Trenn, see lemmik asi, teate küll

Mul on käsil Kayla Itsines'i Bikini Body Guide'i teise nädala lõpp. Kuidas mu kokkuvõtlik esimene mulje on? Eee, mulle nii meeldib!

Treeningkava  koosneb viiel-kuuel korral nädalas kusagil 30 minutilisest trennist aga enamasti ma saan kiiremini valmis selle. Kui kava kätte sain, siis uurisin mitmeid kordi üksi pulki läbi selle ja tegin asja selgeks endale. Ega selles midagi hirmus keerulist polegi, aga mulle meeldib kui tean unepealt mis-kus-millal-miks.

Esmaspäeval teevad tööd jalad ja pepu, kolmapäeval annan tuld kõhulihastele ja kätele ja reedel on kogu keha trenn. Poole kava pealt toimub muudatusi ja iga nädalaselt on harjutused erinevad. Seega on põnev ja rutiin on varieeruv. Kui nii üldse saab öelda, haha. Räägin siis hetkel vastupidavus trennist (Resistance), ehk siis kätekõverdused, kükid, väljaasted, hüpped jne. Minu suurimad lemmikud ju. Ja siis kaks-kolm korda nädalas üks pikem kiiremas tempos kõndimine (LISS)  või intervall jooks (HIIT). Mitte midagi keerulist, igal ajal ja igas kohas tehtav ning selle pool tunnikest leiab küll ka väiksemgi trennifänn enda päevas. Ja mulle on see päeva tipphetk.

Miks mul seda kava oli vaja ja miks ma ise lihtsalt ei teinud neid harjutusi. Ma lihtsalt tahtsin konkreetset plaani. Kus on igaks päevaks antud erinevad ülesanded, mis on läbimõeldult kokku pandud ja mille tegemist ma naudin. Olen aru saanud, et tahan teha trenni, mida ma naudin ja tahan oma lihastoonust tagasi. Nii kaua olen eemal olnud sellest, et loendamiseks enam ühe käe sõrmedest ei piisa. 

Esimese hooga kui ma vaatasin neid pilte, mis jõu ja ilunumbreid tegema peab, mõtlesin et jube lihtsalt hakkab see pull oma eesmärki täitma. Oi ma pidin peale esimest kümmet minutit oma sõnu sööma, esiteks on töö tempos ja teiseks polegi see nii lihtne. Polnud just elu esimesed burpee'd ega tricep dipsid, aga neid tehes tundus küll, et minu käed pole enne hantlit katsunud, haha. Oma osa on ka sellel, et ma pingutan üksi ja olen iseenda motivatsioon, kaaslane ja kritiseerija. Rühmatrennis vaatan ikka, et teised ka ju teevad. Kambavaim või miski selline. Nüüd aga raskemal hetkel saan ma vaid iseendale loota ja mõelda, et ma näitan iseendale Kiku enda pärast, et ma ei anna alla. Mis sest, et mul on nii valus, et pean kõik kordused kõva häälega kaasa lugema, ähkima ja puhkima. Aga peale viimast kordust olen ma õnnelik ja rahul.

Oma elementi tagasi saades läheb asi lihtsamaks, harjutuste sooritamine muutub üha korrektsemaks ning sellist viilimist ja puhkamist üritan viia minimaalseks. Hard work pays off! Enesetunne paraneb, ma tunnen, et olen tugev ja see meeldib mulle!

Tegin mõned fototõestuseks vajalikult materjalid ka, et peale kolme kuud ma vähemalt olen suurema naeratuse näkku saanud, kui just boonuseks veel peps rohkem trimmis pole ja ilusa selja ning kõhulihaste omamise üle väga ei kurdaks ja kellelegi ära ei kingiks. Mis on minu, on minu! Hehe. Kas ma oma naeratuse avalikkuse ette kisun või ei kisu, eks see sõltub kas see mahub ära või mitte.Kui novembri keskel kava lõppeb, siis kavatsengi jõusaali peale üle minna. Mul ikka hädasti neid muskleid ja lihaseid enda külge vaja. Ma ei mõtle enam mida ma pean tegema vaid keskendun sellele mida ma teha tahan, südame ja armastusega, nautimise ja rõõmuga. See on tähtsaim.

