reede, 28. veebruar 2014

Motiveeritud, justkui oleks seda taevast alla sadanud.

Minu puhul üsna tüüpiline tujude ja emotsioonide üles-alla kõikumine nagu kõige kreisimal mäestikul, on õnneks alustanud oma teekonda tipu poole. Ma olen täis energiat, teotahet, tahaks kohe midagi suurt ja uhket ette võtta või korda saata.

See tuhin ja positiivsus tuleb kohe ära kasutada, õigesse kohta suunata, et sellest saaks maksimumi võtta. Midagi ei tohi raisku lasta ning mida rohkem tööd ja vaeva, seda paremad tulemused. Seda parem preemia -  enesega rahulolu. See on nüüd küll maailma parim tunne, kui saad ise enda seltskonnas olla maailma parimas seltskonnas, ilusa ja tugeva persooniga koos, haha.

Ma õpin üha enam ja enam endast lugu pidama ja nautima seda endaga olemist. Mulle meeldib olla üksi, teha oma asju pühendumusega ja täpselt enda soovi järgi viia end  maailma, inimeste sekka.
Võib olla mõtlete, et kaua võib endaga sõbraks saada ja mis selles nii olulist on. Siis teadke, et kui oled enda jaoks olnud vastik ja väärtusetu, ääretult madala enesehinnanguga, see seltskonna lõbus ja tore. See lõbus ja tore, mille taha oli hea varjuda..siis see võtab aega. Ja on ääretult tähtis areng. Päev päevalt avastad, et see ja teine enam ei häiri. Hea on olla. Tegelikult on see imeline ja raske teisele inimesele seletada.

Ma olen mõned viimased nädalad tegelikult üle pika aja väga tubli olnud. Siiralt kiidan end. Mu toitumine on nii mitmekesine, korralik ja puhas olnud. Süsteem on tekkinud ja asi toimib nagu kellavärk. Uskumatu, kui kiiresti ja häid tulemusi paar nädalat korralikku toitumist ja õigeid toiduaineid kokku pannes, endaga kaasa tuua võib.

Üldse mul on kokkamise vaimustus. Tahaks koguaeg midagi head ja ilusat valmistada. Katsetada ja nautida. Kui seda söögitegemist algusest peale nautida, alates poes asjade kokku lappamist, lõpetades toidu ilusa serveerimisega, siis muutub see reaalne söömine hulgaliselt ebaolulisemaks. Pole nii aheldatud sellesse söömise kui enda mõttesse. Jälle üks positiivne külg, mille avastanud olen.

Ise ma tean täpselt, kui aus ma olen olnud iseenda vastu, kui palju ma trennides pingutanud olen ning mis tulemusi sellega oodata võin. Ja ausalt ma sel nädalal pumpides avastasin, et mul on hullult tulnud välja õla, selja, biitsepsi siluetid. Nii ilus!! Motiveerib nii hullult edasi pingutama, et koguaeg oleks lihaselist keha näha. Viimasel paaril nädalal peale ilusa toitumise olen sutsu oma pumpimise raskuseid tõstnud. Eks need kaks asja kokku on oma hea töö ära teinud. Vahel toimub paari nädalaga oluliselt suurem muutus, kui mõne kuuga.

Ilmselt teiste jaoks pole võib olla need muutused midagi märkimisväärset, aga ma ise tean, mis on muutunud. Ma panen igat väiksematki muutust tähele ja üldsegi.. väikestest muutustest tuleb ju lõpuks üks suur.

Vahepeal kaob nagu usk ära. Või selline kergelt tuim seis, et ei tea kas ma ikka kunagi saavutan sellise hot body, et oleksin rahul. Ühel kohal tammumise tunne. Justkui that´s it, kaugemale ja paremaks ma ei suuda saada. Mitte, et nüüd löön nii käega ja lähen burksi järgi. Vaid, et lepin hetke seisuga ja hoian seda. Teen trenni ju nii kui nii, sest mulle tõesti meeldib teha ja söön tervislikult, sest mulle maitseb. Ei põe iga suhkrutera pärast, mis suhu satub.. kuni tuleb see, STOP! thinking of this bullshit and please go to squat, Kiku!  
"If it was easy everyone would do it"

Ja siis on vaja end boostima hakata. Ja meelde tuletada, et tegelikult olen ju tubli olnud ja pean edaspidi ka olema. Siin tulevad appi pildid. Nende abil on kõige parem võrrelda ja näha neid nõrku kohti, mis arenenud on. Ning ka neid, mille kallal on vaja veel järjepidevust ja vaeva näha.


