga arvestada, et peale aastat niisama suht tühja rühkimist ja katsetamist ikka oma nullpunktis olla, siis on edu selle viie nädala kohta küll ja rohkem veel.

Mille üle mul ohjeldamatult hea meel veel oli, oli see, et mõned päevad tagasi mu BFF, kes polnud mind väga näinud viimasel ajal, ütles et ma olen väiksemaks jäänud. Alguses põiklesin vastu, et ah ei tea, ei ole ma midagi. Aga kui sealt tuli "kuula mind, mis ma ütlen," siis ju on mingi tõepõhi asjal ikka. Ja see mu suurim soov ongi juu, visuaalselt parimas vormis olla. Mitte kaaluda mingi kindel arv kilosid. Igatahes oli mulle väga väga tähtis seda kuulda ja eriti temalt. Kelleltki, kes on aastaid mu hala kuulanud ja ära kannatanud, näinud et midagi pole kunagi samas paremaks muutunud. Aga seekord koos minuga usub minusse. Jeeee! Kallis oled, Veronts!

ILUS ON ELADA! Oh, kuidas mulle meeldib seda ikka ja jälle tunda.


Kiku

Kõik algab sinust endast, kullake!

Mul keerlevad igasugused motivatsiooni ja sihikindlusega seotud mõtted peas. Mis on see, mis motiveerib või kust leida motivatsiooni?! Sellised küsimused lendavad aina rohkem minu postkasti aadressi suunas.

Lühidalt -  see on MISKI, mis tuleb SINU seest. Seda ei saa teisele inimesele selgeks teha, luua ega tekitada, kui inimene enda sees pole ise seda üles leidnud või luua suutnud.

Alustaksin üldse sellest, et lugesin hommikukohvi kõrvale Elari intervjuud Noorte Häälele, mille leiate siit. Mulle meeldis väga väga üks mõte, mille Elari välja tulistanud on: ""Rohkem headust ja teiste märkamist! Elu on keskmiselt 70 aastat pikk - liiga väikene aeg, et olla halb inimene." Nii õige ja hea mõte päeva alustamiseks, eriti lõpp.

Kuna minu meelest algab kõik ise endast, siis tuleks eelkõige olla enda vastu hea, ennast armastada ja austada, hoolida oma kehast, suhtuda positiivselt elu igasse katsumusse, mis teele veeretatakse. Kõigest on midagi õppida ja pole mõtet silmi kinni pigistada. Just läbi kogemuste on võimalik leida endas see MOTIVATSIOON, mida meist paljud otsivad. Ja alles siis, kui suudad olla enda vastu hea inimene, suudad seda olla kogu maailma jaoks.

Elu on lühike, me ei saa ühtegi mööda lastud võimalust ega hetke tagasi. Mõtled, et oleks ma alustanud pool aastat tagasi või poleks ma 3 kuud tagasi alla andnud, oleksin ma seal, kus tegelikult olla tahaksin. Nii on elus kõikide asjadega. Aga, et mitte järgmise poole aasta pärast ikka veel sama asja mõelda, siis me saame alustada kohe, nüüd ja praegu. Et need kõik ees olevad päevad oleksid täis rõõmu ja enesekindlust, häid hetki ja häid inimesi.

Kui koguaeg mõelda, et ma ei saa ja ei suuda ja ei oska, anda alla igale isule, siis ju oled rohkem võlutud sellest kreemikoogikesest kui väiksemast püksipaarist. Sind motiveerib see koogike end rohkem sööma ja see 5 minuti hea enesetunne on suuremaks motiks, kui suruda hetkeks alla see emotsioon, võidelda endaga ja mõelda suuremas plaanis. Nädala, kuu või aastate pikkusele heale enesetundele, kui tunned end oma kehas hästi. Täpselt nii kaua, kui ise päriselt ka ei usu endasse ja sellesse, et kõik on võimalik kui vaeva näha ja võidelda, ei saa midagi muutuda.


