Valgustamine

Tunnistasin kõva häälega oma blogis, et mul on toitumishäire. Ma olen noor naine, kes kannatab kompulsiivse söömishäire all ehk tegemist on emotsionaalse sööjaga. Ilmselt inimeste ringis minu ümber oli inimesi kellele ei tulnud see uudisena ja ka inimesi, kelle jaoks oli see suur üllatus. Ja inimesi, kes lihtsalt ei mõista.

Nüüd oleme kahe väga toreda tüdrukuga, Heidi ja Hediga, loonud Facebooki grupi nende inimeste jaoks, kellel on samasugune mure ja kes soovivad sellest lahti saada. Kõik, mis on seal grupis kajastust leidnud, see jääbki sinna gruppi. Aga see on uskumatu, kui sarnased on meie käitumismustrid ja arusaamad asjadest. Igal ühel on oma lugu. Me oleme jõudnud selleni, kus paljud tüdrukud esimest korda toovad oma loo siiralt teiste ette. See on väga suur samm ja nõuab palju julgust. Ja ma olen väga uhke nende inimeste üle. Ma tean väga hästi mis tunne on mask eest võtta. Aga seda on kergem teha seal grupis, võõraste inimeste ees. Sest me mõistame üksteist. Sest me teame millest jutt käib. Minu suurimaks hirmuks näiteks polnudki võõraste inimeste arvamus ja suhtumine, vaid ma kartsin kuidas reageerivad minu oma inimesed, sõbrad ja tuttavad.

Muidugi on kurb see, et vaid paari päevaga kasvas meie grupp saja liikmeliseks.. mis näitab, et meid on nii palju sellises mures.

Mis mulle on silma jäänud, on see et meie ümber on inimesi, lähedasi ja kaugemaid, kes ei mõista meie muret. Selleks tahangi natukene selgitada, miks see toidusõltuvus pole normaalne.

Siinkohal ei ole vahet, kas tegemist on peenikese inimesega või tüsedamaga, kes kannatab kompulsiivse toitumishäire all.

Ühiskonna suhtumine saleda inimese puhul, kes räägib et ta sööb kontrollimatult, on selline, et sa oled nii peenikene, et võid ju süüa. Paksule vaadatakse peale ja mõeldakse, et selleks ta nii paks ongi, et ta õgib. Et lõpetagu ära selline söömine. Aga tegelikult tuleks natukene inimese sisse hoopis vaadata ja mõelda miks sellised jõhkrad toidukogused lühikese ajaga vajalikud on selle inimese jaoks.

Tegemist on kontrollimatu õgimishooga, hullunud tundega. Pole võrreldav ikka ette tuleva jõululauas ülesöömisega näiteks. Emotsionaalse õgimishoo puhul on tunne, et lihtsalt ei suuda seda lõpetada. Kogused on meeletud ja tihti lõppebki siis, kui reaalselt ei mahu enam kuskile midagi.

See on emotsioonidest tingitud. Miski närib sees, tekitab pinget, stressi, muret. Üksindustunne ja igavus. Ja "ravim-lohutus-leevendus" on söök. Nagu mõnele inimesele on see alkohol või mõned narkootilised mõnuained. Tahetakse seda pinget maha saada.

Meie abivahend on söök. Suurtes kogustes. Paratamatult kipub see olema ebatervislik.

Kuidas see olukord välja näeb?
Mingi negatiivne sündmus, olukord jms, mis võib isegi imeväike olla tekitab pinget. Rahutu olla. Vahel ise ei märkagi seda.
Mõtted lihtsalt lähevad söögile variant üks. Et tahaks.. midagi süüa.. Mõtled, et tahaks seda Werneri napoleoni kooki ja Olümpia pähkliküpsiseid.. issand, siis sööks terve paki kreekereid sinihallitusjuustuga ja tegelt tahaks Fazeri kollast šoksi ka. Neelud hakkavad käima ja isu aina kasvab ja kasvab. Ärevus suureneb. Isud suurenevad. Mõtted on vaid söögil ja sellel kui maitsev ja nauditav on süüa. Põhimõtteliselt ei saa enam muule mõelda kui ainult söögile. Lõpuks see isu on nii ahistav, et ei jää muud üle kui see rahuldada. Ja just nende samade kookide ja šokolaadidega. Kõigega korraga.
Mõtted lähevad söögile variant kaks. Tunned end halvasti, tekib isu, lähed kööki ja võtad selle õuna.. ja kõik muu mis ette jääb. Isegi kui mõtled, et võtan vaid ühe kommi, siis kaotad selle kontrolli. Ja sööd kõike mis vähegi võimalik on. Parematel päevadel tahad ikka midagi head, halvematel pole enam üldse vahet mis toit see on, peaasi et seda süüa saab.

Nüüd kui ümber lebavad tühjad karbid, pakid, saabub reaalsus. Mida ma just tegin ja miks. Süümepiinad, kahetsustunne. Tunne, et olen saamatu, olen kõik senise nullinud. Peeglisse vaadates oleks nagu need küpsisepakid vöökoha ümber paigutatud. See on kohutav kurbus ja masendus. Ja sellest on tekkinud veel omakorda lisastress. Ja füüsiline vaevustunne. Iiveldus, kõhuvalud, punnis kõht, paistes keha. Nii seest kui ka väljas täiesti ahistatud olla. Ette teada on ka see saabuv toidupohmell, mis ei lase veel tükk aega unustada seda madalseisu.

Tegelikult ei hakanud sööma ju selleks, et kõht oleks tühi olnud ja see on ka eristatav sellest, et lihtsalt on magusa isu ja oleks tahtnud ühe jäätise omale lubada.

See ei pruugi lõppeda vaid selle ühe korra või ühe päevaga. Seda võib rünnata mõnda kodus üksi salaja süües, teist inimest jällegi kodust eemal olles, kellel on kodus kõik kontrolli all aga sünnipäeva lauas on oma turvalisest keskkonnast väljas.

Selle häire puhul on meeletult palju erinevaid tahke. See ei ole alati põhjustatud kehakaaluga seotud probleemidest. Minu puhul on ilmselt ajendiks olnud liigne kaal ja kinnisidee kaalust alla võtta, endale keelata asju ja isusid alla suruda, kuni tuleb hoog. Ja minu emotsionaalsus, väge kiiresti stressi minnes samuti toidust lohutust otsides.

Kui vaadata just seda külge, mis pole otseselt kaaluga seotud, et miks see õgimishoog tekib ja miks see pole normaalne, ongi see, et suhtumine toitu pole lihtsalt kui kehale vaja minevasse kütusesse. Toitu kasutakse muude probleemide leevendamiseks ja selleks ma julgengi seda näiteks alkoholisõltuvusega võrrelda.

Normaalses olukorras ei ole koguaeg mõtted söögil ja söögiga seoses. Emotsionaalse liigsööja puhul on valdav osa mõtetest söögiga seotud. "Mis ma söön, millal ma söön, mida ma pean süüa kaasa võtma kui välja lähen, mida ma restoranis söön.. kinos tahaks midagi näksida.. Homme lähen peole ja tahaks kleiti selga panna, seega ma ei saa seda ja seda süüa. Ma ei julge X nähes süüa." ... jne.

Mida ma öelda tahtsin tervetele inimestele, kellel on raske seda olukorda mõista, et te ei peagi aru saama mis see on, aga proovige mõista, et see pole meie jaoks lihtne. See on midagi tõsisemat ja suurem probleem kui lihtsalt söök. See on sõltuvus, mille taga on mingid probleemid, mis seda sõltuvust ajendavad. Ärge mõistke hukka ja hoolige oma lähedastest, proovige näha asja kaugemale ja sügavamale. Toetus ja olemasolu on väga tähtsad. Tegemist on tõsise probleemi ja haigusega, mis vajab ravi ja vaeva. Ja me kõik soovime ülekõige, et see emotsionaalne söömihoog ei domineeriks meie eludes.

Soovisin natukene asja selgitada, sest olen aru saanud, et paljud selle haigusega võitlejatest on saanud väga negatiivset suhtumist, teravaid märkuseid ja tunnevad, et keegi ei mõista neid. Varjavad oma probleemi ja on selles mures üksi. Loodan, et kellegi lähedane inimene mõistab teda nüüd ehk veidikene rohkem.


Kasvõi Wikipediast saate lugeda kompulsiivse toitumishäire kohta, mille leiate siit.

