You are as happy as you choose to be

Ma olen kunagi uurinud seda külgetõmbeseaduse värki ja vaadanud mitmeid kordi The Secret filmi. Eks siis suures eufoorias olen mõelnud, et oh küll ma hakkan nüüd ainult nendele asjadele mõtlema, mida ma saada tahan ja küll siis kõik tuleb kui aeg on. Haha, oleks see vaid nii lihtne..

Esiteks ma unustan üldiselt jube kiirelt selle positiivsetele mõtetele keskendumise ära, pluss ega see päris nii lihtsalt ei tule ka, et mõtlen ilusatest asjadest ja need potsatavad kohe kohale.

Jaah, karm tõsiasi on see, et  tuleb ise vaeva näha, tuleb olla positiivne ja õnnelik. Teha kõike enda heaks.

Aga see kõik toimib! Päris ausalt kohe. Ma ei tea kust kohast või miks, aga ma tunnen viimasel kuul, et vaja kõik negatiivsed asjad oma elus ära klaarida. Kas asi on mu AD'de mõjus, õiges ajastuses, õigetes inimestes mu ümber või milles iganes.. aga miski on ajendanud mind üle olema oma emotsioonidest, uhkusest ja piiritletud mõtlemisest.

Ma tunnen, et olen palju paremat väärt ja et heale ruumi teha alustasin ma päris reaalselt teed selle suunas. Ma olen oma elust välja jätnud inimesed, kes mõjuvad mulle negatiivselt. On inimesi, kes lihtsalt ei klapi minu eluga kokku ja ma olen ise täpselt nii hea, kui heade inimestega ma end ümbritsen. Panen siis rõhku oma inimestele.

Teisest küljest mõne inimese ja asjaga olen jälle mingisuguse sideme tekitanud, kuna tunnen et olukord mõjuks jälle laastavalt mulle muidu.

Ma olen end nii palju ületanud ja kaevanud mineviku asjad üles, neid uurinud-analüüsinud, kokku pakkinud ja jätnud need seljataha. Sinna, kus nende koht on.

Vahepeal mõtlen, et on mul vaja neid asju teha. Need äkkimõtted välgatavad pähe, et voh! see häirib mind ja kuidagi tuleb see lahendada. Kahtlen ja jääb kripeldama. Ja siis mõtlen, et mul pole mitte midagi kaotada. Ja ma olen ausalt mega uhke sellepärast enda üle, tunnen kuidas ma muutun iga päevaga aina paremaks ja õnnelikumaks inimeseks. Iga astutud samm süstib minusse nii ääretult palju positiivsust ja motivatsiooni, et see kõik kiirgab minust välja.

Ma tean, et alati pärast mõõna tuleb tõus ja kuna ma olen oma muredest välja tulemas, siis tunnen end tugevamana kui kunagi varem. Ja seeläbi olen ka väga palju nõus panustama sellesse, et oleksin õnnelik.

Ma pole end ma ei tea mis ajast saadik nii õnnelikuna tundnud kui hetkel. Kui keegi küsib kuidas mul läheb, siis mul läheb väga hästi. Päriselt.

Kogu jutu point on see, et kui ise oled valmis oma ellu head laskma ja ei keskendu asjadele mis on halvasti, siis lähebki paremaks. Selle jõul saab koguaeg oma muresid lahendada, kuni lõpuks oled oma eluga rahul. Jah, see ei juhtu üle öö. Ega paari päevaga. Aga see juhtub.

Kõik on väärt õnnelikku elu. Armastust ja rõõmu. Häid inimesi, head tuju. Põnevaid seiklusi. Et iga elatud hetk oleks elamist väärt. Lihtsalt ise tuleb leida tee nende asjade võluni.

Häid inimesi leidub ehk kuidas minust sai jõusaaliplika, kes hakkab hommikuks peekonit sööma.

Trenni meeldib mulle väga teha. See on päeva parim osa, raske-lõbus-ülihea feeling. Isegi kui vahel on väsimus nii suur, et unistan ainult voodisse patjade vahele kukkumisest või lihtsalt on laiskuseuss sisse pugenud. Siis mitte kunagi ma ei kahetse trenni minemist. Alati ükskõik kui suurt väsimust ma ka ei tundnud, peale trenni positiivne energia ja enesetunne olemas. Suudaks alati selle mõnusa järelmaiguga end trenni meelitada, hehe.

Ja ammu olin ma mõelnud, et tahaks oma treeninguid jõusaalis jätkata. Eks ma olin saalis trenni teinud. Aga täiesti suvaliselt. Ma ei ole kunagi läbi mõelnud ja mingit süsteemi loonud oma jõusaali aegadel, kuidas treenida. Nüüd ma teadsin, et vajan süsteemi ja plaani. Ja head inimest kellelt nõu küsida.

Ma ei tea kas mõttejõul või usul, et kõik läheb nii nagu minema peab, on nii suur jõud, mis tõesti tõmbab mu soove mulle ligi.

Ühel päeval kirjutas mulle Erkki. Mina ei teadnud, kes tema on ja tema ei teadnud väga ka seda, kes mina olen. Jutu käigus selgus, et meil on midagi ühist. Meie elu täidab ühine armastus  - trenn. Klappisime kuidagi hästi, rääkisin ausalt mis seisud on minuga ja oma soovist jõusaalis tõsist trenni tegema hakata. Midagi aimamata, mis juhtuda võib oma suu lahti tegemise tagajärjel.

Erkki ei lasknud mul väga pikalt rääkida, kui pakkus juba mulle oma abi. Ma ei tea millega ma olen need head inimesed oma ellu ära teeninud. Temal on teadmisi kuidas treenida ja mul on tahe enda keha heasse vormi viia. Peale oskuse mulle minu elu esimene jõusaalikava kokku panna,  on ta lihtsalt nii tore inimene.

See kuidas ma tundsin, et ta tahab mind aidata ja usub minusse, andis mulle enesele usku ja motivatsiooni juurde. Ma tean, et palju vaeva ja raskusi toob meile hea lõpptulemuse. Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen Erkkile, et sedasi abistab mind. Ma saan koguaeg temale toetuda ja viriseda ja rõõmu jagada. See on nii oluline minu jaoks, kui inimesed on olemas ja toetavad. Ma hindan seda väga.

Mis treeningutesse puutub, siis ma fännan saalis rassimist. Mu kava jaguneb kaheks erinevaks ja naudin igat sekundit sellest. Kava läbi tehes tunnen mõnusat rahulolu ja mu endorfiinide tase on laes. Esiteks on gymis nii põnev ja äge trenni teha. Seal pole minuga sama harjutust veel 20 inimest kaasa tegemas vaid pean ise end motiveerima pingutama. Seega on lõpuks see rahulolu ja hea enesetunne eriti vägevad.

Muidugi on praegu veel kõik uus ja huvitav. Õigete raskuste leidmine on suhteliselt katse-eksituse meetodil välja kujunenud. Ja saan öelda, et ma olen korralikult alahinnanud oma võimeid. Ma olen ikka päris heas vormis ja tugev tüdruk, haha. Esimest korda elus saan kükkima hakata "päris" raskustega. Kui seni oli max raskus kükkidel mul Bodypumpis 20kg, siis nüüd alustan topeltraskusega. Jõuludeks võiks seal juba vaikselt kolmekordne raskus olla. Sealt tuleb damn hot butt ükskord.



Peekoni söömiseni jõuan jällegi tänu suure südamega inimesele. Usun, et enamus Eesti inimeste seas, kes on kaaluteemas sees, ei kõla võõralt nimi Robert Nool ning on end ehk Raudse Tervise leheküljelt leidnud.