Mul on võtnud see aastaid, et tõesti saan öelda, et see motivatsioon tuleb mu enda seest. Ma tunnen, et ma tahan ise enda jaoks olla ilus ja terve. Ma tahan proovida ja astuda mugavus tsoonist välja selleks, et testida milleks ma võimeline olen.
Sellised asjad mind isiklikult ei motiveeri, et suveks saledaks või tahan sellele või tollele meeldida. Jah, mul on suvel hea lühikesi pükse kanda või rannas peesitada, kui ma olen heas vormis, aga mu enda pärast. Ma tunnen ennast hästi oma kehas ja siis mul on juba ükskõik kas ma teistele meeldin või mitte. Aga kui mind ikka häirib üle püksi värvli punnitav kõhuke ja teised seda isegi ei märka, siis samamoodi on mul ükskõik mis teised arvavad. Ma ju ise pole rahul!
Kui sa ise sealjuures ei tunne, et sa teed seda enda pärast, siis ei teki sul ikka endaga seda sidet ja sõprust. Ning suvel on suhteliselt üks kõik kas sa oled peenikene või paks, õnnelik või õnnetu. Ja teised inimesed- kui ikka enda jaoks ei tee ja oled ebakindel, siis teised tajuvad seda ebastabiilsust ja kokkuvõttes ei ole see ka teiste jaoks niivõrd oluline

Mul käib absoluutselt iga päev mõtetest läbi, et appi kuidas tahaks kommikarbi pintslisse pista, unistan sellest magusast maitsest suus ja kujutan ette kuidas ma neid kõiki asju söön. Aga see jääbki kuskil 90% ulatuses ainult mõtteks. Ja ma olen nii uhke enda üle! Ja tänu sellele ma näen tulemusi ja see on see mida ma ju soovin. See omakorda tõestab, et mu otsused kannavad vilja ja käitun õigesti. Sest tunnen end juba pikemas perspektiivis paremini.

Minu nõuanne motivatsiooni leidmiseks oleks selline :

1. Usu endasse! Kõik on võimalik, see ei peagi olema lihtne. Mõtle kui palju muid katsumusi ja palju raskemaid meie eluteedele satub ja millega me hakkama saame. Saame ka hakkama nende üleliigsete kilode kaotamisega. Sa pead aru saama, et keegi teine ei tee seda sinu eest ära.

2. Räägi endaga! Jah, kasvõi kõva häälega küsi mida sa tahad, mida sa oled nõus tegema selleks, milleks sa ei ole suutnud siiani end kokku võtta, mis on sinu suurimad hirmud, millistel hetkedel on kõige raskem. Kirjuta see kasvõi üles, korruta endale iga päev.

3. Otsi tuge! Leia enda ümber need inimesed, kes sind aitavad ja nõustavad. Kes raputavad su maa peale, kui vaja. Kes on olemas, kui vaja pisaraid pühkida või kellega saad rõõmust kilkavalt õnnelik olla, kui oled edukas. Olgu selleks siis mees või naine, sõber või sõbranna, personaaltreener või kasvõi mina. Inimene, kes sind ülese upitab mitte ei too negatiivsusega alla. Selleks ongi oluline leida, keegi kes päriselt ka mõistab. Sellistele "ah kuule, mis see üks koogitükk ikka teeb" või "jälle su järjekordne dieet jah.." inimestele pole lihtsalt mõtet kurta. Kui nad ei saa aru ja ei tahagi saada, siis pole mõtet rääkida ja oma tuju sellega halvaks teha. Ma tean täpselt kellega kui palju ma millestki rääkida saan. Ja mul on tänu neile inimestele nii kindel ja tugev tunne, et saan hakkama.

