Päevad emana

Elu beebiga tähendab teatavat rutiini. Sööme-mängime-magame. Tegelikult sinna vahele mahub palju muud ka. Ja see kõik on emme-issi enda algatada, muidugi põhitegelane dikteerib suures osas kuidas ja mida.

Kutt magab magusat und. Loodan, et ei hõiska enne õhtut ja saan tunnikese seda oma aega. Lihtsalt kohv on veel soe ja tore on olla vaikselt vihmakrabina saatel.. lihtsalt olla ja teha midagi suvalist. Muidugi peaks seda uneaega ära kasutama ja põrandaid pesema. Aga noh, olen aru saanud, et kahjuks see sodi ei jookse eest ära.
Loodetavasti ei sõna ära midagi, aga meie beebi on imelaps. Kõik imestavad kui rahulik, rõõmus ja hea laps ta meil on. Aga pidi nii olema, et kui vanemad on rahulikud, siis on beebi ka. Tehke siit omad järeldused, hehe. Ma saan omale normaalsed unetunnid öösel, ma ei pea eriti krokodillipisaraid kuivatama ja ka päevased tegemised saan kuti kõrvalt ära teha. Gaasimuredest ei tea me midagi, öö ja päev on õiges rütmis, esimene hammast tuli vaid suurema kaisutamisvajadusega.. elu on lill peab tunnistama.

Elumuutus, mis saabus esimesel septembril, ei ole sundinud mul kardinaalselt oma elu ümber mängima. Noh jah, muidugi see oma aeg ja iseenda poputamine jääb rohkem sinna tuleviku kanti. Õnneks tuleb kevad ja kutt on ka juba suurem, mul on hirme beebiga käimise ees aina vähem. Mis annab võimaluse rohkem tegutsemiseks. Ehk leiame ka aja, et üle kõva poole aasta saaks end lille lüüa ja peikaga deidile minna.

Mul on kuidagi nii, et mida rohkem ma teen, seda rohkem ma jõuan ja seda parem on mu tuju. Samas on ikka häbiväärselt palju neid päevi, kus ma käitun nagu oleks pool aastat magamata-söömata jonnipunn ja ei saa seetõttu isegi pesumasinat tööle vajutada. Mida ma ilmselgelt ei ole oma imelapse kõrvalt. Ja siis tekib see tobe nõiaring, et iga päevaga teen vähem, siis tunnen end veel loiumalt ja siis vapsee üldse ei jaksa midagi teha.

Teine päev hakkan kohe hommikul pihta. Kraamima, mängima, lapsega trenni, lapsega jalutama, ise trenni, söögid valmis, jõuame peikaga isegi mõne filmi ära vaadata. Oleme mõned korrad kohvikus käinud, vahel külas. Proovisime isegi väiksele rabamatkale minna, millest kutt väga ei arvanud midagi. Igasuguseid tegemisi saab ette võetud. Päevad on lookas. Nii hea tunne on. Ei ole mingit mandumist.
Ja siis ärkan järgmine päev selle paganama laiskusega. Ja logelen lihtsalt kuti kõrval põrandal. Kaisutame ja mängime ja lobiseme. Kraanikausist pesen nõud 10 min enne peika kojutulekut ära, et mingigi inimlikkus talle vastu vaataks, kui koju jõuab. Et ma lihtsalt ennast saaks natukenegi tegusana tunda.

Loll on see, kes vabandust ei leia. Ja minu peamine vabandus on see, et ma olen beebiga kodus ja ma ei peagi mitte midagi tegema peale temaga tegelemise. Nendel päevadel, kus ma kõik ära teen, siis räägin endale, et beebiga kodus olles on võimalik olla väga tegus, ilma et tema selle all kuidagi kannataks.

Täna on nii palju hea päev, et käisime kutiga beebide ujumises ja ma üle pika aja sain oma blogi jälle avada. Ja õhtul ootab ees trenn. Pesukorvis on küll pesemist ootavaid riideid ja alati on midagi koristada, aga kasutan seda tuduaega niisama tsillimiseks.

Elu.

Üks ja ainus keha

Ma olen oma elu parimas vormis. Ja ometi ei ole mul mu unistuste peenikesi jalgu ega sixpacki. Aga see keha on kandnud üheksa kuud enda sees inimest, see keha on minu jaoks ilusam kui kunagi varem. Ja ometi on mu kõht pehmem, kui mõnel teisel ajal olnud on.

Ma arvan, ei-ei, ma tean, et minuga on nii seesmiselt, kui välimiselt toimunud üüratult muudatusi. Mul on olnud terve elu see keha ja kaaluteema nagu ameerikamäed. On olnud paremaid aegu, on olnud paksemaid aegu. On olnud söömishäired, on olnud ületreenimist. On olnud spinatilehti ja on olnud paar veini nädalavahetustel.

Suhted

See, miks ma ennast enda kehas olen ebamugavalt tundnud ei ole ainult minu enda algatus, vaid ka see, mis on välismaailmast tulnud. Mind ei ole kunagi massiliselt keegi kaalu pärast norinud. Kuid ma olen elus saanud mõned teravad kommentaarid vastassugupoolelt. Need mõjusid mulle halvasti. Ma tundsin, et ma pole piisavalt hea ega ilus ühegi mehe jaoks. Vähemalt enne, kui ma olen peenikene, nagu mu kõik sõbrannad. Ja see rikkus ära olulisema- olla ilus eelkõige ise enda jaoks. Ma ei tahtnud olla see "ahjaa, see su suur sõbranna." See muutis mind aastateks väga ebakindlaks. Süüdistasin igas ebaõnnestumises enda keha. Ilmselt see kõik mõjutas minu iseloomu. Ebakindlus oli kaugele tuntav. Klammerdusin. Ja tundsin kadedust. Aastaid võrdlesin ennast teistega ja unistasin, et tahan ka selline ja selline olla. Et miks just mina pean see paks olema ja miks ma ei suuda saada peenikeseks jne.

Tegelikult annab see siiani mõnes mõttes tunda.Üks asi on sellega rahu teha, aga teine asi on unustada. Ma arvan, et selliseid tunnete riivamisi ei saa unustada. Niisiis lihtsalt aeg parandab haavad. Mulle tundub siiani vahel ilmvõimatu, et keegi võib mind näha ilusana. Sest ma pole ju peenike. Nagu ilu võrduks ainul ja ainult peenikese kehaga. Sest tegelikult on ka peenikesed kehad erinevad, igal ühel on omad head ja vead. 
 No ja siis mina mõtlen, et kuidas see võimalik on, et K ei ole häiritud mu tummistest jalgadest. Kui ta ütleb mulle ilusaid sõnu, siis ühest küljest olen ma meelitatud, et miks ta peaks mulle valetama. Teisest küljest mõtlen, et kas see saab tõesti võimalik olla. Aga tegelikult on see tore, olen oluliselt enesekindlamaks muutunud. Loomulikult ei peaks see enesekindlus sõltuma teiste arvamusest. Samas vahel, kui endal kõik lööb kõikuma, siis on hea positiivne süst ja äratus, kui näed, et keegi teine usub sinusse. Kui juba keegi teine seda teeb, siis viimane aeg ikka ise ka seda teha.
Ma jorisen K´le koguaeg, et appi ma olen nii paks ja issand peaks trenni minema, või oi ma tahaks kooki, aga ei tohi. Siiis.. Ausalt öeldes ma teen seda rohkem niisama virisemise vajadusest. Lõõpides. Et lihtsalt jaurata. Ma ilmselt mingi kunstjonnija vms. Samas, ma kujutan ette kui tüütu see talle on. "Kallis, sa ei ole paks.." Ups, sorri. 