Ja kütus, mille najal oma jõunumbreid teen on tervislik, vitamiinirikas, mitmekesine. Kuna selle Kayla kava ette võtsin, siis parima tulemuse saamiseks põhineb mu menüü selle naise eatingplan'ist. Päevakorras ja omal kohal on jätkuvalt minu suureks sõbraks kujunev Teazy tee, mis seekord täidab oma eesmärki korralikuma toitumisega veidikene paremini, kui eelmine kuur. Jee!

Järgmisel päeval

Peale eilselt kokkujooksmist said mulle selgeks mõned asjad. Alustades sellest,kuidas ma ise kõik välja lasin, lõpetades sellega, kuidas teised inimesed olukorda näevad. Eriti selgeks sai kõik hommikul kommentaare lugedes. Minu õnneks olid seal ausad tõsiasjad päevavalgele toodud. Läbi teiste kriitilise arvamuse olen hetkel kindel kolmes asjas.

1. Mul on kindlasti selle tervisliku eluviisiga kaasnenud suur murepunkt-probleem mõtlemises. Minu reaalne trennitegemine ja toitumine on kõik normaalne. Aga see kuidas ma sellesse suhtun, kuidas see võtab minu elu üle võimust ning on kujunenud kinnisideeks, pole kindlasti normaalne tervisliku eluviisi osa. Ma olen stressis ja kuna mu suhtumine kehakaalu ja väljanägemisse on justkui ainus asi mida ma elus saan ainult ise kontrollida, siis võtan igat pisematki tagasilööki liiga depressiivselt. Jah, siinkohal ma nõustun kahe anonüümse kommentaariga, et mul on toitumishäire ning mõtlemine ei ole eluterve.

See kui palju ma kogu oma ülejäänud elu seon kaloritega, söömismõtete ning negatiivse meelestatusega, et pole jõudnud mingist teatud punktist edasi, on tegelikult haiglane. Tundub, et kui mul on elus mingid muud kontrollimatud ja raskemad perioodid, muutub automaatselt kaalulangetamine kui suureks vajaduseks midagi kontrollida. Ja kui ma isegi seda ei suuda kontrollida, siis juhtub see, mis juhtus eile..

2. Kriitikat lugedes läheb see mulle ikka korda küll. See ei tekita minus ükskõikseid tundeid, vaid küsimusele, kas blogi pidamine minusugusel ebaterve mõtlemisega tüdrukul on kasulik, vastan ma et kohe kindlasti on. Tänu sellele tuleb see mõni ükski inimene ja tõstab esile karmi reaalsuse. Mitte ükski mõte ei tulnud mulle üllatusena, et mu mõttemaailm, kinnisidee kaalunumbrist ja mu suhtumine pole normaalsed. Ma tean seda tegelikult ka ise. Ainult seda pole nii kerge tunnistada. Olen seda üritanud maha suruda, justkui seda kõike pole olemas. Ometi on kogu mu eluviis seotud mu mõtlemisega. Ehk just tänu blogimisele leian ma lõpuks väljapääsu sellest suletud ringist.

Ma teen trenni ja toitun tervislikult, ma blogin sellest milline on see maailm minu jaoks. Kuid kas see ongi normaalne tervisliku eluviisi osa, mis toimub tegelikult minu sees? Ei, kohe kindlasti mitte.

3. Ma ei oska end ise aidata. Ja ilmselt kui ma ei õpi oma mõtteid kuidagi muud moodi muutma, kuni ma seni seda teinud olen, siis ei tule ma sellest lõplikult välja. Jah, ma suudan ehk mingiks ajaks endale kuidagi selgeks teha, et see on pelgalt kaalunumber ja nautida oma trennitegemist. Näha oma füüsilist arengut, kuni ühel hetkel, mingil halvemal päeva, kammib jälle kõik peas sassi, sest sisimas ketran koguaeg neid mõtteid söömisest, enda võrdlemisest teiste saavutustega. Mõtlen, et enne kintsupekist lahti saamist ei tunne ma end piisavalt vormis jne, jne.

Mul on probleem ja ma ilmselgelt vajan abi. Mul on vaja spetsialisti abi.

Mis ma praegusel hetkel tunnen, on see, et mu väljanägemine ei ole nii halb, kui ma seda enda jaoks mõelda üritan. Ja ma olen väärt enda paremini kohtlemiseks. Ja ma tõepoolest loodan, et leian endale hea psühhiaatri, kes aitab mul nendest katkistest mõtetest ja häirest välja.