4. Tee seda enda pärast kogu eluks. Mitte ära keskendu koguaeg hetke isudele ja laiskusele. Kui sul murdub kinga konts või auto mootori rihm läheb puruks, siis Napoleoni kook ega kast õlut ei paranda seda ausõna.

5. Iga tagasilöök on osa plaanist! See raputab aeg-ajalt paika, paneb analüüsima mis valesti on ning aitab reel püsida. Kui koguaeg hästi läheb, siis see on inimese loomuses, et muutud mugavamaks. Hakkad endale jälle rohkem lubama, kui kaalul muutust ei näe. Ja põmm! Märkamatult võid olla alguspunktis tagasi. Aga kui vahel on asjad halvasti, siis paneb see head rohkem hindama. Mina näiteks oma pluss-nädalatel tunnen nii suurt motivatsiooni, et ekstra tubliks hakata, et järgmine nädal jälle vihast punnis silmadega kaalu jõllitama ei peaks. Vaatan üle oma toidupäeviku ja trenniisu kahekordistub. It keeps me going!

6. Tehke pilte! Pildistage end igast küljest ja siis mõne aja möödudes uuesti. Ausalt te võite üllatuda, sest end igapäevaselt nähes ei taju alati palju muutunud on. Aga kui on olemas "fotosüüdistus", siis it works!

Mul oli endal näiteks üllatuseks, kui võrdlesin eelmise suve ja paari päeva tagust pilti oma kõhust. Peeglist ise vaadates arvasin, et olen täpselt samasugune aga pildipealt oli ikka väikest erinevust näha.

MA OLEN NÕUS ALATI OMA NÕU JA JÕUGA AITAMA, RÄÄKIMA, ABISTAMA. Nii palju kui ma vähegi oskan ja suudan. Kirjutan alati oma kogemusest, mis on minuga toimunud ja toiminud. Ma olen nii rõõmus, kui saan kedagi aidata. Ma tean ise kui väga on vahel vaja kellegi nõu ja ma olen selle tee kõik ise läbi teinud, kui väga lost on olla. Seega ärge üldse kartke ega tundke mingit valehäbi, vaid aidake ennast ja laske end aidata!

SA SUUDAD SEDA!

Ma olen parem kui olin eile

Üks, kaks, kolm, neli.. neli nädalat ehk esimene kuu on möödas, kus olen kontsentreeritud  r a s v a p õ l e t u s e l e. Ma olen päris rahul ja õnnelik. Kõik ei ole olnud sugugi lust ja lillepidu, selle esimese kuu sisse on langenud nii paigal püsimist kui ka kaalutõusu. Mul on olnud tujukas ja kohati emotsionaalselt pingeline aeg. Mingisse katastroofilisse õgimisse ma õnneks langenud ei ole, loomulikult 100% kõik päevad ei ole olnud ideaalsed just toitumise kohapealt. Trenniga on kõik väga väga hästi. Aga ikkagi kokkuvõttes kui lõpp (no hetkel tegelikult esimese bloki lõpp alles) on hea, siis on kõik hea.

Esimese kuu tulemuseks olen langetanud 2.5kg, mis on minu enda jaoks hea tulemus. Tasa ja targu, siis peaks see kõik ju tegelikult palju paremini edaspidi ka püsima, mis ongi minu eesmärk. Ainult paremaks muutuda. Kui edaspidi läheks kõik sama tempoga, siis juuni keskpaigas peaksin ma tahtma rõõmuga mööda randa ringi kepsutada. Ma nii nii loodan, et see on nii! Mõõtudes on muutust nii palju, et vöökohalt olen kaotanud 2cm ja nabalt mõõtes 4cm väiksemaks jäänud. Kehaanalüüs näitas ka, et kõhupiirkonnas on rasva % sutsuke üle, siis on see ainult hea.