Ka minu jaoks polnud midagi võõrast. Aga ühel õhtul oma e-kirju vaadates leida sealt Roberti kiri, oli mulle ootamatu. Robert oli lugenud mu blogi ja pakkus mulle abi. Nimelt oli ta alustamas just uut 90-päevast väljakutset ning soovis sellega ka mind aidata.

Mulle tegelikult ei jõudnudki kohe päris kohale peakese sisse, et mis toimub. Ma lihtsalt olin ise nagu üllatusmuna sisse sattunud tol hetkel. Et nüüd sedasi, lihtsalt inimesed on nii abivalmis ja head. Aga ei, tegelikult olin ma meeletult õnnelik kui ma tema kirja läbi lugesin.

Ma tundsin, et kui ma sellisest sülle kukkunud võimalusest kinni ei haara ja ei võta siirast abi vastu ja ühtasi end ise ei aita. Siis ma peaks küll üks tobupea olema. Olin nõus selle teekonna ette võtma.

Miks ma üldse kahtlema hakkasin, oli hirm. Piiramise, keelamise, katsetamise ja muu sellise ees. Et järsku on see pigem asjaolusid raskendav. Just toitumishäire kohapealt. Samas just sellest paranemiseks Robert mulle abi pakkuski ju.

Kõhklused suurenesid esimesi materjale lugedes. Siinkohal saan oma ülemõtlevad aju "tänada". Haarasin kinni sellest ühest mõttest, et ma ei tohi enam kaerahelbe putru süüa ja tundsin juba ahistatud olekut. Keskendusin igasugustele ei-dele ja hakkasin koha neid keelavaid mõtteid endasse tekitama. Siis sain aru, et selline mõtteviis ei vii kusagile. Tegelikult ma hea meelega söön häid rasvu, häid valke ja mõistlikult häid süsivesikuid. Miks ma peaks enne proovimist üldse hakkama alla andma.

Tegelikult ei ole Roberti põhimõtted minu jaoks üldse nii vastuvõetamatud ja uued. Pole mingeid äärmusi ega ekstreemsusi ka. Normaalset toitu normaalsetes kogustes. Häid rasvu, liha ja täiskõhu tunnet oma igapäevaellu tagasi. Ilmselt oligi mul vaja natukene aega võtta, süveneda ja läbi seedida kõik. Lahti lasta oma stampmõtetest. Siis sain ise ka aru, et pole mõtet nii palju lasta oma mõtetel enda üle võimust võtta. Toitun tervislikult, annan enda kehale head kütust ja panen oma keha paremini töötama.

Robert ise on nii toetav ja julgustav. See juba, et soovis aidata ja siiralt anda oma panus sellesse, et saaksin oma raskustest võitu, on nii tänuväärt asi. Ta tunneb huvi, annab nõu ja on olemas oma nõu ja jõuga. Suur aitäh!

Ma tundsin juba ammu, et ma ei ole enam nii tugev, et saaksin üksi hakkama. Hakkasin abi otsima ja abi tuli ka ise minuni. Inimene peab olema avatud, sest siis saavad tulla asjad temani. Mulle ülioluline, et inimesed oleksid minu jaoks olemas. Mul on vaja nende head sõna, julgustamist, motiveerimist, abi ja nõuandeid. Ma tean, et tegutsema ma pean ise, aga teadmine, et need inimesed tahavad olla abiks, annab mulle endale tugevust ja tahet.

Rõõmsamaks

Hakkasin ühel hetkel lahti laskma sellest negatiivsusest ja vabanenud ruum hakkas heade asjadega täituma. Küll ei otsustanud ma lihtsalt ja kergelt, et aitab jamast. Koguaeg aina kuhjasin ja kuhjasin neid halbu mõtteid, probleeme, üksindust ja stressi endasse. Olin küll üpriski kummist aga ükski kumm ei veni lõpmatuseni ja ühel hetkel enam ei jaksanud. Jumal tänatud, et ei jaksanud. Lendasin ikka jõhkralt kildudeks kogu oma eluga. Ausalt see viimane aasta on olnud mu elus üks raskemaid, samas ka palju õpetanud ja tugevaks muutnud. Ükski asi ei ole ju juhuslik ja mitte miski ei jookse mööda külgi maha.

Võiksin hakata tagant järgi parastama, et ammu oleks olnud aeg halbadest emotsioonidest ja pingest lahti lasta. Aga alati ei ole see nii lihtne. Iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Ja kõik läheb just nii nagu minema peab.

Ilmselt on sulaselge tõde ka see, et ilma nende kadalippude läbimiseta ei oskaks ma hinnata uusi võimalusi ja väiksemaidki positiivseid asju-hetki elus.

Üks asi on viinud teiseni ja täpselt tänu kõikidele juhustele, sündmustele, otsustele olen hetkel paigas, kus olen ja elan elu, mida elan. Samas on edasine tulevik ju samamoodi sõltuv praegustest otsustest ja sündmustest.

Alustan sellest, et hakkasin ennast ise aitama. Lihtsalt sellega, et lasin välja kõik oma emotsioonid, mõtted, tunded. Tulin maailma ette oma toitumishäirega. Mida kergemaks muutub, seda rohkem ma tunnen, et tahan nendest pahadest asjadest, mis sees närivad, lahti laksma hakata. Iseenda pärast. Sisemist rahu soosides. Paiskasin kõik selle universumisse. Tunnen, kui palju see asjadest lahti laskmine on mind aidanud. Pannud laskma end ka teistel aidata.

See on täiesti I M E L I N E  kui palju toredaid ja abivalmis inimesi meie ümber on. Neid, kes tegelikult ka hoolivad. Positiivsus tõmbab positiivsust. Ja sedasi saabki maailma paremaks paigaks muuta.

Minuga toimunu on toonud mu ellu palju uusi, häid inimesi. Uusi võimalusi. Andnud mulle võimaluse alustada terveks saamise teekonda. Näidanud, et ma pole üksi. Ja pannud omakorda tahtma mind omakorda ka teisi aitama. Tahaks seda positiivsust kogu maailmaga jagada, mis mulle järk-järgult osaks saanud on.

Ma olen jälle vaikselt iseendaks saamas. Minu sisse hakkab tekkima usk ja lootus, motivatsioon.. tunnen rõõmu ja leian oma näolt naeratuse.



"Everybody wants happiness, nobody wants pain, but you can't have a rainbow without a little rain."

Mõtteid on, sõnu ei leia

Kirjutan ja kustutan.. kirjutan ja kustutan.. kirjutan ja jälle kustutan. Ühest küljest on tunne, et nii palju on öelda. Pea on mattunud erinevate emotsioonide ja tujude alla. Aga teisest küljest ei leia ma neid sõnu, mis peegeldaksid kõike seda. Lühike jutt, siis lühike jutt.

Ma olen viimasel ajal nii selles toitumishäire maailmas sees. Nii enda mures kui ka kõikide kaaskannatajate omas. Mul on kindel eesmärk leida võimalusi, kuidas ühiskond oleks teadlikum, kaasa arvatud õgimishoogude all kannatajad, et milline on see probleem ja kuidas lahendada. See lihtsalt ei pea olema üks elu osa, sellest saab lahti.

Ma külastasin arsti ja võin öelda, et olen ametlikult häire all kannatav inimene. Siit algab ka ühtlasi minu päris raviteekond. Eks iga ühe jaoks on see oma viis kuidas ravida ja asja lahendada. Hetkel mina tunnen, et tahan saada abi kõige lihtsamast meditsiinist, ravimitest ja teraapiast. Ja ma ise usun sellesse. Ilmselt see ongi peamine, et ise tahan ja usun. Ja see pole mul esimene kokkupuude ja ma olen teadlik sellega seonduvatest asjaoludest. Loomulikult on ka igasuguseid muid võimalusi, aga hetkel valisin mina enda jaoks sellise tee. Ma loodan, et see aitab mind.Võib olla tulevikus, kui näen asju natukene rõõmsamates toonides suudan ennast aidata ka mingeid teisi viise kasutades.

