Võitlus

Olen elus. Veel. Kuidagi. Mitte kunagi ilmselt ei muutu asjaolu, et rõõmust rõkkaval lillekesel tuleb ühel hetkel oma roosad kroonlehed maha visata ja ära närtsida. Vot täpselt selline tunne mul hetkel ongi! Väsinud, tüdinenud, jõuetu.

Ma olen põhjusega olnud blogist eemal. Mul ei ole olnud motivatsiooni.Ü L D S E.   Mul ei ole olnud midagi tahtmist jagada. Ei-ei, siinkohal ei tasu arvata, et üritan vaikuse taha varjuda kartusest tunnistada olukorda. Mul pole mõtet ennast petta ja end tagasi hoida. Mul on stress.

Olin üliõnnelik, et reisilt naasnuna ei olnud ma teelt kõrvale kaldunud. Puhanud ja motiveeritud. Nii hea oli olla. Aga tee mis tahad, ei piisanud sellest. Kõik muudkui libises allamäge, lumepallina kogudes üht ja teist kräppi endaga kaasa. Peas keerlemas vaid mõte „Miks mina?! Miks mul juhtub?! Miks ma ei saa hakkama?! Milleks koguaeg see stress?!“  Valan neid krokodillipisaraid ja tunnen lootusetust, tahaks ainult tekiall keras olla.

Alustades sellest, et mu elus toimusid 180 kraadise pöördega muutused, päevakava ja elurütm olid harjumatud. Korraga tundsin väsimust ja ajanappust. Koolilõpp, praktika, isiklik elu..kuni trenni ja toitumiseni välja, oli järsku pea peale paisatud.

Tundsin, et ma ei tee piisavalt trenni ja ei panusta enda energiat oma eesmärki nii palju, kui varem. Ma ei saa öelda, et ma üldse ei tee aga minu jaoks kaks-kolm trennivaba päeva nädalas ei ole see, mis mind vaimselt rahuldaks.
Toitumine käib üles ja alla, ma ei pea kinni enam oma juhistest. Ma ei ole küll õnneks langenud mingisse meeletusse õgimishoogu aga lihtsalt süsteem on vale. Mõnipäev on kalorihulk näiteks 1000 kcal, teisel päeval söön oma 1600 kcali täis aga täiesti valedest toiduainetest. Kas liiga palju piima või puuvilja, või üldse jäätist. See kõik omakorda käib mulle närvidele, et miks ma nii teen.

Lohutada ei saa end ka trennis kulutatud energiaga, sest ma ei treeni ajanappuses enam nii palju kui nädalaid tagasi. See annab kohe tunda nii enesehinnangus, tujus, kaalunumbris kui ka peegelpildis. Kaal kõigub 2 kg siia-sinna. Ei tahagi enam end kaaluda. Mitte midagi ei taha. Kõht valutab, kõht on vahepeal nagu õhupall. Mulle ei meeldi see, mis minuga toimub. Samas ma sisendan endale koguaeg negatiivsust juurde. Kui valesti kõik on..

Ma ju lubasin endale, et seekord, olles hambad kui ristis tahes, saan hakkama. Ma uskusin endasse rohkem kui ei kunagi varem. Teadsin, et sel korral ma saavutan oma eesmärgid.. sest muidu ma ei saavuta neid kunagi. Tunne oli nii tugev ja teotahet oli nõnda palju, et jagus teistelegi. Nothing can´t stop me! Haha, nüüd tundub see haleda positiivsuse ja enese lollitamisena. Või lihtsalt liiga sinisilmse suhtumisena, et ma olengi nüüd järsku otsustanud olla nii kõikvõimas. Kõik tuleb köki-mökilt. Ausalt öeldes, nii see negatiivne jama kui ka liigne positiivsus on minu jaoks hetkel vastikud. Nagu just isiklikult minu enda kohta käiv.

Kas peale minu tunneb keegi veel seda halli negatiivsuse pilve varjutamas mu juttu? Jepp! Mina tunnen ka. Ma tunnen seda enda sees. Rõhuv tunne, nagu keegi seesmiselt keeraks kõik mu hea energia kraanid kinni. Et kõik on nii valesti ja mind teeb nii kurvaks see nõme mõte, et ma ei suuda ja ei saa hakkama. MISMÕTTES MA EI SAA??!! Ma ei suuda taluda seda stressi ja ma tahan normaalselt kulgevat elu tagasi. Elu, kus ma saaksin jagada neid positiivseid hetki ja näha progressi. Tahaks minna poodi, osta letilt paar tundi päevas aega ja energiat juurde. Ja ainult paremaks muutuda. Ilmselt nii lihtsa elu ja unistuste täitumiseks peaks ma kusagile muinasjutu maale ära kolima.