Eelmisel nädalal tegin esimese kokkuvõtte ka treenerile, kusjuures olin tegelikult jumala kurb seda tehes. Sest siis oli tegemist mul väikse kaalutõusuga ning ma ei saanud aru, kuidas see kõik nii raskelt läheb. Viktor vaatas üle mu toidupäeviku ja ütles, et talle meeldib üldiselt see, mida ta seal näeb. Toitumisega on tõusud ja mõõnad, vahepeal kuidagi sujuvalt ei jälginud enam nii täpselt mikrotoiduainete suhet ja ta soovitas mul seda rohkem jälgima hakata. Kuna ma trenni teen korralikult, ei tundunud veel mõistlik kaloraaži vähendada.
Aga tema positiivne tagasiside kuidagi süstis jälle minusse motivatsiooni ja mul isegi ei tule mõttesse käega lüüa. Ükskõik kui kaua see aega ka võtma ei peaks, siis ma ei jäta jonni enne kui peeglisse vaadates näen seal keha, mis mulle meeldib. Sel korral on mul usk endasse suurem kui kunagi varem ja see tahe on ka kuidagi teistmoodi. Pluss nii palju toetavaid ja minusse uskuvaid inimesi minu ümber panevad mind ennastki veel enam uskuma, et I get it!

Tegelikult see toitumine on täiesti normaalne ja pole mingi enesepiitsutamine ega nälgimine. Seega ma peaks ikka päris loll olema, kui käega lööksin. Sest tean, et paljalt trenni tegemisega ma ei saavuta midagi. Ja vahel endale ma ikka luban ka midagi "keelatud". Ilma süümekateta.

Ja trenn! Uskumatu aga mulle on täiesti meeldima hakanud mu pikad jõusaalis higistamised. Eks siin oli alguses tegemist jälle mingisuguse jonnimisega ja ise olin pähe võtnud, et mulle meeldib ainult pumpida. No siiani naudin ma Bodypumpi, see on nagu maiuspala 2x nädalas mulle. Aga ülejäänud 7x ehk siis iga jumala päev isegi peale BP trenni, on mul 90 minutit rasvapõletust. Enamasti treenin siiski lindil aga juba olen hakanud proovima ka teisi masinaid ja täitsa mõnus on treenida. Kokku selle ühe kuuga on olnud 42 tundi trenne, olen täitsa rahul. Ausalt öeldes ma aina rohkem naudin ja armastan trenniaega ning ma ei kujuta väga ette enam, et üle ühe päeva suudaksin puhata nädalas. Isegi seda teen äärmisel vajadusel või lihtsalt võimaluse puudumisel.

Uus nädal, uued trennid, uued väljakutsed, uued võimalused. Kõiges üritan anda endast parimat, et homme saaksin jälle öelda, et ma olen parem kui eile.


 
Happy new week! 

Kiku

Naiselik agoonia

Elu on rõõmus, möödub päev, möödub teine, kuniks.. on jälle see aeg kuus saabunud. Period. Ja naised teavad millest ma räägin. Kuna igasse kuusse kuulub see üks nädal, kus hormoonid möllavad nagu ei kunagi varem, leidsin end mõtlemast, mis siis täpselt minuga toimub. Täpsemalt siis nädal enne seda aega, millega naisterahvaid "õnnistatud" on.

See on täiesti kaootiline, milliseks närvipuntraks ma muutun. See kiirgab igast küljest, pealaest jalatallani, minust välja. Ja siis ma olengi kukkunud sinna musta kapslisse, nõiaringi..

Hetk, mil taipan, et suudan iseendale nii häiriv olla aga mitte kuidagi ei saa enda eest ära ka põgeneda. Kusagile roosasse mannavahtu, nii nagu mulle enamasti meeldib olla ja elada.
Kõik asjad ärritavad ja see omakorda ärritab. Tuju on nullis. Okei, olen aus - sajaga miinuses. Midagi teha ei taha aga samas lihtsalt olla on liiga närvesööv tegevus.