Mul on nii kahju, et mul pole rohkem vanu pilte, kus oleks näha kui vormist väljas ma olen olnud. No kui PAKS ma ikka olin, millised polstrid ja lihtsalt mingi vormita keha oli kunagi. Siis saaks rohkem neid enne ja nüüd pilte võrrelda ja visuaalselt välja tuua need muutused, mis minuga toimunud on.

Mitte, et ma oleksin nüüd mingi ulme heas vormis. Aga paremas kui eales varem. Kui ma praegu ikka pingutades mingid lihased nii seljal, kätel kui ka kõhul välja punnitan, siis aasta tagasi oleks see ainult lilla näolapiga lõppenud, hahaa.

Väike motivatsiooni süst tehtud, usk taastatud ja läheb minna!

Üks pilt ütleb ju vahel rohkem kui tuhat sõna, sooo..


2 aastat tagasi, kui üldse trenni ei teinud ja sõin suvaliselt VS. täna hommikul, täiesti teise inimesena

esmaspäev, 24. veebruar 2014

Mõnes asjas olen ikka päris kindel..

Ärkan hommikul üles ja... kõik toimib. Olen välja puhanud, sest unetunde on olnud mõnusalt. Piilun läbi oma tuduste silmade, et kohvi parasjagu tuleks ning hakkan oma hommikusööki valmistama. Praegu mul on see pannkoogi periood täie hooga peal. Vaikselt ajan oma asja ja vaatan, mis köögis värskete pannakate katteks leian. Lõpuks kusagil tund peale ärkamist ronin diivanile kerra koos hommikusöögi ja kuuma kohviga. Kui päeva tähtsaim söögikord on lõpetatud, saan asuda oma päevaste tegemiste juurde. Ükskõik mis need siis ka poleks. Selline on minu  tavaline hommik, kus aega on ja saan rahus üles ärgata.

Mul on täpselt õige rütm sees, ma tunnen end hästi ja motiveeritud. Olen puhanud ja energiatase on laes. Bring it on! Kõik tööd ja trennid teen ära. Olen elust sillas. Kuna kõik on läinud plaanipäraselt, olen rahus ja edukas, päev päeva kaupa jõuan lähemale oma eesmärgile ning saan iseendaga rohkem sõbraks.

ELU ON ILUS!

Aga...


Tegelikult milleni ma jõuda soovin, on see, kui olulised on kolm asja minu jaoks - uni, hommikusöök ja režiim/rutiin.

Reede hommikul ärkasin, seljataha oli jäänud vaid viis tundi und, mis minu tavalise 8h unevajaduse kohta ikka tunduvalt kesisem saavutus. Ärgata polnudki raske. Aga ma teadsin, et peale paari tunnist üleval olekut ma lihtsalt pole ikka veel päriselt üles ärganud. Suu kiskus rohkem haigutama kui silm pilgutama. Ei suutnud end absoluutselt käima saada. Kui olen ikka harjunud kauem magama, siis keha annab teistsuguses olukorras kohe märku. Mingist trenni tegemisest ei tulnud üldse midagi välja, sest füüsiliselt olin nagu sulav sült. Juba lihtsalt eksisteerimine oli raske. Ja vaimselt mingis teises dimensioonis.
Ehk siis ikka pigem näpistan kooli või millegi muu arvelt aega, kui une arvelt. Sest välja puhkamata nii kui nii pole ma kuskil oma võimetele kohane. Seega rõhutan, nii endale kui ka teisele, et välja puhkamine ja kvaliteetne uni on üheks oluliseks aluseks, et kõik muu toimiks!


Mis puutub hommikusööki, siis annab kohe tunda, kas hommikusöök oli 300kcal või 500kcal. Ma olen kindlalt selle poolt, et hommikul tugevam söök ja päeva lõpupoole ainult kergemaks. Esiteks selle süsteemiga on kehal parem rasvaga võidelda, teiseks hommikul ärgates on kõht nii tühi, et lihtsalt peab palju sööma ja siis hakkab ilus ring uue hooga peale.

Hommikusöök on päeva tähtsaim söögikord ja sellest sõltub minu kogu järgnev päev. Kui hommikusöök on korralik, toitainete ja valgurikas, siis mul tekib oluliselt vähem isusid ja näljatunnet päeva jooksul, kui neil hommikutel mil söök on pigem tagaplaanile jäänud. A´la kiire võiku, väike jogurt banaaniga vms, mida varasemalt hommikuks sõin.