Ma tundsin oma blogist puudust. See on see koht, kus ma olen üdini mina ise ja saan välja paisata iga viimsegi terakese oma mõtetest, mida soovin. Aga mul ei ole tulnud väga kaua seda tunnet peale, et nüüd ma suudan endast välja anda need kõige õigemad mõtted ja emotsioonid. Just selles mõttes, et ma polnud ise enda jaoks suutnud välja mõelda, mis see kõik on, mis minuga toimub. Vastata lihtsale küsimusele – MIKS.

Aga tegelikult koorub siin lahti ilmselt minu kõige suurem võit sellel teekonnal. Ja ma tunnen juba nii siirast rõõmu, paljalt mõtete selguse tõttu juba.

Absoluutselt kohe kindlasti mitte ei kavatse ma alla anda, sest ma tõesti tahan ja usun, et jõuan oma eesmärkideni. Kui igale tagasilöögile alla anda või uskuda, et suurimaks katsumuseks saab juhuslikult suhu lipsav šokolaad, siis oleks see ammu kõik oma lihtsuses mul saavutatud. Vot sellele mõttele jõudes tundsin, et nüüd oli WIN!

Tegelikult juba paar päeva tagasi ma vaikselt tundsin, et kuigi asjad on küll halvasti, siis käega löömine muudab üldist pilti veel halvemaks. See ei tee mind kuidagi õnnelikumaks ega tekita minus rahuolu. Ma tunnen, et kasvan ja elan siis, kui ma pingutan ja võitlen. Tunne, et ma ei suuda keskenduda sellele rasvapõletusele, korralikule toitumisele ja trennile, nii nagu varem,  oli tekkinud osaliselt sellest, et just nende arvelt üritasin ma leida aega muude probleemide kõrvaldamiseks. Tegelikult tegin sellega endale karuteene. Võtsin ära põhilise rõõmuallika. Mis omakorda hoidnuks mu tuju üleval ja säilitanuks motivatsiooni. Tõestuseks, et kõik ei ole kadunud.

Vahet ei ole ju, et ma pole veel finišis. Ei peagi olema. Polnud isegi plaanitud veel. Aga tobe oleks poole tee pealt seisma jääda, et minna vaadata, mis olukord stardis on. Seal pole ju kedagi ega midagi. Kõik sihivad lõpus olevat karikat ja uhkuse tunnet. Võitu!

Nii ma siis olen nüüd omadega siin. Siin kuskil, kus ma ei tea täpselt, mis edasi saab. Ma ei tea, mis koht see üldse on, kus ma olen. Minus ei ole ülevoolavat entusiasmi ega pulbitsevat motivatsiooni. Aga liikuda saab vaid edasi, kasvõi neljakäpukil. Aga peab edasi minema! Ma teen ja töötan, sest ma tean, et see on mulle kasulik. . Ja ma suudan selle üle jälle rõõmustada, siis kui mulle päike hakkab kõrgemalt paistma ja linnud kõvemini laulma. Varsti! Alati ei saagi kõik meeltmööda olla ja plaanipäraselt minna. Ma tean seda, ma olen koguaeg seda teadnud. Aga ikka on see loll lootus, et äkki seekord joppab ja kõik lihtsalt sujub nagu imeväel. Papahh! Must auk. No nii, aeg kannatust varuda.. ja mitte alla vanduda.

Ainus, mis minus on kindel hetkel, on see, et ma ei taha alla anda. Ja siin olengi ma juba võitja. 

Ma tunnen ennast lihtsalt nii hästi

Kas nüüd kokku kuhjata kõik see mis pika vaikuse ajal toimunud on või kriisata lihtsalt välja see tunne, mis on hetkel. Mõtlesin pikalt..



Ma tunnen ennast praegusel hetkel niivõrd hästi. Nii nii, ei saa ikka ühte ilma teiseta. See, mis on toimunud viimase kahe-kolme nädala jooksul, on ilmselt mind paremaks muutnud kui mis tahes muu aeg mu elus.  Ebareaalne, kuidas üldse iga pisike muutus kokkuvõttes on üks suur areng ning kuidas üks asi teisest sõltub.