Õnneks on trennitegemise võlu ainukese asjana säilinud. Kuigi pean tõdema, et ümbritsevad inimesed ei muuda mind just positiivsemaks. "Palun ärge rääkige minuga, palun ärge isegi vaadake mu poole.." Haha, tõsine mõrra periood.

Ja loomulikult mõjutab see kogu mu eluviisi, kaasa arvatud mu rasvalangetuse protsessi. Söömise ja söögini viib mind täpselt kaks niiti. Üks niit ongi see puhas päevadega kaasnev söögiisu, kus pole mitte mingit vahet mida ma söön. Umbes selline, et võiks paberit ka süüa, peaasi et suu käiks. Ja siis krahman kõige esimesena ette juhtuvaid asju. Olgu selleks siis kurk, müslikarbist välja nokitud rosinad, lonks piima või tahvel šoksi. No kui tobe on sedasi veel toidupäevikut täita!

Kui ma nüüd mõtlen, siis see on täiesti jabur isu. Lihtsalt mingi hullumeelne vajadus. Ja see pole isegi nagu see lohutussöömine, sest reaalselt ei pea see söök olema üldse maitsev. Peaasi, et hammas peale hakkaks. Nüüd ma olen õppinud sellega sedasi toime tulema, et terve nädal küpsiseid koos karbiga ei sööks, venitama välja end päeva, jõudes selle teise niidini, millal olen max level pahuras tujus ja reaalselt isu, nüüd juba SUHKRUISU on kasvanud nii rängaks, et olen nõus mööda seinu üles ronima. Siin on see reaalne emotsionaalne söömine, aga parem üks päev halba toitumist kui iga päev võidelda enda tujuga ja natukene alluda sellele isu survele.


No ja siis see kaal. Esiteks päevade ajal kipub väga paljudel naistel siis kilo-kaks-kolm tõusma. Tean tean, et see on vesi kehas. Seda on tunda ja näha. Keha on paistes ning raske on olla. Kohutav jama ma ütlen! Aga sellel kaalul ei tohi end küll lasta morjendada, sest see on mööduv nähtus ja teiseks pole ju see õnneks rasv. Samas siin sutsu kripeldab see ülesöömine ka. Aga päris kilode kaupa see kaal nii kui nii tõusta selle arvelt ei saa.
Grrr, aga tuletan meelde, et need närvid närvid on ka juba endast märku andnud.. ehk siis ikkagi see lollus kaalunumbri näol võib kurjaks ajada. Kõik ju ärritab.. Sellega ma siis üritan ikka ka tööd teha, et need negatiivsed mõtted ei võtaks võimu mu üle. Seega katsun end juba ette valmistada emotsionaalselt, et kaalumine ei pruugi rõõmustav tulla. Ja lohutan end sellega, et küll siis järgmine nädal on juba asi ilusam.

Kokkuvõtteks kuna sellest nii kui nii pääsu ei ole, siis tuleb sellega õppida elama nõnda, et see võimalikult vähe muud jama endaga kaasa tooks. Ehk siis klaas on alati pool täis. Suudaks need tujud ja emotsioonid ka veel kuidagi ära lahendada..

Aga tegelikult nüüd juba, on elu jälle ilus! Rõõmu tuleb tunda igast väiksest asjast, need loevadki kõige rohkem. Käes on kevad, päike ja soojus.. aina paremad ajad ees. Rohkem saab väljas liikuda ja aega veeta, nii kaua on valge. Nautige kallikesed!

ILUS ON ELADA!

Teie Kiku

Brownie koogike

Kuna ma ise olen täiesti fänn ja paistab, et ka teistele maitseb ning huvi tuntakse palju, siis toon teieni veelkord oma selle ubadest tehtud brownie retseptikese:


2 purki musti ube ilma vedelikuta (poodidest soovitan vaadata kas Kaubamaja toiduosakonda või Prismasse, seal Organic firma oma)
2 muna + 1 munavalge
40g kakaod
1spl kookosõli
1tl küpsetuspulbrit
0.5 tl soodat
magustajaks agaavi siirupit maitse järgi (või mett või steviat) vist panin u. 3 spl
sörts piima(kasutasin sojapiima nt).