Praegune plaan on depressiooni leevendamine ja mõtlemise lihtsamaks muutmine ehk siis antidepressantide võtmine. Ma olin end selleks valmistanud ette, kuigi nagu ka psühhiaater ütles, et tegemist natukene "nokk kinni saba lahti" olukorraga, kuna AD´d võivad jällegi kaalu tõsta jne. Aga olen nõus neid ohverdusi tegema, et lõpptulemus oleks terveks saamine.

Loomulikult lihtsalt ühe tableti sisse võtmine probleemi ei lahenda. Selleks hakkan käima psühholoogi juures, kes on spetsialiseerunud minusugustele inimestele, sealt edasi juba ka toitumisteraapia. Selle pani psühhiaater väga kiirelt paika. Kuna ma tundsin end viimase kabinetis väga kindlalt ja turvaliselt, siis ma olen väga lootusrikas ja põnevil edasise suhtes. Aja sain detsembri algusesesse, seega tuleb vaikselt ise endaga hästi läbi saada ja oodata.

Ma olen viimasel ajal ära kaotanud selle rõõmu jagamise, mis tuleb trenni ja niisama elu nautimise osast.. tunnen kuidagi, et ehk olen liiga kaldunud sellesse probleemi lahkamise äärmusesse. Ja see pole enam justkui mina. Eks mul on selles osas omad põhjused ka, millest ehk kunagi hiljem räägin. Aga üldises plaanis ma üritan jälle tulla tagasi iseendana ja näha muud enda ümber, mida teiega jagada. Ehk mul hetkel veel selline time-out periood ja kogun end kokku vaikselt. Edaspidi üritan kahte asja paralleelselt jagada, nii seda osa millele mu blogi põhineb - ehk siis elustiil ja sellega seonduvad mõtted-tegemised, kui ka jagan oma paranemise teekonda.

Paneme vaikselt pooltühjad klaasid ikka pool täis!

Valgustamine

Tunnistasin kõva häälega oma blogis, et mul on toitumishäire. Ma olen noor naine, kes kannatab kompulsiivse söömishäire all ehk tegemist on emotsionaalse sööjaga. Ilmselt inimeste ringis minu ümber oli inimesi kellele ei tulnud see uudisena ja ka inimesi, kelle jaoks oli see suur üllatus. Ja inimesi, kes lihtsalt ei mõista.

Nüüd oleme kahe väga toreda tüdrukuga, Heidi ja Hediga, loonud Facebooki grupi nende inimeste jaoks, kellel on samasugune mure ja kes soovivad sellest lahti saada. Kõik, mis on seal grupis kajastust leidnud, see jääbki sinna gruppi. Aga see on uskumatu, kui sarnased on meie käitumismustrid ja arusaamad asjadest. Igal ühel on oma lugu. Me oleme jõudnud selleni, kus paljud tüdrukud esimest korda toovad oma loo siiralt teiste ette. See on väga suur samm ja nõuab palju julgust. Ja ma olen väga uhke nende inimeste üle. Ma tean väga hästi mis tunne on mask eest võtta. Aga seda on kergem teha seal grupis, võõraste inimeste ees. Sest me mõistame üksteist. Sest me teame millest jutt käib. Minu suurimaks hirmuks näiteks polnudki võõraste inimeste arvamus ja suhtumine, vaid ma kartsin kuidas reageerivad minu oma inimesed, sõbrad ja tuttavad.

Muidugi on kurb see, et vaid paari päevaga kasvas meie grupp saja liikmeliseks.. mis näitab, et meid on nii palju sellises mures.

Mis mulle on silma jäänud, on see et meie ümber on inimesi, lähedasi ja kaugemaid, kes ei mõista meie muret. Selleks tahangi natukene selgitada, miks see toidusõltuvus pole normaalne.

Siinkohal ei ole vahet, kas tegemist on peenikese inimesega või tüsedamaga, kes kannatab kompulsiivse toitumishäire all.

Ühiskonna suhtumine saleda inimese puhul, kes räägib et ta sööb kontrollimatult, on selline, et sa oled nii peenikene, et võid ju süüa. Paksule vaadatakse peale ja mõeldakse, et selleks ta nii paks ongi, et ta õgib. Et lõpetagu ära selline söömine. Aga tegelikult tuleks natukene inimese sisse hoopis vaadata ja mõelda miks sellised jõhkrad toidukogused lühikese ajaga vajalikud on selle inimese jaoks.

Tegemist on kontrollimatu õgimishooga, hullunud tundega. Pole võrreldav ikka ette tuleva jõululauas ülesöömisega näiteks. Emotsionaalse õgimishoo puhul on tunne, et lihtsalt ei suuda seda lõpetada. Kogused on meeletud ja tihti lõppebki siis, kui reaalselt ei mahu enam kuskile midagi.

See on emotsioonidest tingitud. Miski närib sees, tekitab pinget, stressi, muret. Üksindustunne ja igavus. Ja "ravim-lohutus-leevendus" on söök. Nagu mõnele inimesele on see alkohol või mõned narkootilised mõnuained. Tahetakse seda pinget maha saada.

Meie abivahend on söök. Suurtes kogustes. Paratamatult kipub see olema ebatervislik.

Kuidas see olukord välja näeb?
Mingi negatiivne sündmus, olukord jms, mis võib isegi imeväike olla tekitab pinget. Rahutu olla. Vahel ise ei märkagi seda.
Mõtted lihtsalt lähevad söögile variant üks. Et tahaks.. midagi süüa.. Mõtled, et tahaks seda Werneri napoleoni kooki ja Olümpia pähkliküpsiseid.. issand, siis sööks terve paki kreekereid sinihallitusjuustuga ja tegelt tahaks Fazeri kollast šoksi ka. Neelud hakkavad käima ja isu aina kasvab ja kasvab. Ärevus suureneb. Isud suurenevad. Mõtted on vaid söögil ja sellel kui maitsev ja nauditav on süüa. Põhimõtteliselt ei saa enam muule mõelda kui ainult söögile. Lõpuks see isu on nii ahistav, et ei jää muud üle kui see rahuldada. Ja just nende samade kookide ja šokolaadidega. Kõigega korraga.
Mõtted lähevad söögile variant kaks. Tunned end halvasti, tekib isu, lähed kööki ja võtad selle õuna.. ja kõik muu mis ette jääb. Isegi kui mõtled, et võtan vaid ühe kommi, siis kaotad selle kontrolli. Ja sööd kõike mis vähegi võimalik on. Parematel päevadel tahad ikka midagi head, halvematel pole enam üldse vahet mis toit see on, peaasi et seda süüa saab.

Nüüd kui ümber lebavad tühjad karbid, pakid, saabub reaalsus. Mida ma just tegin ja miks. Süümepiinad, kahetsustunne. Tunne, et olen saamatu, olen kõik senise nullinud. Peeglisse vaadates oleks nagu need küpsisepakid vöökoha ümber paigutatud. See on kohutav kurbus ja masendus. Ja sellest on tekkinud veel omakorda lisastress. Ja füüsiline vaevustunne. Iiveldus, kõhuvalud, punnis kõht, paistes keha. Nii seest kui ka väljas täiesti ahistatud olla. Ette teada on ka see saabuv toidupohmell, mis ei lase veel tükk aega unustada seda madalseisu.

Tegelikult ei hakanud sööma ju selleks, et kõht oleks tühi olnud ja see on ka eristatav sellest, et lihtsalt on magusa isu ja oleks tahtnud ühe jäätise omale lubada.

See ei pruugi lõppeda vaid selle ühe korra või ühe päevaga. Seda võib rünnata mõnda kodus üksi salaja süües, teist inimest jällegi kodust eemal olles, kellel on kodus kõik kontrolli all aga sünnipäeva lauas on oma turvalisest keskkonnast väljas.