Praeguseks hetkeks ma ei pea end enam nii kõlbmatuks inimesena ja naisena. See tuleb sellest, et mul on keegi kõrval, kes on toeks ja kes armastab mind lõputult just sellisena. Ja see laseb kergemalt hingata, sest ma ei pea enam muretsema selle pärast, et kas ma olen kellegi jaoks ligitõmbav. Või kuidas selleks saada. Ma tean, et ma olen. Ja kergemalt hingamise all ma ei mõtle, et tanu alla ja võin end paksuks ja lodevaks süüa. Vastupidi, ma tahan ikka paremaks muutuda, aga lihtsalt hea enesetunde nimel. Mida  mõjutab ka see, kuidas mu elukaaslane minusse suhtub ja mind näeb.

Kaalunumber

Numbrid on need, millest ma avalikult ei ole kunagi rääkida tahtnud. Just nendest, mis mulle paratamatult kaalult vastu vaatavad. Isegi mitte oma peenematel aegadel. Sest see number pole ühiskonnas kindlasti "peenike". Täna ma tahan need kaardid ka välja laduda. Kuigi ma tunnen siiani hirmu, numbrite ees. Aga ma tahan sellest hirmust ka lahti lasta.
Mu tippkaal on olnud 77kg kunagi kuskil 16 aastasena. Blogimise kõrgajal trennisõltlasena kaalusin 66 kg. Enne rasedust 69,5kg, sünnitama läksin ma arvan kuskil 83kg ja tänaseks olen numbriga 67,5-68 kohanenud. 
Jah, ma kindel, et see number on vähemalt poolte, kui mitte enamuse jaoks üks paks kaalunumber. Tegelikult on vahe sellel kui ma kunagi kaalusin 66kg ja kui ma näiteks nüüd kaalun 66 kg. 
Aga see on number, mis muutub kui ma teen trenni ja söön tervislikult, või muutub peale kooke ja kommi. Samas kannan ma täiesti keskmist riidesuurust M või 38, mu kehamassiindeks on normaalne KMI 24,3 ja mul on lihased, selle väikse voodri all. Nii palju siis numbritest. See on täiesti uus tunne, ausalt numbritest rääkida. Uuuh. 

Rasedus

Enne rasedust oli aeg kus ma üritasin endale kõike keelata, siis vaikselt lubasin endale igast nänni, aga selle arvelt kuidagi üritasin ka vähem süüa. Mul on koguaeg olnud nii erinevad etapid. Olen ühes nii kindel, samas ei märka, et jälle on mul uued "tõekspidamised".
Rasedusaeg oli mul kõige kaootilisem aeg viimasel ajal just söömise ja liikumise suhtes. Kuna mu kaal tõusis väga normaalselt, siis tuli vist kõik šokolaadid ja kommid ette ära süüa. Samas olin ma rase just kevad-suvi perioodil ja sõin hästi palju värsket ka. Ja tarbisin palju vett. Muidugi vastukaaluks liikumine oli mul minimaalne. Alguses üritasin trennis käia, aga ma ei tundnud selleks mingisugust motivatsiooni. 
Ausalt, siis isegi sel hetkel, kui ma ise ikka täiega sõin oma sõnu, ma ei kahelnud hetkekski, et tervislik eluviis on õnne alus. Ma olen kindel, et oleks ma vähem šokolaadi söönud ja rohkem liikunud, oleks ma oluliselt energilisem ja rõõmsameelsem olnud. Samas ei pidanud ma tervislikuks seda, et piiran oma söömist ja isusid, hakkan stressama, tujud kõiguvad ja riskin sellega, et mul tulevad söömishood.

Sest ma ei mäleta millal ma viimati ei suutnud söömist lõpetada. Mul ei ole olnud ca kaks aastat ühtegi kompulsiivse toitumishäire episoodi. Vähemalt sellist tõsist, mis mind rivist välja viiks. Ning meeles oleks. Ja selle üle ma olen rohkem kui õnnelik. Ma arvan jätkuvalt, et ma elan selle haigusega mingis mõttes elu lõpuni aga lihtsalt seda on võimalik teha teadlikult ja sellega hakkama saades. Siis olengi nagu peaaegu terve. Jee.

Sünnitusjärgne aeg, imetamine ja tagasi trenni

Ma olen need neli-viis kuud peale sünnitust ka ikka loorberitel puhanud. Ma ei ole ühtegi dieeti alustanud ega beebikilodega võitlema pidanud. Imetamine teeb oma tööd minuga hästi, raseduskilod kukkusid kolinal maha ja siiani ükskõik mida ma söön, kaal püsib samana.

Mul on päevade lõikes kaloraaz olnud väga erinev. Vahel on 1000 kcal ja vahel on 3000kcal. Keskmiselt tuleb ikka 2000kcal. Mul see kaloriarvestamine ikka kuidagi nii sees, et umbestäpselt arvutan neid igapäevaselt kokku. Aga päris üles märkinud ja toitu kaaluma hakanud ma pole. Samas mõtted mõlguvad, et why not seda teha?!

Keha on teinud läbi igasuguseid muutuseid ja hakanud toimima erinevalt sellest, kuidas enne rasedust toimis. Esiteks imetamine kulutab oma osa energiast, teiseks on lapsega jalutamine kui ka üldse tema tassimine-tõstmine-kussutamine korralik workout. Oma osa on ehk ka hormonaalsel muutusel. Ja ma usun, et päris suur roll on mõtlemises. Ma ei põe enam. Seega ma ei stressa ja mu keha ei ole stressis. Ta ei võta igat piitsutamist rünnakuna. Ei hoia kramplikult kinni igast grammist ja samas ei hoia enda juures ka igat natukene-liiga-palju-söödud-kommi-kooki-šokolaadi. Mina ei ahista teda enam oma negatiivsete tunnetega ja tema ei näita mulle oma võimu. Selle mõtlemise ja ülemõtlemisega on ka ilmselt lihtsalt nii, et mul kulub see energia kusagile mujale. Mul on palju olulisem asi, millele mõelda. Minu beebi. 

Ma ei ole selline uue aasta lubaduste tegija kunagi olnud. Aga eelmise aasta lõpus mõtlesin ma küll, et jaanuarist ma lähen tagasi trenni. Ja jälgin rohkem, et minu valikud oleksid paremad. Et enda enesetunnet paremaks muuta. Ja jaanuar on läbi, aga ma kavatsen siiski veel trenni minna. Ka veebruaris.. ja märtsis. Ja aprillis, ja..