Kõik blendris ühtalseks massiks. -
Siis vormi, soovitatavalt neljakandilisse, peale maitseb mulle panna mustikaid. Aga siin on ka fantaasia koht.
Ahju 35 min 180C

Maha jahtudes lõigata ruudukesteks ja mulle maitseb see järgmisel päeval kõige rohkem.
Eriti maitseb see maitsestamata jogurti ja maasikatega.

Head katsetamist ja head isu!

Minu aeg!

Heei! Olen jälle see rõõmust rõkkav lilleke, sest õnneks peale eelmist, seda esimese rasvapõletuse nädala failimist, ma pead norgu ei lasknud. Meel oli küll sutsu kurvem aga no kui kohe alla anda, siis milleks üldse alustada.

Kibelesin nii hullult kaaluma terve nädal aga siiski pidasin laupäevani vastu. Hommikul enne kaalule astumist reaalselt süda puperdas ja hirm oli nii suur, et mis siis kui ikka pole langenud. Ehk siis mis siis kui see ei tööta ja ma ikka ei saa sellest polstrist lahti.. Miljon küsimärki saatsid seda teadmist, et sellisel juhul ma olen meeletult pettunud..

Põmm! Ära tegin! Kahe nädala tulemus on MIINUS 1.9KG. Ma olin lihtsalt nii nii õnnelik. See tähendab olen siiani.

Ega siin pikka ja keerulist juttu pole. Mul läheb hästi. Süsteem töötab, ma olen tubli olnud ja pingutanud.

Veedan iga jumala päeva Myfitnessis ja mis kõige naljakam, olen juba vaikselt hakanud nautima neid pikki trenne, vahel lõbu pärast käin Bodypumpis ka, aga see ei tähenda, et kardiomasinal treenimata jääks. Muidugi saatus saatis selle pumpimise kohapealt küll mingi märgi. Veidikene musta huumoriga küll aga. Sest nimel eelmisel esmaspäeval ma lõpetasin BP verise peaga. Peale trenni kukkus mulle hantel pähe ja peas on korralik haav. Sellised ajuvabad õnnetused juhtuvad küll ainult minuga. Aga mitte midagi hullu pole õnneks, paranes kiirelt ja nüüd jääb eluks ajaks sinna juuksepahmaka alla märk mu lemmik trennist, haha.

Söömise kohapealt olen ka tubli ja kui hästi planeerida, siis saan väga väga hästi hakkama ja ruumi jääb ülegi. Küll aga  näiteks isa sünnipäeva kooki laupäeval sõin vabalt, suure suure tüki. Esiteks veetsin terve päeva Nike Trainig Dayl, seega kulutasin normaalselt kaloreid ära ja teiseks polnud põhjust end keelata, kuna kõik on hästi ju. Täna esmaspäeval jälle nii motiveeritud ja sihikindel, pole mingeid ahvatlusi ega muresid. Ainult sirge seljaga tähtede poole. Ja järgmise kaalumiseni. Loodetavasti varsti ei ole ainult kaal see mis arengut näitab, vaid näen peeglist rahuldust pakkuvamat ennast. Väiksemat Kikut, seda Kikut on välja teenitud (või treenitud) lihased peidust välja toonud.

Mu väike foodprep 4-5 päevaks

Nüüd vaikselt teen kokkuvõtte ka treenerile ja eks paistab siis kuidas asjad edasi jooksma hakkavad. Hetkel see langus motiveeris mind niivõrd palju ja usk endasse aina kasvab. Ja peale selle, et kaalu langetan, ma kindlasti kasvatan ka oma iseloomu tugevamaks. Sest ma tean, et SEE kord on SEE kord.