Selle häire puhul on meeletult palju erinevaid tahke. See ei ole alati põhjustatud kehakaaluga seotud probleemidest. Minu puhul on ilmselt ajendiks olnud liigne kaal ja kinnisidee kaalust alla võtta, endale keelata asju ja isusid alla suruda, kuni tuleb hoog. Ja minu emotsionaalsus, väge kiiresti stressi minnes samuti toidust lohutust otsides.

Kui vaadata just seda külge, mis pole otseselt kaaluga seotud, et miks see õgimishoog tekib ja miks see pole normaalne, ongi see, et suhtumine toitu pole lihtsalt kui kehale vaja minevasse kütusesse. Toitu kasutakse muude probleemide leevendamiseks ja selleks ma julgengi seda näiteks alkoholisõltuvusega võrrelda.

Normaalses olukorras ei ole koguaeg mõtted söögil ja söögiga seoses. Emotsionaalse liigsööja puhul on valdav osa mõtetest söögiga seotud. "Mis ma söön, millal ma söön, mida ma pean süüa kaasa võtma kui välja lähen, mida ma restoranis söön.. kinos tahaks midagi näksida.. Homme lähen peole ja tahaks kleiti selga panna, seega ma ei saa seda ja seda süüa. Ma ei julge X nähes süüa." ... jne.

Mida ma öelda tahtsin tervetele inimestele, kellel on raske seda olukorda mõista, et te ei peagi aru saama mis see on, aga proovige mõista, et see pole meie jaoks lihtne. See on midagi tõsisemat ja suurem probleem kui lihtsalt söök. See on sõltuvus, mille taga on mingid probleemid, mis seda sõltuvust ajendavad. Ärge mõistke hukka ja hoolige oma lähedastest, proovige näha asja kaugemale ja sügavamale. Toetus ja olemasolu on väga tähtsad. Tegemist on tõsise probleemi ja haigusega, mis vajab ravi ja vaeva. Ja me kõik soovime ülekõige, et see emotsionaalne söömihoog ei domineeriks meie eludes.

Soovisin natukene asja selgitada, sest olen aru saanud, et paljud selle haigusega võitlejatest on saanud väga negatiivset suhtumist, teravaid märkuseid ja tunnevad, et keegi ei mõista neid. Varjavad oma probleemi ja on selles mures üksi. Loodan, et kellegi lähedane inimene mõistab teda nüüd ehk veidikene rohkem.


Kasvõi Wikipediast saate lugeda kompulsiivse toitumishäire kohta, mille leiate siit.

Kuulan oma keha

Viimasel ajal ei käi mu keha ja hing (mõtted) vist hästi käsikäes. Ei tea, kas see talveks valmistumine annab sel aastal kuidagi erakordselt hästi ennast tunda või pööran ma ise rohkem nendele nüanssidele tähelepanu.

Hullumeelne väsimuse laviin on mind enda alla matnud. Mu korralikud seitse-kaheksa-üheksa tundi ööund annavad ikka ruumi pealelõunasele väsimusele sisse trügimiseks. Mul see ei meeldi teps mitte! Hommiku ärkan, et mõnusalt uuele päevale vastu minna, poole päeva pealt kisub suu haigutama ja tööpäeva lõpuks ei suuda ma muust mõelda, kui et tahaks lihtsalt koju puhkama ja MAGAMA minna. Nii ma ronin kell 21 õhtul juba tuduriietes tekialla.


Äkki on tegemist elumuutustest ja pingelanguses tekkinud rammestusega?! No igatahes on see nii või mitte, otsustasin ma kuulata oma keha rohkem. Ja kui ikka üldse ei jaksa trenni minna, olengi läinud koju lihtsalt puhkama. See väsimus on nii suur, et trennides olen viimastel nädalatel tundnud, et ma ei suuda pooltki nii palju endast panustada kui tavaliselt. Ja ma ei naudi seda nii nagu peaks ja tahan.

Vahel hakkab hinges veidi kriipima, aga siis mõtlen, et ma ei ela kellegi teise kui vaid enda jaoks ja ma ise tean, et asi pole laiskuses vaid lihtsalt natukene kiiremas ja tõsisemas eluperioodis. Esiteks peale kuude kaupa vedelemist ja puhkamist päeva pealt rutiini kinni panduna ning kuklas kükitavaid lõputöö tähtaegasid tajudes, tahan loota, et see väsimus on mööduv nähtus.

Nädalavahetused on muidugi risti vastupidi täis energiat, motivatsiooni ning trenni ja puhkust käsikäes. Seega laupäeval ja pühapäeval pigistan ma endast 200% välja ja nädala sees üritan lihtsalt sisetunde järgi trenni teha ja puhata.

Muidugi on see kuula keha! koht ka toitumises. Aga selle praeguse perioodiga mul on kõht koguaeg tühi. Üks asi on isu, mis tekib. Teine asi on see, et mul läheb iga paari tunniga kõht jälle tühjaks. No ma siis üritan kuulata oma keha, samas mitte üle süüa, vahepeal mõeldes et ju siis on vaja, samas ikka neid kaloreid peas kokku lüües. Ma ei saa aru, KUHU mu keha seda sööki toppida tahab. No tegelikult ma tean küll kuhu see läheb.. kintsudesse ja pepsi.. ja natukene kõhu peale. Mhh.

Tulles korraks veel kalorite lugemise ja toidust mõtlemise juurde, siis hetkel on mul jälle see mõõnaperiood. Peale tühja kõhu mul on isud ja korralikud söömasööstud. Kõik oli hästi kui üle pika aja said asjad korda. Esimene stressipahvakas seoses lõputöö kirjutamisega ja mul on meeletu süsivesikute isu. Šokolaad ja nisu, kõige parem kui need kaks on koos veel kusagil koogis.
Mida ma nüüd üritan teadlikult teha, on kõike võimalikult palju analüüsida. Just selles mõttes, et miks mu see isu on ja hindan kui jõhker see on. Ehk siis iga emotsiooni peale pole vaja haarata küpsisekarpi. Vahel suudan selle isu väikse õunaga maatasa teha. Teinekord on see isu tappev ja tunnen, et selle blokeerimine viib mind veel rohkem endast välja. Mis veel, üritan mitte hakata süümekaid tundma, sest tagant järgi ei saa ju muuta midagi. See kõik on kuradima raske!

Nüüd hakkavad pihta ka minu arstide külastused, uuringud.. uurimised-puurimised. Eks näis millise pöörde olukord minu jaoks võtab ja kuidas ravi kulgema hakkab. Mul on ikka sisetunne mis ütleb, et peale psüühiliste häirete on mul füüsiliselt ka midagi viga. Sümptomeid on lihtsalt liiga palju selleks. Loodan muidugi parimat lahendust.

Jõuangi oma jutuga sinnamaale, et öelda teile kõigile, kes teavad mis murest ma räägin, et Facebooki grupp on valmis. Mul tüdrukutega on teile ainult mõned väiksed palved seoses grupiga liitumisega.
Esiteks loodame, et sinna gruppi ei hakka tulema muidupiilujad (adminnidena otsustasime passiivsed inimesed mingi aja pärast grupist eemaldada, vältides sellega ka hiigelgrupi tekkimist. Väiksemas grupis on kasu kindlasti palju efektiivsem), sest inimesed kellel on see probleem tihtipeale ei taha seda väga suure avalikkuse ees arutada. Selleks ongi oluline teie aktiivne osavõtt, mis võiks gruppi astumisel alata väikese enda tutvustamisega. Seega grupiga liitudes kirjutage meile ja teistele ka, kes te olete ja kuidas teie asja kogete. Et kõik oleks võimalikult selge ja aus. Usun, et just selline siirus on juba suureks abiks. Ja teiseks on oluline järgida meie reegleid, EI mingit negatiivsust, teiste halvustamist, õelutsemist, dieetide jms propageerimist, solvamist. See ei ole koht kus kedagi oma mures veel rohkem haavata. Me tegeleme siiski ju terveks saamise ja positiivse hoiaku saavutamisega. Ma loodan, et need on kõik aktsepteeritavad soovid.

