Reality check

Oopsi-doopsi, mul jälle aeg lendab kui liblikad kevadise päikse käes. Pidasin maha võitluse palaviku ja nohuga. Polnud aastaid ühtegi sellist külmetust põdenud aga ühel hetkel kehal vist vaja ikka see vastu pushimine lõpetada ja lasta kehal kuumeneda. Nädala aega rajalt maas ja mitte midagi tegemist. Liitrides tee joomist padjahunniku vahel andes telekapuldile tuld ma just nimetangi selleks mitte millegi tegemiseks.

Uus aasta saabus kindla meele ja hea tujuga üldjoontes. Üldse on rõõmus olla. Kuskilt on mulle jälle roosad prillid ette kukkunud. Ma olen kindlalt see roosasuhkruvati-mannavahu-maailma inimene. Eks ma olen tänulik endale ja oma inimestele. Ma lubasin endale, et isegi kui kõik muu sakib, siis vähemasti olen ma ise enda vastu hea. Mulle ausalt öeldes meeldib mu uus suhtumine või õigemini selle õppimise teekond. Ma ei väsi uskumas ka seda, et mida rohkem head usud ja panustad, seda rohkem seda tõmbad. Elu näitab seda ise.

Täna mul toimus selline üllatuslik avastus iseenda sees, kui ma meie tugigrupi postitust kommenteerisin. Psühholoog soovitas mul end regulaarselt kaaluda, et oleks ülevaade. Nii ma siis selle sammu uuel aastal tegin, kuigi ausalt ei tahtnud üldse kaaluda ennast. Papahh, number oli iseenesest kreisi. Aga teate mis, number on kreisi-kole-suur-paha aga ma ei näe ennast peeglist sellisena nagu ma seda numbrit kaalul näen. Ma arvan, et see on esimene suur samm, mis päriselt mul sellest häirest paranemise suunas minna aitab. Ise ka üllatasin kui hea tunde see mu sisse voolis, jeee.

Sisse on tekkinud selline tunne, et mul hakkavad need mõtted paranema, et ma saan esialgu endaga sõbraks, siis lihtsalt ei ketra enam neid halbu mõtteid peas. Ja vahel kui need söögiisud ründavad ning isegi kui ma olen terve paki komme pintslisse pistnud, ei tunne ma neid suuri süümekaid. Pole nagu mõtet koguaeg negatiivselt suhtuda asjasse, see ei tee head. Ja ehk siis ükskord, kui kogu see karusell mu sees on paigale jäänud ja mu kehal ning mõistusel pole vaja märku anda painavate isudega, et midagi valesti on, söön ma kolm kommi. Lihtsalt selleks, et need on head.

Ma olen praeguseks hetkeks unustanud selles suhtes igasugused väga suured söömise piiramised. Ma söön nii intuitiivselt, et mõni päev olen täiesti raw vegan ja teisel päeval mõnusa portsu muna ja peekonit. Ma laiemas pildis ikka üritan Roberti soovitusi jälgida ja sellega järjepeal olla, aga mitte nüüd 100%. Kalorihulgad loogika järgi on väga ebastabiilsed, vahel ikka väga vähe ja teinekord on päevane energiadefitsiit täitsa nullis. Tunnen end hästi.

Mul on tõsine smuutihullus peal.. jagan teiega oma hetke kõige lemmikumat igahommikust vitamiinipommi:

Suur peotäis spinatit
puhast õunamahla u. pool klaasi 
2 kiivit
1 pirn
pool greipi



Mul saab sellest kõht nii täis ja üldse hea kerge tunne on. Selline päeva alustamine manab terveks päevaks hea terve tunde. Rõõõõõõõõmsa!

Uue aasta lubadused

Aasta lõpp kipub ikka olema selline kokkuvõtlik ja mõtted uue aasta suunas on justkui uue tühja raamatu kirjutamine. See on selline sisseharjunud värk. Loed uusi horoskoope, arutad mõtteid ja räägid sõpradega, et uuel aastal on kõik parem-ilusam-toredam. Aga ma kuidagi ei oska võrrelda, pole nagu suuri plaane olnud aastaks seatud, et kas siis on olnud nii hea ja edukas see aasta.
Ma pole mitte kunagi mitte ühtegi uue aasta lubadust andnud. Olen kohe 24 aastaseks saav ja mitte ükski 1.jaanuar pole alanud sellega, et tänasest...blabla. Aga seekord mõtlesin, et oh! vot paneks paar asja kirja, mis selles 2015. aastas aset leida võiksid. Tore oleks aasta pärast kõige taha väiksed linnukesed tõmmata. Ma ei tahaks neid asjakesi niivõrd lubadusteks nimetada, vaid pigem pisikesteks eesmärkideks-sihtideks.


1. Saada võitu oma toitumishäirest. Ma olen oma võitlust alustanud ja viin selle võiduka lõpuni! Loodan, et õpin paremini läbi saama oma häirega ning sellega elama. Sealt edasi vaikselt juba siis sellest lahti saama.

2. Kirjutada valmis hästi bakalaureuse töö. Kaitsta heale hindele oma töö ning lõpetada edukalt ülikool. Ilmselt pole vaja pikalt seletada, miks see oluline on. Jälle üks eluetapp lõpetatud ja hariduses üks samm edasi astutud.

3. Ennast mitte alt vedada. Pole mõtet seada endale liiga suuri eesmärke-kinnismõtteid, end liigselt piitsutada ja karm olla ja lõpuks kokku kukkuda. Vaid lihtsalt tegutseda nii, et ma ei pettuks endas. Rohkem väiksemaid eesmärke, suuri unistusi.

4. Armastada. Armastada ennast rohkem, hoolida endast. Armastada inimesi oma ümber, seda välja näidata. Täita maailma armastuse ja soojusega.

5. Märgata teisi enda ümber. Näha ja tajuda. Aidata ja toetada. Endast nõrgemaid. Ma olen küll selline annetaja tüüp, aga soovin uuel aastal aidata kedagi, kes seda tõsiselt vajab. Kui mina olen hädas, siis on hea kui keegi abikäe ulatab. Usun, et seda me peaks kõik ka teistele võimalusel ulatama.

6. Leida sisemine rahu ja tasakaal. Tahan olla stabiilsem ja õnnelikum. Tervemate mõtetega, hea eneseanalüüsi võimega ja mitte nii kuri enda vastu. Tunda ennast iseendana PÄRISELT paremini kui kunagi varem.

7. Olla õnnelik. Rohkem on vaja keskenduma hakata nendele asjadele, mis elus hästi on. Olla positiivne naerupallike, võtta igat katsumust kui head õppetundi. Tarkus teeb ka õnnelikuks. Tunda rõõmu, et iga päev on uus kogemus, uus katsumus, uus võimalus.

8. Panen rõhku rohkem enesearendamisele. Nii psühholoogia vallas, treeningute osas ja ka toitumisalaselt. Mul on piisavalt palju vaba aega, mida tegelikult pole mõtet raisata tühja. Seega keskendun rohkem sellistele asjadele, mis mind huvitavad ja edasi viivad.

