neljapäev, 10. aprill 2014

Naiselik agoonia

Elu on rõõmus, möödub päev, möödub teine, kuniks.. on jälle see aeg kuus saabunud. Period. Ja naised teavad millest ma räägin. Kuna igasse kuusse kuulub see üks nädal, kus hormoonid möllavad nagu ei kunagi varem, leidsin end mõtlemast, mis siis täpselt minuga toimub. Täpsemalt siis nädal enne seda aega, millega naisterahvaid "õnnistatud" on.

See on täiesti kaootiline, milliseks närvipuntraks ma muutun. See kiirgab igast küljest, pealaest jalatallani, minust välja. Ja siis ma olengi kukkunud sinna musta kapslisse, nõiaringi..

Hetk, mil taipan, et suudan iseendale nii häiriv olla aga mitte kuidagi ei saa enda eest ära ka põgeneda. Kusagile roosasse mannavahtu, nii nagu mulle enamasti meeldib olla ja elada.
Kõik asjad ärritavad ja see omakorda ärritab. Tuju on nullis. Okei, olen aus - sajaga miinuses. Midagi teha ei taha aga samas lihtsalt olla on liiga närvesööv tegevus.

Õnneks on trennitegemise võlu ainukese asjana säilinud. Kuigi pean tõdema, et ümbritsevad inimesed ei muuda mind just positiivsemaks. "Palun ärge rääkige minuga, palun ärge isegi vaadake mu poole.." Haha, tõsine mõrra periood.

Ja loomulikult mõjutab see kogu mu eluviisi, kaasa arvatud mu rasvalangetuse protsessi. Söömise ja söögini viib mind täpselt kaks niiti. Üks niit ongi see puhas päevadega kaasnev söögiisu, kus pole mitte mingit vahet mida ma söön. Umbes selline, et võiks paberit ka süüa, peaasi et suu käiks. Ja siis krahman kõige esimesena ette juhtuvaid asju. Olgu selleks siis kurk, müslikarbist välja nokitud rosinad, lonks piima või tahvel šoksi. No kui tobe on sedasi veel toidupäevikut täita!

Kui ma nüüd mõtlen, siis see on täiesti jabur isu. Lihtsalt mingi hullumeelne vajadus. Ja see pole isegi nagu see lohutussöömine, sest reaalselt ei pea see söök olema üldse maitsev. Peaasi, et hammas peale hakkaks. Nüüd ma olen õppinud sellega sedasi toime tulema, et terve nädal küpsiseid koos karbiga ei sööks, venitama välja end päeva, jõudes selle teise niidini, millal olen max level pahuras tujus ja reaalselt isu, nüüd juba SUHKRUISU on kasvanud nii rängaks, et olen nõus mööda seinu üles ronima. Siin on see reaalne emotsionaalne söömine, aga parem üks päev halba toitumist kui iga päev võidelda enda tujuga ja natukene alluda sellele isu survele.


No ja siis see kaal. Esiteks päevade ajal kipub väga paljudel naistel siis kilo-kaks-kolm tõusma. Tean tean, et see on vesi kehas. Seda on tunda ja näha. Keha on paistes ning raske on olla. Kohutav jama ma ütlen! Aga sellel kaalul ei tohi end küll lasta morjendada, sest see on mööduv nähtus ja teiseks pole ju see õnneks rasv. Samas siin sutsu kripeldab see ülesöömine ka. Aga päris kilode kaupa see kaal nii kui nii tõusta selle arvelt ei saa.
Grrr, aga tuletan meelde, et need närvid närvid on ka juba endast märku andnud.. ehk siis ikkagi see lollus kaalunumbri näol võib kurjaks ajada. Kõik ju ärritab.. Sellega ma siis üritan ikka ka tööd teha, et need negatiivsed mõtted ei võtaks võimu mu üle. Seega katsun end juba ette valmistada emotsionaalselt, et kaalumine ei pruugi rõõmustav tulla. Ja lohutan end sellega, et küll siis järgmine nädal on juba asi ilusam.

Kokkuvõtteks kuna sellest nii kui nii pääsu ei ole, siis tuleb sellega õppida elama nõnda, et see võimalikult vähe muud jama endaga kaasa tooks. Ehk siis klaas on alati pool täis. Suudaks need tujud ja emotsioonid ka veel kuidagi ära lahendada..

Aga tegelikult nüüd juba, on elu jälle ilus! Rõõmu tuleb tunda igast väiksest asjast, need loevadki kõige rohkem. Käes on kevad, päike ja soojus.. aina paremad ajad ees. Rohkem saab väljas liikuda ja aega veeta, nii kaua on valge. Nautige kallikesed!

ILUS ON ELADA!

Teie Kiku


8 kommentaari:

  1. Hormones suck! Iga naine teab täpselt, millest Sa räägid :) Aga noh, elu on selline.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt! Seega tuleb leppida ja õppida elama igasuguste hullustega :)

      Kustuta
  2. Ma kutsun seda nädalat "RAGE WEEK" :D:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. HAHAHA :D Hull, aga mul hakkas kergem, et ma polegi ebanormaalne ainuke hull sel ühel nädalal. Kuigi ma alati hoiatan teisi, isegi sõbrantse, et vb olen suts ebastabiilne kreisi :D

      Kustuta
  3. Mul täpselt sama hull lugu seoses söömisega :( See on nii vastik - justkui mingi kummaline jõud juhib su mõtteid ja ise ei saa mitte midagi teha! Päris hull :S 3 nädalat oled iseenda mõtete peremees aga 1 nädal ... Olen püüdnud võidelda aga siiani pole eriti õnnestunud - püüan "selleks" nädalaks võimalikult kalorivaeseid toiduaineid varuda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, kuna ise juba tead, kui hulluks asi läheb, ongi mõistlik köögikappidest eemaldada ja laiali jagada kõik, mis kohe kindlasti suhu ei peaks sattuma. Ma ka üritan ennekõike süüa ikka värsket kraami, küll ebareaalsetes kogustes. Aga vahel ikka jõuab ampsata mingit jama, enne kui mõistus tegevusele järgi jõuab. Oeh, ma ei salli seda aega üldse, kus niii meeletult raske end kontrollida on.

      Kustuta
  4. Mina ostsin eile just kaks suurt 300grammist šokolaadi. Ma ei tea miks. Ma ju söön need niikuinii perioodi lõpuks ära. ÜKSI.
    Kurb ja samas naljakas, nagu esimest korda oleks au naine olla :D

    VastaKustuta
  5. ayam bangkok ngurak Bolavita Situs Judi Online Yang sudah berdiri Sejak 2012 Sudah terbukti Aman dan Terpercaya ..

    VastaKustuta