Hetkel ma ei tea, kuidas ja kas jätkata siin blogimaastikul. Ma lihtsalt tahan elada normaalset elu ja tunda rõõmu ning rääkida igapäevaselt normaalsetest asjadest ja jagada oma armastust trenni ja eluviisi vastu. Aga hetkel tundub mulle see kuidagi vale või võlts, kuniks mul on vaja ennast terveks ravida. Kas see on teekond, mille kulgemisest keegi osa saada tahab?

Mõnikord on raskem kui mõnikord

Täna on emotsionaalselt üks kõige raskemaid hommikuid olnud. Plaanisin hoopis teistsuguse sisuga mõtteid jagada.. aga võta näpust, kõik ei lähe üldse nii nagu plaanitud! Kohe üldse ei lähe.

Ei tule siit täna rõõmust rõkkavaid roosade liblikate saatel õnnekilkeid, vaid üks pikk pikk kokkuvarisenud maailm.. nii et, hoiatan, kas viitsite seda nutulaulu üldse kuulata.

Kui kokku saavad pettumus, kurbus, mõistmatus, lootusetus, on korralik setback elus. Täpselt need vastikud tegelased on trüginud mu sisse ja kõik korraga. Tegelikult on hetkel sellega toime tulemiseks kaks võimalust, a) lihtsalt totaalselt käega lüüa või b) hambad ristis võidelda. Ütlen ausalt, et mul on mõlemad mõtted täna peast läbi käinud.

Kes rohkem kanda jaksab, sellele rohkem kanda antakse. Ausalt, elu on viimasel aastal näidanud, et ma võin kanda palju aga pole ju palju palutud, et selleks raskuseks poleks voldikesed ja liigsed kilod. Nüüd see tundub kindlasti suure üle dramatiseerimisena, aga ühel hetkel saab ka kõige tugevamatel jaks ja tahe otsa. Siin ongi lihtsalt see koht, et kuidas keegi selle üle elab, sellest sõltub ka edasine.

Ma ei kuulu nende hulka, kes pelgalt soovimisest kaugemale ei jõuagi, vaid ma olen eesmärkide nimel tööd teinud. Ma olen korralikult higi ja pisaraid valanud, ma tean ise kui palju ma olen endast andnud ja kui väga ma soovin head vormi. Ja siis lähen astun kaalu peale ja see naerab näkku. NELI!!!!! ei !!!!!! kusagilt !!!!!! juurde tulnud kilo. Lähen vihast rusikaid kokku surudes kapikallale mõõdulinti võtma. Tunnen, kuidas ma olen lihtsalt topeltsuurem. Mõõdan siit ja sealt, mõõdan seda punnis kõhtu ja täiesti mõistmatult ei saa ma ringi peale oodatud cm-te juures. Kui enne oli see kaalunumber üks number ja mind rahuldasid mu reaalsed mõõdud, siis praegu tahaks ma vihast lihtsalt kildudeks minna.

How the f*ck is that possible??? 

Viimase kuu ajaga on miski nullinud mu pingutused. Mu esimene šokijärgne mõte oli see, et mul peab reaalselt midagi viga olema. Sest see pole lihtsalt mitte kuidagi muud moodi seletatav. Neli viimast nädalat kokkuvõttes olen ma toitunud ja trenni teinud nagu normaalne inimene. Täpselt sedasi, nagu oleks ideaalne kaalu hoidmiseks või minimaalselt langetamiseks. Mu päevased kaloraažid on varieerunud 1600-2100 kalori vahel. Arvestades veel mõne nädala tagust kuumalainet, kus mu toiduvalik oli väga kerge ning vitamiinirikas, ei saa mõned jäätised ja klaasid veini, olla nii hukatuslikud. Seega on mu peas ainult üks suur küsimärk.???... ja ma ei tea kuhu poole joosta, millise arsti või ravitseja juurde aeg kinni panna. Et palun tehke midagi minuga.

Ma olen päris kindel, arvestades ka kõiki muid rikkeid (pidevad peavalud, iiveldamine, jätkuvalt maovaevused, värin, pearinglus, südame puperdamine, tujukus jne mida mingil määral on uuritud, aga ei leita peale verevõttu ikka midagi), et mingi osakaal on siin tervisel. Kui keegi teab head arsti, kust alustada, võib teada anda.