9. Lugeda rohkem raamatuid. Võtan eesmärgiks lugeda läbi 10 raamatut. Enamuse jaoks on see köki-möki ilmselt. Aga.. Ma olen jube kehv lugeja. Kui ma lugema hakkan, siis jään lugema. Kuid just selle raamatu kätte võtmiseni jõudmine on tõsine mägede ületamine. Uuups.

10. Rohkem teatrit, rohkem kellegi teise maailma vaatamist. Mõnusaid etendusi, kultuurilisi elamusi - jälle positiivse emotsiooni jaoks. Ma olen seni ikka jube vähe teatris käinud, kuigi mulle meeldib väga. Peab lihtsalt pileteid ostma hakkama.

11. Proovida vähemalt ühte uut asja, mida ma pole kunagi enne teinud.
When the last time you did somethin' for the first time?  benji? kitarr? sukeldumine? langevarjuhüpe? lumelaud? jaapani keel? konnajalad?.. no neid viimaseid ilmselt siiski mitte. Tuleb lihtsalt hakata tihedamalt küsima endalt et mida uut nüüd ja ellu seda vürtsikest muul näol ka lisama, kui chillise söögina. Haha.

12. Blogida mitmekesisematel teemadel. Viimastel kuudel olen ma ainult oma toitumishäirele keskendunud. Ma olen nii selle sees, et raske on oma mõtteid muul teemal avaldada. Muidugi see blogi olengi mina, ma ei kavatsegi kellegi teisena välja astuda. Aga kuna ma otsustasin nii kui nii õnnelikum uuel aastal olla, siis usun, et saan jälle oma teemakeste raadiust suurendada.

13. Rohkem köögikatsetusi ja põnevaid retsepte. Et oma toitumist põnevamana, mitmekesisemana ja tervislikus suunas hoida. Kõiki retsepte plaanin kindlasti ka blogis kajastada.

14. Joosta läbi poolmaraton. Mul tegelikult eelmisel aastal jooksuvaimustuses tekkis see soov aga ma ei jõudnudki selleni. Seega sel aastal võtan plaani ja kevadel loodan enda seest selle jooksupisiku taas leida.

15. Treenida süstemaatiliselt ja läbimõeldult. Asi peab olema järjepidev, korralik sooritus, tugev tahtejõud.

16. Jooga. Joogatamise mõte on mul ka pikemat aega. Pühapäevane joogalaks mõttena tõmbab mul juba kriipsu kõrvuni. Kogu see struggle on olnud väsitav ja ma usun,et kehale ja vaimule koos midagi head pakkuda, on täpselt see mida hing ihaldab.

17. Teha ära vähemalt VIIS korralikku lõuatõmmet. (Jaa, Erkki, mul ikka kripeldab see, haha. Aga ma teen ära lõpuks üldse kõik seeriad!)

18. Heategudega jätkates minna verd andma. Olen seda mõtet kaua aega endaga kandnud. Aga pole jälle asjani jõudnud. Eks mul väike hirm selle vampiiri juures käimise ees ka, ma see vana minestaja verevõtul.
Jätan vist mõnusa laisklooma mulje, nii palju asju on mõttes aga millegi ära tegemisega uhkustada ei saa. Sel aastal lükkan selle muljekese ümber.


KULLAPALLID, MILLISED LOOD ON TEIE JA UUE AASTA LUBADUSTEGA?

Elamusterohket aastavahetust kõigile! Väga armsaks olete mulle saanud kõik, saadan uue aasta saabudes kõik head soovid teie poole teele! Mmmuaah!

Kiku

Aasta lõpp ikka näitas end selles valguses, mis terve aasta teinud oli

Jõulud olid väga armsad ja soojad. Aga emotsionaalne suhe end ja toiduga - ei tahtnud see jõuluaeg ikka üldse hea ja kerge olla minu jaoks. Pole mõtet hakata siin pikalt heietamagi konkreetselt söömisest, kurguni täis söömist õnneks polnud. Aga lihtsalt see toitumine oli nii suvaline ja koosnes põhimõtteliselt ainult süsivesikutest. Roberti nõuanded olid kui peast haihtunud. Terve hunnik piparkooke ja mandariine, komme ja kringlit. Ma ei piiranud end ja tegelikult oli mul kuidagi nii ükskõik. Aga see ükskõiksus ajab mind närvi ja tekitab minu sisse tõtt öelda ikka päris suure hirmu.

Loomulikult ma saan aru, et päevad pole vennad ja tuleb neid hetki ette, kui kõik pole nii nagu ma sooviks. Aga nende negatiivsete emotsioonide torm on vahel ikka kuradima laastav. Just kui tunnen, et kõik hakkab tasakaalu minema, pean tõdema järgmisel hetkel, et olen ikka väga ebastabiilne.

Ma olen alustanud teekonda, et sellest toitumishäirest vabaneda. See on ju prioriteet hetkel.
Esimeses teraapias rääkisin palju mis mind sööma paneb, millised emotsioonid sellega kaasnevad, miks see söömine (häire) mind segab. Rääkisin kõigest. Ma suutsin olla täiesti avameelne ja õnneks tunnen end antud psühholoogi juures täiesti mugavalt.
Nüüd pidin hakkama kirja panema kõiki söögikordasid, koos kellaaegade ja emotsioonidega. Ainsaks söömise kohaks peab olema köök. Selle päeviku täitmine peaks mind mingis mõttes ohjeldama, kui pean iga kahe-kolme minuti tagant kui uuesti kommi võtma lähen, seda kirjutama.
Samuti end kaaluma, et omada mingit ülevaadet kuidas see toitumine mu keha mõjutab. Ma pole kaalul käinud ja ma nii väga kardan minna. Ma tean, et ma olen suvest kohutavalt palju juurde võtnud. Number kindlasti haavab mind ikkagi korralikult. Aga see tuleb ette võtta.

See üritus enda kehaga hetkel leppida ja keskenduda haigusele toimis mõne aja. Kui ma peale jõulupühi perega külla minema hakkasin, toimus üle pika aja korralik kokkuvarisemine. Mu riided on mulle väiksed. Need ei sobi mulle selga ja ma tunnen end ebamugavalt. Ega see muidugi ei juhtunud üle öö. Paaril viimasel kuul peale teksade ja kampsuni midagi kanda ei tahagi. Nägin end nii koleda ja paksu ja õnnetuna. Enesehinnang on ikka päris nullis. Ma muutusin meeletult närviliseks, tunne oli et lähen hulluks ja ei suuda elada nii. See võib tunduda üle paisutatuna, aga ma läksin ikka väga endast välja. Tahtsin mitte eksisteerida ja nutt ei tahtnud otsa lõppeda. Hoidsin end tagasi, et mitte päris hüsteeriasse sattuda aga see võttis võimust mu üle.
Miks ma olin oma kevadel saavutatud vormi küll kaotanud. Tõtt öelda oli/on mul rõve end peeglist vaadata. Ma ei tahtnud, et keegi mind näeb. Ausalt öeldes mõtlen hirmuga kui peaks mingite tuttavatega kokku jooksma ja üldse ei taha inimesi enda ümber. See on mul elus esmakordne, kui ma nii tõsiselt sedasi tunnen, et ma ei taha välimuse pärast rahvasekka minna. Mul on enda ees häbi, et milline ma välja näen ja kuidas see mind emotsionaalselt laastab. Loomulikult ei ole reaalselt asi nii hull, et ma ei peaks julgema end inimestele näidata. Aga see on lihtsalt enda sees tekkinud tunne, millega on raske võidelda.
 