Ma olen elus ikka päris mitu trenni teinud, aga nüüd kui ma Myfitnessi uksest sisse astusin, tundsin end kui võõrkeha. Ei osanud istuda ega astuda. Ma ei tea mis valehirm minusse oli pugenud. Läksin rühmatrenni ja viimasesse ritta. 
Aga see tunne, mis peale esimest trenni tuli, oli nii mõnus. Tuju oli laes, lihased olid valusad. Ma olin nii rõõmus. Enesekindlus tuli tagasi.  Ja kui ma järgmine kord juba julgelt jõusaali läksin, tundsin, et ma olen täiega omas elemendis. Ei olnudki elevant portselanipoes. Raud ja raskused on ikka minu teema. Ma lähen nii hea tujuga trenni ja tulen sealt veel paremaga tagasi. Keha tänab mind selle eest ja mul on toredam peeglisse vaadata. Mis oli eriti tore, et mu lihased hakkasid raskuste all isegi välja piiluma. Nii vähe on õnneks vaja.

Ma ei tea, mis tuleb homme. Ma ausalt ei saa olla kindel selles, et ma ei satu uuesti söömishäirete küüsi, et mu suhtumine toitu ja enda kehasse muutub äärmuslikult ebaterveks. Samas ei saa olla kindel, et ma ei saa veel tervemaks, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.

Aga ma tean, mida ma mõtlen täna. Ma tahan olla parem, energilisem, rõõmsam. Et iga homme oleks parem kui eile. Aga elada selle nimel täna. Ma ei saanud mitte ainult lapsevanemaks. Vaid sain palju küpsemaks inimeseks. Suhtumine on nii palju stressivabam. Ja palju kergem on elada nii. Ma loodan, et ma suudan seda suhtumist ja tunnet endaga kaasas hoida igavesti. 

Mida ma tunnen täna, kui ma vaatan peeglisse? Ma ei tunne end üldse halvasti. Mu sääred läksid peenemaks, kui kunagi varem. Mu kintsudel on mõned uued venitusarmis aga oh seda rõõmu, mu kõhtu ei kaunista mitte ükski. Mul ei ole kuskil üleliigset välja veninud nahka aga mul on väike padjake kõhul. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei tahaks paremas vormis olla. Ma olen siiani vaimustuses trimmis ja toonuses kehast. Sellepärast ma trenni tegema hakkasingi uuesti. Aga see, et mul seda hetkel veel ei ole, ei tähenda et ma tänasel päeval enda keha vihkaksin. Loomulikult ei ole kõik päevad vennad, mõni päev on ilusam kui teine.
Aga no pagan võtaks, see keha kandis üheksa kuud endaga kaasas ühte äärmiselt armast beebit ja sealjuures veel pressis välja selle.. ja sealjuures ei kaasnenud sellega katastroofi ja sada kilo naise ilu. Ma olen tänulik. Aitäh keha, et sa üks kord tegid mulle üllatuse ja ma luban, et ma ei unusta seda kunagi ja hoian sind hellalt!

Mul on õppetunnid eilsest, mul on rahulolu tänasega ja mul on sihid homseks. Ma olen terve ja õnnelik naine. Mulle meeldib teisi ilusaid inimesi jälgida ja koguda inspiratsiooni. Ma asendan hea meelega suhkrupommi Pfofeeli jogurtiga, tunnen ennast kergemana.(Ma olen nende uute Valio Profeelide tulihingeline fänn. Kes pole proovinud, siis soovitan karamelli ja ahjuõuna!)
Ma ei taha saada enam kellekski. Vaid olla lihtsalt rahul. Rahul, kui ma kaalun kilo rohkem, rahul olla, et tunnen vahel koogitüki pärast süümekaid, sest teine kord valin midagi kergemat. Ja üks teine kord rassida trennis end hingetuks.

Teate, selle kõige nimi on tasakaal.

Kuidas õnn meie õuele saabus..

Või noh, rohkem ühines väike kutt meiega ja tegi seda siiski õue asemel sünnitusmajas.
Mõtlesin lõpuks, et on see aeg, kui võiks selle sünniloo kirja panna. Pole veel päris meelest läinud aga minuti täpsusega meeles ka pole.

Kevin rääkis koguaeg, et kutt tuleb tema sünnipäevaks. Mina vaidlsein vastu, et 2.septembril hoian jalad ristis, kuna igal ühel olgu ikka oma päev. Ise olin rohkem seda meelt, et tuleb varem. Tähtaeg oli 26.august. Aga kui kutt oli juba neli nädalat varem ilusti fikseerunud, siis ma olin juba augusti algusest saadik nii valmis. Iga päev oli SEE päev. Aga mida polnud, seda polnud.

Kuniks...

Esimese septembri hommikul viisin proovid ära ja pidin poodi minema. Õhupalle ja küünlaid ja koogiasju ostma, et Kevini sünnaks valmistuda. Kuna Jussu ei lase libedalt kodust välja, siis mõtlesingi, et jube hea kohe hommikul kõik toimetused ära teha.

Aga sisetunne käskis polikliinikust koju tagasi tulla. Kuidagi nii tuli tunne peale, et tahan koju. Mul polnud ei halb ega midagi. Ainult see koju minemise tunne. Noh, veerand tundi peale koju jõudmist sain aru, miks ma siia tulin. Valus oli. Ja seekord see üks väike valu muutis mu ärevaks. Facebook lahti, emme ja Kevini chatid lahti. Et mul oli valu. Ja vot, järgmise veerand tunni pärast oli uus.. ja uus ja uus. Kõigil ärevust kui palju.

Lõunaks kamandasin Kevini koju. Et noh, moraalset tuge vaja. Ma ei tahtnud enam üksi olla. Samas hullu ka polnud. Paar tundi valutasime kodus koos. Sain kõik ilusti üle hingatud ja kodus veel mõistlikult olla. Polnudki nii hull. Kell kolm helistasin siis papsile, et: " tsau issi, on sul aega mind sünnitama viia?!" Kujutan ette kuidas teisel pool toru tal kõrvad liikusid. See oli kõne, mida ta teadis et tuleb aga milleks vist päris valmis ei olnud. Põhimõtteliselt, et "ou kuule sa hakkad kohe vanaisaks ja su uus roll tuleb minu jaoks päris valulikult. Äkki aitad hädast välja?"