Kuulan oma keha

Viimasel ajal ei käi mu keha ja hing (mõtted) vist hästi käsikäes. Ei tea, kas see talveks valmistumine annab sel aastal kuidagi erakordselt hästi ennast tunda või pööran ma ise rohkem nendele nüanssidele tähelepanu.

Hullumeelne väsimuse laviin on mind enda alla matnud. Mu korralikud seitse-kaheksa-üheksa tundi ööund annavad ikka ruumi pealelõunasele väsimusele sisse trügimiseks. Mul see ei meeldi teps mitte! Hommiku ärkan, et mõnusalt uuele päevale vastu minna, poole päeva pealt kisub suu haigutama ja tööpäeva lõpuks ei suuda ma muust mõelda, kui et tahaks lihtsalt koju puhkama ja MAGAMA minna. Nii ma ronin kell 21 õhtul juba tuduriietes tekialla.


Äkki on tegemist elumuutustest ja pingelanguses tekkinud rammestusega?! No igatahes on see nii või mitte, otsustasin ma kuulata oma keha rohkem. Ja kui ikka üldse ei jaksa trenni minna, olengi läinud koju lihtsalt puhkama. See väsimus on nii suur, et trennides olen viimastel nädalatel tundnud, et ma ei suuda pooltki nii palju endast panustada kui tavaliselt. Ja ma ei naudi seda nii nagu peaks ja tahan.

Vahel hakkab hinges veidi kriipima, aga siis mõtlen, et ma ei ela kellegi teise kui vaid enda jaoks ja ma ise tean, et asi pole laiskuses vaid lihtsalt natukene kiiremas ja tõsisemas eluperioodis. Esiteks peale kuude kaupa vedelemist ja puhkamist päeva pealt rutiini kinni panduna ning kuklas kükitavaid lõputöö tähtaegasid tajudes, tahan loota, et see väsimus on mööduv nähtus.

Nädalavahetused on muidugi risti vastupidi täis energiat, motivatsiooni ning trenni ja puhkust käsikäes. Seega laupäeval ja pühapäeval pigistan ma endast 200% välja ja nädala sees üritan lihtsalt sisetunde järgi trenni teha ja puhata.

Muidugi on see kuula keha! koht ka toitumises. Aga selle praeguse perioodiga mul on kõht koguaeg tühi. Üks asi on isu, mis tekib. Teine asi on see, et mul läheb iga paari tunniga kõht jälle tühjaks. No ma siis üritan kuulata oma keha, samas mitte üle süüa, vahepeal mõeldes et ju siis on vaja, samas ikka neid kaloreid peas kokku lüües. Ma ei saa aru, KUHU mu keha seda sööki toppida tahab. No tegelikult ma tean küll kuhu see läheb.. kintsudesse ja pepsi.. ja natukene kõhu peale. Mhh.

Tulles korraks veel kalorite lugemise ja toidust mõtlemise juurde, siis hetkel on mul jälle see mõõnaperiood. Peale tühja kõhu mul on isud ja korralikud söömasööstud. Kõik oli hästi kui üle pika aja said asjad korda. Esimene stressipahvakas seoses lõputöö kirjutamisega ja mul on meeletu süsivesikute isu. Šokolaad ja nisu, kõige parem kui need kaks on koos veel kusagil koogis.
Mida ma nüüd üritan teadlikult teha, on kõike võimalikult palju analüüsida. Just selles mõttes, et miks mu see isu on ja hindan kui jõhker see on. Ehk siis iga emotsiooni peale pole vaja haarata küpsisekarpi. Vahel suudan selle isu väikse õunaga maatasa teha. Teinekord on see isu tappev ja tunnen, et selle blokeerimine viib mind veel rohkem endast välja. Mis veel, üritan mitte hakata süümekaid tundma, sest tagant järgi ei saa ju muuta midagi. See kõik on kuradima raske!

Nüüd hakkavad pihta ka minu arstide külastused, uuringud.. uurimised-puurimised. Eks näis millise pöörde olukord minu jaoks võtab ja kuidas ravi kulgema hakkab. Mul on ikka sisetunne mis ütleb, et peale psüühiliste häirete on mul füüsiliselt ka midagi viga. Sümptomeid on lihtsalt liiga palju selleks. Loodan muidugi parimat lahendust.

Jõuangi oma jutuga sinnamaale, et öelda teile kõigile, kes teavad mis murest ma räägin, et Facebooki grupp on valmis. Mul tüdrukutega on teile ainult mõned väiksed palved seoses grupiga liitumisega.
Esiteks loodame, et sinna gruppi ei hakka tulema muidupiilujad (adminnidena otsustasime passiivsed inimesed mingi aja pärast grupist eemaldada, vältides sellega ka hiigelgrupi tekkimist. Väiksemas grupis on kasu kindlasti palju efektiivsem), sest inimesed kellel on see probleem tihtipeale ei taha seda väga suure avalikkuse ees arutada. Selleks ongi oluline teie aktiivne osavõtt, mis võiks gruppi astumisel alata väikese enda tutvustamisega. Seega grupiga liitudes kirjutage meile ja teistele ka, kes te olete ja kuidas teie asja kogete. Et kõik oleks võimalikult selge ja aus. Usun, et just selline siirus on juba suureks abiks. Ja teiseks on oluline järgida meie reegleid, EI mingit negatiivsust, teiste halvustamist, õelutsemist, dieetide jms propageerimist, solvamist. See ei ole koht kus kedagi oma mures veel rohkem haavata. Me tegeleme siiski ju terveks saamise ja positiivse hoiaku saavutamisega. Ma loodan, et need on kõik aktsepteeritavad soovid.

Grupi nimeks sai TasaKaal- eluterve suhe enda ja toiduga , mille leiate siit .


Mul veel väike suure ringi küsimus, kas on ehk keegi minu lugejatest või teab keegi kedagi, kes oskaks meile seal grupis professionaalset nõu ja abi anda ning oleks natukene nõus oma aega panustama sellesse. Igal juhul me oleksime kõik väga tänulikud, kui keegi leiab endas selle aja ja soovi teisi aidata. Pakkumisi ootan enda meilile kristivarik@gmail.com kui ka Facebooki.


Juhiksin veel ühele pisikesele asjale tähelepanu, et tundke rohkem väikestest asjadest rõõmu. Nautige hommikust päiksetõusu, sõbrannaga kohvitamist, kollaseid langevaid lehti ja naeratusi. Mida rohkem märkad pisikesi rõõmsaid asju, seda parem tunne kasvab enda sees.

Kiku

Musirulli imemaitsvad kaera-šoksi muffinid

.. ja keelt alla viivad peedikotletid, hea vein ja maailma parim sõbranna. See on elu :)

Maapähklivõi küpsised.. to die for

Kunagi ammu ammu tegin ühed küpsised. Mis on imelihtsad teha ja imekiired laualt kaduma. Ja loomulikult on need kiiksuga -  kikerherne kiiksuga. Oleks aeg ikka teiega neid samuti jagada.


Selleks, et neid õhtul teekõrvale krõbistada oleks vaja muretseda just täpselt need komponendid nagu:
1 purk nõrutatud kikerherneid
60g kaerahelbeid jahuks jahvatatult
3-4 supilusikat mett (sobib sulle meelepärane magustaja)
u. 4 supilusikat maapähklivõid
1teelusikas küpsetuspulbrit
noaotsatäis himaalaja roosat soola
törts piima/mandlipiima/vett vedeldamiseks

Kõik korraga ühtlaseks massiks nt saumiksri abil, väiksed pätsikesed plaadile ja kui ahjus on 180 C, siis laske küpsisepoistel seal 40 minutit küpseda. Küpsised on valmis, kui pole enam pehmed. Laske jahtuda ja ongi valmis.

Vastustering number kaks

Mul on pühapäevavaimustus täies hoos. Kui nädal tagasi avastasin kui mõnus on väikestest asjadest rõõmu tunda, nagu näiteks päiksepaistel oma köögis hommikusööki teha ja kõva häälega laulda. Mu iseenda seltskond on ikka vaieldamatu lemmik, haha. Siis on ka suurematest asjadest tore rõõmu tunda. Või lihtsalt oma edu suuremaks mõelda. Viimasel ajal on ikka paras ports muudatusi ja uusi inimesi mu ellu sattunud ja üle pika aja tunnen, et olen võtnud sellise vaimse kasvamise suuna. Rohkem sisemisele arengule suunitlust ja küll sellega saab ka väline korda. Usun, et olen piisavalt ambitsioonikas ja leian üles oma edu võtmekesed. Aga lihtsalt tasa ja targu. Aitab nendest suurtest hurraaga asjadesse laskumistest. Vahel ikka õpin ka oma eksimustest, hehe.