See kõik tekitab mulle meeletut lisastressi. Elu on kõikides aspektides hetkel nii pea peale keeratud ja valesti. Ja kõige muuga ma suudan kuidagi toime tulla. Ma lihtsalt on vaja toime tulemiseks üksi olla. Nii, et teate siis sõbrad, miks mind pole väga. Aga see kaalulangetamine on nagu mingi needus mul kaelas ja seda osa elust ma ei oska enam üksi kanda.

Mul on nii nii kurb olla. Pisarad voolavad mööda põski alla. Tahaks nendega koos kuskile ära "voolata". Hinges on rusuv ja valus. Mul on nii kahju endast. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on. Ehitad endale kaardimaja, mis vajab palju tasakaalu, keskendumist, läbi mõtlemist, kannatust ja aega, ja siis tuleb keegi ja lööb selle sekundiga laiali. Kuidas sa julged lihtsalt teha teisele nii? No tõesti, elu, thanks a lot.
Pettumust, mis mind valdab, ei oska ma kellegi ega millegi pihta suunata, sest ma ei tea milles asi on. Kõik oleks selge ja lihtne, kui teaksin, et olen end ise käest lasknud. Või ma tõesti peaksin end üldse terve elu lausa piitsutama, et mahtuda normaalsesse suurusesse ja peeglisse vaadates leida sealt naeratavat ennast.

Alguses tundsin, et nüüd ongi kõik. Ma olen lihtsalt üks suur FAIL ja ma ei saa mitte kunagi oma eesmärki kätte. Kohe kindlasti söön ka oma sõnu, et see kord on see kord. Haah! Kujutasin juba ette, kuidas suur nurgad maapoole tõmbuvad ja teen lõpu kogu oma blogimisega, sest ei näe enam mitte millelgi mõtet. Ei taha mitte midagi enam. Mul oli täna vaja peale esimest hetke natukene aega asjade seedimiseks. Nii sügavat järele mõtlemist pole kaua olnud, et mis nüüd saab. Et kas ma olen allaandja. Samas tundsin, et ma sügaval sisimas ei suuda leppida selle olukorraga.  Mu enesekindlusega ning enesearmastusega tehti üks-null. Mu püksid lähevad mulle küll jalga aga mu kõhtu katavad vastikud muffinid.

Võtsin kätte telefoni ja kukkusin motiveerivaid mõtteteri lugema. Tegin endale selgeks, et ei mingit patustamist enam. Mu keha ei ole võimeline sellega toime tulema. Ei mingit pahatuju kommikesi. Ma tundsin kuidas see viha minu sees üritas mulle selgeks teha, et mitte mingil kuradi võimalusel ei tule alla andmine isegi jutuks. Kas see muudaks mind õnnelikuks, kui ma ei pingutaks enam? Ei muudaks. Aga pingutades see väike võimalus, et ma lõpuks saan oma tahtmise? Jah! See muudaks mind rõõmsaks.

The moment when you want to quit, is the moment when you need to keep pushing.

Ma pean end praegu nendest juppidest kokku teipima ja lihtsalt oma silmi sihil hoidma. Aga see on hetkel nii raske. Mul on ennegi neid kokku varisemise hetki olnud. Sel korral on mentaalselt kõik nii sassis.

Millest ma plaanisin tegelikult täna lobiseda, on see, et ma alustasin nädala aega tagasi Kayla Itsines'i kava jälgimist. Nii tema treeningkava kui ka toitumispõhimõtteid. Tema kohta uurida saate siit. Praegu on see kõik, mis mul on. Kõik, mis on edasi töötamiseks.Tema toitumispõhimõtted on paljuski kattuvad sellega, mis Viktor mulle soovitas, seega peaks mulle ainult kasuks tulema. Ja treeningute osas on kolmel päeval resistance ehk vastupidavus, mis on megalt mulle meeltmööda. Teisel kolmel päeval on kardiotreeningud, ning üks venituspäev. Lapin kokku end ja kiiremas korras blogin sellest ka.

Eks tuleb seni edasi rassida ja proovida uusi ja järgmisi meetodeid, et äkki saan lõpuks kunagi midagi püsivat ka. Praegu siis järgmised kuud pühendun Kayla kavale, joon veel kolm nädalat Teazyt ja üritan pisarad põskedelt pühkida.