Ma olen vaikselt veeremas sinna auku, kus ma olin aastaid tagasi oma max kaaluga. Ma küll ei suuda objektiivselt hinnata endaga 24/7 koos olles kui suur ma olen või siis olin. Aga numbrid hakkavad sinna suunda viitama. Ei suuda uskuda, et olukord on nii hullu seisu jõudnud. Arvasin, et never again.. Ja kes mäletab, tulid sel suvel esimesed viis kilo ma ei tea kust kohast. Edasi tervise tõttu sisse söödud pillid ja AD'd aina tõstavad kaalu. Pillide võtmise lõpetasin mõni aeg tagasi ära, kuid büstil annavad siiani tunda. AD'd jälle aeglustavad ainevahetust, millega mul nii kui nii vedanud pole. Söömishood ise üldpildis on minimaalsed kaalutõstjad olnud. See teeb veel eriti näruse tunde, et mujalt tuleb lihtsalt lisastressi.
 
Nüüd ma seisan nagu kits kahe heinakuhja vahel. Ühest küljest tahaks tegeleda bingetamisest  lahti saamisega. Parematel päevadel suudan leppida hetkelise olukorraga, saada mõistusega aru, et see kõik on ajutine, see kaalutõus ja suhtumine jne. Teisest küljest ei suuda ma elada selles teadmises, et ma olen nii palju juurde võtnud ja ma ei tee selleks mitte midagi. Ma ei tea, kuidas leida see kuldne kesktee, et ma saaks tegeleda korralikult oma emotsionaalse söömise, stressiga ning samal ajal need lisakilod maha saada.
Mul on tunne, et kui mul on need kaalulangetusmõtted peas ja tegutsen selle nimel, siis ei soodusta see terveks saamist. Samas päästerõngas ümber kõhu ja Pamela Andersoni tissid ei lase mul hetkekski unustada üleliigseid kilosid ja nendest vabanemise soovi.

Samas tunnen ma motivatsiooni saamist just sellest tundest, mis mind laupäeval valdas. See viha ja kurbus ja alaväärsus ja paks tunne. Ma tahan tunda uhkust ja end hästi oma kehas. Nüüd pean hakkama enda ülekilodega tegelema sedasi mõistlikult, et mul ei tekiks liigsest piiramisest neid tugevaid tagasilööke aga samas andma endast kõik, et selles söömismõttes ja õgimishoogudest lahti saama. How?! Võib olla teen ma asjad liiga keeruliseks enda jaoks, või tahan liiga suurt tükki ampsata aga mul tuleb lihtsalt proovida sellest nõiaringist see väljapääs leida. Pean enda keha kohtlema hästi nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Ja küll siis ajapikku saabuvad tõusujooned jälle minu ellu.

Tõusud ja mõõnad on normaalsed. Ilmselt mõtlen kõik mured liiga suureks enda jaoks ja lasen emotsioonidel end liigselt mõjutada. Ma ei saa sinna midagi teha. Ma ei oska end kõrvalt vaadata kui need kriisinooled mind tulistavad jõuetuks.
Ma tean, et läheb paremaks. Mingi aeg ju kindlasti. Alati onläinud. Mul oli vaja lihtsalt kurta, et koguaeg lihtsalt ei jaksa võidelda, teisest küljest alla andmine on veel raskem. Ja ei tohigi alla anda. Lihtsalt ma ei oska hetkel õigesti tegutseda.. aga ma tõusen ja proovin edasi!

Loodan, et teil kõigil, mu kullapallid, olid imetoredad jõulud ja soovin teile kogu südamest ilusat aasta lõppu!

Kiku

Õnn

Imeline jõuluaeg on juba üpriski käes. Iseenesest tekib sisse soe tunne ja kõik asjad tunduvad kordades armsamad järsku. Millegi tõttu tekivad ka tagasivaatavad mõtted tervele 2014 aastale. Damn, kus see oli alles aasta. Mäletan kuidas suure eufooriaga esimesel jaanuaril sisse sukeldusin ja mõtlesin, et bring it on! No ikka korralikult tuli neid tõuse ja mõõnasid. Kõik on õppetund ja teate mis! Mina sain selgeks mis on õnn minu jaoks.

Õnne leidmiseks tuleks enda sisse vaadata. Õnn ei saa algust tegelikult teistest inimestes, ei rahast ega asjadest. Ei ole mõtet minust valesti aru saada, loomulikult on oluline roll inimestel, raha eest saadavatel võimalustel, ma ikkagi mingil määral usun, et materiaalsed võimalused aitavad õnnele kaasa ja samuti on meile vaja inimesi ümber.. aga, et neid tõeliselt hinnata ja nautida, peab seesmiselt tekkima rahu ja mõistmine. See päris õnnetunne ainuüksi selle eest, et oled siia maailma ühel päeval sündinud. Sündinud võrdselt nende inimestega, kes on siiralt happyd.
Võib olla ju palju sõpru ja 30 paari kingi, head sööki, kulda-karda, värvilisi kokteile ja liivaseid varbaid. Kuid oled enda vastu aus ja tajud, et sa pole õnnelik, suudad küll rõõmustada nende asjad üle, aga kui need kõik asjad ära võtta, kas siis õnn jääb sinuga? Arvan, et paljud leiavad end ei vastuse seest. Siis mis vahet on sellel kõigel millest oma õnne otsid, vähemalt mina hetkel leian nii.