Üks järgmine soov on jälle täitunud, asusin tööle ja ausalt öeldes ei oskaks hetkel paremat kohta selleks soovida, kui üks armas Tervisepood. Tunnen hommikul, et tahan oma järgmised kaheksa tundi selle sees veeta ja himu selles teemas arenemiseks on kuhjas mu sees.

Enamus inimeste jaoks on töö ja kodu nii igapäevased asjad, aga kui ühel hetkel nagu kumbagi pole, siis nüüd oskan neid väärtuseid ikka kõvasti hinnata. Sellega seoses tunnen kuidas stress minult maha voolab ja iga päevaga on üha kergem olla. See on ju see, mida mul on hädasti vaja, et toime tulla oma ebatervislikus suhtumisega oma kehasse ja lahti saada sellest toiduga seotud obsessionist. Stressisööjana on see üüratult suur abi iseendale. Raskused on ju ületamiseks ja hetkel mõtlen, et absoluutselt kõik see jama on seda väärt olnud, kui lõpuks ma tõesti tunnen kindlust.

Oh, well..

Kuna mulle on päris palju tüdrukuid kirjutanud seoses toitumishäirega inimeste grupi loomisega, siis kergitan natukene saladuskatteloori ja ütlen, et enam pole vaja kaua oodata, asi on kohe kohe valmis ja siis üheskoos teeme nende muredega üks-null, eks tüdrukud! Loomulikult pole see suunatud vaid plikatirtsudele, vaid kõikidele inimestele, kes on sellise probleemiga võitlemas ning on valmis andma enda panust, aktiivsust ning ausust sellesse gruppi, eeldades siis aktiivset osavõttu. Tahaksingi juba ennetavalt ära mainida, et selle grupiga EI KÄI käsikäes negatiivsus, dieetide jms propageerimine, teiste mahategemine ja muud teemasse mitte puutuvad asjad. Vaid eesmärk on läbi enda ja enda kogemuste aidata ennast ja teisi. Usun, et see on täitsa mõistlik.

Nüüd natukene veel minu vastuseid teie toredatele küsimustele..

Pure mind Lugesin, et sul oli vahepeal probleeme toitumisega, kas tunned, et oled nüüd saavutanud vajaliku tasakaalu ja rahu? Kas sa oled saavutanud selle eesmärgi mille poole sa pürgisid ja mis on järgmised suuremad saavutused mida tahad? :) Ma olen teel sinna, et saada endaga sõbraks ning sõlmida rahu. Tasakaal on väiksemate kõikumistega siia-sinna enamvähem paika loksunud. Ma ei hakka varjamigi, et ebastabiilsust on ja seoses sellega ei tunne ma end veel nii kindlalt, et ma enam ei lange kuskile suurde musta auku selle söömisega ja kaalunumbri ahastusega. Praegu peamine eesmärk on terveks saada ja sealt maalt usun, et kõik hakkab mõistliku käitumisega paika loksuma. Ja eks igasuguseid uusi unistusi on aga mingit kindlat eesmärki peale rahulolu ei oska hetkel välja tuua.

Kelli Hei, hei! Mis on su lemmik patusöök ja mis on kõige maitsvaim tervislik söök? Ma ei suuda patuna ära öelda pitsakioski pitsale või ahjupelmeenidele! Ja no parim tervsilik on looomulikult kõik, mis sisaldab shokolaadimaitselist proteiinipulbrit :D Päikest! Kelli Maiasmokk ütleb vist kõik mu kohta. Üks mõnus magus ja rammus koogitükk võidab kohe mu südame ja Fazeri pähklitega šoks..nämmm. Tervislikust söögist on lemmikuteks igast salatid, salatimaailm on õnneks ülisuur ja täis häid maitseid, vitamiine ja head tuju! :)

Marge Tere! Teen ka palju trenni ja jälgin toitumist, kuid vahel kui asi käest läheb, siis on mul tihti selline tunne, et äkki ma ei suuda ennast enam kontrollida ja lähen kohutavalt paksuks. Kas sina tunned ka nii? Olen sellega väga tuttav. Tekib tunne, et kui läksid pulgad, siis mingi trumm ka. Aga see on just see, millest ma üritan välja tulla. Mitte nii suurte emotsioonidega libastumistesse suhtuda ja mitte ennast ahistada igasuguste piiravate mõtetega aga samas mitte kaotada ka totaalselt kontrolli. Üks eksimusi ei pea tähendama täielikku läbikukkumist. Iga järgmine hetk on elus uus võimalus.

Piia Pohlak Olles lugenud su postitusi (eriti neid viimasid) tunnen end sinu postitustest kuidagi väga ära. Just see kuidas sa defineerid ennast läbi kehakaalu ning teed tõusnud kaalunumbrist suure numbri. Sa pole ainus! :D Õnneks olen suutnud selle nüüd veidikene kontrolli alla saada, ka kord nädalas kindlal päeval kaalumine on aidanud vabaneda kinnisideest seoses kaalunumbriga ning üleüldse veidikene oma välimusega :P Küsimus aga selline, et on sul/ on olnud kaalumise ja üldse dieedi osas mingeid "kiikse"? Kuna ma ei oska seda küsimust hästi lahti sõnastada, siis toon näiteks mõne oma kiiksu mis "halvematel aegadel" (:D) on olnud: 1) enda VÄGA pidev kaalumine, isegi kui öösel ärkasin juhuslikult üles (vahel lausa mitu korda) siis läksin end ka ilmtingimata kaaluma. Muidugi ka hommikust õhtuni. 2) Alati kindlal kellaajal ärkamine, et noh.. kaaluks alati samal ajal :D Mu näited tulid nüüd küll ainult seoses konkreetse kaalunumbriga aga pean silmas kõiksugu dieedi, toitumise, trenniga seonduvaid väiksemaid ja suuremaid kiikse :) Aga igatahes, jõudu ja jaksu sellel teekonnal :) Minu kiiksuks on ÜLEMÕTLEMINE. Ma olen nii suur ülemõtleja ja koguaeg see sisendamine, et ma pean alla võtma. Samuti pidev kaalumine, hommikul-õhtul, enne ja peale sööki, kohe kindlasti peale patustamist. Näiteks on olnud selliseid perioode kui mõtlen, et kui päeva otsa megavähe söön, siis õhtul võin endale terve tahvli šoksi lubada ja jääb kaloreid ülegi. Sellised pidevad ebaterved mõtted ongi vist suurim kiiks. Pole võõrad ka igasugused kapsasupidieedid ja erinevad ebatervislikud katsetused. Aitäh sulle heade soovide eest! :)