Peale kolme olime esimest korda, jah just esimest, vastuvõtus. Mulle tundusid valud kuskil 3-4 minuti tagant, samas täiesti üleelatavad. Mõtlesin, et mis see sünnitamine siis ära ole. Hoogu tõmbas maha aga see, et emaka avatus oli vaid sentimeeter. Samas jah, valu oli skaalal 1-2/10st kah. Jääte sünnituseelsesse või lähete paariks tunniks koju vanni? Ee, koju vanni. Tund aega vanni. Ebamugav. See on kindel, et vannis sünnitamine pole mulle. Valud läksid päris kisama panevaks. Kevin oleks juba 20x minuga haiglasse tagasi läinud. Aga ma ei lubanud kedagi kutsuda. Laseme ikka tervel majal edasi kuulda, et meil hakkas protsess pihta. Siis komandör teiselt poolt lahte ka juba kamandas, et minge haiglasse. Mina ajasin ikka sarvi vastu, et mis sinna ikka nii vara minna. Kell oli juba kuskil seitse saamas, kui ma olin ise šokis, et mis hääl mu seest välja võib tulla. Ebareaalne karu möirgamine.

Ilm oli ilus, haigla max 500m kaugusel aga no vot polnud seda jalutamise isu peal. Isa auto tundus ka kuidagi kitsavõitu. Vilkuritega ikka tuus haiglasse saabuda. Seal andsin ka kohe valjul häälel teada, et ma olen tagasi. Õnneks oli sünnitustegevus ka piisav, et lubati sünnitusosakonda end sisse seada. Avatus oli 4cm aga valud olid rängad. Palusin 15nminutit, et saaks tukkuda. Aga keegi väga seda võimalust mulle ei pakkunud. Valu ajal ma karjusin ja valutu minuti ajal mõtlesin, et pole hullu..kuni tuli uus.

Oh jumal, kui valus võib üks valu olla. Siin hakkasin tegema vigu, hinge kinni hoidma. Vist, ma arvan. Sest saabus kaua kardetud paanika, et ma ei saa hingata ja ma suren ära. Tulid pisarad ja kohustuslik "ma ausalt ei jaksa enam selle pulliga tegeleda". Ma muidugi haiglasse saabudes oma 4 cm avatuse ja minutiste tuhudega sain kiiresti aru, et ma ei ela seda üle. Et ma tahan leevendust ja palusin võimalusel epiduraali. Eks olin selle kohta kriitikat eelnevalt ka lugenud aga tundsin, et vajan seda, et need järgnevad kuus-seitse tundi kuidagi üle elada.Puhata, sest kaua kahe rummikoogi peal ei sünnita. Ehk siis loo moraal kõikidele tulevastele sünnitajatele: palun sööge korralikult ja puhake, seni kuni saate!

Selle avatusega pidi eeldatavalt veel ca. 7h minema, et beebi sünniks. No ei või olla! Tulebki teisel septembril.

Esimene õnn saabus õuele sellega, et epiduraal mõjus nii lõdvestavalt, et valud asendusid poole tunniga pressimise tundega. Tundsin, et elu parim otsus oli lasta see endale teha. Ja siis ma seal kraapisin kõik oma jõuvarud, mis kuude jooksul söödud kaneelirullidest ja jäätisest kogunenud olid, ja punnitasin oma väikse kuti siia maailma. Kell oli 21.16. oli 1.september. Tuli ikka ära! Meie väike Hugo, 50 cm ja 3706 grammi ja täitsa oma päeval ja terve ja ilus kutt.

Kõige ilusam ja imelisem asi! Suur töö oli tehtud ja saime õnnelikult üksteisega lõpuks lähemalt tutvust teha. Me tegime selle ära! Koos, Kevin oli terve aja minuga ja täpselt nii, nagu mul vaja oli. Ma ei öelnud ühtegi kurja sõna ega roppust ega saatnud teda minema. Nii õnnelikud ja väsinud. Kaisutasime seal, kuni saime sünnitusjärgsesse palatisse.

Meil lõpuni ei vedanud ja pidime ema-lapse palatiga leppima. Jäin esimeseks ööks üksi. Ma ei maganud silmatäitki. Lihtsalt vaatasin oma last. Ja minu olukord oli ka üsna kesine. Õnneks olid ämmakad kõik nii abivalmid ja meie sünnituskogemus oli niivõrd normaalne, kui selles olukorras olla sai. Sünnitus on tehtav. Suurema trauma sain taastumisest, ma ei olnud valmis, et see on nii ränk ja võtab nii kaua aega.

Aga nüüd kolm kuud hiljem kannan endaga kaasas vaid seda imelist esimese hetke tunnet, kui sain oma poja kaissu!

Jõulud! Oeh oota, alles on november..

Jõuludeni on täpselt 46 päeva. Et siis põhimõtteliselt on jõulud käes? Jah? Ei? Hakkame piparkooke küpsetama? Sussid aknale? Riputame kulla-karra ja paneme kapsad pliidile? Ei?! Mis? Vara veel? Nouuuuu...

Ma nii hullult ootan seda jõuluaega ja paks lumevaip viskab ootusele ainult hagu juurde. Reaalselt unistan, et saaks jõulunännidega kasti konkust välja tuhnida ja kodu täitsa ära ehtida. Ja nii unistades lappan Pinterestis jõuluteemasid hommikust õhtuni. Ma olen nii jõuluinimene ja see on ausalt lemmik aeg aastas. Jah, on külm ja talv ja pime. Aga selles kõiges on nii palju ilu. Paksud langevad lumehelbed, pimeduses kumavad küünlad, krõbetate piparkookide lõhn, kuusepuud ja akna taga piiluvad päkapikud ja mandariinidest punnis kõht. Ma jumala hea meelega usuksin veel siiralt ka päkapikkudesse ja ootaks õhtul ärevalt millega see väike mehike mind hommikul üllatab. Tahaks juba seda maagiat oma pojaga jagada ja seda õnnelikku põnevust täis sära tema silmades näha, mis jõulud endaga kaasa toovad.

See on nii ilus maagiline aeg nii silmadele kui hingele. Inimesed on armsamad, sõnad on soojemad ja lähedustunne on sel ajal kuhjaga kohale tulnud. Ma ei tea kuidas teiega lood on, aga minu jaoks on kõik jõuludega seonduv hea energia allikas. Paneb aastale mõnusalt hubase lõpu peale. Aga tundub, et ka teiste inimeste hinges on soojus ja sealt tuleb tahe teha head, sest just jõuluajal hakkavad ka igasugused heateo maaniad peale. Head võiks teha, tähendab peab tegema aastaringselt, aga ma ei leia selles midagi paha, et igas aastas on aeg, kus tehakse palju head.

Jõuluaeg on minu jaoks kindlasti aeg lähedastega ja sel aastal on jõulud eriti erilised, sest meie perre on lisa tulnud. Ma tean, et Hugo ei saa veel midagi aru ja veelvähem jääb talle meelde, aga hinges on ikka tunne, et tahan et meie pere esimesed jõulud koos oleks täiuslikud. Noh, mu kolm kutti kodus teevad ise nii või naa selle täiuslikuks.. aga ise tahan maksimaalselt panustada, et oleks mõnus idüll.