Üldse see kevad mõjub mulle nii hästi. Kõik see uus ja ilus ja värske. Päike ja teised naeratavad näod.. Ma ei oska seda kirjeldada, aga ma tunnen end kuidagi nii tugevana ja rahulikuna, selline nauditav on olla. Suudan asju võtta rahulikult, kuidagi nii teistmoodi. Aga ma usun, et see on vaid kasuks. Stabiilsus on see, mis mind kasvama ja arenema paneb.

Tahtsin seda ka öelda, et ma olen nii tänulik kõikidele, kes te mind toetate ja usute minusse. See ei lase hetkekski mul kahelda, et kõik on võimalik, kui ainult ise piisavalt tahta. Aitäh!

Kiku

Ma olen "kergelt" öelda löödud

Niisiis on esimene nädal rasvapõletuse kavaga möödas. Minu nädal jookseb siis reedest reedeni. Arvan, et seda esimesest nädalat tulebki võtta harjumiseks ja isudest lahti saamiseks, ja selle kõigega on mul tibens-tobens-alles-klar. Ei ole mul ühtegi painavat isu, vajadust ülesöömiseks, ei ole mul ka halba enesetunnet ega kardetud telliskivisid kõhus. Aga.. aga nagu pealkirjast võib juba välja lugeda, on kompotis siiski mingi halvaks läinud mari, mis hea maitse rikub.

Kuidas mul enese arvates siis läinud on?

Esiteks ma saan niii palju süüa. Tõesti, kui ma valin õiged toiduained, siis mul on koguaeg kõht täis ja koguaeg peab sööma. Parematel päevadel ei jaksakski nagu oma portse täis süüa. Söön korraliku hommikupudru ja sinna peale marju ja pähklivõid, kõrvale veel üks kanasingiga võiks. Paar tundi möödas ja juba on esimese snäki aeg. Vahel on selleks porgand, vahel väike kausike müslit pähklipiimaga. Ja nagu välgu kiirusel on kätte jõudnud lõuna.

Lõuna ajal on minu esimene suur muudatus toimunud. Eelnevalt sõin lõunaks pigem sellist näksimist ja kerget toitu, mille järel kiirelt kõht jälle tühjaks läks. Nüüd aga söön köögivilju kanafilee/lõhega, kõrvale veel kinoad või riisi või tatart. Ja mul on kõht nii täis ja nii kauaks.. tänu sellele väldin ma seda õhtust ülesöömist ja näksimise vajadust ei teki.


Nojaa siis õhtusöögiks kas teen salatit ja puuvilja, või olen kaks palaleiba ohtra salati ja väikse singiga söönud. Veel porgandit näksinud ja voilaaa, uneaeg ka juba käes. Kõht on koguaeg täis olnud ja tuju hea.



Kalorihulk on olnud enamasti 1600 kanti, kahel päeval 1800. Täpselt lubatud vahemik. Kusjuures 1600 pidin trennivabadel päevadel sööma, aga esiteks mul pole väga neid ja teiseks ma olen täpselt tunde järgi söönud ja kohati raskusi selle hulga täis söömisega ka.

Jõudes nüüd trennini, siis tegelikult NII hull ei olegi see 60-90 minutit kiirkõndi. Jooksmisega tõuseks mu pulss imekiiresti lakke ja ratast mulle ei meeldi sõita. Seega, kõndimine it is! Siin on mul kaks abimeest, kas hea muusika või siis olen lausa Tabi kaasa võtnud ja filmi vaadanud. Sellisel juhul aeg lendab ja ma ei taba end iga paari minuti järel vaatamast, et KAUA VEEL?! Ja sellega harjub ära.
Loomulikult ma igatsen oma harjumuspäraseid trenne, üldse rühmas treenimist ja neid "oma" inimesi.  Saalis on kuidagi võõram olla. Aga see selleks, jäämägi on minu jaoks murtud ja ma ei suregi ära selle rasvapõletustrenniga.