Diana Tere Kristi! Ma ei kommenteeri su postitust just võitmise pärast, aga olen ammu tahtnud küsida sinu nõu või soovitusi.Olen nüüd juba pikalt sinu blogi lugenud ja sulle igati kaasa elanud. Sa oled väga tubli, et üksinda sellise asja ette oled võtnud ja suudad jätkata. Mina olen püüdnud ka hakata rohkem tervislikumalt toituma ja trenni tegema. 2013.aasta talvel sai mulle selgeks, et nii enam edasi ei saa, ma elasin neljandal korrusel ja selleks ajaks kui olin korterisse jõudnud, oli mu selg higine. Ma tundsin, et mul on raske. Seega hakkasin esialgu iga päev pool tundi jalutamas käima, jätsin menüüst välja kõik magusa. Ja mul läks hästi, suutsin poole aastaga 10kg kaotada. Siis aga kaal enam langeda ei tahtnud, vaevlesin ja võtsin isegi mõned kilod juurde. Nüüd, selle aasta kevadel otsustasin, et võtan end taas käsile. Ma ei ole küll mingit kiiret edu saavutanud, aga siiani olen iga enda päevaga rahule jäänud. Suvel avastasin isegi, kui hea tunne on tossud jalga tõmmata ja jooksma minna. Aga mis nüüd minust. Tahtsin tegelikult pigem sinult küsida, et kuidas sa sellega hakkama saad? Mida sa teed, kui sul on tagasilangus, kuidas sa suudad end iga päev motiveerida? Minul isiklikult jääb puudu enesekindlusest, mul ei ole mingil hetkel enam endasse usku. Jah, ma olen lapsest saati olnud ülekaaluline ja tahtnud sellele lõppu teha, aga mingil hetkel see kõik lihtsalt ununeb ja ma ei pööra sellele tähelepanu. Ma oleksin väga tänulik, kui sa räägiksid, kuidas sina suudad sellega hakkama saada ja end iga päev motiveerida, sest mõnikord, kui kaal mitu nädalat seisab, ükskõik palju sa trenni teinud oled, on see nii masendav ja kogu seni ajani saavutatu nagu ei loekski midagi... tunne on nagu oleks nullis tagasi. Ausalt öeldes on sellele raske vastata kuidas. Vahepeal ei saagi. Tegelikult kõige edukamad perioodid ongi need kui ma lihtsalt mõtlen läbi mis ma söön, et oleks mitmekesine ja tervislik, saan aru et mul pole vaja patustada ja trenni teen ma nii kui nii nautimise pärast. Põhiline motivatsioon ongi see, et ma teen seda enda jaoks, enda heaolu jaoks ning see mõnus tunne mis sellega kaasneb, see viibki mind edasi. Aga olen ka mina tavaline inimene ja alati kõik ei lähe hästi. Kui on see madalseisu periood, siis tunnen. et ei saa hakkama. Ausalt on tunne, et see ei lähe kunagi enam paremaks ja ma ei tule sellest välja. Hirmus on. Aga see läheb üle, selleks on vaja aega ja siis läheb kõik jälle paremuse poole. Iga edusamm mis sa teinud oled muudab sind päev päevalt paremaks. Alati oled parem ja targem, kui olid seda eile :) Endasse usku ei tohi kaotada ja isegi kui kõik on jamasti ütlen ma endale, et ma tulen sellest välja. Vabandust, et natukene ebaviisakalt väljendan ennast aga kui oled kaelani s*ta sees, ei tasu pead norgu lasta.

Anonüümne Tere! Tahaksin küsida sinu arvamust kohvi tarbimisest Teazytox kuuri ajal. Nimel kas hommikutee järgselt tunni või paari jooksul nn oma tavapärase hommikukohvi tarbimine võiks kuidagi vähendada või negatiivselt mõjutada TeazuTox'i kuuri mõju? Kuna mul puudub kogemus nende paralleelse joomisega ja mina asendasingi teazyga kohvijoomise, siis kahjuks ei julge ma vastata sellele. Aga ma ei pea vajalikuks isiklikult siis enam kohvi juua.

Liis Natuke teistsugused küsimused :) Võid ka põhjendada oma valikut. Kas…

Need nii vahvad küsimused ja siit tulevad minu valikud :

Ott Lepland või Tanel Padar - Tanel Padar, sest ta on kreisi, ta on kuum ja tal on nii palju tatoveeringuid.
Simpsonid või Muumioru lood  - Muumiorulood, sest muumid on armsad.
Madonna või Rihanna - Rihanna, sest ta on nii ilus naine ja artistina meeldib mulle väga.
kevad või sügis - kevad, kõik on uus ja värske ja soe, mõnuuuuus
õun või banaan - õun, mul on väiksest saadik mingi värk õunte ja õunamahlaga
teater või kino - teater, see pole nii igapäevane ja emotsioon on vahetu
vaikne õhtu kodus või õhtu sõpradega väljas - vaikne õhtu kodus, ma ei taha ühtegi hubast õhtut kodus raisku lasta
kingad või tossud -  kingad, sest viimasel ajal istun oma mugavatesse tossudes ainult
hommik või õhtu - hommiku, ma totaalne hommikuinimene ja seda produktiivsem olen
Mini Cooper või Hummer -  Hummer, suur, võimas, maskuliinne, karm
Inglismaa või Hispaania - Hispaania, päike ja naeratavad inimesed, siestad
kuld või hõbe - kuld, kes ikka teise kohaga leppida tahab
maja või korter - maja! oma aed ja palju ruumi
sinine või punane - punane, mis on seksikam kui naine punases?
habe või vuntsid - habe, parajalt pikk ja piisavalt lühike
minevik või tulevik - tulevik, minevik on olnud ja tulevikku saan luua


Aitäh teile, oli tore!


Kiku

Vastustering

Istun siis õndsas üksinduses mõnusa teetassi taga, tuba kumab küünlavalgusest ja mõtlen, et miks ma koguaeg ei taju seda rõõmu pisikestest asjadest. Elu oleks koguaeg palju parem. Aga ei, kukun stressama ja unustan palju toredat, mis mu elus on.

Nii hea on olla lõpuks tagasi kodus Eestis, mitmekuune pagulus on läbi, mul on täitsa oma kodu ja ma tunnen, et siit saab ainult hästi minema hakata. Mida ma kõige rohkem igatsesin oli trenn Myfitnessis ja uskumatu kui suureks üks igatsus kasvada võib nelja kuuga. Seal see trennis käimine on midagi rohkemat kui lihtsalt trenn, ma olen seal palju pühendunum ja motiveeritum. Esimeses trennis, kui ma pupmimas käisin, mul oli terve trenn suu kõrvuni ja külmavärinad käisid üle kere, sest ma olen kohas mis mulle on koduks saanud ja tegin asja. mida ma väga armastan. See enesetunne oli kirjeldamatu.

Selle trennist pärineva motivatsioonisüsti näitena võin tuua tänase situatsiooni. Hommikust saadik oli jäätiseisu ja  mõtlesin, et õhtul peale trenni võtan poest ühe mõnusa potsiku. Jah, just veel suure jäätise ka. Ma olin kõik mõtted sellele häälestanud ja ülejäänud päevamenüü läbi mõelnud, et see jäätis sinna ära mahutada, haha. Ja peale trenni - põmm! - 1:0 oli selle isuga. Ma tundsin, et mul ei ole vaja seda, tahtsin ühte korralikku salatit ja natukene kohupiima puuviljaga. Et mul oleks nii vaimselt kui füüsiliselt kerge tunne. Uhket tunnet tundsin, sest need õiged valikud peaksid koguaeg iseenesest enda seest tulema. Mitte mingi tugeva võitluse või siis õgimishoogude näol.

Peale mõnusat Combatitrenni kerge õhtusöögike :)

Ma tunnen, et vaikselt hakkab kooruma minu jaoks lahti ka mõttemaailm seoses toitumishäirega ning suudan mõistusega üha rohkem tööd teha. Ja mitte niivõrd neid pingeid ja negatiivseid mõtteid enda sees kasvatada. Tegelikult on mulle kõik uksed avatud, ma saan trenni teha, ma saan normaalselt toituda, sest ma lihtsalt ise ei osta endale koju komme ega saiakesi. Üksi elamise rõõmud, haha. Ja mis veel olulisem, minu ümber on nii palju toetavaid inimesi, lähedasi kui ka täiesti võõraid. Mina lihtsalt pean nende poole pöörduma.

Üritan luua stabiilsust ja selles püsida, arusaades et kõik päevad ei ole vennad ja see ongi normaalne.

Tegelikult plaanisin natukene teie küsitud küsimustele vastata. Mul endal ka põnev, pole ammu nendesse küsimustesse ise ka süvenenud. Esimesed pooled võtan siis ette ja siit nad tulevad...


Anonüümne  "Mitu kg on võimalik 14 päevaga kaotafa?" Tervisliku toitumise ja trenniga, kus on tekkinud energiadefitsiit, siis 1-2 kg on normaalne langus.

Margit Partei  "Millal esimene jooksuvõistlus plaanis on? Sa jääd nii paljust heast ilma, tule ruttu võistlusradu avastama. ;)" Tegelikult suvel oma suures jooksutuhinas ma plaanisin SEB jooksust osa võtta, ideaalis lootsin poolmaratoni joosta. Aga kuna ma ei viibinud Eesti ja lõpuks ka vaimselt kokku jooksin omadega, jäid need plaanid katki. Ma loodan, et see pisik on püsivalt end minu sisse istutanud ja ma järgmisel aastal nii mõnestki osa võtan. Ma ausalt vaatan kadedusega seda, kuidas sa neid võistlusi naudid ja kui tubli sa oled Margit!