Grupi nimeks sai TasaKaal- eluterve suhe enda ja toiduga , mille leiate siit .


Mul veel väike suure ringi küsimus, kas on ehk keegi minu lugejatest või teab keegi kedagi, kes oskaks meile seal grupis professionaalset nõu ja abi anda ning oleks natukene nõus oma aega panustama sellesse. Igal juhul me oleksime kõik väga tänulikud, kui keegi leiab endas selle aja ja soovi teisi aidata. Pakkumisi ootan enda meilile kristivarik@gmail.com kui ka Facebooki.


Juhiksin veel ühele pisikesele asjale tähelepanu, et tundke rohkem väikestest asjadest rõõmu. Nautige hommikust päiksetõusu, sõbrannaga kohvitamist, kollaseid langevaid lehti ja naeratusi. Mida rohkem märkad pisikesi rõõmsaid asju, seda parem tunne kasvab enda sees.

Kiku

Musirulli imemaitsvad kaera-šoksi muffinid

.. ja keelt alla viivad peedikotletid, hea vein ja maailma parim sõbranna. See on elu :)

Maapähklivõi küpsised.. to die for

Kunagi ammu ammu tegin ühed küpsised. Mis on imelihtsad teha ja imekiired laualt kaduma. Ja loomulikult on need kiiksuga -  kikerherne kiiksuga. Oleks aeg ikka teiega neid samuti jagada.


Selleks, et neid õhtul teekõrvale krõbistada oleks vaja muretseda just täpselt need komponendid nagu:
1 purk nõrutatud kikerherneid
60g kaerahelbeid jahuks jahvatatult
3-4 supilusikat mett (sobib sulle meelepärane magustaja)
u. 4 supilusikat maapähklivõid
1teelusikas küpsetuspulbrit
noaotsatäis himaalaja roosat soola
törts piima/mandlipiima/vett vedeldamiseks

Kõik korraga ühtlaseks massiks nt saumiksri abil, väiksed pätsikesed plaadile ja kui ahjus on 180 C, siis laske küpsisepoistel seal 40 minutit küpseda. Küpsised on valmis, kui pole enam pehmed. Laske jahtuda ja ongi valmis.

Vastustering number kaks

Mul on pühapäevavaimustus täies hoos. Kui nädal tagasi avastasin kui mõnus on väikestest asjadest rõõmu tunda, nagu näiteks päiksepaistel oma köögis hommikusööki teha ja kõva häälega laulda. Mu iseenda seltskond on ikka vaieldamatu lemmik, haha. Siis on ka suurematest asjadest tore rõõmu tunda. Või lihtsalt oma edu suuremaks mõelda. Viimasel ajal on ikka paras ports muudatusi ja uusi inimesi mu ellu sattunud ja üle pika aja tunnen, et olen võtnud sellise vaimse kasvamise suuna. Rohkem sisemisele arengule suunitlust ja küll sellega saab ka väline korda. Usun, et olen piisavalt ambitsioonikas ja leian üles oma edu võtmekesed. Aga lihtsalt tasa ja targu. Aitab nendest suurtest hurraaga asjadesse laskumistest. Vahel ikka õpin ka oma eksimustest, hehe.

Üks järgmine soov on jälle täitunud, asusin tööle ja ausalt öeldes ei oskaks hetkel paremat kohta selleks soovida, kui üks armas Tervisepood. Tunnen hommikul, et tahan oma järgmised kaheksa tundi selle sees veeta ja himu selles teemas arenemiseks on kuhjas mu sees.

Enamus inimeste jaoks on töö ja kodu nii igapäevased asjad, aga kui ühel hetkel nagu kumbagi pole, siis nüüd oskan neid väärtuseid ikka kõvasti hinnata. Sellega seoses tunnen kuidas stress minult maha voolab ja iga päevaga on üha kergem olla. See on ju see, mida mul on hädasti vaja, et toime tulla oma ebatervislikus suhtumisega oma kehasse ja lahti saada sellest toiduga seotud obsessionist. Stressisööjana on see üüratult suur abi iseendale. Raskused on ju ületamiseks ja hetkel mõtlen, et absoluutselt kõik see jama on seda väärt olnud, kui lõpuks ma tõesti tunnen kindlust.

Oh, well..

Kuna mulle on päris palju tüdrukuid kirjutanud seoses toitumishäirega inimeste grupi loomisega, siis kergitan natukene saladuskatteloori ja ütlen, et enam pole vaja kaua oodata, asi on kohe kohe valmis ja siis üheskoos teeme nende muredega üks-null, eks tüdrukud! Loomulikult pole see suunatud vaid plikatirtsudele, vaid kõikidele inimestele, kes on sellise probleemiga võitlemas ning on valmis andma enda panust, aktiivsust ning ausust sellesse gruppi, eeldades siis aktiivset osavõttu. Tahaksingi juba ennetavalt ära mainida, et selle grupiga EI KÄI käsikäes negatiivsus, dieetide jms propageerimine, teiste mahategemine ja muud teemasse mitte puutuvad asjad. Vaid eesmärk on läbi enda ja enda kogemuste aidata ennast ja teisi. Usun, et see on täitsa mõistlik.

Nüüd natukene veel minu vastuseid teie toredatele küsimustele..

Pure mind Lugesin, et sul oli vahepeal probleeme toitumisega, kas tunned, et oled nüüd saavutanud vajaliku tasakaalu ja rahu? Kas sa oled saavutanud selle eesmärgi mille poole sa pürgisid ja mis on järgmised suuremad saavutused mida tahad? :) Ma olen teel sinna, et saada endaga sõbraks ning sõlmida rahu. Tasakaal on väiksemate kõikumistega siia-sinna enamvähem paika loksunud. Ma ei hakka varjamigi, et ebastabiilsust on ja seoses sellega ei tunne ma end veel nii kindlalt, et ma enam ei lange kuskile suurde musta auku selle söömisega ja kaalunumbri ahastusega. Praegu peamine eesmärk on terveks saada ja sealt maalt usun, et kõik hakkab mõistliku käitumisega paika loksuma. Ja eks igasuguseid uusi unistusi on aga mingit kindlat eesmärki peale rahulolu ei oska hetkel välja tuua.

Kelli Hei, hei! Mis on su lemmik patusöök ja mis on kõige maitsvaim tervislik söök? Ma ei suuda patuna ära öelda pitsakioski pitsale või ahjupelmeenidele! Ja no parim tervsilik on looomulikult kõik, mis sisaldab shokolaadimaitselist proteiinipulbrit :D Päikest! Kelli Maiasmokk ütleb vist kõik mu kohta. Üks mõnus magus ja rammus koogitükk võidab kohe mu südame ja Fazeri pähklitega šoks..nämmm. Tervislikust söögist on lemmikuteks igast salatid, salatimaailm on õnneks ülisuur ja täis häid maitseid, vitamiine ja head tuju! :)

Marge Tere! Teen ka palju trenni ja jälgin toitumist, kuid vahel kui asi käest läheb, siis on mul tihti selline tunne, et äkki ma ei suuda ennast enam kontrollida ja lähen kohutavalt paksuks. Kas sina tunned ka nii? Olen sellega väga tuttav. Tekib tunne, et kui läksid pulgad, siis mingi trumm ka. Aga see on just see, millest ma üritan välja tulla. Mitte nii suurte emotsioonidega libastumistesse suhtuda ja mitte ennast ahistada igasuguste piiravate mõtetega aga samas mitte kaotada ka totaalselt kontrolli. Üks eksimusi ei pea tähendama täielikku läbikukkumist. Iga järgmine hetk on elus uus võimalus.