Ma olen hästi kaua õnne otsinud teistest inimestes. Kuidagi sellised kindlameelsed uskumised, et kui minu kõrval on see õige inimene, alles siis saan olla PÄRISELT õnnelik. Kõik läheks sellest justkui ilusaks, siis ma suudaks enda vormi parandada ja oleks rõõmsam jne. Nagu ilma selle armastuseta poleks võimalik neid asju teha. Tegelikult ei ole see hetkel minu jaoks normaalne ega vastuvõetav arvamus. Loomulikult kaaslane teeb inimese õnnelikuks ja armastus paneb särama. Aga ainuüksi see pole hetkel põhiline, kuhu oma eluga jõuda. Enda õnnetus elus olen pikalt süüdistanud luhta läinud suhteid ja nendes omakorda ennast.
Ja kui minu tutvusringkond on hästi suur ja värviline ja väljaspoole elav, suure tähelepanu all, siis sealt voolab minu sisse veel rohkem õnne. Kõik teavad, kõik räägivad, kõik on hästi lahe. Elu on lill aga kui koju voodisse potsatan ja skandaalne elu jääb uksetaha, istub minu kõrval vaid kössis üksindustunne.
Ka asjade armastus ja saamisrõõm pole minu jaoks kuigi võõrad. Emme siiani naerab selle minu "ma tahan- ma tahaks- ma tahan" peale. Olen ma ju vanemate lemmiklaps, ühtlasi ka ainukene laps ja päris ära hellitatud. Mind on hoitud ja armastatud ja kõike võimaldatud, mis võimalik. Ma pole pidanud millestki tegelikult puudust tundma, on olnud nii paremaid kui ka raskemaid aegu, kuid üldpildis kindlasti rohkem saanud, kui väga paljudel teistel lastel on saadud võimaldada. Järjekordselt uut kleiti ostes tunnen ikka rõõmu aga kohe kindlasti mitte nii palju kui mõni teine tunneks rõõmu vähemalt ühe terve püksipaari vastu. Minu sees pole see justkui see päris rõõm.






Küsisin endalt, kas ma olen õnnelik inimene? Jah, ma olen õnnelik, sest mulle on kohale jõudnud see, milles ma päriselt õnne näen. Ma olen õnnelik , et olen leidnud endas rahu ja analüüsivõime. Need on kaks suurimat uut väärtust, milles ma tahaks aina edasi areneda. Selleks olen ma pidanud ikka kokku varisedes varvastega juba põhja puudutama, et oskaks end uuesti ja paremana üles ehitada. Aga kui ma seekord sügavamatest väärtustest elule vundamendi alla ehitan, siis on see seekord kindlasti tugevam ja kui torm sellele rajatud maja peaks lammutama, siis vähemalt need päris väärtused jäävad minu jaoks alles.

Õnn peitub selles, et ma saan rohkem aru, miks nii mõnigi sündmus aset on leidnud, ma oskan õppida oma kogemustest, ma tahan areneda, ma tean kuhu ma oma eluga jõuda soovin. Mul on uued ja sügavamad unistused kui kunagi varem. Ilmselt see kindel suur tunne mu sees ongi õnn minu jaoks.
Ma saan olla õnnelik veel paljude asjade üle, hoolimata päevast või tujust, sest see õnn on tõeline. Mulle on võimalus antud elada ja hingata ja näha, ning  naerda. Ausõna olen õnnelik seepärast.

Nüüd ma saan olla nii paljude asjade üle tänulik.

Mul on nii äge maam, kes on isegi kreisim pullija kui ma ise, haha. Mures ja rõõmus on tema esimene kelle juurde ma joosta soovin. Igavesti olen beebi selles suhtes. Mul oli ülicool lapsepõlv kriimuliste põlvedega maal herneid süües ja kitsi karjatades. Mu isa on õpetanud mulle, et kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Kes teab, see teab. Karvapallist kutsu vastu saan tunda tingimusteta armastust, koer on inimese parim sõber. Ma igatsen oma vanaema ja vanaisa, aga ma olen üdini õnnelik, et mul on keda igatseda. Saan oma parimad sõbrad ühe käe sõrmedel üles lugeda aga ma tean, et ma saan seda ka 10-20-50 aasta pärast veel teha. Kirjutamise rõõm aina kasvab. Ja aitamise soov aina paisub. Ma tunnen, et nüüd on minu kord olla kellegi jaoks olemas, kui neil seda kõige enim vaja on. Uued põnevad unistused on pähe torgatanud. Minu jaoks on veel tähtsad minu tõekspidamised, mul on oma arvamus asjadest ja kujutluspilt milline maailm olla võiks. Samuti on usk, tugevus, rahulolu, oskus olla üksi mitte üksik. Ma olen leidnud enda jaoks uusi suundasid, milles soovin ennast arendada. Ma olen õnnelik igasuguste kiftide mälestuste üle, mida ma aegaajal meenutan. Päris happy olen ma selle üle, et ma vaikselt sain täiskasvanuks. See käin tööl ja elan iseseisvat elu stuff, teate küll. Ma hindan oma kodu, lihtsalt istun keset voodit ja tunnen rõõmu. Tapeet on küll mõnest kohast viltu ja värv pole ühtlane, aga selle taga olen mina ise. Koos oma uhke tundega.  Kannatlikkuse õppimine ja aja andmine on head viljad, mida lõigata saanud olen.

Saavutatud hingerahu ongi minu jaoks õnn.

Aasta alguses kinnitasin 2014 peab tulema minu aasta, hea aasta.Et elu saab lill olema. Igasuguste jamade keskel olles mõtlesin, et millal minul hakkab ometi normaalselt minema. Kõik tundus jube lootusetuna. Aga tegelikult oli seda kõike vaja, et ma kasvaks selliseks, nagu ma hetkel olen. Minus on nii palju head ja sooja juurde tekkinud. Loomulikult ma loodan, et uus aasta tuleb super hea ja kerge, elu võiks küll mind hoida ja soosida. Aga ma tean, et mis ka ei juhtuks, on see kõik selleks, et endale veel selgamaks teha kes ma olen ja miks ma olen. 2015 aastat ootan hoopis teiste soovidega. Tahan jagada maailma armastust, rõõmu ja naeru, tahan õppida endas uusi külgi, soovin katsetada piire kui tugev ma olen, koguda ilusaid mälestusi ja tunda rõõmu igal hommikul ärgates selle üle, mis mulle sel hetkel antud on. Ma ei tahagi niivõrd enam saada vaid ma tahan endast midagi väärtuslikku anda.

Ma tõesti soovin, et kõik inimesed on lõpuks õnnelikud!

The only workout you'll regret is the one you didn't do.

Paaril viimasel nädalal on mul jäänud nii mõnigi trenn tegemata. Olen peitunud väsimuse, laiskuse, muude tegemiste varju. Leidnud põhjuseid miks mitte minna, selleasemel, et otsida motivatsiooni minemiseks. Ja siis hiljem ma ei tunne end üldse hästi. Ma kahetsen, et trenni vahele jätsin. Sujuvalt hakkab see veerema motivatsioonipuuduse ja asendunud rutiini suunas. See ei paku ju tegelikult mulle mingit rahuldust. Okei, mul on erakordselt suur unevajadus peale AD'dega alustamist ja kuna ma ise oma kätega kodus tuba remontisin, siis polnud mu puhkehetked ka muud kui tööd täis. Nädalavahetusi täitsid tööpäevapikkused värvimise-pahteldamise maratonid. Jah, ma tõesti olin väsinud. Aga sellest hoolimata ma tean, et ma oleks jaksanud trenni minna. Asi oli selles, et väsimus lasi laiskusel särama hakata.

Kõik korrad kui olen viitsimatuse alla surunud ja workinud oma assi offi, siis olen niiiiii hästi ennast tundnud. Selle tundega ma peaks end piisavalt motiveerida saama, et mitte raisata aega viilimisele.