Trenni juures märkasin veel ühte asja, et esimesed 20 minutit on ikka kõige raskemad ja siis on jalad krampis ja valusad. Aga kui see aeg on möödas, tuleb power sisse ja edasi läheb ikka libedamalt. Hetkel tegin nädalaga kuus trenni, 2x 90 minutit powerwalki, 3x 60 minutit powerwalki ja siis 1 pumpimise kaa ikka.
Kokkuvõttes siis minu enda arvates on kõik hästi!

Aga mida räägivad näitajad?!?!

Loomulikult ei saa mõne möödunud päeva põhjal väga suurt analüüsi teha ja tagasisidet oodata. Ja ma ei ole tegelikult selline igapäevane kaaluja, aga praegu on kuidagi nii põnev. Ma ei oota, et kilod kukuks aga ma lootsin, et mõned sajad grammid ikka tulevad ära.

Peale kolmandat päeva olin -600g. Ma olin seitsmendas taevas, et see töötabki minu kasuks! Ma ei tea miks ma neljapäeva hommikul kaalule astusin, aga seis oli sama, see miinus kuus sada. Siis ütlesin endale, et see on hea. Nädala kohta täpselt ideaalne. Noh, natukene ehk lohutas.

Täna siis kui oli päris kaalumise päev (ühe korra nädalas plaanin kaaluda), siis ma ei tea mis juhtus. Aga sellest -600 grammist oli saanud null. Ehk siis ma olin tagasi täpselt selles kaalus, mis nädal tagasi.

Tean, et vara on teha mingisuguseid järeldusi ja ma ei taha olla selles punktis, mille vastu ma olen võidelnud ja ümber harjutanud. Kus kaalunumbrist saab jälle mingi kinnisidee. See on vastik ja morjendab kordades rohkem. Sest ma seni tundsin end ise hästi ju.. enne neid numbreid. Ja ma tean, et negatiivsete emotsioonidega on veel raskem positiivseid tulemusi saada.

Aga ometi ma istun siin suure mõttega "Näh!". Loomulikult ei kavatse ma mingist otsast alla andma hakata või ma ei tea mis asju tegema. Pealegi esimese kokkuvõtte Viktorile ma saadan alles nädala pärast. Kuigi mul on juba praegu selline nutumaik suus, et appi, tule mulle appi! Haha. Loodetavasti on mingid grammid rasva ikka ära põlenud selleks ajaks.

Siiski on see pettumus mu sees olemas ja oleks nii väga rõõmust rõkkavalt öelda, et jess! Langes! Hetkel on see rasvapõletamise protsessis ju languse näitajaks paraku kaalunumber. Ma ise tean ju, et ma olen tubli olnud. Ma tõesti olen!

Võib olla see ei ole isegi pettumus, vaid minu sees on hirm, et äkki see viis ka ei toimigi minu jaoks ja ma ikka ei saa rasvaprotsenti väiksemaks. Et mis siis saab. Oeh, jälle need halva auraga mõtted ründavad mu pead.

Näitajad seega räägivad mulle vastu. Kummal ma võita peaksin laskma. Ilmselt ikka positiivsusel ja enda heal enesetundel. Ja ei mingit kaalumist enne õiget aega. Pole ju vaja nii paeluvalt sinna kaalunumbri külge end jälle mässima hakata.

Pean selle kuidagi eemale suruma ja välja treenima. Alla ei tohi muidugi suruda neid emotsioone, pigem tuleb välja higistama minna neid. Päev on ju ilus, päikseline laupäeva hommik. Õige aeg trennikott kokku pakkida ja edasi võidelda, nagu plaanitud on. Sest see oli alles esimene nädal ja nüüd ma pean veel rohkem näitama, KUI VÄGA, kui väga väga ma seda tahan.

Ilusat nädalavahetust kõikidele!