Reedel, selle vähese une, mida ma üritasin maksimaalseks venitada muude hommikuste toimingute arvelt, tõttu ei olnud aega korralikuks hommikusöögiks. Sõin lihtsalt kohupiima marjadega ja mõni tund hiljem mul oli juba nälg. Ei, see polnud kindlasti isu. Vaid see oli mu korisev ja õõnsa tundega kõht. Kõht, kes arvas, et tegemist on mingisuguse eksitusega ja nõudis vigade parandust. Okei, sõin siis enne loengut kiirelt banaani, et kursakaaslaslastel õppejõu jutt mu kõhukorina tõttu kuulmata ei jääks, haha. No ja natukene see pettus toimis. Sõin oma lõuna kell 12 ja kõht oli nii täis. Võiks nagu arvata, et probleem on lahkunud meeldivast seltskonnast. Aga ei, koos selle unepuudusega oli energia tase zero ja kõht oli päeva otsa tühi.
Olen jätkuvalt kindel, et tegemist polnud paljalt isuga vaid energiapuudus oli vaja kuidagi korvata. Prrr, nüüd jõudsin segaduseni oma peas. Kas ma oleks pidanud une arvelt võtma korralikuks hommikusöögiks aega või mitte?! Ühesõnaga, enne korralik uni, siis korralik hommikusöök. Ja päev on kindlasti juba oluliselt ilusam ja edukam!



Lemmik hommikusöök, u. 550 kcal

Reede hommikune 5min hommikusöök, u. 300 kcal

Üks asi on see, et mulle endale lihtsalt meeldib oma rutiin. Teine aga see, et keha on harjunud toimima selles rutiinis ning teda juba ei lollita. Igatahes kohe kui mu ärkamine ja hommikusöök toimub tund või kaks tavalisest varasemalt, ei tööta keha funktsioonid nii nagu vaja. Mis omakorda mõjutab jällegist kogu mu päeva, isusid ja energiat, tuju ning enesetunnet. Paraku vahel on vaja varem ärgata ja pean leppima selle tobeda olemisega.
Sama on ka hilise ärkamise puhul, vahet pole kas mul on ilusti oma normaalsed tunnid täis magatud või ma olen mõne tunni isegi rohkem maganud. Kui ma paar tundi hiljem oma tavapärasest ärkmisajast üles tõusen, siis olen terve päev nagu uimane laiskloom. Mu keha ja vaim ei suuda end enam üles äratada ja kogu päeva vältel on meeletu unine ja tuim olek. Ausalt öeldes võrdub see laiskusega. Midagi ei taha ja ei viitsi teha. Ja selline mõttetu vegeteerimine on ka igav ja kui on igav, siis mõtlen palju mõttetuid mõtteid. Mis omakorda viivad mõtted söögile aga kuna mul on see laisklooma päev, siis loomulikult ei viitsi ma ju midagi süüa teha. Ja siis, vaat kus jama, aga igasugused ebavajalikud toidukesed satuvad mulle kõhtu. Ütleks nii, et päris tuksis on ka see valel kella ajal ärkamise variant.
Veel seoses režiimist välja tulles muutuvad ka mu söögiaegade kellaajad paari tunnise kõikumisega siia või sinna poole, mis omakorda peaaegu alati tähendab, et lõuna on varem ja seega kogu päeva peale tuleb mingi üks-kaks ekstra söögikorda. Mis omakorda võib viidata sellele mitte-teretulnud lisakaloritele. Ma küll ei loe neid enam nii nagu varem, aga mingi arvestus ja loogika peab ikka säilima.

Kokkuvõttes kõik, mis puutub harjumuspärasesse päeva  alustamisse, peab olema 1:1 õige ja kui see nii on, siis kõik ülejäänu tuleb justkui iseenesest. Minu puhul igatahes on see oluline ja ainult neid lihtsaid asju järgides on kordades lihtsam teel püsida, kui elades nii kuidas juhtub.

Kuidas on lood teiega, kas olete tundnud kuidas üks või teine asi oluliselt teie päeva mõjutab?



Kiku

neljapäev, 13. veebruar 2014

It is not a diet it is called eating healthy

Ma naudin väga head sööki. Mulle meeldib kokata, mulle meeldib väljas söömas käia. Kõik mis puutub toitu ja söögitegemisse, peab olema loodud armastusega. See kajastub väljanägemises, lõhnas, maitses, emotsioonis.

