Ma tunnen ennast lihtsalt nii hästi

Kas nüüd kokku kuhjata kõik see mis pika vaikuse ajal toimunud on või kriisata lihtsalt välja see tunne, mis on hetkel. Mõtlesin pikalt..



Ma tunnen ennast praegusel hetkel niivõrd hästi. Nii nii, ei saa ikka ühte ilma teiseta. See, mis on toimunud viimase kahe-kolme nädala jooksul, on ilmselt mind paremaks muutnud kui mis tahes muu aeg mu elus.  Ebareaalne, kuidas üldse iga pisike muutus kokkuvõttes on üks suur areng ning kuidas üks asi teisest sõltub.

Vaikselt ma siin oma rasva killin. Paistab, et mu keha on minu poolt ja asi edeneb. Hetke seisuga olen kaalunumbrit vähendanud 4.1kg. Ma arvan, et see on juba midagi! Ma ei mäleta isegi millal ma selliseid numbreid oma elus nägin. Päris ausalt oli see kuskil 10 aastat tagasi. Ma ei suuda kirjeldada seda rõõmutunnet, mis minu sees roosade pallikestena keksivad ja tahavad end laia maailma jagada.





Olin 11 päeva Türgis puhkamas. Ma kartsin hullult, et võtan reisil juurde. Mul oli mitu nädalat ette sellest stress ja üritasin asju mitte nii üle paisutada ja mõelda. Aga minu puhul on see suhteliselt lootusetu. Ma ei hakka siin pikalt seletama, mis värk selle toitumisega oli. Mulle see türgi köök õnneks ei istunud. Sõin salateid ja kui isu, siis kooki ja jäätis ka. Mõned klaasid punast veini. Ma lihtsalt olin. Sisimas oli see hull lootus, et ehk ikka võtan midagi maha. Haha. Tulin tagasi, südame pekslemise saatel astusin kaalule. Kaal oli täpselt sama. Ma olin rõõmus, et pole endale mingit tagasilööki tekitanud. Aga arvestades kogu ainevahetust ning hormoonikesi, astusin paari päeva möödudes uuesti kaalule. MIINUS ÜKS KILO. Ma võtsin alla! Ma olen lihtsalt nii uhke enda üle. Loomulikult aitas sellele kaasa ka see, et liikusin väga palju ja juu sain koogitükid maha raputatud sedasi.


Mis veel vägev oli, oli see, et ma proovisin kaks kuud tagasi pükse, mis vaevu tulid üle mu pepsi ja puusade. Mõtlesin, et need rebenevad enne, kui ma need endale jalga kistud saan. Noo ja nööbi kinni panek.. haha. Ja mis nüüd juhtus. Mõtlesin, et kuigi ma rikun oma tuju ilmset siis suva, ma proovin neid jalga. Appi! Mul olid number 36 püksid jalga justkui valatud. Issand, ma olen selle üle hullupööra õnnelik. Mõne jaoks ilmselt üli tühine asi, minu jaoks midagi erakordselt toredat. Ma pole elusees kandnud nii väikest suurust. Mis tähendab, et ma pole kunagi nii väike veel olnud, kui hetkel. Whuhuu!

Uhke? Jep. Rahul? Jep.

Minu jaoks on see nii tähtis. Esiteks on see tähtis selleks, et ma tahan olla normaalne inimene, normaalsete mõõtudega. Ma ei taha kõikuda selle normaalse ja kerge ülekaalu vahel. Teiseks ma tahan olla ilusam kui kunagi varem. Soovin, et vaatepilt peeglist meeldiks mulle. Et ma saaksin kanda riideid mis mulle meeldivad, mitte ei peaks niivõrd mõtlema sellele, kuidas peenikesem välja näha. Kolmandaks ma armastan oma lihaseid ja milleks neid katta rasvapolstriga. Ei-ei, neid ei tohi peita!Neljandaks ma tean, et olen võimeline saavutama selle rahulolu. Ja nagu ma olen ka varem maininud, siis see kord on SEE kord, kus ma usun ise iseendasse kõige rohkem. Aga tegelikult miks see kõik mulle nii oluline on, on sellega kaasnev enesekindlus. See on üks järjekordne roosamannavahune ring - mida tugevam inimene ma olen, seda parem ma olen. Rohkem õnnelikkust elus ja see positiivsus kiirgab ka teistele välja. Seega muutubki kogu elu kvaliteet paremaks. Ma olen ennegi öelnud, et olen enesekindlam kui varem. Jäädes ikka vahel selle taha kinni, et huvitav mis teised minust arvavad. Nüüd aga on mulle oluline see, mis ma endast ise arvan. Ja ma arvan, et ma olen päris heal teel.


Kevad on alati minu aeg olnud. Ma tunnen, et tärkan ellu ja mul on nii palju endalt nõuda ja endast anda. Nagu iga aastane väike reborn. Elan vaikselt täiesti uude elurütmi sisse. Toitumispäevik ja trenn jälle igapäevaelus tagasi. Ja ma olen vähemalt poolel teel, kui mitte isegi 2/3 teekonnast.