Helin Veskiväli "Miks sa nii harva kirjutad? Lugesin hiljuti sinu varasemaid postitusi ja tekkis küsimus, miks sa ii kuvaks oled jäänud? Ma ei oskagi öelda, et miks harva. Ma kirjutan siis, kui mul tuleb selleks tunne ja tuju. Ma ei näe põhjust, miks ma peaks mingist kohustusest tihedalt kirjutada lihtsalt mingit postitust valmis kirjutama. Blogi peegeldab mind ja ju ma siis olen sedasi kuivaks muutunud, see pole ainukene asi elus, mis ma teen ja tahan selle tegemist eelkõige enda rõõmuks jätkata :)

Kattrina Lõssenko "Kas nüüd on eesmärgiks bikiini fitnessi vormi saada?" Hetkel on eesmärgiks endaga rahu luua, õppida enda keha armastama ja vaikselt viia end paremasse vormi. Aga ma ei hakka eitamagi, et tegelikult on see minu üks salajane suur unistus.

Mannu "mis on Sinu lemmiktrenn?" Lemmik trenn on piisavalt raske, et hambaristis sekundeid loen, millal läbi saab. Aga mul on armastus ikka Bodypumpi vastu, see istub mulle hästi :)  Ja jooksmine on mõnus me-time.

Liisi Laanemets "Isegi see väike aeg mis me sinuga koos veetsime, tegi mulle selgeks, kui äge naine sa oled. Nii südamlik. Ja need nõrkused millest sa endapuhul räägid ei paista mitte kuskilt otsast välja. Tugev ja edukas. Küsimus sulle tibin, et tahtmine on suur, aga kuidas mina selle kõigega küll algust saaks teha ?! ;)" Liisi, sa oled nii armas, aitäh! Selle kõigega algust tegemine peabki tulema enda seest tuleva motivatsiooniga alustada. Kui mõte on olemas, et tahaks algust teha, siis rohkem pole vaja. Lähed ja teed, ja kui maitse suhu saad, siis on raske peatuda, hehe.

Kristina Z "Mida sa täpsemalt ülikoolis õpid ja mis Su tulevikuplaanid on? :)" Õpin ülikoolis õigust ja loodan selle nüüd kohe lõpetada. Aga tulevikuplaanide kohapealt on mul kõik aknad ja uksed avatud. Ilmselt mul vaja natukene elada veel, et lõpuks tunda ära see õige tee :)

Laura Marie:" Kui palju on blogimine ja blogilugejate toetus sind aitanud eesmärkide saavutamiseni? Kui palju on tervislik eluviis muutnud sind? Palju edu edaspidiseks! :)" Aitäh! Blogi ja sellega kaasnev on andnud mulle väga palju motivatsiooni, tuge ja usku. Kindlasti olen tänu sellele palju edukam ja sihikindlam, sest blogilugejate toetus on uskumatult tugev ja positiivne, kui juba teised usuvada minusse nii palju, siis ma pean seda ise ka tegema. Seda abi ma ei oska isegi sõnadega kirjeldada, ma olen lihtsalt väga tänulik kõigile ja kõigele! Tervislik elusviis on muutnud mind kindlasti palju kindlameelsemaks, sihikindlamaks, teadlikumaks, tugevamaks.. ühesõnaga nii seest kui väljast palju ilusamaks inimeseks :)

Sellised said siis vastused esimesele poolele, varsti annan vastused ka ülejäänutele :)

Nautige seda ilusat sügiseaega! Ilusat pühapäevaõhtut ja edukat uut nädalat kõigile teile armsatele, kes olete minuga!

Teie Kiku

Kiku on..

Kui veel mind mäletate ja kuskilt koidab tuttavalt ka see, et olen Teazy teatoxi teede austaja, siis ehk mäletate ka seda, et palusin teil mulle küsimusi esitada ja sellega soovisin anda koostöös Teazy'ga ühele blogilugejale võimaluse samuti 14 päevast kuuri enda nahal või siis pigem kõhus katsetada.
Valisin välja kõige rohkem seda õiget tunnet tekitava küsimuse, kellele pean teepakikesed teele saatma!

Tegelikult tahangi ma sellele mõttele, mille sealt kommentaaride hulgast välja noppisin, natukene pikemalt peatuda.. aga enne viskaks tagasivaatava pilgu viimasele neljanädalasele teatoxile, mis tegelikult juba nädalakese tagasi finišisse kulges.

Ega pikka romaani pole. Vahe on sees kas seda teed lihtsalt juua või seda juua tervisliku eluviisi toetamiseks. Seekord tegin viimast. Ja tunne ja kasutegur on kordades suurem, kui suvel vabalt võtmise perioodil. Kergustunne, energia, õhtune lõõgastus olid omal kohal. Teazy viis seekord ka mu kehast välja igasugused isud. Kogu kompott tekitas hea tunde ja isiklikult leian, et kuuajane kuur on parem, selle ajaga jõuad juba paremini end tundma hakata.

Aitäh Teazyle ja aitäh teile, mu armsad lugejad! You make me so happy puppy! 

"Viimasel ajal on palju läbi käinud enda defineerimine läbi kehakaalu. Kui ma õigesti Sinust aru olen saanud, siis tunnistasid ka ise, et oma "edukust" ja heaolu hindad läbi selle, mida numbrid kaalul ja mõõdulindil ütlevad - mida väiksemad numbrid, seda tublim Sa enda arvates oled olnud (paranda mind, kui millestki valesti aru olen saanud). Kui aga jätta kõik see suur kaaluteema, mis dikteerib Sinu elu, kõrvale siis, kes on Kristi Värik? Millise inimesena Sa ennast ise näed? Mis Sulle enda juures kõige rohkem meeldib ja mis natuke vähem? Palun unusta vastates igasugune väline kest ära, räägi ainult sellest, mis paikneb sügaval Sinu sees ja sellest inimesest, kes on Su tegelik Mina. :) Kõik inimesed pole ühtemoodi, kuid minu toitumishäireid on natuke leevenenud alates sellest ajast saadik, kui ma hakkasin enda sisse vaatama ja õppima ennast uuesti tundma. Tegema neid asju/tegevusi, mis mulle meeldisid, suhtlesin inimestega, kellega tõesti suhelda tahtsin (mitte ainult selle pärast, et olla see "lahe" inimene, kes kõigiga läbi saab) ning lihtsalt olema endaga...Nüüd tuli küsimuse asemel pikk romaan, aga sellele vaatamata saadan sulle paid ja loodan, et Sa võtad selle aja, et tundma õppida, kuivõrd lahe inimene Sa oled ning pole oluline, kas sa oled 40, 60 või 70 kg :)"