Piia Pohlak Olles lugenud su postitusi (eriti neid viimasid) tunnen end sinu postitustest kuidagi väga ära. Just see kuidas sa defineerid ennast läbi kehakaalu ning teed tõusnud kaalunumbrist suure numbri. Sa pole ainus! :D Õnneks olen suutnud selle nüüd veidikene kontrolli alla saada, ka kord nädalas kindlal päeval kaalumine on aidanud vabaneda kinnisideest seoses kaalunumbriga ning üleüldse veidikene oma välimusega :P Küsimus aga selline, et on sul/ on olnud kaalumise ja üldse dieedi osas mingeid "kiikse"? Kuna ma ei oska seda küsimust hästi lahti sõnastada, siis toon näiteks mõne oma kiiksu mis "halvematel aegadel" (:D) on olnud: 1) enda VÄGA pidev kaalumine, isegi kui öösel ärkasin juhuslikult üles (vahel lausa mitu korda) siis läksin end ka ilmtingimata kaaluma. Muidugi ka hommikust õhtuni. 2) Alati kindlal kellaajal ärkamine, et noh.. kaaluks alati samal ajal :D Mu näited tulid nüüd küll ainult seoses konkreetse kaalunumbriga aga pean silmas kõiksugu dieedi, toitumise, trenniga seonduvaid väiksemaid ja suuremaid kiikse :) Aga igatahes, jõudu ja jaksu sellel teekonnal :) Minu kiiksuks on ÜLEMÕTLEMINE. Ma olen nii suur ülemõtleja ja koguaeg see sisendamine, et ma pean alla võtma. Samuti pidev kaalumine, hommikul-õhtul, enne ja peale sööki, kohe kindlasti peale patustamist. Näiteks on olnud selliseid perioode kui mõtlen, et kui päeva otsa megavähe söön, siis õhtul võin endale terve tahvli šoksi lubada ja jääb kaloreid ülegi. Sellised pidevad ebaterved mõtted ongi vist suurim kiiks. Pole võõrad ka igasugused kapsasupidieedid ja erinevad ebatervislikud katsetused. Aitäh sulle heade soovide eest! :)

Diana Tere Kristi! Ma ei kommenteeri su postitust just võitmise pärast, aga olen ammu tahtnud küsida sinu nõu või soovitusi.Olen nüüd juba pikalt sinu blogi lugenud ja sulle igati kaasa elanud. Sa oled väga tubli, et üksinda sellise asja ette oled võtnud ja suudad jätkata. Mina olen püüdnud ka hakata rohkem tervislikumalt toituma ja trenni tegema. 2013.aasta talvel sai mulle selgeks, et nii enam edasi ei saa, ma elasin neljandal korrusel ja selleks ajaks kui olin korterisse jõudnud, oli mu selg higine. Ma tundsin, et mul on raske. Seega hakkasin esialgu iga päev pool tundi jalutamas käima, jätsin menüüst välja kõik magusa. Ja mul läks hästi, suutsin poole aastaga 10kg kaotada. Siis aga kaal enam langeda ei tahtnud, vaevlesin ja võtsin isegi mõned kilod juurde. Nüüd, selle aasta kevadel otsustasin, et võtan end taas käsile. Ma ei ole küll mingit kiiret edu saavutanud, aga siiani olen iga enda päevaga rahule jäänud. Suvel avastasin isegi, kui hea tunne on tossud jalga tõmmata ja jooksma minna. Aga mis nüüd minust. Tahtsin tegelikult pigem sinult küsida, et kuidas sa sellega hakkama saad? Mida sa teed, kui sul on tagasilangus, kuidas sa suudad end iga päev motiveerida? Minul isiklikult jääb puudu enesekindlusest, mul ei ole mingil hetkel enam endasse usku. Jah, ma olen lapsest saati olnud ülekaaluline ja tahtnud sellele lõppu teha, aga mingil hetkel see kõik lihtsalt ununeb ja ma ei pööra sellele tähelepanu. Ma oleksin väga tänulik, kui sa räägiksid, kuidas sina suudad sellega hakkama saada ja end iga päev motiveerida, sest mõnikord, kui kaal mitu nädalat seisab, ükskõik palju sa trenni teinud oled, on see nii masendav ja kogu seni ajani saavutatu nagu ei loekski midagi... tunne on nagu oleks nullis tagasi. Ausalt öeldes on sellele raske vastata kuidas. Vahepeal ei saagi. Tegelikult kõige edukamad perioodid ongi need kui ma lihtsalt mõtlen läbi mis ma söön, et oleks mitmekesine ja tervislik, saan aru et mul pole vaja patustada ja trenni teen ma nii kui nii nautimise pärast. Põhiline motivatsioon ongi see, et ma teen seda enda jaoks, enda heaolu jaoks ning see mõnus tunne mis sellega kaasneb, see viibki mind edasi. Aga olen ka mina tavaline inimene ja alati kõik ei lähe hästi. Kui on see madalseisu periood, siis tunnen. et ei saa hakkama. Ausalt on tunne, et see ei lähe kunagi enam paremaks ja ma ei tule sellest välja. Hirmus on. Aga see läheb üle, selleks on vaja aega ja siis läheb kõik jälle paremuse poole. Iga edusamm mis sa teinud oled muudab sind päev päevalt paremaks. Alati oled parem ja targem, kui olid seda eile :) Endasse usku ei tohi kaotada ja isegi kui kõik on jamasti ütlen ma endale, et ma tulen sellest välja. Vabandust, et natukene ebaviisakalt väljendan ennast aga kui oled kaelani s*ta sees, ei tasu pead norgu lasta.

Anonüümne Tere! Tahaksin küsida sinu arvamust kohvi tarbimisest Teazytox kuuri ajal. Nimel kas hommikutee järgselt tunni või paari jooksul nn oma tavapärase hommikukohvi tarbimine võiks kuidagi vähendada või negatiivselt mõjutada TeazuTox'i kuuri mõju? Kuna mul puudub kogemus nende paralleelse joomisega ja mina asendasingi teazyga kohvijoomise, siis kahjuks ei julge ma vastata sellele. Aga ma ei pea vajalikuks isiklikult siis enam kohvi juua.

Liis Natuke teistsugused küsimused :) Võid ka põhjendada oma valikut. Kas…

Need nii vahvad küsimused ja siit tulevad minu valikud :

Ott Lepland või Tanel Padar - Tanel Padar, sest ta on kreisi, ta on kuum ja tal on nii palju tatoveeringuid.
Simpsonid või Muumioru lood  - Muumiorulood, sest muumid on armsad.
Madonna või Rihanna - Rihanna, sest ta on nii ilus naine ja artistina meeldib mulle väga.
kevad või sügis - kevad, kõik on uus ja värske ja soe, mõnuuuuus
õun või banaan - õun, mul on väiksest saadik mingi värk õunte ja õunamahlaga
teater või kino - teater, see pole nii igapäevane ja emotsioon on vahetu
vaikne õhtu kodus või õhtu sõpradega väljas - vaikne õhtu kodus, ma ei taha ühtegi hubast õhtut kodus raisku lasta
kingad või tossud -  kingad, sest viimasel ajal istun oma mugavatesse tossudes ainult
hommik või õhtu - hommiku, ma totaalne hommikuinimene ja seda produktiivsem olen
Mini Cooper või Hummer -  Hummer, suur, võimas, maskuliinne, karm
Inglismaa või Hispaania - Hispaania, päike ja naeratavad inimesed, siestad
kuld või hõbe - kuld, kes ikka teise kohaga leppida tahab
maja või korter - maja! oma aed ja palju ruumi
sinine või punane - punane, mis on seksikam kui naine punases?
habe või vuntsid - habe, parajalt pikk ja piisavalt lühike
minevik või tulevik - tulevik, minevik on olnud ja tulevikku saan luua


Aitäh teile, oli tore!


