Oi, see on alles suurte muutuste algus!

Üks asi, mis kuulub ilmselt kümne lemmiku asja alla maailmas, on laupäeva hommikud. Mulle nii meeldib ärgata vara, päike vaikselt teavas siramas. Süüa oma mõnusat hommikusööki ja lihtsalt tunda end õnnelikuna. Blogimiseks on see olnud läbi aegade mu lemmik hetk. See laupäeva varahommik..

Muidugi erutust tekitav on viimasel ajal laupäevahommikune "kaalumiskohustus". Ausalt öeldes olen ma reede õhtul juba ärevil, sees on hull lootus positiivsele vastukajale, samas kriibib hinge väike hirm, et milline see reaalsus on.

Ärkasin täna jube vara, häbiväärselt vara nädalavahetuse kohta.. jälle.. ning vedelesin jälle mõnusa tunnikese niisama. Aga no tuhin oli nii suur sees ja tegin kaks sammu voodist välja - kaalule.

Viis nädalat sai täis ja ma olen endast maha jätnud 3.1kg! Ma olen väga rahul. Lõpuks miski, mis päriselt sujuvalt koguaeg mõjub. Tõsiselt ma olen ise uhke, õnnelik ja motiveeritud. Ja nii tänulik Viktorile, et mind õigele teele juhtinud on!
Sest enam pole kaugel see number, mida ma pole ilmselt aastaid oma kaalul näinud. 


Saan sellest surnud punktist üle ja nädala-kahe pärast on juba minu "uus mina" saanud alguse.Sealjuures veel arvestan seda, et mul pole kunagi nii palju lihasmassi ka olnud. Ehk siit saan välja lugeda enda jaoks, et rasvaprotsent on kohe kohe aegade väikseim. Nii lahe lihtsalt.

Samas see "uus mina" on ikka veel alguses aga tõesti jess! seekord ma täidan oma eesmärgi. Hopefully on see suve alguseks käes, kui samas rahulikus kuid edasiviivas tempos jätkan.

Toitumise suhtes üritan ette plaanida oma söögid ja see toimib kõige paremini. Pole kahe nädala jooksul mitte ühtegi halba päeva olnud. Ainult see, et ma olen iga päev 1.5-2.5h trenne teinud ning energiakulu on korralik. Seega 1600kcal on koguaeg väheks jäänud ja söön 1800kcal enamasti. Alguses tundsin end pahasti, sest tundus, et olen söömisega nii piiri peal. Võiksin ju ikka süüa miinimumi mitte maksimumi. Aga ellimineerisin selle tobeda mõtte. Sest reaalselt ju tunnen, et mul on väsimus ja jõuetus tekkimas ning nälg on, mitte pole asi isus. Ja kuna ma ise näen ka, et 1800kcal sisse söömisega asi ju toimib täiesti normaalselt ja energia puudus kaob, siis tuleb oma keha ikka kuulata.


Viimasel kahel trenni sessioonil olen sutsu nüristunud tunnet tundnud, aeg nagu venib ja pole päris see õige emotsioon. Ja kuna ma pole viimasel paaril nädalal mitte ühtegi puhkepäeva teinud, otsustasin täna puhata. Noh, niisama logeleda ja sõpradega aega veeta. Aga päev on alles poisike ja ma ei imesta kui õhtuks ikka oma sammud Myfitti sean, haha. Samas tegelikult ma tean, et keha vajaks seda ja vaim ka. Nii et pean ikka täna selle plaani maha matma. Oeh, dilemma.

Igatahes kokkuvõtteks ma ei oska kirjeldada seda kõike, mis minuga viimase viie nädala jooksul toimunud on. Ma olen lihtsalt nii rahul ja õnnelik. Hoolimata, et see pole kergelt tulnud ja olen ikka närvitsenud ka sellel lühikesel teekonnal piisavalt palju. Aga arvestada, et peale aastat niisama suht tühja rühkimist ja katsetamist ikka oma nullpunktis olla, siis on edu selle viie nädala kohta küll ja rohkem veel.

Mille üle mul ohjeldamatult hea meel veel oli, oli see, et mõned päevad tagasi mu BFF, kes polnud mind väga näinud viimasel ajal, ütles et ma olen väiksemaks jäänud. Alguses põiklesin vastu, et ah ei tea, ei ole ma midagi. Aga kui sealt tuli "kuula mind, mis ma ütlen," siis ju on mingi tõepõhi asjal ikka. Ja see mu suurim soov ongi juu, visuaalselt parimas vormis olla. Mitte kaaluda mingi kindel arv kilosid. Igatahes oli mulle väga väga tähtis seda kuulda ja eriti temalt. Kelleltki, kes on aastaid mu hala kuulanud ja ära kannatanud, näinud et midagi pole kunagi samas paremaks muutunud. Aga seekord koos minuga usub minusse. Jeeee! Kallis oled, Veronts!

ILUS ON ELADA! Oh, kuidas mulle meeldib seda ikka ja jälle tunda.


Kiku