See pärl ja soe tunne, mis selles peitus, on see, mida ma peaks endalt rohkem ise ka küsima. Kes ma olen? Tegelik Kiku on hea ja ilus inimene. Üle harju keskmise lõbus, armas nagu väike ahvibeebi, siiras sest milleks olla teeseldud, võltsteemant ei sära kunagi ju nii nagu päris. Tark, tubli ja sihikindel - kusagilt peab edu tulema. Hooliv ja hea, kõike kallist tuleb hoida ja hellitada. Parajalt palju pilvedes hõljuv, aegajalt kahe jalaga maapeale potsatav plikatirts. Ma olen igavesti noor, vähemalt emmelaps küll. Hurmur, kellele oma tähelepanu pöörata ja sõber, kellega tundide viisi lobiseda. Ausus, sõnapidamine, ustavus, need on olulised mulle endas kui ka teistest. Seda tuleb austada.
Tihti juhtub, et lähen enda seest kiiresti välja. Pean seda taltsutamise asja veidikene veel õppima ja harjutama. Ärevil olekut mahub ka palju mu ellu, aga ju siis on põhjust. Ootan näiteks siiani oma sünnipäeva samasuure õhinaga nagu tegin seda 8 aastaselt. Ma olen sellest vaimustuses!
Suure unistaja tiitel on kindlalt minu, mulle meeldib koguaeg ette mõelda ja oodata, aga oodates ma olen kannatamatu. Inimesed, kes on mulle kallid, on mulle ikka väga kallid ja ma usun, et nad teavad seda. Täpselt nii palju kui mul on vaja inimese enda ümber, vajan ma ka seda oma aega. Lihtsalt kui saan olla üksinda, teha mida iganes ja kõik lihtsalt tundub nii õige.
Ma ei ütle ära spontaansetest ettepanekutest, mulle meeldib tegutseda ja aega lõbusalt viita. Samas olles asjalik ja taibates, kui palju ma ära teinud olen, on selline pirakas Voh! tunne. Aga mõnikord olen maailma suurim laiskovorst.. selline pikk pikk.. vorstist inimeseks saamine nõuab natukene plaanimist ja motiveerimist, siis jälle leian end tegutsemast.
Minu sisse mahub väga palju armastust ja hoolivust. Mulle meeldib armastada.. oma perekonda, oma kutsut, oma sõpru, oma blogi, trenni tegemist ja lõbutsemist. Kõike mida saab teha armastusega toob minu sisse õnnetunnet. Ma olen tegelikult õnnelik inimene, aga minu enda kahjuks kipun seda vahel unustama. Kui ma vajun mõtetesse, siis tuleb mulle ikka meelde, et elus kaalub hea halva üles ja head on tegelikult rohkem.
Vingumine, tujutsemine, enda tahtmise saamise vajadus ei ole ka mulle võõrad. Aga ma arvan, et võin endale aegajalt ka selliseid asju lubada.
Üks asi mis on minus hea ja halb samal ajal, on heauskne suhtumine. Ma tahan alati näha inimestes head ja uskuda, et nad on siirad ja ausad. Vahel läheb sellega täppi ja vahel mitte. Viimase puhul loodan alati, et õpin sellest. Hindan kogu maailmas ausust ja hoolivust üle kõige. Usun, et igal asjal on elus põhjus, on oma aeg ja koht, mitte miski pole juhuslik. Ma olen tugev, sest öeldakse et neile kes kanda jaksavad, neile rohkem kanda ka antakse.
Mulle meeldib naerda. Kõik mis puutub muidugi Kiku naeru, on naljakas, vali ja kohati tundub lõpmatu ja valus, kui kõht ikka nii kõveras nagu kreeka E olema peab ja silmadest seda rõõmu ja nalja välja voolab. Omad inimesed teavad, millest ma räägin. Ma arvan, et ma olen päris humoorikas ja vaimukas. See meeldib mulle ja see meeldib teistele. Muudab vabamaks ja teeb inimeste inimeseks. Väike pätt ja marakratt on lollitamisklotsidest teinud minust paraja hullpea. See on fun.. kui just piirid ära ei haju.
Kui ma mõtlen, kui palju on minu ümber inimesi, neid päris inimesi, siis ma pean vist üks päris hea inimene olema.


Igal hommikul pean endale meelde tuletama, et teist mind ei ole olemas. Ma olen ilus inimene. Ma ei tohi end alavääristada. Ma olen mina enda parimas minas. Ma olen ju tegelikult üsna lahe! :)


Täna sai üsna palju "minasid" kokku. Aga tegelikult, oled sama tähtis ka Sina. Ära seda unusta, mu ilus inimene!


Teie Kiku

SUURE RINGI KÜSIMUS!

Viimasel ajal olen rääkinud oma toitumishäirest ehk kompulsiivsest söömishäirest (inglise keeles binge eating disorder ) ning kurvastuseks saanud palju tagasisidet inimestelt, kellel on sarnane probleem, kellel hullem ja kellel leebem variant.  

See on uskumatu KUI paljud võitlevad igapäevaselt isudega, kontrollimatute õgimishoogudega, stressiga, painavate mõtetega söögist ning sealjuures on alaväärsuses ning kaaluprobleemid on elu ahistavad.

Ma ei ole isiklikult eriti kaugele selle kuu ajaga oma probleemi lahendamises jõudnud. Olen pannud endale arstiaja, üritanud veidikene oma mõttemaailma suunata ning ka lugenud. Aga seda kõike on veel väga vähe. Rohkem olen püüdnud enda jaoks teha algust selle probleemi teadvustamisega endale ning üritanud selgeks teha omale, et sellega tuleb hakata tööd tegema koguaeg, mitte suures eufoorias peale järgmist söömisorgiat musta masendust tundes, et nüüd! hakkan korralikuks. 

Kuna ma olen kindel, et minu ravi algab siis, kui keegi turgutab mind tagant ning on toeks ning tegemist on süsteemse raviplaaniga ja regulaarse tegevusega, siis üritan ma kuni oma psühhiaatri vastuvõtuni lihtsalt stabiilseks jääda ja mitte veel enam stressama hakata. Ma tean, et töö ja probleemist välja tulemine on kõik mu enda teha. aga mul on tõesti vaja seda suunamist. Ja mul on vaja rääkida. Inimesega. Endast targemaga ning neutraalselt. 

Igatahes tulles tagasi selle juurde, et minuga samas paadis õnnetuid on veel palju, mõtlesin, et mis oleks kui teeks ühe suletud kuid ausa ja teemakohase grupi Facebooki.
Kus oleksid inimesed, kes selle probleemiga võitlevad, jagades oma kogemusi, mõtteid, küsides küsimusi. Samuti kõiksugused kasulikud lugemised, dokumentaalid, lingid jms oleks teretulnud. Suurepärane oleks ka see, kui mõni toitumisnõustaja või terapeut oleks nõus seal aegajalt nõu andma.

Ma tean, et selle grupi haldamine nõuaks jälle aega aga ma tahan nii enda kui ka teiste pärast selle (missioonitundest ja aitamissoovist) ette võtta. Ja kavatsen hoida selle võimalikult puhtana, et seal poleks ebavajalikke diskussioone ning et selleks ei kasvaks järgmist ussipesa. Neid niisama kaaluteemalisi naistegruppe jne on juba piisavalt. Vaid see oleks koht kuhu tulla ja mingitki toetust saada päriselt neile, kes seda vajavad. Mina tunnen küll, et mul oleks seda vaja.

Kui paljud oleksid teist huvitatud sellest grupist ning kas on kedagi, kes selliste probleemide lahendamisega tegeleb ja oleks nõus oma vabast ajast natukene nõu andma?

Võite märku anda mulle Facebooki kui ka meilile kristivarik@gmail.com.


Tervitades,
Kiku

Mina ei taha olla haige

Pikemat aega olen mõelnud kas ja kuidas see teema ette võtta. Ühest küljest tahaks justkui lasta mõtetel endast välja voolata, samas kas see on alati vajalik..

Mõni aeg tagasi suutsin lõpuks endale tunnistada ja ka teiste vastu aus olla, tõdedes, et mul on toitumishäire. See mõte iseenesest teeb haiget, et on tekkinud selline haigus. Mis tegelikult on mõtlemisega kontrollitav aga mida mina ei oska ega suuda hetkel kontrollida ega sellest lahti saada.

Hirmuäratav selle tunnistamise juures ei olnud kusjuures võõraste inimeste suhtumine sellesse vaid pigem minu lähedaste reaktsioon ja arvamus. Muidugi ma ei tohiks sellega end veel lisaks stressata aga kuna ees on raske teekond ja endana ma vajan väga lähedaste toetust ja mõistmist, on need hirmud paratamaud. Ma tõesti tahan sellest toitumishäirest vabaks saada.

Peale kokkuvarisemist võtsin veidikeseks aja maha ja vaikselt hakkasin uurima, et mis see täpselt on ja miks see on. Ning analüüsima rohkem iseend selle probleemi sees.

Mis mul siis tegelikult viga on? Olete ehk kuulnud kompulsiivsest söömishäirest ehk binge eating disorderist. Teiste söömishäirete nagu anoreksia ja buliimia kõrval pole see üldse ebatavalisem häire,lihtsalt seda pole nö. ametlikult veel toitumishäirete hulka võetud. Ja tegelikult on selle haigusega inimesi meie kõrval uskumatult palju. Lihtsalt seda ei ole nii kerge tabada, et su naisel või õel või sõbral see tekkinud on. Lugeda mis see endast täpselt kujutab saate siit.

Oled ühel hetkel iseendaga kimpus, tüli perekonnas või arusaamatused koolis/tööl, vaatad peeglisse ja näed seal nii palju häirivaid faktoreid. Mõtled, et tahaks midagi head mis tekitaks hea tunde, võtad karbist kommi, siis veel teise.. ja järsku välgukiirusel on karp tühi. Aga tahaks veel, sest see on nii maitsev ja hea on olla. Ja lähevad järgmised ja järgmised asjad, enam pole üldse vahet mida süüa või kuidas see maitseb. Lõpuks on selline tunne, et mitte kuskile ei mahu isegi suhkruterakest. Sisse pressib end vaid meeletu masendus, süütunne ja kahetsus. Süümepiinad on meeletud. Lubad, et enam nii ei tee, kuna see lõpuks teeb olukorra veel hullemaks.. kuni järgmise korrani.