Meeleolu loomiseks on minu jaoks must have lõhnaküünlad, piparkookide küpsetamine ja kaunistamine, jõuluehete üleküllus. Ma olen täiega selliste ameerikalike jõulupuude fänn, kus ehteid on rohkem kui kuhjaga. Samas minu teine pool on minimalist, seega leiame kuldse kesktee selles osas, kaalukausiga rohkem on uhkem suunas, haha. Sel aastal muidugi pean kuusepuust loobuma, sest suure tõenäosusega teeb Juss, meie koer, sellega üks-null. Võtab selle puu täiega ette. Nuuks-nuuks.
Nüüd ma siis mõtlengi, kuhu ja kuidas kõik oma üliilusad kuuseehted riputada. Ilmselt võtan ette midagi sellist.

allikas: Pinterest

Aga praegu ongi kõige suurem mure see, et kas võiks juba alustada selle jõuluhullusega kodus. November on nagu õrritamiseks loodud, et nagu nii lähedal aga samas kaugel. Igal pool väljas vaikselt luuakse juba jõulumeeleolu. Poed on päkapikke ja põhjapõtru täis, aga samas pole sünnis kodus veel jõulukarda kuusele keerutada. Et äkki keegi keeraks nüüd sujuvalt kalendris lehekülje detsembrile. Ma ei oota ainult seda ühte jõuluõhtut vaid kogu seda perioodi, advendist advendini ja kolmanda ja neljandani. Suurest ootamisest olen reaalselt kilo piparkooke sisse puginud ja esimese glögi (alkoholivaba) joonud. Õhtul voodis, kui lapsed tuttu pandud (meil on üks karvesem ka), sööme voodis mandariine. Ma tean, et ei ole kaugel see aeg kui Whami Last Christmasist kaasa laulan ja pingsalt Üksinda kodus filmi vahin. Ühed ja samad asjad, aga ma ikka ei tüdine nendest. Vastupidi see on see üks ja sama hea turvaline ja kindlapeale tulev jõulutunne, mis nende "traditsioonidega" kaasa tuleb. Haadihaaha. Hing nii januneb, et saaks "ametlikult" jõuluajaga alustada. Samas ma põhimõtteliselt ei ole seda enne 1.detsembrit teinud. Sel aastal teeme avapaugu esimesel advendil. Kuigi hea meelega viskaks praegu läpaka kõrvale ja otsiks need lumehelbekesed ja jõulutulekesed välja.

Aga ei, ma pinin Pinterestis ideesid edasi ja tiksun ikka sinna ametlikku jõuluaega ära kokku kogutud ideedega. Võib olla peaks Hortesesse ka inspiratsiooni koguma minema. Ja no pole välistatud, et puht juhuslikult sealt midagi koju kaasa ka tuleb. (Kevin, seda sa poleks pidanud vist nägema..)

Pooldunud

Ma olen tahtnud blogida sellest ajast saadik, kui olin viimaseid päevi rase.. mõtteid ja ideid on olnud rohkem kui mul kahel käel sõrmi. Aga siin ma nüüd olen. Mitu kuud hiljem. Ja hoopis teises rollis. Ema rollis.

See on  u s k u m a t u  kui kiiresti saab aeg edasi minna. Alles oli mu kõht nagu maakera. Ma virisesin nagu tüüpiline ma-jään-elu-lõpuni-rasedaks rase. Siis nagu välk selgest taevast /samas jumala ette teada, et kohe-kohe/ kukkusin hommikul  valutama ja õhtuks oli mul kaisus maailma armsaim inimene - minu beebi.

Beebs saab kohe kahe kuuseks. Ulme. Ma olen iga päev hommikust õhtuni nii hämmingus. Et mul on laps, ma olen ema. Vahepeal ikka jõuab kohale ja siis teine päev vaatan teda ja mõtlen, et see ei saa lihtsalt reaalne olla. Ta kasvas minu kõhus ja nüüd ta on siin. Nagu täitsa päriselt on siin ja päris beebi. Teeb häält ja puha. Sööb suure isuga. Noh, pole kahtlustki ju et minu beebi. Ulme, ma ütlen, ulme!

Päevad lendavad ja on toredad. Mind on õnnistatud väga heas režiimis lapsega. Ma ei tea kuidas see kell nüüd kolm korda kiiremini käima hakkas võrreldes näiteks raseduse lõpuga. Ma justkui ei tee päevad otsa midagi. Samas kuidas ma ei tee. Ma olen ema. Ühest küljest on see kindlalt täiskohaga töö ja enamatki. Teisest küljest ilmselt elu toredam puhkus, kui sul on kaaslaseks kõige armsamat häält tegev ja naeratav punnpõskne nunnupall. 

Mul on nii palju igasuguseid mõtteid peas. Küll emotsioonid seoses sünnitusega, oma superissist mehega, elust beebiga, hirmud ja rõõmud, kuidas ma polnud valmis sünnitusjärgseks taastumisperioodiks. Ilmselt see on normaalne, et kogu mu maailm koosneb pea terves ulatuses beebiasjadest. See on nüüd see periood, kus kallid omad inimesed peavad silmad kinni pigistama ja kannatlikult vastu pidama, kui ma tundide viisi mähkmejuttu ajan. Hah, no vast nii hull ka pole.

Eks ma vaikselt tasapisi lasen mõttevoolul minna ja paiskan oma mõtted laia maailma valla. Kes tahab, see loeb kuidas me hästi elame.

Ma tegelikult tahan öelda ühe suure aitähhi kõikidele, kes on meiega olnud alates uue eluetapi algusest. Südamest tänulik ja õnnelik selle üle, mis mul elus on. Rohkem KES mu elus on. Mul on ainult kiidusõnad Pelgulinna sünnitusmajale, oma perekonnale ja sõpradele! Te olete nii toredad ja meil on sellepärast nii toredalt hea olla!

Ettekujutus ja tegelikkus rasedusest.

Rasedus on asi, mida saab mõista üdini vaid siis, kui seda on ise kogetud. Selles olen ma tänu esimese beebi ootusele veendunud. Vahel on muidugi kahju, et meespool ei saa kogeda neid tundeid, mida kõhubeebi kasvamine ja liigutused minus tekitavad. Aga samas, ma ei tea ka seda tunnet, mis temal minu liikuvat pallikest katsudes tekib.

Enne rasedaks jäämist olin ma oma peas ikka igasugused asjad välja mõelnud, et kuidas see kõik olema saab ja milline ma olen. Ma olen oodatust oluliselt vähem tegutsenud-hullunud-mõelnud. No nagu 180 kraadi plaanitust erinevalt.

Esiteks arvasin, et ma kukun lugema. Loen kõiksuguseid võimalikke raamatuid, alates sellest kuidas olla rase ja lõpetades sellega, kuidas kasvatada normaalne laps. Pean tõdema, et olen ühte raamatut sirvinud, mis ma raseduskeskusest kaasa sain. Kui ma jõudsin täpsustavate joonisteni, kuidas ma oma sõrmi ja keha hoidma pean, et beebit imetada.. Siis ma teadsin, et ma ei hakka ju ometi ühes käes beebit hoidma ja teisega raamatust järge ajama. Loodan ikka ema instinkti peale siin. Ehk siis tundsin, et ei ole mõtet igasuguseid õpikuid kokku ostma hakata.