Kiku

Vastustering

Istun siis õndsas üksinduses mõnusa teetassi taga, tuba kumab küünlavalgusest ja mõtlen, et miks ma koguaeg ei taju seda rõõmu pisikestest asjadest. Elu oleks koguaeg palju parem. Aga ei, kukun stressama ja unustan palju toredat, mis mu elus on.

Nii hea on olla lõpuks tagasi kodus Eestis, mitmekuune pagulus on läbi, mul on täitsa oma kodu ja ma tunnen, et siit saab ainult hästi minema hakata. Mida ma kõige rohkem igatsesin oli trenn Myfitnessis ja uskumatu kui suureks üks igatsus kasvada võib nelja kuuga. Seal see trennis käimine on midagi rohkemat kui lihtsalt trenn, ma olen seal palju pühendunum ja motiveeritum. Esimeses trennis, kui ma pupmimas käisin, mul oli terve trenn suu kõrvuni ja külmavärinad käisid üle kere, sest ma olen kohas mis mulle on koduks saanud ja tegin asja. mida ma väga armastan. See enesetunne oli kirjeldamatu.

Selle trennist pärineva motivatsioonisüsti näitena võin tuua tänase situatsiooni. Hommikust saadik oli jäätiseisu ja  mõtlesin, et õhtul peale trenni võtan poest ühe mõnusa potsiku. Jah, just veel suure jäätise ka. Ma olin kõik mõtted sellele häälestanud ja ülejäänud päevamenüü läbi mõelnud, et see jäätis sinna ära mahutada, haha. Ja peale trenni - põmm! - 1:0 oli selle isuga. Ma tundsin, et mul ei ole vaja seda, tahtsin ühte korralikku salatit ja natukene kohupiima puuviljaga. Et mul oleks nii vaimselt kui füüsiliselt kerge tunne. Uhket tunnet tundsin, sest need õiged valikud peaksid koguaeg iseenesest enda seest tulema. Mitte mingi tugeva võitluse või siis õgimishoogude näol.

Peale mõnusat Combatitrenni kerge õhtusöögike :)

Ma tunnen, et vaikselt hakkab kooruma minu jaoks lahti ka mõttemaailm seoses toitumishäirega ning suudan mõistusega üha rohkem tööd teha. Ja mitte niivõrd neid pingeid ja negatiivseid mõtteid enda sees kasvatada. Tegelikult on mulle kõik uksed avatud, ma saan trenni teha, ma saan normaalselt toituda, sest ma lihtsalt ise ei osta endale koju komme ega saiakesi. Üksi elamise rõõmud, haha. Ja mis veel olulisem, minu ümber on nii palju toetavaid inimesi, lähedasi kui ka täiesti võõraid. Mina lihtsalt pean nende poole pöörduma.

Üritan luua stabiilsust ja selles püsida, arusaades et kõik päevad ei ole vennad ja see ongi normaalne.

Tegelikult plaanisin natukene teie küsitud küsimustele vastata. Mul endal ka põnev, pole ammu nendesse küsimustesse ise ka süvenenud. Esimesed pooled võtan siis ette ja siit nad tulevad...


Anonüümne  "Mitu kg on võimalik 14 päevaga kaotafa?" Tervisliku toitumise ja trenniga, kus on tekkinud energiadefitsiit, siis 1-2 kg on normaalne langus.

Margit Partei  "Millal esimene jooksuvõistlus plaanis on? Sa jääd nii paljust heast ilma, tule ruttu võistlusradu avastama. ;)" Tegelikult suvel oma suures jooksutuhinas ma plaanisin SEB jooksust osa võtta, ideaalis lootsin poolmaratoni joosta. Aga kuna ma ei viibinud Eesti ja lõpuks ka vaimselt kokku jooksin omadega, jäid need plaanid katki. Ma loodan, et see pisik on püsivalt end minu sisse istutanud ja ma järgmisel aastal nii mõnestki osa võtan. Ma ausalt vaatan kadedusega seda, kuidas sa neid võistlusi naudid ja kui tubli sa oled Margit!

Helin Veskiväli "Miks sa nii harva kirjutad? Lugesin hiljuti sinu varasemaid postitusi ja tekkis küsimus, miks sa ii kuvaks oled jäänud? Ma ei oskagi öelda, et miks harva. Ma kirjutan siis, kui mul tuleb selleks tunne ja tuju. Ma ei näe põhjust, miks ma peaks mingist kohustusest tihedalt kirjutada lihtsalt mingit postitust valmis kirjutama. Blogi peegeldab mind ja ju ma siis olen sedasi kuivaks muutunud, see pole ainukene asi elus, mis ma teen ja tahan selle tegemist eelkõige enda rõõmuks jätkata :)

Kattrina Lõssenko "Kas nüüd on eesmärgiks bikiini fitnessi vormi saada?" Hetkel on eesmärgiks endaga rahu luua, õppida enda keha armastama ja vaikselt viia end paremasse vormi. Aga ma ei hakka eitamagi, et tegelikult on see minu üks salajane suur unistus.

Mannu "mis on Sinu lemmiktrenn?" Lemmik trenn on piisavalt raske, et hambaristis sekundeid loen, millal läbi saab. Aga mul on armastus ikka Bodypumpi vastu, see istub mulle hästi :)  Ja jooksmine on mõnus me-time.

Liisi Laanemets "Isegi see väike aeg mis me sinuga koos veetsime, tegi mulle selgeks, kui äge naine sa oled. Nii südamlik. Ja need nõrkused millest sa endapuhul räägid ei paista mitte kuskilt otsast välja. Tugev ja edukas. Küsimus sulle tibin, et tahtmine on suur, aga kuidas mina selle kõigega küll algust saaks teha ?! ;)" Liisi, sa oled nii armas, aitäh! Selle kõigega algust tegemine peabki tulema enda seest tuleva motivatsiooniga alustada. Kui mõte on olemas, et tahaks algust teha, siis rohkem pole vaja. Lähed ja teed, ja kui maitse suhu saad, siis on raske peatuda, hehe.

Kristina Z "Mida sa täpsemalt ülikoolis õpid ja mis Su tulevikuplaanid on? :)" Õpin ülikoolis õigust ja loodan selle nüüd kohe lõpetada. Aga tulevikuplaanide kohapealt on mul kõik aknad ja uksed avatud. Ilmselt mul vaja natukene elada veel, et lõpuks tunda ära see õige tee :)

Laura Marie:" Kui palju on blogimine ja blogilugejate toetus sind aitanud eesmärkide saavutamiseni? Kui palju on tervislik eluviis muutnud sind? Palju edu edaspidiseks! :)" Aitäh! Blogi ja sellega kaasnev on andnud mulle väga palju motivatsiooni, tuge ja usku. Kindlasti olen tänu sellele palju edukam ja sihikindlam, sest blogilugejate toetus on uskumatult tugev ja positiivne, kui juba teised usuvada minusse nii palju, siis ma pean seda ise ka tegema. Seda abi ma ei oska isegi sõnadega kirjeldada, ma olen lihtsalt väga tänulik kõigile ja kõigele! Tervislik elusviis on muutnud mind kindlasti palju kindlameelsemaks, sihikindlamaks, teadlikumaks, tugevamaks.. ühesõnaga nii seest kui väljast palju ilusamaks inimeseks :)

Sellised said siis vastused esimesele poolele, varsti annan vastused ka ülejäänutele :)

Nautige seda ilusat sügiseaega! Ilusat pühapäevaõhtut ja edukat uut nädalat kõigile teile armsatele, kes olete minuga!