Tegelikult ma tundsin end juba üpris pahasti. Ma ei saanud aru, kuhu mu see vaimustus kangi tõsta kadunud on ja miks ma olen nii hoolimatu. Mul oli juba paras hirm. Ma olin endas pettunud, et seesugune allaandmise faas oli tekkinud. Ja mul oli päris häbi seda tunnistada ka Erkkile, kes mind aitab ja motiveerib. Mul oli piinlik just seetõttu, et ma vean end alt ja sellega ei kasuta neid ressursse, mis tema mulle pakkunud on, maksimaalselt ära.

Aga teisalt olen ma päris õnnelik, et lubasin enda pettumust ja olukorda talle rääkida. Hirm on üks suurimaid vaenlasi ja kui olla üle sellest, siis oled juba võitja. Sellessuhtes olen ma jube hea inimese otsa sattunud, kes ei hakka heietama, et pole hullu ja blabla. Vaid raputab mind sellega, et ma peaks mõtlema mida ma tahan ja end kokku võtma, eesmärkide nimel töötama. Loomulikult on paremad ja halvemad päevad, aga see ei peaks mind muutma allaandjaks. Keerama negatiivse kogemuse oma motivatsiooniks. Just see viimane on midagi uut minu jaoks, mida Erkkilt kuulnud olen. See on midagi, mida endaga kaasas hoida. Nende pahade emotsioonide põhjal kavatsen end jälle püsti pushida.

Kisun selle motivatsiooni enda õuele tagasi. Ma lihtsalt tean, et mul pole enam mõtet mingeid tobedaid vabandusi isegi üritada otsima hakata. Need on tühised.

Mu kehas hakkab just murdepunkt tekkima. Vaikselt joonistuvad välja järgmised ja järgmised lihased. Nii jalgadel, kätel kui seljal. Praegu tuleb vastupidiselt hambad ristist tööd teha ja varsti imemaitsvaid töövilju nautida.

Eesmärgid on mul aja jooksul päris korralikult muutunud. Kuid viimasel ajal oskan ma näha endas ja oma kurvides rohkem ilu kui kunagi varem. Ma ei sihi enam skinnyt, lamedat ja kerget keha. See pole mina, ma pole suutnud seda eelnevalt saavutada. Samas öeldakse, et kui sa midagi tõsiselt tahad, siis saad selle. Ju ma siis ei tahtnud piisavalt, sest ei saa öelda, et ma poleks kõvasti vaeva näinud. Ja ma ausalt enam ei rühi selle poole. Vaid tahan tugevat lihaselist,sportlikult toonuses, tervet naiselikku keha. Keha, milles ma suudan elada ja keha millega ma hakkama saan. Mis tähtsaim, keha mida ma armastan. Tegelikult on muutused olnud pigem sisemised, see on minu keha ja ma pean enda soovide järgi arenema. Mitte teiste ideaalide järgi toimetama. Olgu ma siis edasi teiste jaoks fatty või plus size või mis iganes.



Need on minu võitlused, need on minu pisarad, minu pingutused, valu, aeg, töö, usk, armastus. Minu käed, minu big boobsid (mida ma tegelikult sheeriks ära, haha), minu tugevad jalad, minu huge peps. Igapäev ma ei taha nendega sõber olla, vahel nad ei meeldi mulle ka. Aga nad on midagi, mis jäävad alatiseks ainult minule ja mille väärtust ainult mina tean.

Kas tõesti olen teel oma keha PÄRISELT armastamiseni ja sõlmin PÄRISELT rahu?! Kõlab justkui dreams come true hetkel.

Kisses!
Kiku

Siit tuleb minu raudne tervis

Vahel oma elu lihtsalt elades ei märkagi mis muutunud on. Või see kujuneb lihtsalt nii kiiresti elu üheks tavapäraseks osaks, eriti kui see on midagi stressivaba. Vihjed käivad mu toitumismure kohta, mis mulle endalegi üllatuseks on justkui tõesti ptui-ptui-ptui üle pika aja parimas seisus.

Aeg lendab käest nagu kevadel liblikad ja paar päeva on puudu kuust ajast, mil olen Roberti juhiseid täitnud. Ma valetaksin kui ma ütleksin, et olen neid saja protsendiliselt õigesti teinud. Ei, ei. Nagu minu puhul ikka, omaloomingut ka pluss soovisin kasutada tasa ja targu meetodit. Ja ma olen tõesti rahul, kuidas kõik laabunud on. Ja see tänutunne selle eest minu sees on kirjeldamatult suur.

Ma söön nii palju muna ja liha ja häid rasvu. Köögiviljad ahjus, ahjuvormid, omletikesed. Salatid ja supid. Sült ja pasteet. Peekon ja juust. Ma arvasin, et need ei maitsegi enam mulle aga ma lihtsalt olin nad unustanud. Piimatooteid ma ka ülemäära palju ei kasuta enam, aga täiesti loobuda ma pole suutnud. Või mis suutnud. Ma lihtsalt ei tunne, et ma peaks neid endale täiesti keelama. Toidu kogused mahult pole enam nii suured ja mu kõht on kordades kauem täis, mida rohkem head rasva oma toidule lisan. Mul tõesti pole vajadust vahtida kella, et nüüd peaks sööma ja sellega endale seda isu ise sisse süstida.
Pealegi on see kõik nii maitsev. Ma ilmselt söön sutsu rohkem süsivesikuid veel, kui ideaalis peaks. Mõned mandariinid eksivad kõhtu ära, aga need on nii maitsvad ja millal neid veel süüa, kui mitte detsembris. Ja igapäevaselt üks tatrapudru või riisipuder võiga on kindlalt IN. Aga ma tunnen, et ma muutun iga päevaga paremaks. Ja ma pole kordagi loobumistunnet ega kahetsust tundnud, et väljakutses osalen. Ma tõesti tahan seda suhet toiduga jätkata ka peale seda kui meil koostöös Roberti (Raudse Tervisega) kolme kuuline katsumus läbi saab. Ma lihtsalt ei oska seda sõnadega kirjeldada, kui tänulik ma olen. See on nii siiras ja soe tunne, mis tänu sellele abile minu sisse poeb.

Aga teate mis on võrratu. Mu isud on minimaalsed. Ma tegelikult ei märganudki ise, et see kõik on stabiilsem kui kuu-kaks tagasi enne, kui mult küsiti kuidas läheb. Oh, what?! Kas ma just ise taipasin ka, et mu mõtted tõesti ei ole koguaeg söögil?! Kas tõesti ma tunnen end nii hästi?! Ma ei loe oma kaloreid ja ei piina end piiramise mõtetega. Jah, just, ma vastupidi rakendan Roberti soovitust toituda intuitiivselt. See on midagi uut. Ja seda just selleks, et see tuleb kuidagi loomulikult minu seest. Ja kui ma vahepeal näksan tüki šokolaadi või klaasi veini, ma ei tunne end süüdi. Ja ma ei tunne ka et ma ei suudaks lõpetada. Mulle tundub, et ma elan mingis unenäos hetkel. Ma olen nii nii kaua oodanud, et ma tunneks selles toitumise osas niivõrd suurt kerglust ja lihtsalt lõpuks tundub, et asi TÕEPOOLEST on sinna poole teel.