Ka foorumites olen ma suhteliselt vähe käinud, ainult midagi konkreetset otsimas. Põhiline tugi on olnud mul teiste rasedate blogid, kus mulle on meeldinud nädalaid võrrelda. Enda rasedusnädalat ja kellegi teise oma. Mul pole oluliselt palju inimesi kõrval, kes oskaksid kaasa rääkida. Kuhu on jäänud minu sõbrannade beebibuum, ah? (See on küsimus teile ja täiesti tõsiseltvõetav ka) 

Beebigrupp. Olin sellest kuulnud ja see tundus kohustuslik raseduse osa. Saad koguaeg kõike jagada omasugustega. See on kindlasti tore. Ka mina otsisin peale triipude kättesaamist kohe üles augustibeebid 2016. Paari nädala möödudes tundsin, et see ei ole ikkagi mulle. Ma saan aru, et alati kõigil ei lähe asjad mööda head rada ja rasedusega kaasneb kurbust ja valusaid hetki. Aga ma tundsin selles hetkes, et minuga on kõik hästi ja teiste kurvad kogemused mõjuvad mulle negatiivselt, siis ma lihtsalt ei tahtnud endas igasuguseid hirme tundma hakata. Eriti esimestel raseduskuudel, kui kõik on niigi veel selline ebakindel. Ja hiljem ma lihtsalt ei oleks tundnud end seal grupis omana. Seega ei ole mul terve raseduse jooksul olnud ühtegi omasugust kõrval.

Mitterasedana arvasin, et rasedusaegsed vaevused on iiveldus/oksendamine ja väsimus. Et need tuleb kuidagi üle elada, haha. Noh, sünnitusvalud on eraldi teema muidugi. Aga kuna Hugo siblib kõhus veel, siis selles osas ei oska ma kaasa rääkida. Tulles tagasi raseduse vaevuste juurde, siis võta näpust, neid on rohkem kui iiveldus ja väsimus! Ma suutsin olla üks neist vähestest, kellel mitte ei kao vaid süveneb migreen. Rasedana pole sellele ka mingisugust erilist ravi. Ja tagasi on täiesti arvestatavad seljavalud, mis meenutavad kooliaega, kui koolikotti pidi tassima. Või siis te ei kujuta ette ka, kui kiiresti võib tekkida meeletu pissihäda. Ja samakiirelt kaduda. Ja siis jälle kindlameelselt tagasi olla. Ootamatult ründavad mind pussnoad jalgevahel. Need lähevad nädal nädalalt valusamaks. Elu esimesed päris jalakrambid on mind ka mõnel ööl tabanud. Ja need on esimesed asjad, mis pähe tulid. Aga tegelikult mulle ikkagi meeldib rase olla.

Paljud teavad mu kaaluprobleemi, mis mind on üle poole mu elust saatnud. Ütlen ausalt, et üks suur hirm oli, et võtan meeletult kaalus juurde. Et lihtsalt kui mulle muidu meeldib süüa, siis rasedana kindlasti ma ei söö mitte vaid kahe eest. Vaid lausa kolme. Ja siis võtangi 30kg juurde. Tegelikult on nii, et süüa tuleb ikka ühe eest aga korralikult. Söön palju värsket ja sellekõrval ei hakka varjama, et kommi ja kooki olen viimase kaheksa kuuga söönud oluliselt rohkem, kui varasemalt. Mul on kaalu juurde tulnud 10 kg ringis, ma ei tunne absoluutselt mitte mingisuguseid süümekaid ühegi ampsu pärast, mis ma teinud olen. Mu keha on minu üllatuseks hoopis teistmoodi toimima hakanud. Ja kokkuvõttes olen ma õnnelik.

Söömise teemaga jätkates, siis ma arvasin, et rasedusega käib kaasas kindlasti mingi kiiksuga isu. Nagu heeringas vahukoorega või kriit. Aga mul pole mitte ühtegi veidrat isu olnud. Raseduse alguses tahtsin rasvast, pizza ja burks ning friikad olid aukohal. See aga möödus. Läbivaks isuks on olnud ehk sai. Röstsai võiga, croissantid, kaneelirullid, koogikesed ja küpsised.

Beebiasjade kokkuostmise osas olin täiesti kindel, et ma pean oma pooled riided ära viima, sest kapis pole muidu ruumi. Või siis Kevini ketsid maha müüma, et asjade jaoks raha saada. Oh, siis tuleks ju ruumi ka..
Ma olen riideid minimaalselt ostnud. Isegi pigem vähe. Nii üllatav, et ma olen selles osas iseenesest nii ratsionaalselt mõelnud. Sest beebi asjad on nii ülinunnud ju tegelikult. Samas ma pean tunnistama, et mul on enda maitsele päris raske leida ägedaid beebikuti riideid. Selles osas on mul mõningad kiiksud. Ma ei taha üleni sinises beebit ja ma pole huvitatud ka suurtest värvilistest piltidest.
Vankri ja voodi ostsime ka alles kuskil kuuaega tagasi. Eile panin nimekirja kokku, mida veel vaja on. Tegelikult vajalikku kraami on veel küll ja küll. Aga minus on nii palju dilemmasid, et kas osta üks või teine. Kas osta beebile tekk või magamiskott. Milline vann, kas kohe rinnapump.. oeh.

Reedel saab mul 36 nädalat täis ja vaikselt mõtlen haiglakoti kokkupanekule. Sinisilmsena arvasin, et saan oma väikse roosa spordikotiga asja aetud aga eile kinnitasin Kevinile, et meil on kohvrit vaja. 
Vaatasin erinevaid liste, mida keegi kaasa pakkinud on ja tegin nende seast omad valikud. Kusjuures, ei plaani võtta sadat erinevat komplekti riideid ei endale ega beebile. Meie kodu on 5 minuti kaugusel sünnitusmajast. Ei näe probleemi, et keegi meist, ehk Kevin, vajadusel kodust läbi lippab.

Ma olin loonud endast pettekujutelma kui tulevasest ideaalsest rasedast. Klišee. Tegelikult olen oluliselt rohkem ikka oma tavalist ideaalset elu elanud. Olles suures vaimustuses beebi liigutustest ja vaadates oma supernunnut kõhtu, pluss see meeletu ootus.. See kõik on nii tore ja mulle on sellest piisanud. 

Ei jõua ära oodata kohtumist oma väikse mõnglikesega! 

Tagasiteel.

Endale mitte nii suureks üllatuseks tundsin eile, et hoolimata kindlast lõpust, taasavan ma selle aadressi, viskan mõned väikesed muudatused sisse ja lasen oma mõtted valla. Täpselt nii täna läkski. 
Tunne on miski, mida ei saa vägisi tekitada. See kas on nii.. või pole nii. Minuga on tunne, et mulle meeldib rääkida. Ma tahan rääkida. Ja ma teen seda. Kas igapäev või kord poole aasta jooksul. Noh, ikka nagu siis, kui ma tahan.