Minu tassike teed

Mis ma siin ikka seda kummi venitan ja nagu kakuke paisun. Lõpetan selle tsillimise pulli mõneks ajaks ära ja nügin ennast läbi laiskuse ja mitte-midagi-tegemise jälle rajale tagasi. Ei jõua ma seda sügist enam oodata, haha, et alustada. Alustan KOHE, kohe eile.

Teazy hellitab 

Parampapaaa, mul on mõned uued mõnusad ettevõtmised käsil. Esiteks meil on Teazy teatoxi teega vastastikune sümpaatia tekkinud. Ma naudin nende teed mõnuga ja tundub,et ka minu blogi on nende tiimile meeltmööda. Väiksed kingitused ja koostöö, mulle see meeldib! Teazy pakkus mulle võimalust teha seekord läbi 28 päevane teatox ja why not! Mul polnud vaja pikalt mõeldagi, kas ja miks, ma teadsin et see teekuur sobib ideaalselt mu muud plaanidega kokku. Pluss ajastus selleks ei saanuks olla ka mitte täpsugi muul ajal parem, kui just nüüd! Niisiis on mul neli nädalat mõnusat teejoomist ees. Seekord on kasutegur kindlasti märkimisväärsem, sest trenn on jälle omakohal olemas ja jäätiste söömisele oli ka aeg lõpp teha.



Kuna mul on kerge Teazy vaimustus peal, siis mul on rõõmusõnumid ka teile, mu kõik armsad inimesed!
Esiteks kui te tahaksite ise, sedasi oma tassi sisse teha mõnusa tassikese teatoxi teed ja teil pole midagi selle vastu, et seda sutsu odavamalt endale soetada, siis mul on teile üks supersalajane kood pakkuda. Nimelt minu blogi lugejatel on võimalus siit tellides saada -10% allahindlust sisestades KOODI : toittrennkogemused .

Sellega veel kõik ei lõppe. Mulle meeldib küll ise jube palju lobiseda ja mõtteid lennutada. Aga ma naudin ka teie kommentaaride lugemist ja rõõmsalt vastan küsimustele. Mõtlesin, et äkki teil on pähe turgatanud ehk mõni vahva ja põnev küsimus, mis pole veel käsitlust leidnud aga mida sooviksite minult teada saada. Ja ma annaksin hea meelega nüüd avastardi nende tulistamiseks.

Tegelikult ega ma niisama ei palu teid ka, esiteks ma tahaksin mõned kirjud postitused kokku klopsida ägedamate küssade vastustest.. ja teiseks!!! -  ühelegi küsijale ma suu pihta lööma ei hakka vaid oma lemmikule ma annaksin võimaluse proovida ka 14 päevast Teazy teatoxi kuuri ( sisaldab 14. hommikuks teed ja ülepäeviti ehk 7. õhtuks teed).

Ootab katsetamist!

Ehk siis järgmised 28 päeva, kui minu enda kuur kestab, ootan teie osavõttu ja 15. septembril vaatame, kes need rõõmsad teepakikesed endale saab. Ja rebin ka teie küsitud küsimuste abil kardina eest.
Uurimist ja puurimist ootan ma vähemalt eesnime alt, nii selle blogipostituse alla kui ka blogibeebi Facebooki lehele. Jagamise ja like'mise kohustust ei ole, aga mida rohkem seda Facebookis teete, seda huvitavamaks asi kujuneb ehk.  Ärge üldse tagasi hoidke, mida kelmikamad küsimused, seda põnevam on minul ja hiljem ka teistel lugeda. Loodan tõesti teie aktiivsele osavõtule, mu kullatükikesed! 

Mina hakkan aga korralikke kokkuvõtteid tegema, mis iga nädalaselt minuga toimub. Et oleks näha kas ja palju järk-järgult paremaks muutub. Sest tegelikult teatox ei ole ainukene ettevõtmine millega ma alustasin. Miski oligi see, mis mind seda sügist ootama pani. Aga ma polnud nii kannatlik.. või mis kannatlik. Ma mõtlesin, et miks plaani edasi lükata, kui võin juba paar nädalat varem hakata tulemusi nägema.. Niisiis võtsin ette ka kolme kuu pikkuse ehk järgmiseks 12. nädalaks bikini body guide järgimise. Loodetavasti teeme mina, treening-ja toitumiskava ning teatox ühe vägeva koostöö tulemusena ilusama ja õnnelikuma minu. Nii jõulukingituseks, või pigem ikka igaks uueks päevaks, hehe.