Ega see abi kõik pole tulnud ka sellest, et lihtsalt söö nüüd rohkem kookosõli ja toitumishäire kaob ära. Oluline on hästi palju kuulata oma keha. Teha enda jaoks kogu elu tervislikuks ja õnnelikuks. See on see, millest Robert ka meile räägib. Et kehas oleksid ajukemikaalid paigas, stressipätti pole mitte kellelegi vaja. Ja selle kõige vastu on alati midagi, mis muudab paremaks. Oluline et uni oleks ülikvaliteetne, rahulik ja segamatu. Kehale tuleb anda kõike head. Ja nendel kõikidel mõtetel-ideedel-asjadel on suur osakaal, et olla õnnelik ja terve.

Mul on nii tore ka lugeda teiste lugusid, mõtteid ja emotsioone. Isegi kui inimesed pole kaalu kaotanud antud programmiga, on nad kõik palju rõõmsamad ja õnnelikumad, kui kuu aega tagasi. Ja see sisendab minusse ka nii tohutult palju usku juurde.

Ei ole ma ka katki jätnud arstidega koos raviteekonda. Võtan oma AD'sid ikka edasi ja tunnen end ka depressiooni osas rahulikumalt. Nii on mul hetkel päris hea põrand, millel oma asju lahata ja tegutseda. Ja ma ei lase heidutada end ka AD'de tõttu tõusvast kaalust vms. See on ju kõik ajutine. Ma olen nii rahul oma arstidega, tunnen, et ma klapin nendega ja usun, et ka sellel on oluline roll. Hetkel olen käinud juba ka ühel psühholoogiseansil, kus rääkisin oma mure ja täitsin umbes 600 küsimusega testi. Ja kahe nädala pärast ootab mind ees temaga esimene toitumisteraapia. Ma olen väga põnevil. Ei jää kindlasti seegi kogemus mul teistega jagamata. Mu tahe, usk ja lootus on selles osas tugevamad kui varem. Ma olen valmis aega andma ja tegema kõik mis vaja. Et ühel päeval saaksin olla terve ja keskenduda juba muudele eesmärkidele..ja olla teistele suureks motivatsiooniks ja lootuseandjaks, et on võimalik kõik raskused ületada.

Loomulikult ei ole mu peast ära kadunud siiski mõtted, et ma tahaks sutsu kaalu kaotada ja oma füüsilist vormi ikka tõsiselt tippu viia. Minu enda silmis tippu. Tugevat tervet keha, aga ilma polstrita ju. Lihtsalt hetkel ma üritan kogu oma mõttemaailma viia sellele tasandile, et ma pean endaga kohe ja praegu sõbraks saama. Ennast armastama igal hetkel, nii heas kui halvas, haha. Selleks ei rõhu ma hetkel niivõrd iganädalasele kilogrammi kaotusele. Ma tean, et kui ma tulen sellest haigusest välja ja olen vaimselt jälle tugev tüdruk, küll ma suudan kõige üleliigse kõrvaldamise nimel pingutama hakata. Ma olen viimaste kuudega nii palju kasvanud selles mõttes, et ma saan aru, et iga asja jaoks on oma aeg ja lihtsalt tuleb olla järjepidev ja süsteemis. Ja küll saab kõik korda. Praegused ohverdused tasuvad hiljem magusalt ära.

You are as happy as you choose to be

Ma olen kunagi uurinud seda külgetõmbeseaduse värki ja vaadanud mitmeid kordi The Secret filmi. Eks siis suures eufoorias olen mõelnud, et oh küll ma hakkan nüüd ainult nendele asjadele mõtlema, mida ma saada tahan ja küll siis kõik tuleb kui aeg on. Haha, oleks see vaid nii lihtne..

Esiteks ma unustan üldiselt jube kiirelt selle positiivsetele mõtetele keskendumise ära, pluss ega see päris nii lihtsalt ei tule ka, et mõtlen ilusatest asjadest ja need potsatavad kohe kohale.

Jaah, karm tõsiasi on see, et  tuleb ise vaeva näha, tuleb olla positiivne ja õnnelik. Teha kõike enda heaks.

Aga see kõik toimib! Päris ausalt kohe. Ma ei tea kust kohast või miks, aga ma tunnen viimasel kuul, et vaja kõik negatiivsed asjad oma elus ära klaarida. Kas asi on mu AD'de mõjus, õiges ajastuses, õigetes inimestes mu ümber või milles iganes.. aga miski on ajendanud mind üle olema oma emotsioonidest, uhkusest ja piiritletud mõtlemisest.

Ma tunnen, et olen palju paremat väärt ja et heale ruumi teha alustasin ma päris reaalselt teed selle suunas. Ma olen oma elust välja jätnud inimesed, kes mõjuvad mulle negatiivselt. On inimesi, kes lihtsalt ei klapi minu eluga kokku ja ma olen ise täpselt nii hea, kui heade inimestega ma end ümbritsen. Panen siis rõhku oma inimestele.

Teisest küljest mõne inimese ja asjaga olen jälle mingisuguse sideme tekitanud, kuna tunnen et olukord mõjuks jälle laastavalt mulle muidu.

Ma olen end nii palju ületanud ja kaevanud mineviku asjad üles, neid uurinud-analüüsinud, kokku pakkinud ja jätnud need seljataha. Sinna, kus nende koht on.

Vahepeal mõtlen, et on mul vaja neid asju teha. Need äkkimõtted välgatavad pähe, et voh! see häirib mind ja kuidagi tuleb see lahendada. Kahtlen ja jääb kripeldama. Ja siis mõtlen, et mul pole mitte midagi kaotada. Ja ma olen ausalt mega uhke sellepärast enda üle, tunnen kuidas ma muutun iga päevaga aina paremaks ja õnnelikumaks inimeseks. Iga astutud samm süstib minusse nii ääretult palju positiivsust ja motivatsiooni, et see kõik kiirgab minust välja.

Ma tean, et alati pärast mõõna tuleb tõus ja kuna ma olen oma muredest välja tulemas, siis tunnen end tugevamana kui kunagi varem. Ja seeläbi olen ka väga palju nõus panustama sellesse, et oleksin õnnelik.

Ma pole end ma ei tea mis ajast saadik nii õnnelikuna tundnud kui hetkel. Kui keegi küsib kuidas mul läheb, siis mul läheb väga hästi. Päriselt.

Kogu jutu point on see, et kui ise oled valmis oma ellu head laskma ja ei keskendu asjadele mis on halvasti, siis lähebki paremaks. Selle jõul saab koguaeg oma muresid lahendada, kuni lõpuks oled oma eluga rahul. Jah, see ei juhtu üle öö. Ega paari päevaga. Aga see juhtub.

Kõik on väärt õnnelikku elu. Armastust ja rõõmu. Häid inimesi, head tuju. Põnevaid seiklusi. Et iga elatud hetk oleks elamist väärt. Lihtsalt ise tuleb leida tee nende asjade võluni.