Miks ei võiks see hea olla näiteks üks kuum vann või mõnus jalutuskäik?

Miks ma ei suuda näiteks piirduda sellises olukorras vaid 1 kommiga. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Sel hetkel tundub see ainukese lohutusena ja muu maailm ei eksisteeri ega peas pole ühtegi adekvaatset mõtet.

Üldiselt ma suudan väga ilusti endale selgeks teha, et mul pole neid magusaid nänne süüa vaja ja see ülesöömine ei muuda olematuks üksindustunnet või üle pea kasvanud kohustusi. Ja ma ei tunne, et piiraksin end märkimisväärselt. Ilmselt on rolli mängiv osa stabiilsemal elul ja paremal enesetundel.

Aga siis kui tükk aega kõik asjad kokku jooksevad, korralik stress ja depressioon on tekkinud, siis enam ei suuda oma kainet mõistust säilitada. Mina ei tea, kuidas minul koguaeg igasugused asjad rappa jooksevad ja ma kõigele halvale nii vastuvõtlik olen. Maailmas on palju hullemate probleemidega inimesi, kes tulevad oma eluga toime. Aga mina olen sellessuhtes nõrk. Korraga polnud mul kodu, olin tegemas viimaseid pingutusi kooliasjadega, kell kuklas tiksumas, et kohe on vaja ka töö leida. Ja tegelikult ei taha üldse üksi ka olla enam. Ja nende probleemide lahendamine võtab siiani nii palju aega. Uskumatu kui raske on noorel naisel korralikule tööturule siseneda.. Ilmselt oleks mul veel mustem olla olnud, kui mul poleks olnud kõige toetavamat emmet, maailma parimat sõbrannat ja üldse nii toetavaid sõpru. Ma olen kõigile nii tänulik!
Tegelikult ei ole see toitumishäire paljalt tuhandete kalorite sisseõgimine ja sellest tingitud halb enesetunne.

 Seletust kas see häire tekib stressist või tekitab stress seda häiret, ei ole leitud. Veel vähem oskan ma ise hinnata kumb kumba tingib. Ma arvan, et see on üks suletud nõiaring. Mul on igatahes mõlemad täiega mu elu kiusamas.

Minu puhul on kindlasti olemas seos ka kaalulangetamisel, dieetide pidamisel ning sellel toitumishäirel. Mitte ei ole asi selles, et ma end näljutaks ja üleliia piitsutaks ning siis kukuks õgima. Vaid see on emotsionaalne. Ma pingutan ja tunnen end hästi, kui tulevad tulemused. Aga kui olen niiöelda tühja tööd enda silmis teinud, siis ma ei näe endas mitte midagi head. Siit tulevadki ebaterved stressi tekitavad mõtted, mille leevendamiseks ma kukun sööma.

Kindlasti ei olegi ainukene haigus see kompulsiivne toitumishäire, vaid mul on seal juures kehakaalu ja vormiga seotud painavad kinnisideed. Ma tõesti arvasin, et olen sellest välja tulnud aga nüüd mõne kilo lisandumisega ma kaotasin täielikult mõistuse. Ise mõtlen, et kas ma seni üritasin end petta ja enesekindlus, mida ma omast arust tundsin, oli lihtsalt peale surutud ettekujutus. See võtab nii kaua aega, et suudaks end armastama õppida ja end ilusa õnneliku inimesena tunda, aga vaid mõned sekundid, mõned negatiivsed mõtted ja head aega eneseväärtustamine!

Ja omakorda selle stressiga kaasnevad veel paanikahäired, peavalud, erinevad füüsilised valud. Näiteks lihtsalt vahetult enne magama jäämist ma tunnen jalgades, luudes mingit imelikku valu ja pinget, nagu tahaksin neid kergeks raputada. Mul on koguaeg paha olla. Paanikast tekivad vaikselt igasugused hirmud haiguste ees. Enesetunne on nii kehv, et tegelikult ma tahaks koguaeg tekiall olla ja magada. Tekivad perioodid kui ma ei taha mitte kellegagi suhelda. Teisalt tunnen end nii üksi. Selline tunne, et inimene võiks olla mu kõrval, aga täiesti vait ja häirimatult.

Ilmselt enne kui ma ei suuda välja tulla eelkõige stressist ja lahendada oma probleeme, ei vabane keha ka mingist pingest ja ei lange ka kaal. Jah, kuigi ma saan mõistusega aru, et see kaal jne ei tohiks mulle esmatähtis olla, siis ma leian end ikka ja jälle kaalule mõtlemast.

Uurisin teraapiaid ja arste, millised on ravivõimalused jne. Ja no kurat, kui haige see veel on, et ikka jõudsin oma mõtetega sinna, et oh jah, sellest haigusest tuleb võitu saada, sest siis saan äkki normaalsesse vormi. Nagu tegelikult ka, Kiku?!?! Kiiremas korras tuleb see mõte peast välja juurida. Samas ma ei taha sellest ravist jälle luua enda jaoks järgmist kinnisideed.

Olen üritanud siin viimastel nädalate mitte kaaluda ja mitte mõõta ennast. Teinud trenni ja süüa üritanud keha signaalide järgi. Et kuidagi vähekenegi oma olukorda iseseisvalt leevendada. Ja vaadanud dokumentaale ning lugenud. Üritan rohkem analüüsida, miks ma süüa tahan või miks mul need pidevad mõtted söögi ümber tekivad. Millal on isud. Mõtlen, kas ma olen hetkel kurb, või üksildane või analüüsin mingit konkreetset sündmust, peale mida ma nutan küpsisekarbi järele. Ega mulle koguaeg ei tule veel pähe endale neid küsimusi esitada. Ma üritan lihtsalt võimalikult palju teha teadlikke otsuseid. Mul on üks väike päevikuke, kuhu ma panen oma mõtted ja emotsioonid kirja, et mul oleks ka hiljem lihtsam analüüsida toimunut.

Aga ma tean siiani, et ma ei suuda osata piisavalt palju ise enda ravimist alustada, ilma professionaalse abi ja nõuta. Muidugi toredad on arstide ooteajad, järjekord psühhiaatri juurde on kaks kuud. Ma olen nõus ootama ja proovima igasuguseid erinevaid asju, kuniks leian väljapääsu.

Probleemi tunnistamine on pool võitu. Loodan, et kõik saab korda.

Naine poes, naine trennis

Käisin siin paar päeva poodides. Peale kolme-nelja-viie-kuue tunnist shoppamismaratoni olid jalad väsinud, kõht tühi ja üldse oleks nagu voodisse pikali tahtnud. Minu jaoks see võrdub küll sellise rahuliku trenniga. Kõnnid ühest poest teise, kuhjad ilusaid asju (hunnikutes spordiriideid, sellest aga hiljem..) oma kätele, kuni kisub raskeks. Siis seisad selle hunnikuga proovikabiini ees järjekorras, kasvatades sealjuures kannatust. Lähed just vabanenud kabiini, kust väljub teine omasugune. Siis hakkab pulssi tõstev trenn pihta -  kiiresti riided seljas, esimene komplekt selga, komplekt seljast, järgmine selga, järgmine seljast.. kuues komplekt selga.. ei suuda otsustada, proovin korra neljandat uuesti. Nii palav ja kitsas hakkab, üritan otsustada. Mõtlen, olen, otsustan. Panen enda vanad mugavad teksad jalga, lükkan varbad kingadesse. (Tegelikult tahaks oma nike'e ja liibukaid.) Lähen riietuskabiinist välja. Oi, need on ju päris lahedad püksid. No ja hakkab pihta uuesti.. Ja mulle meeldib shopata. Nii palju plusse leidub selle juures, alates enda liigutamisest, uute asjade üle rõõmustamisest kui ka lihtsalt mõtted on mujal.

Viimasel ajal on igasse high street fashioni poes tekkinud ka workout clothesi osakond. Ja seal on tegelikult päris ägedad trenniriided. Pole küll ei Nike ega Reebok (lugu saate siit kuulata :D ) märk nende trenniriiete sees, aga see pole üldse olulinegi. Hind on neil ka hoopis sõbralikum. Valik on nii suureks kasvanud.