Oli hetki, kus ma tundsin, et tahaks öelda aga pole nagu õigeid sõnu. Või pole see aeg õige. Või teemad on liiga miskid, mis pole need, mida öelda. Peitusin vabanduste ja ettekäänete taha. Ja mitte teiste, vaid enda eest oli vaja peitu pugeda. Miks vaja oli, seda teab ei-tea-kes ei-tea-kusagil.

Rolli mängisid igasugused muutused elus. Minus endas ja minuga seonduvas. Ma ei oska veel päris täpselt kommenteerida ega lahti mõtestada, mis asi see elu on. See, millega ma ärkan ja magama lähen. On miski, milleta ei saaks, see on kindel.

Aga ma tean täpselt, et Toit,trenn,kogemused on suurt rolli mänginud kõiges, mis mind on toonud tagasi siia.Sellisena. Selliste mõtetega, selliste arvamustega, sellise väljendusviisiga.
Olen mingis mõttes tagasiteel, aga mitte et tagasi minna alustatud teeotsa, vaid et lihtsalt vana asja endaga uuesti kaasa võtta. 
Ma tunnen, et mul on siiski midagi öelda. Rääkida pühapäevast, potililledest, kõnnitud vahemaadest, salatist, puksivast beebist või kütuse hinnast, nalja teha ja niisama lobiseda. 
Kui ma varasemalt olin oma igapäevaste mõtetega enamasti toidul ja trennil, mul olid eneseotsimise ajad ja pidevad võitlused nende vahel, kes ma olen ja kes ma olla tahan, siis nüüd ma tunnen, et elus on veel palju muudki. Paljud tühimikud, mida ma kunagi trenni ja toitumisega täita püüdsin, on täitunud millegi palju erilisemaga.
Ei tea kas olen kohale jõudnud iseendana või olen andnud loobumisvõidu oma kunagistele unistustele. Lihtsalt vanaks saanud või on tegemist mistahes x-asjaga. Liikumisest pean ma siiani lugu ja mitmekesine toitumine on samuti elu loomulik osa. Aga need teemad on liiga kitsad võrreldes sellega, mis elus veel mainimist väärt on.

Ma tahtsin otsa lahti teha natukene sissejuhatavalt, juhuks kui keegi tuleb siia.. ja otsib midagi. Siit võib leida kirjutusi, millest mina lihtsalt rääkida tahan. Ikka ja jälle eelkõige iseenda pärast. Aaah, kui egoistlik eks.

Võlutud perekond

Tööpäeva lõpus oli tunne, et palun transportige mind siis ekraanitagant mu voodisse, sest minus pole muud järel kui väsimus.. Trotsides seda, trampisin jala poodi ja koju. See on tegelikult häbiväärne, et ma töötan põhimõtteliselt kodust max 15 minuti kaugusel ja ma kasutan autot või ühistransporti. Kallis inimene, milleks sulle need kaks jalga on antud, aru ma ei saa?! .. küsib see hääl minu peas. 

Ma pidin kodus sebima hakkama, sest muidu ma vegeteerikski kuni uuesti tööle minemise ajani voodis. Hakkisin köögis usinalt peeti ja kaalikat, peas keerlesid igasugused mõtted. Mõned mõtted hakkasid kohe nii vudinal jooksma, et ma tundsin.. tundsin et mul on vaja.. vaja neid panna kusagile. Ma tundsin üle väga pika aja, et põmaki! Ma  t a h a n  blogida. Aga mitte üldsegi ei taha ma sellest mitteblogimisest ja blogimisest heietada. Need asjad käivad täpselt nii loomulikult, nagu need ise käia tahavad.

Igatahes oli vaja kiiresti see peet jalust ära ahju saada, seega pidid käed kiirelt nagu Usain Bolt'i jalad käima hakkama. Kõik! 

Ma teen süüa. Enda perele. Ma tunnen head tunnet. Et mul on keegi, kellele süüa teha. Söök-söök.. miks mul pooled head ideed mingit pidi alati söögiga seotud on. Hmm, ilmselt on meil mingi sõnuseletamatu suhe omavahel, haha.

Lääge tõde, et meil on kõigil perekond ja me ei saa seda valida. Nagu valid sõpru, et tere sa meeldid mulle, saame sõbraks. Ja nii elu lõpuni. Ma olen õnnega koos, et välk ja pauk ma sündisin just sellesse ühte perekonda, mida ma teadupärast ise ei valinud. Või siiski, äkki me teeme neid valikuid kuskil mujal, kellegi teisena, enne kui me just iseendana siia ilma sünnime. Mine sa tea! Sest ma jumala kindlalt tahtsin just oma emme kõhus kasvada.

Mul ei ole suurt perekonda ega 100+ inimesega suguvõsa kokkutulekuid. Aga minu ümber on palju soojust ja armastust ja hoolimist. Üks inimene võib anda teinekord rohkem kui kuus inimest kokku. Aga! ma tegin täna suurepärase avastuse, et me saame ka oma perekonda luua. Teha selles osas mingigi valik südame järgi. Perekonda, seda teise ringi oma, mis ehk mingil hetkel paneb aluse ka uue ringi-satsi-põlve tekkimisele.

Aga ühe teise perekonna ma oma elus saan siiski ise luua. Ma olen teinud elus vähemalt kolm head valikut, üks nendest on minu peika.  Ma ei käinud teda valimas päris nii, nagu punast õuna poeletil. See oli mingi tõsisem ja mõistuseväline valik. Tunne valis.

Ma oleks võinud leida selle äratundmise ja klapi ju ka kellegi teisega, kunagi varem ja luua hoopis midagi muud. Aga mis vahet sel on. Ma olen praeguses hetkes oma eluga rahul rohkem, kui ma oskasin endale ette üldse kujutadagi. Justkui paradiisi sattumine, et oled piltidelt vaadates tundnud kui imeline paik see on aga sinna sattudes on emotsioonid kordades siiramad ja uskumatumad.

Ja teate mis on pull lugu selle juures. Mu peika ei tulnud mu ellu teps mitte üksi, ta tõi endaga kaasa terve kamba karvaseid ja sulelisi. Tegelikult täitsa inimesed, toredad ka veel pealegi. Ta nimetab neid perekonnaks ja mina olen oma sammud ka seadnud selle suunas, et nendest saaks ka minu perekond.

Nähtavasti ongi see perekond, mis on tulnud läbi valiku. Tänu ühele hetkele, ühele kohtumisele, ühele sõnale või ühele tundele. Loomulikult ei valinud ma oma peikale ema ja ühtlasi omale ämma ega mehevenda, aga põhimõtteliselt ma oleksin nii kui nii valinudki need samad inimesed. Haha.