Häid inimesi leidub ehk kuidas minust sai jõusaaliplika, kes hakkab hommikuks peekonit sööma.

Trenni meeldib mulle väga teha. See on päeva parim osa, raske-lõbus-ülihea feeling. Isegi kui vahel on väsimus nii suur, et unistan ainult voodisse patjade vahele kukkumisest või lihtsalt on laiskuseuss sisse pugenud. Siis mitte kunagi ma ei kahetse trenni minemist. Alati ükskõik kui suurt väsimust ma ka ei tundnud, peale trenni positiivne energia ja enesetunne olemas. Suudaks alati selle mõnusa järelmaiguga end trenni meelitada, hehe.

Ja ammu olin ma mõelnud, et tahaks oma treeninguid jõusaalis jätkata. Eks ma olin saalis trenni teinud. Aga täiesti suvaliselt. Ma ei ole kunagi läbi mõelnud ja mingit süsteemi loonud oma jõusaali aegadel, kuidas treenida. Nüüd ma teadsin, et vajan süsteemi ja plaani. Ja head inimest kellelt nõu küsida.

Ma ei tea kas mõttejõul või usul, et kõik läheb nii nagu minema peab, on nii suur jõud, mis tõesti tõmbab mu soove mulle ligi.

Ühel päeval kirjutas mulle Erkki. Mina ei teadnud, kes tema on ja tema ei teadnud väga ka seda, kes mina olen. Jutu käigus selgus, et meil on midagi ühist. Meie elu täidab ühine armastus  - trenn. Klappisime kuidagi hästi, rääkisin ausalt mis seisud on minuga ja oma soovist jõusaalis tõsist trenni tegema hakata. Midagi aimamata, mis juhtuda võib oma suu lahti tegemise tagajärjel.

Erkki ei lasknud mul väga pikalt rääkida, kui pakkus juba mulle oma abi. Ma ei tea millega ma olen need head inimesed oma ellu ära teeninud. Temal on teadmisi kuidas treenida ja mul on tahe enda keha heasse vormi viia. Peale oskuse mulle minu elu esimene jõusaalikava kokku panna,  on ta lihtsalt nii tore inimene.

See kuidas ma tundsin, et ta tahab mind aidata ja usub minusse, andis mulle enesele usku ja motivatsiooni juurde. Ma tean, et palju vaeva ja raskusi toob meile hea lõpptulemuse. Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen Erkkile, et sedasi abistab mind. Ma saan koguaeg temale toetuda ja viriseda ja rõõmu jagada. See on nii oluline minu jaoks, kui inimesed on olemas ja toetavad. Ma hindan seda väga.

Mis treeningutesse puutub, siis ma fännan saalis rassimist. Mu kava jaguneb kaheks erinevaks ja naudin igat sekundit sellest. Kava läbi tehes tunnen mõnusat rahulolu ja mu endorfiinide tase on laes. Esiteks on gymis nii põnev ja äge trenni teha. Seal pole minuga sama harjutust veel 20 inimest kaasa tegemas vaid pean ise end motiveerima pingutama. Seega on lõpuks see rahulolu ja hea enesetunne eriti vägevad.

Muidugi on praegu veel kõik uus ja huvitav. Õigete raskuste leidmine on suhteliselt katse-eksituse meetodil välja kujunenud. Ja saan öelda, et ma olen korralikult alahinnanud oma võimeid. Ma olen ikka päris heas vormis ja tugev tüdruk, haha. Esimest korda elus saan kükkima hakata "päris" raskustega. Kui seni oli max raskus kükkidel mul Bodypumpis 20kg, siis nüüd alustan topeltraskusega. Jõuludeks võiks seal juba vaikselt kolmekordne raskus olla. Sealt tuleb damn hot butt ükskord.



Peekoni söömiseni jõuan jällegi tänu suure südamega inimesele. Usun, et enamus Eesti inimeste seas, kes on kaaluteemas sees, ei kõla võõralt nimi Robert Nool ning on end ehk Raudse Tervise leheküljelt leidnud.

Ka minu jaoks polnud midagi võõrast. Aga ühel õhtul oma e-kirju vaadates leida sealt Roberti kiri, oli mulle ootamatu. Robert oli lugenud mu blogi ja pakkus mulle abi. Nimelt oli ta alustamas just uut 90-päevast väljakutset ning soovis sellega ka mind aidata.

Mulle tegelikult ei jõudnudki kohe päris kohale peakese sisse, et mis toimub. Ma lihtsalt olin ise nagu üllatusmuna sisse sattunud tol hetkel. Et nüüd sedasi, lihtsalt inimesed on nii abivalmis ja head. Aga ei, tegelikult olin ma meeletult õnnelik kui ma tema kirja läbi lugesin.

Ma tundsin, et kui ma sellisest sülle kukkunud võimalusest kinni ei haara ja ei võta siirast abi vastu ja ühtasi end ise ei aita. Siis ma peaks küll üks tobupea olema. Olin nõus selle teekonna ette võtma.

Miks ma üldse kahtlema hakkasin, oli hirm. Piiramise, keelamise, katsetamise ja muu sellise ees. Et järsku on see pigem asjaolusid raskendav. Just toitumishäire kohapealt. Samas just sellest paranemiseks Robert mulle abi pakkuski ju.

Kõhklused suurenesid esimesi materjale lugedes. Siinkohal saan oma ülemõtlevad aju "tänada". Haarasin kinni sellest ühest mõttest, et ma ei tohi enam kaerahelbe putru süüa ja tundsin juba ahistatud olekut. Keskendusin igasugustele ei-dele ja hakkasin koha neid keelavaid mõtteid endasse tekitama. Siis sain aru, et selline mõtteviis ei vii kusagile. Tegelikult ma hea meelega söön häid rasvu, häid valke ja mõistlikult häid süsivesikuid. Miks ma peaks enne proovimist üldse hakkama alla andma.

Tegelikult ei ole Roberti põhimõtted minu jaoks üldse nii vastuvõetamatud ja uued. Pole mingeid äärmusi ega ekstreemsusi ka. Normaalset toitu normaalsetes kogustes. Häid rasvu, liha ja täiskõhu tunnet oma igapäevaellu tagasi. Ilmselt oligi mul vaja natukene aega võtta, süveneda ja läbi seedida kõik. Lahti lasta oma stampmõtetest. Siis sain ise ka aru, et pole mõtet nii palju lasta oma mõtetel enda üle võimust võtta. Toitun tervislikult, annan enda kehale head kütust ja panen oma keha paremini töötama.

Robert ise on nii toetav ja julgustav. See juba, et soovis aidata ja siiralt anda oma panus sellesse, et saaksin oma raskustest võitu, on nii tänuväärt asi. Ta tunneb huvi, annab nõu ja on olemas oma nõu ja jõuga. Suur aitäh!