Kiku

Sügis, tere tulemast!

Sisse poeb igatsus jälle rütmi saada. Tahaks rutiini ja eesmärkide poole püüdlemist. Pea on jälle igasuguseid ideid ja salasoove, suuri ja väikseid nägemusi kuidas elu olema peaks, täis. Selline hullutav ettevõtmise tahe tekib. Kogu sellega kaasnev power tekitab mulle tunde, et ma olen kõik võimas..

Samas see tunne on mul igal sügisel, et vot nüüd alles hakkan tegutsema. Eks ma tegutsen ka. Motivatsioonirünnak missugune. Tänu sellele ilmselt on ilmselt mu iseloom tugevamaks muutunud ja siht silme eest ei kavatse kusagile kaduma hakata. Aga pean ausalt tunnistama, et eesmärgid on mul siiani jäänud ikka suuremaks kui tegelik teostus. Aasta on möödas, aga analüüsides palju neid tehtud! linnukesi kirja saan panna.. tahaks nagu rohkem uhkustada.

Teisalt ma mõtlen, et päris nutuses nullseisus ma ju ei kükita.
 
Ma olen parem kui ma olin eile. Enesekindlam, targem,
tugevam, sihikindlam, motiveeritum, edukam, hoolivam, teadlikum, armastavam.. kuni välja selleni, et ma olen õnnelikum kui eales. Selles sügise ja tegutsemise ootuses..
Ehk on just see hiigel suurelt unistamine viinud mind nende "väikeste" saavutusteni ja kui plaanid oleksid olnud väiksemad, poleks olnud hetke seisuga nii palju sellist, mille üle head meelt tunda. Leia ikka igas asjas see positiivne päiksekiir, Kiku!


Mul on täitsa igatsus sügise ja rutiini järgi. Aga ilmselt olen ma oma elu jube hästi planeerinud.. või siis planeerinud mitteplaneerimist. Planeerimata planeerimine. Läheb juba endalgi arusaamisega keeruliseks, haha. Ma olen seda suve võtnud rahulikult, puhates ja mitte liigselt millegi nimel vaeva nähes. 

Lihtsalt olnud. Söönud head sööki, tasakaalukalt ja tervislikult ka patustanud. Aitäh sulle kuum kuum suvi, et oled pannud nii mõndagi jäätist limpsima!


Olen teinud trenni enda lõbuks ja naudinguks. Lihtsalt nii kuidas tuju on olnud. Selline kvaliteetaja veetmine endaga.   Eks selle viimase isu tuleb juba loomupoolest mul ka, hehe.   Aga kuulatas enda keha ja sisemust, siis oli seda puhkust vaja. Vaja oli saada lahti stressist. Teadagi, et stress ei soodusta väga progressi ja ka kaalulangust, rääkimata et kurnab kogu mu elu.
Olen kogunud uusi teadmisi, motivatsiooni ja kindlamat plaani koostanud. Et saaks alustada jälle järjekindlalt ja paremana teed oma eesmärkide poole. 

Kuidagi suur tunne on, et elus on ees kohe kohe päris palju uut ja muutusi. Head vibratsioonid on ümber ringi. Kui ma päris ausalt ütlen, on mul elus neli suurt unistust, millest kaks on kohe kohe täitumas. Lihtsalt nii imeline ongi olla ja ükskord peab tulema elus korralik ülesmäge minek. Mul on tunne, et see aeg pole kaugel.

Sean need sammud sügisesse ja valmistan end vaimselt ette korralikuks tööks ja pingutuseks. Järjepidevaks võitlemiseks ning enesearendamiseks. Kui see laisem pool minus räägib, nii vahetevahel, siis ega mul on hea meel, et mul on veel natukene aega selleks oodatud rutiiniks. Haha, olen ikka paras tegelane ka vahel..

Ootusärevus on suur ja tore oleks jälle aina paremaks muutuda. Be better that you were yesterday!


Mõnusat suve lõppu!
Kiku