Mulle meeldivad tegelikult hästi lihtsad maitsed ning komponente ei pea üldse palju olema. Peaasi, et värsked ja puhtad maitsed. Salateid näiteks kastmekaussi uputada on minu meelest mõttetu, sest lämmatab minu jaoks just need head maitsed ära. Natukene maitseaineid, oliiviüli või laimimahla sobivusel küll. Aga tõesti naa tuu kee.


Kui nüüd keskenduda minu kokkamisele, siis ma garanteerin, et kõik on hoole ja armastusega tehtud. Isegi kui alati ei kuku kõik plaanipäraselt välja, siis kogemus on ikka ja järgmisel korral on lootust paremaks tulemuseks.

Näiteks ma olen eelnevalt kunagi maininud, et ma ei oska pannkooke teha. Või no mulle üldse ei meeldi enda omad. Lihtne asi, mida ju KÕIK oskavad, või mis? No ja veel igasugused banaanipannkoogid, proteiinikad.. fitnessi inimeste imekaunid pannakad. Mis minu köögis ainult ühe suure katastroofiga lõppesid. Rohkem nagu banaanipudru näiteks,  ette on tulnud isegi banaani sütt. Not so yummy, I think.

Kerged pool aastat vahelduva eduga katsetamist ja ma olen välja töötanud enda jaoks superlemmiku pannakate retsepti. Maitsevad mulle ja näevad välja täiesti viisakad. Ja pannkoogi lisandi leidmiseks tuleb lasta vaid fantaasial möllata.

Igatahes siit tuleb mu baasretsept:
1 muna
1munavalge
30g proteiinipulbrit
100g maitsestamata kohupiima
1tl maca pulbrit
1tl küpsetuspulbrit
praadimiseks kookose õli

Alustuseks vahustan munad, siis segan hulka pulbrid ja viimaseks kohupiima. Pann kuumaks, kookose õliga üle libistada ja 2 spl suurused pannakad. Neid tuleb mul 7 tükki.

Kogu kupatus taldrikule ja läheb kaunistamiseks. Kiivid, maasikad, mandlid, sarapuupähklid, mesi, pähklivõi, kohupiim, granaatõun, mustikad, kirsid, kaneel, chia seemned.. mida iganes peale panna, mis maitseb. Jaa head isu!














Peale pannkoogihulluse on mul veel salatihullus. Hetkel kõige lemmikum toit. Mõtlesin just üks päev, et miks ma peaks sööma mingit kuiva burksisaia või jahust pastat.. kui ma saan süüa nii värvilist, mahlast, maitsvat ja mitmekesist. Miljoni erineva variatsiooniga toitu nagu selleks on igasugused salatid.

Minu salat koosneb alati kindlast põhiosast:

peotäis kirsstomateid pooleks lõigatud
u. 7cm jupp kurki
peotäis rukolat ja muud salatimixi
sidrunipipar 

Lisand nr 1 (idee mu bestikalt)
100g kodujuustu
granaatõuna seemned
1 keedetud muna
avokaado

Kõik komponendeid omavahel ära segada ja panna salatipõhjale. Nämmi!





Lisand nr.2 (lemmik ahjulõhe kõrvale)
seemnesegu
granaatõunaseemned
60g mozarellat
1/2 avokaadot


Lisand nr.3
krevetid
100g kodujuustu
1/2 avokaadot

Lisand nr.4
2 keedetud muna
100g tuunikala
1 korralik viil sidrunit
sidrunipipart




Lisand nr. 5
130g suitsukana
peotäis viinamarju
1/2 avokaadot

Lisand nr. 6
ahjus või pannil röstitud kirsstomatid oliivõliga
100g mozzarellat
pool avokaadot


Lisand nr. 7
peotäis krevette
70g fetajuustu
1 punane sibul
hästi palju valmis avokaadot


Need on hetkel minu ühed lemmikumad variandid. Mmm, juba ootan oma õhtust salatit, hehe!

Brokkoli-toorjuustukreemi täidisega kanafilee

400g kanafileed tampisin suhteliselt õhukeseks, oliivõli, küüslaugu ja maitseainetega tõmbasin fileed üle.
200g aurutatud brokkolit püreestada ja jahutada, seejärel segada 70g toorjuustuga ning suts soola. Määrisin selle kanafileele, keerasin rulli ja panin 160C ahju, kuniks pealt pruuniks muutusid. Serveerisin lihtsalt salatiga.