Ma tundsin juba ammu, et ma ei ole enam nii tugev, et saaksin üksi hakkama. Hakkasin abi otsima ja abi tuli ka ise minuni. Inimene peab olema avatud, sest siis saavad tulla asjad temani. Mulle ülioluline, et inimesed oleksid minu jaoks olemas. Mul on vaja nende head sõna, julgustamist, motiveerimist, abi ja nõuandeid. Ma tean, et tegutsema ma pean ise, aga teadmine, et need inimesed tahavad olla abiks, annab mulle endale tugevust ja tahet.

Rõõmsamaks

Hakkasin ühel hetkel lahti laskma sellest negatiivsusest ja vabanenud ruum hakkas heade asjadega täituma. Küll ei otsustanud ma lihtsalt ja kergelt, et aitab jamast. Koguaeg aina kuhjasin ja kuhjasin neid halbu mõtteid, probleeme, üksindust ja stressi endasse. Olin küll üpriski kummist aga ükski kumm ei veni lõpmatuseni ja ühel hetkel enam ei jaksanud. Jumal tänatud, et ei jaksanud. Lendasin ikka jõhkralt kildudeks kogu oma eluga. Ausalt see viimane aasta on olnud mu elus üks raskemaid, samas ka palju õpetanud ja tugevaks muutnud. Ükski asi ei ole ju juhuslik ja mitte miski ei jookse mööda külgi maha.

Võiksin hakata tagant järgi parastama, et ammu oleks olnud aeg halbadest emotsioonidest ja pingest lahti lasta. Aga alati ei ole see nii lihtne. Iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Ja kõik läheb just nii nagu minema peab.

Ilmselt on sulaselge tõde ka see, et ilma nende kadalippude läbimiseta ei oskaks ma hinnata uusi võimalusi ja väiksemaidki positiivseid asju-hetki elus.

Üks asi on viinud teiseni ja täpselt tänu kõikidele juhustele, sündmustele, otsustele olen hetkel paigas, kus olen ja elan elu, mida elan. Samas on edasine tulevik ju samamoodi sõltuv praegustest otsustest ja sündmustest.

Alustan sellest, et hakkasin ennast ise aitama. Lihtsalt sellega, et lasin välja kõik oma emotsioonid, mõtted, tunded. Tulin maailma ette oma toitumishäirega. Mida kergemaks muutub, seda rohkem ma tunnen, et tahan nendest pahadest asjadest, mis sees närivad, lahti laksma hakata. Iseenda pärast. Sisemist rahu soosides. Paiskasin kõik selle universumisse. Tunnen, kui palju see asjadest lahti laskmine on mind aidanud. Pannud laskma end ka teistel aidata.

See on täiesti I M E L I N E  kui palju toredaid ja abivalmis inimesi meie ümber on. Neid, kes tegelikult ka hoolivad. Positiivsus tõmbab positiivsust. Ja sedasi saabki maailma paremaks paigaks muuta.

Minuga toimunu on toonud mu ellu palju uusi, häid inimesi. Uusi võimalusi. Andnud mulle võimaluse alustada terveks saamise teekonda. Näidanud, et ma pole üksi. Ja pannud omakorda tahtma mind omakorda ka teisi aitama. Tahaks seda positiivsust kogu maailmaga jagada, mis mulle järk-järgult osaks saanud on.

Ma olen jälle vaikselt iseendaks saamas. Minu sisse hakkab tekkima usk ja lootus, motivatsioon.. tunnen rõõmu ja leian oma näolt naeratuse.



"Everybody wants happiness, nobody wants pain, but you can't have a rainbow without a little rain."

Mõtteid on, sõnu ei leia

Kirjutan ja kustutan.. kirjutan ja kustutan.. kirjutan ja jälle kustutan. Ühest küljest on tunne, et nii palju on öelda. Pea on mattunud erinevate emotsioonide ja tujude alla. Aga teisest küljest ei leia ma neid sõnu, mis peegeldaksid kõike seda. Lühike jutt, siis lühike jutt.

Ma olen viimasel ajal nii selles toitumishäire maailmas sees. Nii enda mures kui ka kõikide kaaskannatajate omas. Mul on kindel eesmärk leida võimalusi, kuidas ühiskond oleks teadlikum, kaasa arvatud õgimishoogude all kannatajad, et milline on see probleem ja kuidas lahendada. See lihtsalt ei pea olema üks elu osa, sellest saab lahti.

Ma külastasin arsti ja võin öelda, et olen ametlikult häire all kannatav inimene. Siit algab ka ühtlasi minu päris raviteekond. Eks iga ühe jaoks on see oma viis kuidas ravida ja asja lahendada. Hetkel mina tunnen, et tahan saada abi kõige lihtsamast meditsiinist, ravimitest ja teraapiast. Ja ma ise usun sellesse. Ilmselt see ongi peamine, et ise tahan ja usun. Ja see pole mul esimene kokkupuude ja ma olen teadlik sellega seonduvatest asjaoludest. Loomulikult on ka igasuguseid muid võimalusi, aga hetkel valisin mina enda jaoks sellise tee. Ma loodan, et see aitab mind.Võib olla tulevikus, kui näen asju natukene rõõmsamates toonides suudan ennast aidata ka mingeid teisi viise kasutades.

Praegune plaan on depressiooni leevendamine ja mõtlemise lihtsamaks muutmine ehk siis antidepressantide võtmine. Ma olin end selleks valmistanud ette, kuigi nagu ka psühhiaater ütles, et tegemist natukene "nokk kinni saba lahti" olukorraga, kuna AD´d võivad jällegi kaalu tõsta jne. Aga olen nõus neid ohverdusi tegema, et lõpptulemus oleks terveks saamine.

Loomulikult lihtsalt ühe tableti sisse võtmine probleemi ei lahenda. Selleks hakkan käima psühholoogi juures, kes on spetsialiseerunud minusugustele inimestele, sealt edasi juba ka toitumisteraapia. Selle pani psühhiaater väga kiirelt paika. Kuna ma tundsin end viimase kabinetis väga kindlalt ja turvaliselt, siis ma olen väga lootusrikas ja põnevil edasise suhtes. Aja sain detsembri algusesesse, seega tuleb vaikselt ise endaga hästi läbi saada ja oodata.

Ma olen viimasel ajal ära kaotanud selle rõõmu jagamise, mis tuleb trenni ja niisama elu nautimise osast.. tunnen kuidagi, et ehk olen liiga kaldunud sellesse probleemi lahkamise äärmusesse. Ja see pole enam justkui mina. Eks mul on selles osas omad põhjused ka, millest ehk kunagi hiljem räägin. Aga üldises plaanis ma üritan jälle tulla tagasi iseendana ja näha muud enda ümber, mida teiega jagada. Ehk mul hetkel veel selline time-out periood ja kogun end kokku vaikselt. Edaspidi üritan kahte asja paralleelselt jagada, nii seda osa millele mu blogi põhineb - ehk siis elustiil ja sellega seonduvad mõtted-tegemised, kui ka jagan oma paranemise teekonda.

Paneme vaikselt pooltühjad klaasid ikka pool täis!