Teie Kiku

Kiku on..

Kui veel mind mäletate ja kuskilt koidab tuttavalt ka see, et olen Teazy teatoxi teede austaja, siis ehk mäletate ka seda, et palusin teil mulle küsimusi esitada ja sellega soovisin anda koostöös Teazy'ga ühele blogilugejale võimaluse samuti 14 päevast kuuri enda nahal või siis pigem kõhus katsetada.
Valisin välja kõige rohkem seda õiget tunnet tekitava küsimuse, kellele pean teepakikesed teele saatma!

Tegelikult tahangi ma sellele mõttele, mille sealt kommentaaride hulgast välja noppisin, natukene pikemalt peatuda.. aga enne viskaks tagasivaatava pilgu viimasele neljanädalasele teatoxile, mis tegelikult juba nädalakese tagasi finišisse kulges.

Ega pikka romaani pole. Vahe on sees kas seda teed lihtsalt juua või seda juua tervisliku eluviisi toetamiseks. Seekord tegin viimast. Ja tunne ja kasutegur on kordades suurem, kui suvel vabalt võtmise perioodil. Kergustunne, energia, õhtune lõõgastus olid omal kohal. Teazy viis seekord ka mu kehast välja igasugused isud. Kogu kompott tekitas hea tunde ja isiklikult leian, et kuuajane kuur on parem, selle ajaga jõuad juba paremini end tundma hakata.

Aitäh Teazyle ja aitäh teile, mu armsad lugejad! You make me so happy puppy! 

"Viimasel ajal on palju läbi käinud enda defineerimine läbi kehakaalu. Kui ma õigesti Sinust aru olen saanud, siis tunnistasid ka ise, et oma "edukust" ja heaolu hindad läbi selle, mida numbrid kaalul ja mõõdulindil ütlevad - mida väiksemad numbrid, seda tublim Sa enda arvates oled olnud (paranda mind, kui millestki valesti aru olen saanud). Kui aga jätta kõik see suur kaaluteema, mis dikteerib Sinu elu, kõrvale siis, kes on Kristi Värik? Millise inimesena Sa ennast ise näed? Mis Sulle enda juures kõige rohkem meeldib ja mis natuke vähem? Palun unusta vastates igasugune väline kest ära, räägi ainult sellest, mis paikneb sügaval Sinu sees ja sellest inimesest, kes on Su tegelik Mina. :) Kõik inimesed pole ühtemoodi, kuid minu toitumishäireid on natuke leevenenud alates sellest ajast saadik, kui ma hakkasin enda sisse vaatama ja õppima ennast uuesti tundma. Tegema neid asju/tegevusi, mis mulle meeldisid, suhtlesin inimestega, kellega tõesti suhelda tahtsin (mitte ainult selle pärast, et olla see "lahe" inimene, kes kõigiga läbi saab) ning lihtsalt olema endaga...Nüüd tuli küsimuse asemel pikk romaan, aga sellele vaatamata saadan sulle paid ja loodan, et Sa võtad selle aja, et tundma õppida, kuivõrd lahe inimene Sa oled ning pole oluline, kas sa oled 40, 60 või 70 kg :)"

See pärl ja soe tunne, mis selles peitus, on see, mida ma peaks endalt rohkem ise ka küsima. Kes ma olen? Tegelik Kiku on hea ja ilus inimene. Üle harju keskmise lõbus, armas nagu väike ahvibeebi, siiras sest milleks olla teeseldud, võltsteemant ei sära kunagi ju nii nagu päris. Tark, tubli ja sihikindel - kusagilt peab edu tulema. Hooliv ja hea, kõike kallist tuleb hoida ja hellitada. Parajalt palju pilvedes hõljuv, aegajalt kahe jalaga maapeale potsatav plikatirts. Ma olen igavesti noor, vähemalt emmelaps küll. Hurmur, kellele oma tähelepanu pöörata ja sõber, kellega tundide viisi lobiseda. Ausus, sõnapidamine, ustavus, need on olulised mulle endas kui ka teistest. Seda tuleb austada.
Tihti juhtub, et lähen enda seest kiiresti välja. Pean seda taltsutamise asja veidikene veel õppima ja harjutama. Ärevil olekut mahub ka palju mu ellu, aga ju siis on põhjust. Ootan näiteks siiani oma sünnipäeva samasuure õhinaga nagu tegin seda 8 aastaselt. Ma olen sellest vaimustuses!
Suure unistaja tiitel on kindlalt minu, mulle meeldib koguaeg ette mõelda ja oodata, aga oodates ma olen kannatamatu. Inimesed, kes on mulle kallid, on mulle ikka väga kallid ja ma usun, et nad teavad seda. Täpselt nii palju kui mul on vaja inimese enda ümber, vajan ma ka seda oma aega. Lihtsalt kui saan olla üksinda, teha mida iganes ja kõik lihtsalt tundub nii õige.
Ma ei ütle ära spontaansetest ettepanekutest, mulle meeldib tegutseda ja aega lõbusalt viita. Samas olles asjalik ja taibates, kui palju ma ära teinud olen, on selline pirakas Voh! tunne. Aga mõnikord olen maailma suurim laiskovorst.. selline pikk pikk.. vorstist inimeseks saamine nõuab natukene plaanimist ja motiveerimist, siis jälle leian end tegutsemast.
Minu sisse mahub väga palju armastust ja hoolivust. Mulle meeldib armastada.. oma perekonda, oma kutsut, oma sõpru, oma blogi, trenni tegemist ja lõbutsemist. Kõike mida saab teha armastusega toob minu sisse õnnetunnet. Ma olen tegelikult õnnelik inimene, aga minu enda kahjuks kipun seda vahel unustama. Kui ma vajun mõtetesse, siis tuleb mulle ikka meelde, et elus kaalub hea halva üles ja head on tegelikult rohkem.
Vingumine, tujutsemine, enda tahtmise saamise vajadus ei ole ka mulle võõrad. Aga ma arvan, et võin endale aegajalt ka selliseid asju lubada.
Üks asi mis on minus hea ja halb samal ajal, on heauskne suhtumine. Ma tahan alati näha inimestes head ja uskuda, et nad on siirad ja ausad. Vahel läheb sellega täppi ja vahel mitte. Viimase puhul loodan alati, et õpin sellest. Hindan kogu maailmas ausust ja hoolivust üle kõige. Usun, et igal asjal on elus põhjus, on oma aeg ja koht, mitte miski pole juhuslik. Ma olen tugev, sest öeldakse et neile kes kanda jaksavad, neile rohkem kanda ka antakse.
Mulle meeldib naerda. Kõik mis puutub muidugi Kiku naeru, on naljakas, vali ja kohati tundub lõpmatu ja valus, kui kõht ikka nii kõveras nagu kreeka E olema peab ja silmadest seda rõõmu ja nalja välja voolab. Omad inimesed teavad, millest ma räägin. Ma arvan, et ma olen päris humoorikas ja vaimukas. See meeldib mulle ja see meeldib teistele. Muudab vabamaks ja teeb inimeste inimeseks. Väike pätt ja marakratt on lollitamisklotsidest teinud minust paraja hullpea. See on fun.. kui just piirid ära ei haju.
Kui ma mõtlen, kui palju on minu ümber inimesi, neid päris inimesi, siis ma pean vist üks päris hea inimene olema.


Igal hommikul pean endale meelde tuletama, et teist mind ei ole olemas. Ma olen ilus inimene. Ma ei tohi end alavääristada. Ma olen mina enda parimas minas. Ma olen ju tegelikult üsna lahe! :)


Täna sai üsna palju "minasid" kokku. Aga tegelikult, oled sama tähtis ka Sina. Ära seda unusta, mu ilus inimene!


Teie Kiku