Loodetavasti keegi leidis siit mingigi idee. Mulle igatahes need maitsed maitsevad jubedalt. Ja kõik on tervislik, vitamiini rikas ning tekitab hea tunde ja paitab keha.

Sest..

"Take care of your body. It is the only place you have to live." Jim Robin

Head isu!
Kiku

esmaspäev, 10. veebruar 2014

Plaanida või mitte?

Aasta alguses tundus planeerimine ja asjade kindlalt paika panemine justkui ainuõige ja kindla sihiga tegevuse tagamiseks hädavajalik. Aga võta näpust! Ma pole ilmselt just planeerimise kuninganna. Nimelt nagu Murphy seadus on kõik absoluutselt vastupidi läinud. 

Põhimõtteliselt on 2014 algus mulle selgeks teinud, et kui ma hakkan nii kindlalt enda mõtetesse suruma mingit ideed ja liialt palju järjekordselt mõtlen, siis asjad ei toimi. Alates elustiilist, koolist, lõpetades isikliku eluga. Nagu kerged kinnisideed, mis lämmatavad tegeliku olukorra. Ilmselt on ka teised juba märganud seda minu ja mu mõtlemise probleemi. Aga ikka ja jälle tuleb see teemaks.

Plaane on nii kooliasjadega, plaane on tööga.. plaane on eraluga. Haha, see tähendab, et oli. Otsustasin ikka täiega asjadel lasta minna nii, nagu need lähevad. Ei, see ei tähenda, et ma lööksin käega või milleski alla annaksin Vastupidi, ma kavatsen töötada eesmärkide nimel. Just nimelt tegutseda, mitte enam nii palju ajusid ragistada. Lõpuks läheb kõik ikka nii, nagu minema peab. See on minu teada-tuntud moto.

Kõik plaanid kuidas ma hakkan oma toidukordasid ette valmistama ja kõik on ülimalt läbimõeldud...lõppesid ääretult suvaliselt süües ja mingisugusest ette tegemisest pole isegi mõtet rääkida. Okei, hommikusöögid on mul ainukesed korralikud ja kindlad, aga päeva peale tekib vahel kuue tunni pikkuseid söögikordade vahesid. Lihtsalt aeg lippab ja märkamatult sööks hundi ära..mis põhimõtteliselt on ka nii lõppenud.

Mulle tegelikult ei meeldi see üldse. Ja ma üritan lihtsalt edaspidi paremini. Aga suurt plaanimist ma ette ei võta, sest siis nii kui nii mängib elu jälle mingi vingerpussi mulle. Kasvõi tekitab suure lumetormi , külmakapis juba tõmbab tuul. Ja ma ei pääse Selverisse ning ainuke söök on pakk Kalevi komme kodus, mis nii puht juhuslikult kunagi on ostukorvi sattunud. Siis kui mul on stress, sest kogu elu on üle pea kasvanud. Või ma jälle dramatiseerin üle. Aga no stressikas magusanälg on kõpsti igal pingelisel hetkel kohal.

Ega see toitumine mingi katastroof pole ja ma olen jälle avastanud, kui väga mulle süüa meeldib teha. Salatid ja hommikused pannakad igasugustes variantides, püreesupid ja ahjukala. Tegelikult olen oma keha paljude heade ja kasulike asjadega rõõmustanud. Lihtsalt suhe hea ja halva toiduga 80/20 asemel on rohkem 60/40.

Trenniga on lood kokkuvõttes hästi ja nii palju on plaanidest täide läinud, et ma olen kardiotreeningut Bodypumpile juurde lisanud. Tundub, et see sobib mulle hetkel tegelikult päris hästi. Tobe on see, et ma ju tegelikult tahaksin iga päev trennis käia. Ja on nädal, kus see õnnestub, 7-8 trenni per week on rahuldav. Kõmaki kukuvad mingid pommid ellu, löövad päevaplaanid sassi ja kuigi hing ihkab pisarateni välja Myfitnessi..tuleb mul leppida näiteks nelja trenniga nädalas. Lohutan end sellega, et kuu lõikes on asi siiski mõistlik.