Ühteäkki ma avastasin end kusagilt, kus oli rohkem inimesi kui üks. Palju sidemeid, suhtust, soojust, nalja ja kokkuhoidmist. Nägin järsku kuidas lõngakera oli ümber suure vardapundi ümber keritud ja polnud otsa ega äärt. Risti-rästi oli kõik omavahel seotud. Ja mina üksik varras olin mingil imetabasel moel sinna kinni jäänud. 

Ma arvan, et kuna ma olen õdede-vendadeta pere ainukeste laste laps, siis see suure pere värk mõjub mulle veel eriti kuidagi võimsalt. Nagu filmis aga et päriselt. Natukene nagu udune aga samas nii selge.  Ja umbes sedasi, et ma olen endale alati õde-venda ju igatsenud. Et tahaks ka kedagi sõbraks, kes oleks päris oma oma, mida miski ei muuda. 

See selline diip tunne, mis tekib perekonnaga, kes päevapealt tekkis. Elasin üle kahekümne aasta teadmata, et terve punt vahvaid inimesi eksisteerib. Ja ei osanud unistada, et just selliste persoonidega ma kellegi sünnipäeva tähistan, nalja teen või maailma asju arutan. 

"Eile ma ei teadnud, homme ei kujuta elu ilma ette."

Midagi, mis sisaldab ohtralt šokolaadi.. läheb alati.

Tegin nädalavahetusel kooki. Lihtsalt, et teha kooki ja lihtsalt oma maailma parimale emmele. Ja gluteenita. Paiskasin sellest pildi oma instagrammi ja selle imeline väljanägemine tõmbas, aga uskuge! See maitse tõmbab veel rohkem. See on nii nii šokolaadine, rammus ja magus ja niii hea! Pealt krõmpsuv,seest pehme siidise kreemiga. 

Viskan siia ka retsepti, et kõik kellel vähegi tahtmist. kasvõi saabunud septembri puhul väike maiuspala valmis teha, saaksid seda teha.

Põhimõtteliselt palju pole vaja.. kõigest üle poole kilo šokolaadi. Ups.


 
Põhi
250 g šokolaadi (panin piimašoksi ja tumeda pooleks)
6 suurt muna
150 g  suhkrut
150 g toasooja võid
75 g jahvatatud mandleid

Kreem
400 g toasooja toorjuustu
100 g suhkrut
150 g šokolaadi
mõned peotäied vaarikaid (mistahes muud marjad on ka head, sobivad oma hapuka maitsega selle rammusa koogi juurde ideaalselt)

Glasuur
200 g šokolaadi
70g võid

***

Sulata šokolaad vesivannil ja lase natukene jahtuda. Vahusta munakollased suhkruga heledaks vahuks. Vahustades lisa vähehaaval toasoe või, seejärel šokolaad ja jahvatatud mandlid.

Teises kausis vahusta munavalgeid kuni see enam kausist välja ei kuku, kui kausi peakohal tagurpidi keerad.  Klopi kuskil neljandik munavalgevahust šokolaadisegu hulka ning seejärel sega spaatliga õrnalt ülejäänud. Vala 26 cm läbimõõduga vormi. Hea oleks, kui teed äärede võiga ja paned küpsetuspaberi ka, sest mul kippus ilma nendeta vormi kinni jääma.
Küpseta ahjus 180 kraadi juures 45-50 minutit. Ära ehmata, kook on äärtest krõbe aga keskelt täitsa pehme, isegi veidi märg veel. Nüüd vara suts kannatust ja lase vormis jahtuda, enne kui seda kaheks kihiks lõikama hakkad.

Kreemi jaoks sulata šokolaad ja lase natuke jahtuda. Vahusta toasoe toorjuust suhkruga ning sega vispliga segades hulka ka sulatatud šokolaad. Jahtunud kook eemalda vormist ja lõika horisontaalselt pooleks. Aseta pealmine kiht taldrikule. Määri kreem põhjale, aseta marjad ja siis sellele teine koogikiht. Hoia paar tundi külmas ja valmista glasuur. Selleks sulata šokolaad vesivannil, lisa juurde või ning sega. Vala glasuur koogile ja lase taheneda. Mina lasin üleöö, ja hommikuks oli kook superluks!

Nämma!

Plaan A ja plaan B

Iga jumala kord, kui ees on mingi üritus või mis iganes asi, mis oma olemuselt kuidagi rutiinist väljaspoole mõjub, hakkab mu aju genereerima. Mõtted koonduvad selle ühe asja ümber. Olgu selleks siis sõbrannadega peole minek, mõte hea õhtusöök valmistada või peika sünnipäev.

Mulle nii meeldib plaanida. Ja mõelda. Ja siduda neid oma tobedate või vähem tobedate unistustega. Lihtsalt, esiteks kujutan end sellesse hetke ja see muutub nii reaalseks, et justkui tunneksin sellega kaasnevat füüsiliselt. Just nii "päris", et kui tuisutormis kujutad end palmialla, siis kõikjal on päikselõhn ja soe tuul paitab põski ja merevesi jahutab varbaid. Nagu sedasi.. täitsa nagu päris. Ilmselt on see midagi kummalist.

Ja siis plaanin ja kujutan.. ette ja taha, et kuidas siis olema saab.

Peika sünnipäev on nädala pärast. N ä d a l a! Ilmselt kui ta mõtleks heal juhul sünna päeval, mis õhtuks süüa teha.. Rääkimata üldse sellest, et tuleks sellepeale, et kui oluline on, et salvrätikud mätšiks laual ilutsevate lilledega ja  kust leiaks selle õige tordi retsepti, siis läheks tema lihtsalt Selkusse ja viskaks paki pähkleid, külma ale'i ja esimesed plasttopsid korvi,  mis üldse ei sobi meie õhupallidega.. aaaaand so what?!  Siis selle kõrval kammin ma läbi erinevaid blogisid, mõtlen kas võtta värvilised joogikõrred või vanad head mustad kokteilikad. Olen nii õhinas. Mida kõik söövad. Vanakooli kartulisalat.. või midagi fancyt? Kuidas teha minimaalsega maksimaalset. Kas teha imal sünnaparty ja kruvida üle.. peomütsid ja pasunad. Või teha üks minimalistlik härra 26.

Tunnen end nii omas mullis, muredest ja igapäeva jamadest eemal, kui ma midagi plaanin. Iseenesest see mõtlemine väsitab ja muudab mõned tagumised juuksekarvad ilmselt halliks. Aga see on minu element. Ma tahan oma kujutluspildist sujuda reaalsuseks. Olles nüüd varbaotsani aus, siis ma tahaks koguaeg seda teha. Midagi korraldada ja planeerida. Mõte jookseb kiirelt nagu hirmunud hiir, et äkki siin on nüüd midagi, mille üle peaks pead vaevama. Kas sellega annaks midagi teha, et saakski koguaeg midagi planeerida ja korraldada. Ja lõpuks näha ümberringi naeratavaid nägusid, kuna minu kokku klopsitud juustukook viib keele alla ja tore õhtu on inimesed rõõmsaks teinud.

Nii tore on planeerida ja mõelda!