Igasuguseid erinevaid kirjusid, ägedate detailide või lõigetega.. tahaks neid kõiki koguaeg endale juurde ja juurde saada. Mida omapärasem, seda coolim. Ma justkui muud ei näekski ja oleks poodi sisenedes hüpnoosis, jalad ja pilk kisub iseenesest liibukate ja spordirinnakate poole. Praegu näiteks kripeldavad ühed mustad trennitunked. Kui äge see veel on, haha.

Kusjuures ma tunnen end kõige ilusamana ka just spordiriietes. Kui ma kleite ja kampsuneid proovin, pole see vaatepilt tihti selline, et oh jess, need istuvad ideaalselt.. aga siis kisun mingid mugavad lühkarid ja maika, näiteks täiesti roosa ja peaaegu palja seljaosaga selga, ja voilaa!! Tahaks nagu koguaeg ainult neid riideid kanda. Minust ongi vaikselt saamas see dressi-tossu inimene vist, haha.

Mulle meeldib, kui mul on valik. Kuna ma veedan arvestatava osa oma igast päevast trennis, siis mul peab olema ka selles mitmekesisus. Esiteks ma tahan end tunda mugavalt trenniriiete sees. Oluline on kuskilt midagi ei kisuks, saaks hüpata ja karata, ilma et midagi ära kukuks, vajuks, kisuks. Sama moodi nagu iga päev ei taha kleiti kanda, on mul trennisaalis ka vaheldust vaja. Kohe kindlasti mitte ei meeldi mulle igav püks ega mitte matchivad riided. Kas tahan olla üleni mustas või hoopis saali kõige värvilisem papagoi. Üldiselt mulle meeldivad värvilised riided ja tüdrukute värvid ja lillekesed ikka kõige rohkem. Ja ma usun, et naudin ka trenni tegemist rohkem ning motivatsiooni on rohkem, kui igate pidi on hea olla. Seega leian, et ka trennis käies on oluline, et riided seljas oleksid mugavad, puhtad ja ilusad.

Peale korralikku higistamist on vaja neid riideid pesta, ma ei kujuta ette mis ühest särgist paari kuuga saaks, kui seda iga päev pesta. See ka kindlasti oluline, kuidas neid trenniriideid hooldada. Ma olen mõne asjaga jube kiiresti üks-null teinud selletõttu. Ja siis hakkab küll kahju, kui peale kuut aega peab minema viskama.

Jalanõudega on natukene teine lugu. Neid ma nii suvaliselt osta ei saa. Trennitossud peavad olema ikka jalas ülimugavad. Nende kvaliteet peab olema tasemel ja oma funktsiooni maksimaalselt täitvad. Ja ka tossu valides ma ei kavatse igavaks jääda. Tegelt mida kreisim, seda vägevam. Minu südame on võitnud Nike, nii mugavuse, kvaliteedi kui ka ilusa välimuse poolest. Neid kahjuks ma nii tihti lubada ei saa, need on nats suurem investeering kui üks väike särgike.

Ma mäletan seda aega, kui alustasin trennis käimist. Mul oli täiesti ükskõik mis mul seljas on, lihtsalt mingid retud ja maika, tavaline rinnahoidja ja mingid sportlikku tüüpi jalanõud. Ma lihtsalt ei osanudki midagi muud tahta. Esiteks polnud see spordiklubis käimine nii tähtis ja igapäevane minu jaoks, teiseks tundus mõttetu kulutada spordiriietele raha. Aga mida aeg edasi minema hakkas, seda rohkem ma otsisin mugavust ja mitmekesisust kuni nüüd olen jõudnud sinna maale, et peale trenni riiete ma ei näe poodides midagi, haha. Ja tegelikult ma tahaks neid kordades rohkem osta, sest need on nii ilusad ja mugavad seljas..

Kas keegi ühineb minu trenniriiete vaimustusega?

Trenn, see lemmik asi, teate küll

Mul on käsil Kayla Itsines'i Bikini Body Guide'i teise nädala lõpp. Kuidas mu kokkuvõtlik esimene mulje on? Eee, mulle nii meeldib!

Treeningkava  koosneb viiel-kuuel korral nädalas kusagil 30 minutilisest trennist aga enamasti ma saan kiiremini valmis selle. Kui kava kätte sain, siis uurisin mitmeid kordi üksi pulki läbi selle ja tegin asja selgeks endale. Ega selles midagi hirmus keerulist polegi, aga mulle meeldib kui tean unepealt mis-kus-millal-miks.

Esmaspäeval teevad tööd jalad ja pepu, kolmapäeval annan tuld kõhulihastele ja kätele ja reedel on kogu keha trenn. Poole kava pealt toimub muudatusi ja iga nädalaselt on harjutused erinevad. Seega on põnev ja rutiin on varieeruv. Kui nii üldse saab öelda, haha. Räägin siis hetkel vastupidavus trennist (Resistance), ehk siis kätekõverdused, kükid, väljaasted, hüpped jne. Minu suurimad lemmikud ju. Ja siis kaks-kolm korda nädalas üks pikem kiiremas tempos kõndimine (LISS)  või intervall jooks (HIIT). Mitte midagi keerulist, igal ajal ja igas kohas tehtav ning selle pool tunnikest leiab küll ka väiksemgi trennifänn enda päevas. Ja mulle on see päeva tipphetk.

Miks mul seda kava oli vaja ja miks ma ise lihtsalt ei teinud neid harjutusi. Ma lihtsalt tahtsin konkreetset plaani. Kus on igaks päevaks antud erinevad ülesanded, mis on läbimõeldult kokku pandud ja mille tegemist ma naudin. Olen aru saanud, et tahan teha trenni, mida ma naudin ja tahan oma lihastoonust tagasi. Nii kaua olen eemal olnud sellest, et loendamiseks enam ühe käe sõrmedest ei piisa. 

Esimese hooga kui ma vaatasin neid pilte, mis jõu ja ilunumbreid tegema peab, mõtlesin et jube lihtsalt hakkab see pull oma eesmärki täitma. Oi ma pidin peale esimest kümmet minutit oma sõnu sööma, esiteks on töö tempos ja teiseks polegi see nii lihtne. Polnud just elu esimesed burpee'd ega tricep dipsid, aga neid tehes tundus küll, et minu käed pole enne hantlit katsunud, haha. Oma osa on ka sellel, et ma pingutan üksi ja olen iseenda motivatsioon, kaaslane ja kritiseerija. Rühmatrennis vaatan ikka, et teised ka ju teevad. Kambavaim või miski selline. Nüüd aga raskemal hetkel saan ma vaid iseendale loota ja mõelda, et ma näitan iseendale Kiku enda pärast, et ma ei anna alla. Mis sest, et mul on nii valus, et pean kõik kordused kõva häälega kaasa lugema, ähkima ja puhkima. Aga peale viimast kordust olen ma õnnelik ja rahul.

Oma elementi tagasi saades läheb asi lihtsamaks, harjutuste sooritamine muutub üha korrektsemaks ning sellist viilimist ja puhkamist üritan viia minimaalseks. Hard work pays off! Enesetunne paraneb, ma tunnen, et olen tugev ja see meeldib mulle!

Tegin mõned fototõestuseks vajalikult materjalid ka, et peale kolme kuud ma vähemalt olen suurema naeratuse näkku saanud, kui just boonuseks veel peps rohkem trimmis pole ja ilusa selja ning kõhulihaste omamise üle väga ei kurdaks ja kellelegi ära ei kingiks. Mis on minu, on minu! Hehe. Kas ma oma naeratuse avalikkuse ette kisun või ei kisu, eks see sõltub kas see mahub ära või mitte.Kui novembri keskel kava lõppeb, siis kavatsengi jõusaali peale üle minna. Mul ikka hädasti neid muskleid ja lihaseid enda külge vaja. Ma ei mõtle enam mida ma pean tegema vaid keskendun sellele mida ma teha tahan, südame ja armastusega, nautimise ja rõõmuga. See on tähtsaim.

Ja kütus, mille najal oma jõunumbreid teen on tervislik, vitamiinirikas, mitmekesine. Kuna selle Kayla kava ette võtsin, siis parima tulemuse saamiseks põhineb mu menüü selle naise eatingplan'ist. Päevakorras ja omal kohal on jätkuvalt minu suureks sõbraks kujunev Teazy tee, mis seekord täidab oma eesmärki korralikuma toitumisega veidikene paremini, kui eelmine kuur. Jee!