Ideaalsel nädalal on mul 4x Bodypumpi, 2x Combatit, 1x Attackimist ja nädala lõpetuseks 1x Bodybalance. Siis ma tunnen end hästi ja rahul. Mind muudab hetkel happy puppyiks see, et ma näen ise üle pika aja arengut endas. Füüsiliselt on võimekus kasvanud ja kaotatud mõned cm-d jällegi. Kuigi kaal ise püsib väikse paarikilose üles-alla kõikumisega sama. Õnnelik olen veel selle üle, et see kaalunumber on oluliselt ebaolulisemaks osaks minu elustiili juures muutunud.
Riided fitivad paremini, väiksemad suurused.. näen silmaga ülakehas muutusi, jalalihased on ka väikse väikse hüppe paremuse poole teinud. Saaks sellest kintsupolstrist ka ometi lahti.

Ühesõnaga trenni osas ma hulle plaane ei teinud ja oh seda rõõmu, et seal asja sujuvad.

Veel üks uuendus, mis tegelikult kogemata tekkis, on loobumine toidupäevikust. Ehk siis ma olen eelmise aasta märtsist saadik seda igal jumala päeval täitnud. Arvutanud oma kaloreid, kõike mõõtnud-kaalunud. Aga nüüd kuskil kaks-kolm nädalat tunnen, et vajan sellest võõrutust, sest see ahistab mind.


Tegelikult pole see normaalne, kui mingist asjast on sõltuvus ja mul on kalorilugemise kiiks ikka korralikult peal. Heaks küljeks on muidugi see, et on olemas kontroll asja üle. Aga tegelikult arvan, et minu puhul tuli see juba pigem kahjuks. Kirjutasin üles iga ampsu, poolest päevast avasasin, et saan nii vähe veel süüa, sest kell 13 olin sisse ahminud juba 1200 kalorit. Siis oli kaks võimalust, mul tuli maailma kõige suurem näljatunne peale ja kõik muutis närviliseks. Või siis ma lõin selleks päevaks käega. Või siis avastades õhtul, et mul on terve hunnik kaloreid alles, tundsin kuidas ma võin nüüd endale lubada, sest mul on ju NII palju energiadefitsiiti. Üks amps ühte, teine amps teist. Panen toidupäevikusse kirja ja upss, ma olen jälle jumala üle söönud. Muidugi polnud see koguaeg nii aga milleks üldse stressata, kui saab ka ilma?

Siin on jälle see ülemõtlemise oht. Et liiga palju analüüsida ja genereerida päevas selle üle, mis puutub söömisse, võib muutuda väga ahistavaks. Nüüd ma siis vaikselt söön tunde järgi, kui mul on kõht tühi. Ma ju tean, millised portsud on normaalsed. Ja millised söögid on mulle head, millised mitte. Ausaltöeldes on nii päris mõnna ja ma võib olla isegi söön vähem. Söön nii palju kui keha nõuab, mitte nii palju kui mõistus ahnitseb.

Mida aeg edasi, seda rohkem ma õpin ennast ja enda keha kuulama. Õpin omadest kogemustest ja katsetustest ning seeläbi kujuneb asi ainult paremuse poole. Siinkohal meenutan endale ja teistele, et tegemist ei ole ju lühiajalise projektiga vaid elukestva elustiiliga. Olla tervislik ja aktiivne, olla õnnelik ja ilus inimene nii seest kui väljast.

Kerides oma mõttelinti edasi, jõuan selleni, et kõik algab iseendast. Tuleb keskenduda eelkõige endale ja oma soovidele. Õppida end armastama ja hoidma, sest siis saavad seda teha ka teised. Isegi ei taha ju olla nende inimeste läheduses, kes on enda suhtes nii negatiivsed, suutmata seal juures olla üldse kellegi suhtes positiivne.


Oma tõusukeste ja mõõnakestega ma siiski tunnen iga päevaga üha enam, et ma olen õnnelik inimene juba lihtsalt iseendaga koos olles. Ma naudin seda aega ja arvan, et ongi algamas see periood elus, kus ma võiksin olla lihtsalt nii, nagu mulle meeldib. Ja ülejäänud loksub ise paika. Peab loksuma.. aga ma ei plaani midagi. sest nagu alustatud sai- pole plaanimine minu poolt, haha.


Ilusat uut nädalat!
Kiku
Smuutid smuutid. Ma joon ära kõik maailma smuutid.

Peale jõukat kiire vahepala


'
Squattimsest hakkab ka kasu olema, whuhu


Maiustamise proteiin


Näksimine. Õnneks banaanilaastude hullus kadus, kui avastasin, et seal lisatud suhkurt ja muud kraami. Loeme silte suurema hoolega edaspidi.