Vaikselt ma siin oma rasva killin. Paistab, et mu keha on minu poolt ja asi edeneb. Hetke seisuga olen kaalunumbrit vähendanud 4.1kg. Ma arvan, et see on juba midagi! Ma ei mäleta isegi millal ma selliseid numbreid oma elus nägin. Päris ausalt oli see kuskil 10 aastat tagasi. Ma ei suuda kirjeldada seda rõõmutunnet, mis minu sees roosade pallikestena keksivad ja tahavad end laia maailma jagada.





Olin 11 päeva Türgis puhkamas. Ma kartsin hullult, et võtan reisil juurde. Mul oli mitu nädalat ette sellest stress ja üritasin asju mitte nii üle paisutada ja mõelda. Aga minu puhul on see suhteliselt lootusetu. Ma ei hakka siin pikalt seletama, mis värk selle toitumisega oli. Mulle see türgi köök õnneks ei istunud. Sõin salateid ja kui isu, siis kooki ja jäätis ka. Mõned klaasid punast veini. Ma lihtsalt olin. Sisimas oli see hull lootus, et ehk ikka võtan midagi maha. Haha. Tulin tagasi, südame pekslemise saatel astusin kaalule. Kaal oli täpselt sama. Ma olin rõõmus, et pole endale mingit tagasilööki tekitanud. Aga arvestades kogu ainevahetust ning hormoonikesi, astusin paari päeva möödudes uuesti kaalule. MIINUS ÜKS KILO. Ma võtsin alla! Ma olen lihtsalt nii uhke enda üle. Loomulikult aitas sellele kaasa ka see, et liikusin väga palju ja juu sain koogitükid maha raputatud sedasi.


Mis veel vägev oli, oli see, et ma proovisin kaks kuud tagasi pükse, mis vaevu tulid üle mu pepsi ja puusade. Mõtlesin, et need rebenevad enne, kui ma need endale jalga kistud saan. Noo ja nööbi kinni panek.. haha. Ja mis nüüd juhtus. Mõtlesin, et kuigi ma rikun oma tuju ilmset siis suva, ma proovin neid jalga. Appi! Mul olid number 36 püksid jalga justkui valatud. Issand, ma olen selle üle hullupööra õnnelik. Mõne jaoks ilmselt üli tühine asi, minu jaoks midagi erakordselt toredat. Ma pole elusees kandnud nii väikest suurust. Mis tähendab, et ma pole kunagi nii väike veel olnud, kui hetkel. Whuhuu!

Uhke? Jep. Rahul? Jep.

Minu jaoks on see nii tähtis. Esiteks on see tähtis selleks, et ma tahan olla normaalne inimene, normaalsete mõõtudega. Ma ei taha kõikuda selle normaalse ja kerge ülekaalu vahel. Teiseks ma tahan olla ilusam kui kunagi varem. Soovin, et vaatepilt peeglist meeldiks mulle. Et ma saaksin kanda riideid mis mulle meeldivad, mitte ei peaks niivõrd mõtlema sellele, kuidas peenikesem välja näha. Kolmandaks ma armastan oma lihaseid ja milleks neid katta rasvapolstriga. Ei-ei, neid ei tohi peita!Neljandaks ma tean, et olen võimeline saavutama selle rahulolu. Ja nagu ma olen ka varem maininud, siis see kord on SEE kord, kus ma usun ise iseendasse kõige rohkem. Aga tegelikult miks see kõik mulle nii oluline on, on sellega kaasnev enesekindlus. See on üks järjekordne roosamannavahune ring - mida tugevam inimene ma olen, seda parem ma olen. Rohkem õnnelikkust elus ja see positiivsus kiirgab ka teistele välja. Seega muutubki kogu elu kvaliteet paremaks. Ma olen ennegi öelnud, et olen enesekindlam kui varem. Jäädes ikka vahel selle taha kinni, et huvitav mis teised minust arvavad. Nüüd aga on mulle oluline see, mis ma endast ise arvan. Ja ma arvan, et ma olen päris heal teel.


Kevad on alati minu aeg olnud. Ma tunnen, et tärkan ellu ja mul on nii palju endalt nõuda ja endast anda. Nagu iga aastane väike reborn. Elan vaikselt täiesti uude elurütmi sisse. Toitumispäevik ja trenn jälle igapäevaelus tagasi. Ja ma olen vähemalt poolel teel, kui mitte isegi 2/3 teekonnast.